Võtame rahulikult

Eile olin tallis Ciccioga kahekesi. Elli kukkus pühapäeval ikka korralikult ega saa ka oma käega väga midagi teha ja silm on ka täitsa sinine.

Mina kordetasin Nearcot ja Mendietat. Enne Nearco kordetamist viisin Corinot tunnikeseks aeda. C kordetas Arest ja pani Manuelile Elektra valmis. Manuel jäi aga tunnikese hiljaks ja nii jõudsime platsile koos sõitma. Manuel Elektraga ja mina Corintoga. Te võite mu varasematest postitustest ehk välja lugeda, et mul mingi teema nende kannustega siin on, et mitte ei meeldi kui kasutatakse. Ja nüüd on mul ehe näide sellest, kuidas neid ei osata kasutada ja mis on selle põhjuseks. Põhjuseks on Ciccio kannatamatus.

Manuel on .. äkki 10 aastane veidi tüsedama kehaehitusega tagasihoidlik poiss. Tore ja abivalmis ning valmis õppima, kuid üsna tagasihoidlik ja rahuliku loomuga. Ta hakkas käima trennis vast septembris, kui ma ei eksi. Ehk augusti lõpp või midagi. Kuid pole käinud väga tihti ja varasemad korrad on ta sõitnud erineate hobustega kordel. Sammus teinud C lemmik harjutust ehk sadulas püstitõusmist, hiljem pidin mina talle seletama, et traavi sõites ei pea mitte end kergenadama sama moodi nagu sammus see harjutus käis. Mõned korrad siis traavi ka teinud, ühe korra La Luxiga kordel kukkunud, kuna hobune komistas. Pärast seda läks selga, aga oli näha, kui ebakindel ta seal oli. Seega minu silmis vajas poiss veel tööd, et õppida, kuidas jalustele toetuda ja säärega hobust edasi ajada. Muud asjad on lapse kohta ikka täitsa ok.

Esimene kord lahtiselt sõites pidi ta Elektraga seal hullumaja keskel juba traavi tegema. C nimelt ei tunnista sammu tööallüüriks. Kuna Elektra osavasti pähe oskab istuda, siis õppis poiss, kuidas stekiga hobusele ilge litriga vastu kaela lajatada ja kuidas jalad "kõvasti edasiajamiseks" üsna western-stiilis liigutusi tegid.

Eile oli teine kord lahtiselt, plats oli rahulik, mina ja Matteo sõitsime veel. Ja vaatan mina... Manuelile on antud kannused! Lisaks stekk ja C jooksis veel kordepiitsaga Elektral järgi (muide Corinto mõtles, et võiks maas lohisevat piitsa otsa kartma hakata) Sõidetud nad said ja kuulsin, kuidas lõpus küsis C rõõmsa häälega Manuelilt: "On ju hea kannustega sõita?" Oh...

Aga selle eest Corinto oli tore. Lisaks piitsa kartmisele tegi mulle paremale traavides ühe hüppe vasakule poole, nagu tal ikka kombeks oli. Ta siis arvab, et saab ratsanikust jagu (sest Eliost ja Serenast on saanud) ja saab rahulikult rohtu nosima minna. Ei läinud läbi ja rohkem ei üritanud ka. Natuke sõitsime kavalette ja tegime palju sammu ka. Suutsin teda vahepeal kenasti edasi sõita ja tundsin, et hobune ei maganudki  väga. Mingi hetk hakkas ta jälle aga pead alla kiskuma ja suuliste otsas elama. Üritasin käe järgi lasta, et tal ei oleks millegi peale toetuda ja kutsusin teda ratsmega natuke pead uuesti üles tõstma. Samal ajal säärega edasi ajades. Siis tahtis ta peaga vehkima hakata, aga mitte palju.

Ma absoluutselt ei ignoreeri fakti, et sel hobusel hammastes ka probleem ei võiks olla, kuigi enamjaolt ja ka kordel suhtub ta suulistesse väga rahulikult ja probleemita. Seega pigem peab viga minus olema. Ja kaldun arvama, et mu käsi peaks veel pehmem olema. Sest efekt on enamvähem sama, kui Elektraga sõites, kui talle hüppamise jaoks mingid x suulised panime, et teda parem eest pidada oleks. Sõitsin ka algul liiga tugeva käega, kui asjale pihta ei saanud.

Ja nüüd mainiks, et Corinto sõidab kaheosaliste oliividega. Ent suust on ta üsna tundlik küll. Ka säärele on tundlik. Seega ma uuesti ei saa aru, kuidas pagan see Serena steki ja kannustega sõitis ega suutnud hobust galopile tõsta. See selleks.

Galopitõsteid tegime ka. Tal on nii mugav galopp, ent ma veel ei taha galoppi väga pikalt sõita. ehk on mul omal hirm natuke selle kukkumise ees. Ei tahaks uuesti maoli käia. Parem võtame tasa ja targu. Seega palju ei teinud ja üritasin pärast galoppi saada pikemat traavi ja lasta tal lõdvestuda. Siis laseb hobune ilusasti kaela alla ja tahaks sirutada... Aga avastasin, et need ratsmed on ikka natuke liiga lühikesed :D

Elio, geenius, on ju ostnud kestvusratsutamise platikvaljad oma hobusele ja need on cob suuruses, kuid hobuse pea on selgelt full ja selle looma kael on ilus pikk. Ja kui ta end sirutada tahab, siis pean ma ennast kehast järgi andma, et mu käed ulataksid ratsmetest kinni hoidma. C lubas meil oma valjaid ja ratsmeid kasutada järgmine kord.

Jalutasime sõidu lõpus natuke veel sammu. Aga seekord tulin sadulast alla ja Matteo vaatas mind veidralt. Ma räägin, see hobuste jalutamine siin on nagu ime asi... Oma tubli ratsuga pesuboksi minnes jätsin ta ka hetkeks järelvalveta ja Corinto arvas heaks selle aja jooksul pesust minema jalutada, kui ma ta päitseid tõin. Ent loomulikult rohtu sööma, mitte rohelistele väljadele kappama. Tol hetkel ma olin nii õnnelik, et talle ainult süüa meeldib. 

Muidu oli ilm ilus ja päikseline, räägitakse, et nüüd võib jälle vihma sadama hakata... Ausaltöeldes mulle ei meeldi see vihmaperiood, kui mul on hobune sõita. Ei taha teda jälle mingiks nädalaks seisma jätta, sest plats on nõme ja midagi teha ei saa. Tahaks hea meelega maastikule minna, aga siin pole ju kuhugile minna ka. Kõikjal asfalt või jupikene oliivipuudevahelist teed ning siis põllud, kus midagi kasvamas. Ja äkki omanikule ei meeldikski, kui tema hobune maastikul käiks - nii käivad siin asjad.