Väike mõttetera...

Täna oli üsna kahtlane ilm. Kergelt niiske, päikeseta ja hommikupoole tuuline ka. Õhtu poole hakkas vihma ka tibutama. Plats oli mõnus ainult, ei tolmanud ega olnud liiga niiske. Kui lombid välja jätta.

Kordetasin täna Mendietat gouge'ga ja C sõitis samal ajal Nearcoga. Üritasid hüpata, aga Nearx on nagu püss ka 60 cm takistuse ees. Minu arvamus sellest asjast, nagu ma korra ka vist kirjeldanud olen, et eriti suurel ja massiivsel hobusel peaks hüppamiseks mingi hoog sees olema, aga kuna C pidevalt ilma igasuguse aktiivsuseta sõidab ja hobuse nina rulli tõmbab, siis ei saagi hüppamine hobusele lihtne olema. Seega C loogika, kuidas hobust enne takistust rahustada, oli täna selline, et läheneda sammus 60 cm kõrgusele ja nii kolm-neli meetrit enne takistust ... ma ei teagi, kas traavi või galoppi nõuda, sest Nearco tegi midagi ebamäärast, a la esijalgadega galoppi ja tagumistega traavi... Aga noh, ma jooksutasin oma kepsjalga edasi. Tegin täna rohkem üleminekuid, kuna see tobe gouge paneb hobuse pea täpselt ühte asendisse, siis üritasin tema lihaseid kuidagigi natuke liikuma saada.

Tubli oli vähemalt ja märjaks hobust ei jooksutanud täna. Seega sadula kohalt pesema ei pidanud. Ometi on nüüd C loogika jälle selline, et paneme hobuse boksi, seome ukse juurde kinni, et ta püherdada ei saaks ja umbes poole tunni pärast päästame lahti. Sealjuures panin tähele, et konkreetselt seomegi hobuse kinni, sõlmega. Nööriga, millel pole lõksu otsas. Kui täna Mendieta boksi kinni pidin siduma, siis tegin küll kiiresti avatava sõlme. Me kõik teame, et eriti endieta on tore ja nunnu ja saab ilgelt hästi aru, mis temalt tahetakse ning kui ta kinni on seotud, siis ta ei proovigi end kuskile minema vedada, AGA ta on siiski hobune. Ja kui midagi juhtub, siis palun, tahaks näha, kuidas C ta kiirkorras lahti päästaks...

Ma pidin täna Corintot kordetama. Tegin seda kordeaias, aga seal on endiselt kaks suurt lompi ja ma ei naudi seda tegevust. Õnneks oli hobusel täna kuskilt natuke energiat tulnud ja ta isegi üritas piitsa peale täna tagajalaga virutada ja tegi vagatahtlikult mõned galopiletõused.. Lõpetades oli ta kõik 4 jalga üleni sopased ja kaitsmed ligumärjad, aga noh... Põhjalik pesu ja kuivatus.

Kordetamise ajal oli end kohale vedanud ka mu tänane õpilane Andrea. Ta on nii hakkamist täis, et kui Corintot pesema läksin, siis pakkus ta, et võib hobuse proovida ise valmis panna ja siis ma pärast kontrollin.. Ma ikka peaks ise juures olema, kui keegi esimest korda Elektrat saduldada üritab. Et kui tüüp hammustada saab, siis ma vähemalt tean, miks.

Aga puhastas hobuse ära ja pärast panigi minu järelvaatamise all hobuse valmis. Tegelt oli tubli ja tal on vaatamisest ikka ühtteist meelde ka jäänud. Et valtrapile turja kohal natuke ruumi jätta, sadulavöö äärmistesse trippidesse kinnitada ja lõuaaluse rihma mitte liiga kinni tirida.

Läksime platsile, kus oli Luisa ja Matteo Piero juhendamisel hüppamisega tegelemas. Üsna hullumaja ja lasin Andreal pikalt sammu teha, suurel ringil, et ta kellegi hüppamist ei segaks. Mitte, et Andrea rumal oleks, aga Luisasid ja asju ei tea kunagi, kuhu lähevad. Kõige ohtlikum kompanii platsil sõitmiseks. Matteo kukkus alla ka täna ja hullem targutamine käis takistuste vahel. Lõpuks, kui üksi jäime, siis sai Andrea natuke harjutust ka teha, ehk panin ta üht suurt kaheksat sõitma, et ta endiselt õpiks vahet tegema, milline on pööre, milline otse sõit. Tublid.

Kui Elektra (boksis, kinniseotult, et ta heina ei sööks) pesujärjekorras ootas, siis toodi Lux talli vahele ja oli rohu andmise aeg. Nägin sellest vaid algust, kuna sellega tegeles Ciccio ja ülejäänud asjadega tegeledes mul väga aega polnud uudistada. Aga ravimit sai ta otse veeni tilgutiga. Vedeliku kott tõmmati nööriga lae alla, sealt voolik ja nõelaga veeni. Teise ravimi andmisest ma ei tea midagi, kuna ei näinud muffigi. Olin hõivatud söötmise, koristamise, Elektra ja varustuse pesemisega.

Aga üldiselt kogu see Luxi ja veterinaari teema... Ma nüüd jäin mõtlema ka, et kui see miski viirus on... Elli osanud mulle tõlkida, aga mainis, et sarnane rotaviirusele. Rotaviirus peaks siis tekitama peensoolepõletikku. Tundub loogiline, et tal soolepõletik on... Samas, niisugused viirused on ju vägagi levivad ja nii peaks see ka teistele hobustele kanduma.. Või vähemalt on ot, et kandub. Selle kohta ei öelnud vet ega keegi midagi, ometigi rõhutatakse, et on viirus.

