Ninnu-nännu

Täna oli jälle nii kevadine ilm. Täitsa nagu Eesti aprilli kuu. Ainult tuult oli natuke liiast.

Kerisin Elektra pindesid kokku ja saabusid talli Angelo ja Francesca. Keegi võõras mees veel, furgooniga. Paistis mingi asjapulk olevat. Elli saabus ka peagi ja küsisin, kellega tegu. Ta vastas: " Aa, see on üks parim veterinaar.." Mul jõudis peast juba kümme mõtet läbi käia, et kas ta võiks siis ka La Luxile tulla ja kust ta pärit on ja miks teda ei kutsuta jne... Kuni Elli jätkas: "Üks, kes ei tea, kummal pool kiip hobusel on ja .." Pagan, Elli sarkasm oli nii hea, et ma kohe ei närinud läbi. Minus on vist miski lootus säilinud. Ühesõnaga nägin selle kuulsa Vet-isiksuse ära viimaks.

Panin Corinto valmis. Olin õnnelik, et saime varakult sõitma, sest päike mõjub meile mõlemale hästi ja arvasin, et teda on hea rahulik täna ka pesta, kui söögiaeg pole. Nii oligi. Aga enne tegin natikene kordet ka ette. Nii 5 minutit vist mõlemale poole, sest igasugune energia on hobusel kadunud, kui sadul selga panna. Seega natuke soendasime kordel ja siis selga.

Ellile andsin täna kaamera pihku ja sõitsime koos Angelo ja Macellaniga. Avastasin, et jube keeruline on ikka sõita meie platsil. Pole nagu plats, et ruumi küll. Kus on takistused, siis on lombid, siis palmid ja nende oksad ja siis rada, mida mööda Angelo takistustele peale sõitis. Kakerdasime seal saja asja vahel. Ahjaa, alguses oli Marlon ka veel platsil.

Sellest hoolimata oli Corinto väga tubli ja nunnu täna. Päike mõjub meile hästi, ma tean seda. Lasin tal täna joosta üsna palju pehme ratsmega, et ei sikutaks teda kusagile alla vaid keskenduks edasi liikumisele. Tuli hästi välja. Hoidis oma pead rahulikult. Siis avastasin, et traavis suunamuutust tehes ta koperdas mul kaks korda. Hiljem pildilt ikka nägin ka, et tal esijalad lihtsalt liiguvadki nii, et kui lohakalt neid tõstab, on oht koperdada. Ei olegi mingit muud müsteeriumit. Võtsin siis takistuste vahel trajektoori ette ja tegin algul üleminekuid samm-traav ja siis suunamuutusi ja volte. Ta "keeramislihased" on ilmselt natuke jäigad :)

Lõpuks oli tunda küll, kuidas ta pehmemaks muutus, sest alguses tahtis mul pööretel pidurdada ja oli justkui hästi ettevaatlik, aga lõpus tegi mul ilusas ühtlases traavis pöördeid ja lausa tahtis traavida. See oli hea. Mõlemast jalast tegime paar lühikest galopilõiku ka ja lõetasime. Ma olin nii rahul. Sinnamaani, kuni nägin pilte... Ma ikka ei oska üldse ratsutada enam. Jalad loksuvad ja varbad väljas, põlved lahti, selg kõver ja käed liiga kõrgel. Mu "karukäpa" efekt hakkab ka tagasi tulema. Jube inetu... Aga muidu tegime paar sammu nii proovimise mõttes sääre eest astumist ka. Hobune on ikka tubli.

Pärast pesime ja mõnulesime päikse käes, varastasin jälle ühe porgandi talle (sest enda omad ununevad koguaeg maha) ja läks boksi. Siis kordetasin Elekrat. Uskumatu, milline iseloom sel hobusel ikka on. Alati, kui pikka aega boksis seisnud, siis kordel teeb lihtsalt rodeot ja on valmis inimesi tapma. Tõeline bitch. Korderingile saime, siis lihtsalt oli kahe jala peal ja sihtis mu pihta. Aga 20 min hiljem lööb tema leebe naiselik olek välja ja ta on nõus veel mõned ringid rahulikult traavima. Homme on talle ratsanikku oodata, seepärast ta täna kordel end "tühjendamas" käis. Aga need kabjad...

Õhtul saabus veel Elio ka. Jõudsin enne mehe autost väljumist Ellile öelda, et äkki keegi paneks talle südamele selle ussirohu ostmise... Aga Elli ütles, et sellega juba ok, räägib hiljem. Seega Elio niisama vahtis talli vahel kasse ja küsis mu käest, kas ma ikka sõitsin ka ja muid lolle küsimusi.

Kui mees koju läks, ütles Elli, et ratsaspordi liidu tarvis tuleb litsentse uuendada nüüd ja selleks on vaja passis vaktsiini-kleepsu. Kuigi Elio meil võistlemas ei käi ega vaevalt sinna kunagi läheb, suutsid nad kuidagi mehe ära kavaldada ja ta oli öeld, et kui dokumendi jaoks ikka vaja, siis jah, las C ostab vaktsiini ja ussirohu, tema saabub hiljem rahaga. C ostis, ussirohu ja vaktsiini sai hobune ära, mees tuli ise ka talli, aga ilma rahata. Ja veel tegi tüüp sellise triki, et kuna ta asjast midagi ei jaga, siis vaatas, et eelmisel aastal polegi vaktsiiniklepsu. Aga kui hobune võistlemas ei käinud, polegi lugu. Tema aga kartis, et äkki nüüd peab tagantjärgi teise vaktsiini ka tegema (ja veel raha välja käima) ja muutis eelneval vaktsineerimisel kuupäeva ära. Täitsa lammas ikka. Vähemalt on hobusega nüüd kõik korras ja sel aastal tohiks idee järgi võistelda ka. Ussirohi ka saadud, mis oli kõige olulisem.