Macellan

Täna sadas ka vihma ja ilm oli rõve. Tallis käisin ikka. Ellit ei olnud, seega totaalselt itaaliakeelne päev.

Alustuseks kuulasin uudiseid eilsest päevast, ehk kuidas Ciccio Angielo ja Francescaga Puglias käis. Siiski oli hobune, Tamish, kaasa võetud ja seal näidatud. Ciccio aga Mendietat kaasa ei võtnud. Seega meie hobusevahetamine läks jälle ilmselt luhta ja ma ei tea, miks, sest ainult Elli on mulle sellest rääkinud, C mitte. Homme küsin järgi, kui Ellit nägema peaksin.

Angielo oli seal kolme hobust proovinud ja ilmselt ka Francesca ronis mõnele selga. Kolmest osutus Ciccio lemmikuks üks 9-aastane hall hobune ning C valikut usaldasid ka A&F. Seega vaadati üle Tamis, keegi oli sõitu teinud ja C hoidis hinge kinni, et hobune ei koperdaks. Kuna neil seal Puglias korralik ratsaplats olemas on ja ilmselt seljas ka stabliilsem sõitja, siis hobune ei koperdanud ja pidas end viisakalt üleval. Seal vangutati küll pead ja küsiti C käest, et mis kõverjala ta toonud on. C-l aga mingit pistmist Tamishiga pole. Nii läks isegi hästi ja hobune hinnati 1500 € vääriliseks ( ilmselt vaid seetõttu, et on mära) ja Angielo sai uue hobuse hinnast 1500 € alla. Seega kui ma nüüd õigesti aru sain, siis 9-aastane hall iludus oli enne maksnud 4000 € (ei usu, et 5500 ja nemad nüüd nelja tonniga kätte said.. aga pean üle täpsustama)

Hobune on täitsa hobuse moodi. Vahva hall on, ruun. Sündinud Ungaris. Isa olevat kas siis ungari sporthobune... Ma ei tea, neil siin nende tõugudega on kuidagi segane värk. Nimetavad kohe tõu sünnimaa järgi. C ütles, et isa ungherese ehk tõlkes ungarlane ja ema olandese ehk hollandlane. Arvasin siis, et ema KWPN. Siis käis C toas ära ja teatas, et passis on kirjas, et hobune on holstein. Aga isa Ungaris sündinud ja ise ka. Noh, kui holstein, siis holstein, asi selgem. Hobuse nimi on Macellan või Macallan...

Sinisilm

number 253

Puglias oli ta mõnda aega seisnud ja seal siis võetakse hobustel rauad alt, kui ei tegeleta. Jalad tundusid üsna sirged olevat hobusel, kuigi kabjad olid küll üsna kõverad alla. Muidugi ei tea, mis nad seal teevad ka vabal ajal, ehk käivad lausa koplis ja kes teab, kui kaua neid raudu ka all pole olnud, et kabjad ehk nii kulunud. Välimisd küljed siis kapjadel üsna lamedad ja eest kulunud. Eks näis, kuidas seisud muutuvad pärast sepa käimist, sest ega too ju midagi jala värkimisest ei jaga... (Nagu meile Ulvi ikka ütles, et värgitakse jalga, mitte kapja, sest kabja kujust ja olemusest sõltub ka jala asend. Aga see on juba tuumafüüsika me sepa jaoks.)

Veel oli keegi talle seal tallis imepisikese teki selga pannud. Hobune oli seal pügatud ja miski tüdruk oli temaga tegelenud. Ärge küsige, kuidas ja mismoodi, aga tekk oli nii väike olnud, et õla pealt oli lisaks karvale ka kogu naha maha hõõrunud. Angilo tekk on õnneks suurem ja üsna kerge, seega panid ikka siin teki selga ja jätsid eest alumise kinnituse lahti, et õlad vabad oleksid.

Nii teevad väiksed tekkid hobustele

Minu ülesanne oli tänasel vihmasel päeval natuke õmmelda. Hommikul C avastas, et tekk oli veidi katki. Kohe hobust süüdistama, eks. Aga tagant, reie pealt oli õmbluse kõrvalt lahti ja see ka ainus koht. Seega kuna mul oli mingi väga paha ja pehme niit, siis kulus asja peale üsna tükk aega. Sel ajal, mis ma tekki parandasin talli koridoris, märkasin nii mõndagi asja.

Alustasin parandusega, kui tekk hobusel seljas oli. Pidin vaatama, et asi kuskilt kiskuma ei jää jne. Hobune puhkas pidevalt tagumist paremat jalga. Aegajalt tegi sellega jube järsu nõksatuse ja sirutas jalga tahapoole. Seistes tegi seda juba pidevalt. Järgmisel hetkel hakkas hobune haigutama. Istusin tekiga tema ees ja nägin, kuidas suust poolnäritud heinapallid kukkusid. Ilmselgelt vihje, et võiks hambaid kontrollida.

Siis leidsid külma ilmaga sooja koha nii kassid kui ka suur koer Rambo. Arvasid kõik, et võiksid mu parandatava teki sisse magama pugeda. Ok, kassid, neid ei pannud tähelegi, aga Rambo oli natuke suur selle jaoks ja kui ta tekki serva peale istus ja end vastu mu jalga toetas, kuulsin, kuidas tekk jälle kärises. Sama õmblus, nüüd eestpoolt, hobuse küljelt. Järgmised 25 cm. Ega's midagi, lõpetasin ühega ja alustasin teise parandamist. Hoopis tekki on kehvasti tehtud, mitte hobune süüdi.

Lõpuks pidin veel lakka lõikama natuke, sest keegi tark oli paksule lakale lihtsalt käärid sisse löönud ja selle mega kanti lõiganud. Kitkusin kaela keskelt pool lakka õhemaks ja andsin asjale natuke loomulikuma jume. Siis saabusid ka A&F isiklikult ning tõid ussirohtu ka. Kuna nad ise seda anda ei tahtnud, siis andsin mina. Hobune oli väga tubli ja pidas end mõned tunnid seal talli vahel väga viisakalt üleval. 

Ainus asi, mis tundub, et natuke väike või kiitsakas on see hobune. Angielo ei ole küll mingi väga turske mees, aga siiski tugeva kondiga umbes minu pikkune. Francescal see eest on mõned üleliigsed kilod küll. Hea uriseda, eks, mul on sõitmiseks paras rong ja tundun ilus pisike tüdruk seal seljas :D

Nalja veel.. Luisa helistas Cicciole, kui teine heina jagas. L oli parasjagu vet apteekis ja tahtis nõu küsida, millist rahustit Petuliale osta, sest peab ikka hobuse ära pügama. (Ilmselt on see reaktsioon sellele, kui hobuvõõras meesterahvas Petuliat koridoris nägi ja hüüdis, et oi, milline karu see hobune välja näeb) Mulle sobib, saan raha (: Aga nali oli selles, et kui C varasematel aastatel on kõik hobuomaniku eest ära teinud, siis ei teagi vaene Luisa, et tema hobust ei panda pügamise ajaks mitte narkoosi vaid antakse ainult rahustit.

Ja teate, kui huvitav oli jälgida, kuidas Mendieta uut hobust uudistas. Justkui oleks kade, et nüüd teine hall veel majas on. See oli lihtsalt nii naljakas ja armas :D