Või võib mõni soolepõletik tekkida ka lihtsalt halva kvaliteediga heinast? Kes teab, mis seal oli ning kui aegajalt ka teistel hobustel kõhulahtisust esinenud on... Ma ei tea, ma ei ole ka veterinaar ja ma ei oska väga palju seda osa kommenteerida, sest igasuguste haiguste tekkimiseks võib siin tallis olla põhjuseid miljoneid. Alustades puhastamata boksidest ja lõpetades igasuguse vale hooldustegevusega.. Kaasaarvatud söötmine. C nagu mainib küll, et tema tallis saavad ikka hobused hästi süüa, aga kaerapõhk ja müsli. Et teistes tallides ei anta hobustele väga müslit vaid saavad ainult kaera. Olgu, tore, aga mille järgi see müslikogus tuleb? Lihtsalt " see töötab rohkem, anname suurema kopsikuga ja see vähem, anname väiksemaga ". Kodus hindad oma hobuste toitumust vast nii, aga kui sul on üüri hobused ja enda arvates sporthobused... Ja kord kuus ühel päeval hobustele nisukliisid ja leotatud kaera anda ? Well...

Ma nüüd tahaks öelda, et kui ma siia tulekut planeerisin, öeldi mulle, et mind oodatakse. Oodatakse, kuna olen asja õppinud ja mul on mõningaid teoreetilisi teadmisi. Saaksin neid edasi anda ja minu tööd on nähtud, see sobis.

Tulin siia ilge entusiasmiga, et tasa-tasa saame ju koos midagi muuta ja tõesti neile hobustele midagi paremat pakkuda. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas C laseb eramonikel oma hobuseid nii kohelda, miks ta midagi ei ütle ega eraomanikke, kes tema trennis käivad, ratsutama ei õpeta.... ?

Nüüd, pärast 4 kuud, olen ma oma entusiasmi kaotanud ja mõistan mõnetigi, miks need asjad nii on. See kõik on äärmiselt lihtne. Inimesed, kellega koos sa pead töötama, on... omamoodi. (Et mitte öelda pahasti, eks) Kui siin kedagi õpetad, lahke sõnaga, soovitades, et võiks äkki nii proovida, siis ta solvub, sest sa just ütlesid talle, et ta ei oska. Keegi ei taha midagi muuta, sest see, mida on tehtud varem, on olnud mugavam. Kuidas tuleb õpetada printsesse ratsutama, kui nad õhtul räägivad kodus isadele, et tall on nii kole koht ja seal ei saagi tippsportlaseks. Raha saamiseks peab Ciccio minema lihtsama vastupanu teed. Ning siin tuleb appi see lõunalik iseloomujoon - oskus naeratada igasuguse sita peale.

Mind ajas nii vihale, kui päev otsa nägin, kuidas Elli ja C inimestele naeratavad ja asju vaikides takka kiidavad, õhtul koju sõites räägime aga, kui rumal on see, teine ja kolmas. Ma ei kannata sellist suhtumist. Nüüd olen selle vastu immuunne. See on igapäevane ja mind ei kõiguta, sest ma tean, et need inimesed ei muuda midagi. Ma tean, et need hobused jäävadki kannatama. Kannatasid enne seda, kui ma neid nägin ja kannatavad pärast seda, kui ma siit lahkun. Ometi olen ma veel endiselt siin. Paljudel võib tekkida küsimus, et miks siis? Tõtt öeldes, küsin seda isegi endalt...

Nüüd saan aru, et olen siin, kuna tean, kuidas hobust saduldada, kordetada, pesta ja oskan natuke ratsutada. Mulle pole vaja neid asju enam õpetada, mis teeb C töö lihtsamaks ja kiiremaks. Aga mind pole ka vaja kuulata, sest muidu tuleb välja, et siin on valesti liiga palju asju...

Aga ma ei tohi ka kurta. Sest see on minu valik. Siin on palju toredaid põhjuseid ka, aga need ei ole talliga seotud ja nendest ma igaühele ei kirjuta. Järelikult töötan ma seal tallis vaid selleks, et siin riigis viibida. Et mul oleks elukoht ja raha. Et mul oleks mingi igapäevategevus ja saaksin vähemalt nende toredate loomadega seotud olla. Kogemus on see igal juhul. Alati tuleb õppida, õppida ka vigadest, nii teiste kui enda omadest.

Tuletan (eelkõige endale) meelde, et seda blogi kirjutan, et oma sõpru ja perekonda kursis hoida, millega ma siin tegelen, kirjutada huvilistele vahel muljeid itaallaste eripäradest ja kui mingeid uusi elamusi kogen, saan neid kuidagigi jagada. Kõik hobusehuvilised võiks siit aga saada teinekord mõtte, et tegelikult pole alati parem seal, kus meid ei ole. Me võiksime vahel tunda rahulolu selle üle, mis meil on ja olla õnnelikud, et enamik Eestimaa tallidest pole nagu siinsed tallid. Mina olen naastes õnnelik Eesti hobukultuuri üle. Oleks ma tööl ehk Saksamaal, Belgias või Rootsis, siis ma kindlasti arvaksin teisiti.

Ehk peabki vahel olema seal, kus on halvem, et mõista, kui hea meil enne oli... ? Ma ei tea.. Aga küll ma ka kunagi teada saan.