Tagasi sadulasse

Eile oli üsna tore päev. Alustuseks talli minnes oli tee peal lamba-meri. Küll me kõik olime õnnelikud, et takiskoer Filippo sel hetkel oma uut närimiskonti istmel näris. Uskumatu, kuidas sellest taksist võib hetkega mingi doberman või jõhker valvekoer saada. Oh seda kisa...

Leia pildilt lambakoer

Jooksutasin Corintot kordel. Selle tarbeks ehitasin platsi nurka lattidest ja plastikust teesulgudest väikse kordeaia ja hobusel oli igati rõõmus seal kablutada. Päev enne oli ta aias, aga seal ta ei jookse vaid närib muru ainult. Seega kordel oli ta väga rõõmus, jooksis galoppi ja lõi tagant üles ka. Hea, kui tal energiat on.

Corinto - vasak esimene

Lisasin siia veel pildi Corinto äsjavärgitud kabjast. Tutvustan siis natuke sepatööd ka. Kahjuks on pilt tiba ubune, aga kõik oluline on hästi näha. Küsisin Cicciolt, et miks kahe kilbiga rauad meil paljudel hobustel ees on? Jääb mulje justkui sepal oleks ühe kilbiga otsa lõppenud. C ütles, et kui hobune talli tuli, siis olid tal ka niisugused rauad ees, et kasutatakse sel puhul, kui kabjad kipuvad laiusesse kasvama. Peale vaadates väga ei ütleks, et tegu mingi taldrikkabjaga oleks, üsna kitsad teised. Muidugi ma nüüd ei teinud pilti, et näha saaksite. Aga arvan, et pilt on huvitav siiski. Teinekord hea vaadata. 

Elli sõitis ka, muud ma ei mäleta, kui pärast tallis hüppas meie üks erilise iseloomuga kass Aresele selga ja kõik olid ülivaimustunud ja tegid pilti. Osalesin ka massipildistamisel. Et oleks midagi armsat.

Nearco jooksis ka kordel väga ilusasti, seega tuju oli kohe hea ja puhastasin corinto varustuse, et tänaseks sõiduks valmistuda. Suure õhinaga suutsin kodus isegi oma saabaste luku ära parandada ja ei pidanudki saapaid kinni teipima.

Täna hommikul kell 9 viis Elli mind talli. Pidime bokse puhastama. C oli juba tööga alustanud ja kolm boksi ise puhastanud, seega aitasin kaks boksi tühjaks visata ja seejärel kärutasin kõikidesse boksidesse saepuru, kokku 17 kärutäit. Ja mitte tavalist, seda kõrgendusega käru ikka.

Seejärel käisime uuesti Ellil järel ja istusime lõunalauda. C lubas mulle küll lõunaks ühe juurviljadega panini, aga mul vedas, sest odati külalisi ja sain ise valmistatud pastat ka süüa (: Lisaks proovisin mingit eriti tugevat kitsepiimast valmistatud rikotat. Andke andeks, aga sõna otseses mõttes oli asi okse maitsega. Ega teistele ka väga ei meeldinud, seisab nüüd külmikus külaliste tarbeks.

Pärastlõunal oli ilm ilus, päike säras ja soe, kõht oli täis ja meel oli hea. Asi jätkus sama harmooniliselt, kui saabusid esimesed ratsutajad. Alessandra Luxiga, Francesca Elektraga ja Angielo ikka oma Tamishiga. Teate, see nägi välja nagu tavaline grupitrenn, kus kõik kolm üksteise järel ilusasti rahulikult sõitsid ja maalatte ületasid. Täitsa silm kohe puhkas.

No ja siis saabusid Matilde, Petulia ja Ares ka ning oligi segadus majas. Vahepeal juhendasin väikest Manueli, kes selle segaduse keskel täna Elektraga esimest korda lahtiselt platsil sõitis. Tubli poiss, kuigi väga valed asjad, mida esimesel korral õppida. Lihtsalt hobune ei ole õige selle asja jaoks. Tabab liiga kiiresti ära kes seljas ja keeldub liikumast.

