Hommikul tulid Ciccio ja Walter mulle järgi. C rääkis telefoni teel vetiga, kuna tema uus hobune ei söö müslit. Veti soovitus oli leida mingi graanul-sööt ja jätkata sarnase söödaratsiooniga ning tasapisi seda muutma hakata.... Et müslit graanulite hulka segada, kui too varem sellist sööta näinud ehk pole... Suht teada värk ju.
Siis Walteri isa tööjuurde, kus oli kontoriruume koristada, kolm ruumi, vannituba, koridor ja trepp. Kolm tundi kulus sellele. Seal viibides kohtasin kaht inimest, kes soravalt inglise keelt rääkisid. Väga viis. Üks neist oli Põhjast pärit ja tuli istus auto peale, kui Walteri isa mind talli viis.
Ja siis see isa ütles autos: " Lähme nüüd seda talli vaatama, seal elab Walteri hobune ka, valget värvi."
Mina juba mõtlen, et küll loovad omale illusioone, et juba Walteri hobune...
Isa jätkab muheda ja rahuloleva tõsidusega: "Ostsin pojale näed hobuse, see valge nüüd meie oma... mis ta nimi oligi, Mendieta?"
Küsisin üle, kas ma sain ikka õigesti aru ja siis õnnitlesin värskeid hobuseomanikke nende eksimuse puhul.. see tähendab, ilusa valge hobuse ostu puhul. Palju õnne!
Aga nagu siin elus ikka need asjad käivad - võidab see, kellel rohkem raha on...
Tegin oma boksid ja veidi oli vaba aega, käisin enne heina andmist Corintoga rohtu söömas. Mitte kaua, nagu tavaliselt. Pesime jalad mudast puhtaks ja läks boksi, hein oli ees. Ootasime, kuni Ciccio oma uue lemmiku söödaotsingutelt tagasi tuli ja jagasime müslit. Uuele (Pavaro või Bavaro peaks ta nimi olema) ta graanuleid ei leidnud, seega segas müsli sisse porksi ja jäi nukra näoga lootma, et hobune ikka sööks.
Elio tuli ka täna jälle talli, samal ajal kui Corintol müsli ees. Läks hobust tervitama, too kraapis esijalaga ja käitus imelikult. Elio rääkima, et näe, koguaeg hobune tahab mängida, miks ta küll selline on.. Aga tavaliselt ei kraabi ta kunagi söögi ajal. Heinad oli ka boksis segi tallanud ja külg oli saepurune. Jälle mingi tiirutamine... Müsli oli ta ära söönud paraku ja nüüd tahtis pikali heita uuest, vehkis peaga kõhu suunas ja oli veidi krampis. Viisin ta kähku nööri otsas jalutama ja üritasin paar sammu joosta ka. Ei tahtnud ta joosta väga, isegi rohtu ei tahtnud väga ampsata, mis oli ilmselge viide, et pole normaalne Corinto. Jalutasime ja jooksime ikka natuke. Siis läksime talli juurde tagasi, et Ciccio arvamust kuulda. Ta võttis boksist kõik heina välja ja panime ta sisse, et käitumist jälgida. Kuulasin sooletegevust ka, midagi ei kuuld. Tahtis ikka pikali heita ja Ciccio läks valuvaigistit tooma. Hobune tegi ühe hunniku, täitsa normaalse ja korras, aga ikka kraapis ja nügis ninaga kõhtu. C tegi süsti ja läksime uuesti jooksma. Üritasin platsile minna, leidsime ühe kuivema raja, aga kordetada ei kannatanud, nii libe ja vesine oli. Viisin hobuse talli tagasi, paistis lõbusam, süüa ei olnud rohkem ja soolehääli oli ka juba kuulda. Püherdada ei tahnud, valuvaigisti mõjus. Kui aga talli juurde tagasi jõudsin, ei leidnud hobuse omanikku enam kusagilt. Ta läks ära, ütles, et kui midagi on, siis helistaksime. Hmh.. Nii palju sa siis hoolidki. Oleks vähemalt meid tagasi oodanud.
Loodan, et asi sai korda ja hobusel tõesti parem... muidu homme võivad kurvad lood olla.
Aga muidu ära tulles oli C ema ka tallis... Üldse ma ei saa aru, kuidas nii kihvtidel vanematel saab nii kummaline laps nagu Ciccio olla... Igatahes ema märkas ka fakti, et Cicciot enam mujalt ei leia kui uue hobuse boksi juurest. Küll ta valab talle vett, nopib põhukõrsi vee seest välja, puhastab, kohendab põhku, korjab iga kukkuva junni boksist välja, anndis heina lõuna ajal (!), täna niitis rohtu ette, kui õhtul müslit ei söönud ja isegi viis hobuse õue jalutama (!!). Täiesti hämmastavad lood on juhtunud. AGA seda vaid uue hobusega. Tegi tema päitsetele ja nöörile eraldi nagi ka, teiste asjad kõik muidu ühes kohas koos. Ema siis ütles, et nüüd jääb pojake selle hobuse juurde magama ka ööseks...
Ok, jalutamine Cicciol kaua ei kest, sest keegi tuli mingite võtmete järele. Aga muidu C ikka rääkis, mismoodi tal on hirm selle hobuse pärast, kuna Puglias sai ta rautatud ja 40 päeva hooleta, aga siinsed sepad keeravad tema kabjad tuksi ja siis on jama majas. Vot, tema ei tea, kes tema hobust rautama hakkab nüüd.
Ent pean veel ära mainima, mismoodi mulle ei meeldi selline hobuste vahel vahet tegemine... Tupsunupsik elab paksu põhu sees ja igat liigutust jälgitakse, aga eile Ciccio ütles, et täna hommikul teeb Tosca boksi puhtaks... Päris tegigi. See elab väikses boksis, üleni kakases, hobune ise üleni kakane ja ei ole ta sealt boksist pärast oktoobri kuud väljas käinud... Mina ei tee boksi, kuna see poolvigane lammas Pasquale on tige ja me sinna boksi kõik kolmekesi oma soovidega ära ei mahu. Lisaks pole sel boksil ust ees vaid üks metalltoru, euroalus ja kett... Selle hobusega käivad kaasas vaid jutud, et ta oli nii brava brava ja megatubli ja armas...
Aga homme hommikul lähen mina jälle koristama ja siis talli. Teile ilusat ja suurt Suurt Reedet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar