11 oktoober 2012

Õnnelik õnnetus

Eile tuli ainult Ciccio mulle järgi. Elli jõudsi talli hiljem. C ütles, et päev tuleb üsna lihtne, kuna palju trennilisi ei tule ja saab rahulikult sõita.

Esimese asjana läksin Corintoga sõitma. Panin ta valmis, läksin talli juures selga ja jalutasin platsile. Võtsin ainult pika steki kaasa, et proovida, kas hobune siis tõesti nii tuim on. Ühe ringi jõudsin platsil jalutada, siis jõudis C ka platsile.

Corintole andsin kerge sääremärguande ja hobune liikus kenasti edasi. Natuke jonnis küll minuga, et nurkades, kus roheline rohi kasvab, lõi traavis laksust pea alla, jäi seisma ja üritas külg ees rohu sisse marssida. Paari ringi pärast ta enam ühes nurgas ei üritanud, sest sai aru, et ma ei luba. Igatahes laiskuse uss on sellel hobusel sees küll ja Serenad-Eliod on last hobusel korralikult pähe istuda. Nad ju ei kasuta ratsmeid ega sääri. Ja ausaltöeldes olin ma hämmingus, et kuidas see võimalik oli, et Serena sõitis Corintoga kannuste ja stekiga ega suutnud hobust galopile tõsta ega traavis korralikult liikuma panna. No Serena jaoks on korralik jälge astumine juba hobuse pikendatud traav ja tembeldab selle koolisõiduks. Seega ma parem ei kommenteeri.

Mängisin traavis natuke ratsmetega, painded ja peatused ning üritasin teda traavis n-ö ratsmesse saada. Lihtsalt mõneks hetkeks proovi pärast, et näha, kuidas reageerib või mida mulle pakub. Hobune oli väga tubli ja tuli peaga allapoole küll, siis lasin käe pehmeks ja nõudsin edasi liikumist, et mingit lõdvestamist saada. Pole mõtet pead "ratsmesse" väänata, kui hobune edasi väga ei liigu. Traavis on tunda, kuidas ta seljaga mind üles viskas, aga sellist impulssi just edasiminemiseks oleks rohkem vaja. Aga tundus olevat hobune, kellel on tegelikult hea ratsastus. Tahab nüüd just tööd saada pärast pikka seismist ja meeldetuletamist. Aga tahaks seda tasapisi teha, et talle mingi motivatsioon ka tekiks.

Ja kui hobuse traav oli küllalt hüplev.. või ebamugav, siis proovisime galoppi ka. Muretsesin natuke galopitõste pärast, aga polnud põhjust. Hobune tõusis põhimõtteliselt nipsu peale. Elektra vajab ka rohkem sääre tuge kui Corinto. Vasakust jalast tegin platsile kaks ringi peale, jätsin traavile ja nagu need kõik hobused siin, tahtis ta kohe seisma jääda. Nõudsin aga ilusasti tempokat traavi ja siis jäime sammu. Vahetasime suuna, traavisin pool ringi veel, märkasin, et platsi äärde saabus Elio isiklikult ka. tuli vaatama, kuidas siis minul ta hobusega läheb.

Platsile olid tekkinud veel Matteo koos Matildega ja C ja Elio juures istus Giorgia. Ma siis alustasin galoppi paremast jalast, tõusis ilusti aga ikka oli veidi laisk. Galopis mu sääred nii hästi paigal ei püsi, aga üritasin ikka rahulikult edasi nõuda, kuni Corinto avastas, et teepoolses nurgas võiks uuesti mulle mingi tõmmeka teha. Jäi seisma, pea alla ja tahtis platsil välja kõndida. Ma tõstsin kohe uuesti galopile, tegin natukene väiksema ringi platsil ja valmistusin samas kohas juba ette, et ta võib uuesti proovida. Püüdsin ilusti sirgelt istuda, hobust säärte vahel hoida ja ratsmed kõvasti peos, juhuks, kui jälle pea alla viskab... ja siis... tundsin, kuidas ta hakkas kuidagi end pöörama, aga hoopis komistas. Tunne oli niisugune nagu oleks järsust mäest alla galopitanud, aga tegelikult käis hobune näoli maha ja mina tundsin, et mu põlved puudutasid maad. Seejärel vajusin ise ka rinnuli hobusest üle ja sain matsu rinnakorvi pihta. Ajasin ennast püsti, hingata oli raske ja põlv oli veitsa valus. Küünarnukid olid ka maha käinud, üks kipitas veits. Aga aitasin hobuse ka püsti, tollel oli kulmu pealt karv maas, oli ikka mõnusa näoka pannud. Mingi pikk libisemise jälg oli ka maas. Ciccio tuli võttis hobuse, küsis, et kas kõik on ok minuga. Noogutasin, sest ma ei teadnud, kuidas öelda, et hingata ei saa. Itaalia keel noh... Giorgia jooksis mulle vett tooma, Matteo oli ka mures, aga hobuseomanik vaatas südamerahuga ja küsis poole sõnaga, et kas ta hobune ikka terve on. Jõin pool pudelit vett, sain normaalselt hingata jälle, pühkisin sadula pealt tolmu maha ja kobisin selga tagasi. C ütles, et hobune ei longanud ega midagi, et võib tagasi minna küll. Ma siis läksin selga, tegin veits sammu selle koha juurest, kus kukkusime ja hobune passis seda maandumisjälge. Tegime ühe ringi traavi ja tõstsin uuesti galopile. Elli jõudis ka kohale ja kuulis mis juhtus. C rääkis talle, et mu hea istak päästis mu suuremast õnnetusest. Võin nüüd uhke olla natuke aega. Aga hobune jäi ikka seda kukkumise kohta natuke passima.

Lasin Cicciol meile tüki suhkrut tuua ja kui järgmise ringiga hobune ilusasti rahulikult sinna nurka kõndis, siis andsin talle seljast suhkrutüki. Ma ei tea, kas sel oli tema jaoks mingi point ka, aga vähemalt sai seal koledas kohas mingi positiivse emotsiooni kah.

Ja mulle oli see esimene kord, kui koos hobusega kummuli käisin. Ilmselt, sest ühest kukkumisest ei tea ma midagi. Aga hirmu pold/pole, sest sain aru, miks see juhtus ja nüüd tean jälle veidi paremini, kuidas istuda tuleb, et kindlalt sadulasse jääda. Aga oligi aeg. Kolm (või siis 5) kuud siin tallis ratsutanud ja poldki alla käinud. Ainult paganama õnnelik õnnetus oli.

Pesin hobuse pärast puhtaks, puhastasin ta rullis kulmu ka ära ja läksin siis Andreale trenni andma. Ta istub sammus juba nagu päris ratsutaja. Natuke peab selgitama, et kätega peab vähe rahulikumaid liigutusi tegema, et hobusele mitte haiget teha ja ise peab end lõdvemaks laskma, sest ta nii krampi läheb traavi ajal. Aga edeneb küll, arvestades, et eile ta 4. kord minu trennis oli.

Pesin Elektra ka puhtaks ja järgmiseks tuli Ares sõidust. Pesin selle ka ja aitasin tagumise talli hobuseid sööta (oeh, see väljend kõlas nii Säreverelikult praegu).

Meie tagumises tallis elavad Poni (Desirè) koos kitsega, Tosca koos vana lambaga (Pasquale), Rosita ja La Lux. Taga tallis pole aga valgust hetkel ja üldse näeb see koht väga rimakas välja. Boksid on väiksemad jne. Ja alguses, kui Tosca boksi vahetas ja neile süüa läksin pimedas viima, siis C seletas, et Tosca küna on paremat kätt nurgas. Ma kobisin seal käega ja pidin püksi laskma, kui mingi pehme ja soe asi mulle pihku jäi. See oli Pasquale kõrv, sest tema ootas ka küna juures süüa. Seega ma loodan, et Ciccio ikka sinna ka valguse monteerib, eriti nüüd, kus talv hakkab tulema.

Meil kitsed ka ratsutavad

Talvest rääkides, siis ma täna hommikul käisin tuuri väljas. Poes ja kohvil. 11. oktoober. Paned t-särgi selga, päikseprillid ette ja astud uksest välja. Teil vist seda rõõmu enam pole kodumaal. Aga mul on ikka suvi... (:

5 kommentaari:

  1. Väga huvitav on neid postitusi lugeda, aga igati tore oleks ka nendest hobustest ja kohast rohkem pilte saata, tekiks parem ettekujutus :)

    VastaKustuta
  2. Jaa, ma mõtlesin ise ka, et peaks tutvustama neid lähemalt, võtan käsile. Lihtsalt tihti on meil nii kiire kiire, et ei jõua pilte teha. Aga ma üritan (:

    VastaKustuta
  3. Jube asi see hobusega kukkumine... See on midagi, mida minuga pole õnneks kunagi juhtunud, aga alati on olnud kuskil mõistuse soppides hirm selle ees, ja samal ajal teadmine, et kui see juhtukski, ei jõuaks ma arvatavasti kuidagi reageeridagi... Aga mis Sa siis oskad öelda nö tagantjärgi tarkusena? Oleks huvitav lugeda!
    Tore, et Sinuga (teiega) kõik korras on!

    VastaKustuta
  4. Noh, umbes nii näeb välja http://www.youtube.com/watch?v=yOeFkOUKaqc


    A.

    VastaKustuta