Kui Elektrat pesema läksime, kuulsin mingi hetk kuidas rahavas hüüab midagi. "Hobune" ja "Maarja" ja "ouu". No ja mida ma näen. Ares kihutab platsilt talli poole, aga mitte talli sisse, vaid tahtis talli eest läbi põgeneda järgmisele rohelisele väljale... Hüppasin hobusele ette, kuigi juba jõudis mõte peast läbi käia, et väga loll tegu oli. Ares õnneks tark poiss, pidurdas usinasti ja sain ta kätte. Jalutasin siis platsile tagasi nagu kombeks ja imestasin, et Elli ega C mulle vastu ei jaluta, et hobust võtta. Leidsin aga nemad platsilt, Elli istuli maas, jõi vett, kõik teised ümber. Nii see käib... Kõik naeravad küll, et Ellil kukkumine käppas ja tavapärane asi, et lendab, aga lõpuks võib ju viga saada nii. Täna õnneks läks hästi, kuidagimoodi oli silma kohalt paistes veidi ja käsivars valus, ma detaile ei jõudnudki kuulata täna. Igatahes C tegi lõpetuseks ise Aresega mõned ringid ja mina lõpetasin tallis asjad.

Siis hakkasin Corintot valmis panema. C ema ja isa olid Elli pärast juba niigi mures ja ütlesid, et ma ikka ka hoolega järgi mõtleks, enne kui sõitma lähen, et ma uuesti ei kukuks. Aga meie plaan oli täna vaikselt alustada ja niisama liigutada natuke. Samal ajal kui hobust valmis panin, tuli talli ka Carmelo, kes tahtis kangesti näha, kuidas mina siis hobusega sõidan. Seega seltsiline oli mul platsil olemas ja Piero & co-ga ma üksi maid jagama ei pidanud. 

Täitsa tore oli üle pika aja jälle sadulas olla. Tegime alustuseks pikalt sammu mõlemat pidi ja tundsin, et hobuse liikumine läks natukese võrra paremaks. Alguses on hobusel jube kinnine liikumine. Lõpu poole läheb juba paremaks. Suutsin enne Cicciole ka selgeks teha, et hobune niisugune on. Ta nõustus mu mõttega, et tööd tehes peaks veidi pikema vahega maalatte sõitma, et hobune end venitama peaks. Näed, kõik on rääkimise asi... Ükskord üritasin platsil seda seletada, aga läks luhta.. Igatahes lõpetuseks tegime mõlemast jalast ühe galopitõste ka, aga galoppi vaid ühe platsipikkuse. Lõpetasin isegi mina enne Luisat ja Pierot. Tore oli, ainult et järgmine mure on meil see, et hobune otsib hullult ratsmekontakti, istub ratsme otsa ja/või jääb selle taha. Aga arvan, et lahendus peaks olema pidev edasi sõitmine ja ise pehmema käega olema. Edaspidi pöörame sellele rohkem tähelepanu, kuigi arvan, et saab raske olema, sest Cicciole meeldib, kui hobused pea rullis ja aegalselt jooksevad.. Näis.

Ja lisan veel selgituseks, et miks ma neid sindrinahku vahepeal kirun. Talli probleemidest on vaikselt saamas ka minu probleemid, sest kui ühes tallis on asjad kujunenud välja nii, nagu nad on kujunenud, peavad ka kõik teised neid reegelid austama, et seal tegeleda. Kui mõned midagi valesti (tõesti, valesti) teevad, siis peame seda juttu kuulama söögi alla ja söögi peale (ning itaallased söövad tihti) ja see segab igasugust lõbusa emotsiooni tekkimist. Pealegi on tihtipeale mu jutu mõte selles, et vaadake inimesed, mismoodi on igas maailma otsas igasuguseid idioote, kes teevad asju ainult oma ego kujundamiseks, aga mitte hoolides. Vahel tekib ju kõigil tunne "tahaks minna kuhugi ära, kus pole selliseid probleeme." Kui selliseid ei ole, siis on teistsugused. Ja vahel hullemadki. Tuleb oma kandi idiootidega silmitsi seista.

Seega mina ei ole pügamise ja vaktsineerimise friik ning minu hobusel võib ka vajadusel sepp üle kahe kuu käia, aga mina neid asju teise inimese tallis ei reguleeri (: Ütlen nii, et selge oleks. Kirjutan seda blogi rohkem ka meelelahutuseks ja enda mälestuste säilitamiseks.