Kaki...

Mina käisin eilsel ilusal päiksepaistelisel pühapäeval tallis. Ajasme inimestega juttu, nautisin sooja päikest, rääkisime mu tervisest ja vahepealsetest juhtumistest. Ega siin üle kahe päeva kodus ei kannatagi olla, tallis on kohe nii palju uudiseid. 

Aga suurem asi oli see, et Rosita läks koju tagasi mõneks ajaks, kuna veterinaar käis jalgu vaatamas. Ma teile kunagi rääkisin, et hobuse tagajalad on koledad ja armilised. Mõned armid sõrgatsiliigese piirkonnas on sellised kõrgemad, ilma karvadeta ja tugeva koorikuga. Angielo oma suurest hüppamise vaimustusest ikka hüppas selle hobusega, kuni too oma tagajala vastu latti ära lõi, koorik maha tuli ja igal pool hästi plaju verd oli. Angielo mõtles, et väike kriimustus, pidid ühe tibatillukese hüppekese veel tegema, et hobune kartma ei jääks... Noh, Rosita loopis siis oma tagaotsa hästi kõrgele, kuna kartis haiget saada ja Angielo ütles, et talle meeldib, et nüüd hobune enam latte maha ei aja... Väike puhkus hobusele, ravi jalale ja varsti jälle sõitma, kuigi hobune ikkagi lonkas. Angielo, kes hobustest muidu väga midagi ei tea, siis nähi ise ka seda kerget longet. C nägi longet. Ainus, kes aru ei saanud, oli meie legendaarne veterinaar. Sammus ütles, e hobusel pole ju häda midagi. Angielo tegi ettepaneku hobust kordel siis näidata, kui too aru ei saa. Kordel siis ütles, et lonkab jah. Läks hobuse juurde ja oli talle pai teinud, ise nukra näoga küsides: "mis sul siis, Rositakene, viga on? Miks sa koguaeg lonkad meil? Mis ma su heaks teha saan? Ah, mis me sulle anname?" Oma nunnutamise lõpetanud, ütles Angielole, et oleks hea nädal aega puhkust ja rauad alt ära võtta. Siis küsis 80 euri visiidi eest ja läks minema. Mida veterinaari ?

Muidu Angielo viis Rosita koju puhkama, kus ta saab rahulikult koplis olla. Mäenõlval ja pisikeses küll, aga vähemalt pole boksis kinni. Ja siia asemele tuli järgmine vana kondine tegelane, kel nimeks Artur või Arturo vms. Ta olevat olnud kunagi politseihobune. Ka Angielo pere oma.

C ja Elli sõidutasid kahepeale Arest. Mina jalutasin ainult natuke Corintoga. Lasin tal veidi rohtu näksida ja päikest võtta. Luisa tuli talli, sõitis platsil samal ajal kui ma lähedal hobusega olin ja C, Elli pold veel tulnud. No on ikka mutt see Luisa, teeb tiiru ära, jätab hobuse mu lähedal seisma, vaatab mind, et kas ma ikka vaatan teda, siis teeb paar ringi, seisab jälle, vaatab.. Ma vaatasin küll teda, aga mul olid päikseprillid ees ja tema ei näinud, kuhu ma vaatan :) Aga selline tähelepanu vajadus on.

Tiirutas platsil oma galoppi ja Petuli vaeseke on ikka nii käest ära hobune. Suust on tuim ja kõva, igatpidi krampis ja Luisa ainult väntsutab seda hobust, kisub ikka veel suust ja karjub ta peale, et ise tähelepanu saada. Sõidavad olümia suulistega (või pessoa, kuidas seda siis õigem nimetada on). Ilma lõuaaluse rihmata. Eile siis palus Ellil oma ratsmete asukohta muuta erinevatesse rõngastesse, tõstis ninaalt jälle galoppi, tegi paar tuuri ära, maandus ukse juures ja palus järgmisesse rõngasse tõsta. Ise tegi nägu, et ei, tal on ikka uusi suulisis vaja. Ja põhjendas veel, et ta tahab, et tema hobune oleks kõigi suulistega harjunud ja oskaks töötada. No täitsa lammas. Lõpuks seletas C-le, et tal on ikka vaja neid kolmeosalisis suulisi, millel on keeleklapp. Mitte et ta hobune kunagi a la keelt suust välja ajaks või üle suuliste üritaks ajada.. No C palus siis need valjad tuua ja vahetas Luisal platsil valjad ära. Tädi läks uuele tuurile, kilkas, et näete, palju parem ju, kuigi mingit olulist vahet polnud näha. Siis hakkas hobune räigelt suulisele ja ratsmele vastu töötama, pead rapsima ja kaela üles ajama. Paar minutit pärast lauset, et ta peab endale ka need suulised ostma, tuli hoopis soov, et peaks valjad tagasi vahetama. C siis vahetas ja kui oli Elli hüpatamise lõpetanud, proovis ka Petuliat, kuna Luisa nii väga palus. Lihtsalt mingi ilgem tähelepanu vajadus.

Õhtul tuli Carmelo ka esimest korda talli. Näitasin talle hobuseid ja hakkasime pesuboksi juurde liikuma, kui Matteo oli Petulia pesu lõpetanud ja Luisa hakkas Matildet pesuboksi talutama. Matilde meil kardab natuke asju küll, aga rohkem kartis ta eile seda, kui Luisa teda kuidagi äkitselt pööras või sikutas ja hobune tõstis lihtsalt ehmatusst oma pea üles, Luisa lasi päitsed lahti, karjatas ja hobune hakkas eemale astum. Giorgia võttis hobuse, aga ei saanud ka temaga pessu jalutatud, ma siis jalutasin ta pesuboksi ja Luisa oli kusagile kadunud. Aga ütleme nii, et mitte midagi ei juhtunud, hobune ei teinud midagi. Ja siis lähme me Carmeloga talli vahele, räägime Elliga juttu ja Luisa istub tooli peal, nägu ära pööratud, kössis ja väristab oma kätt, teisega selle ümbert kinni hoides. Rääkisime seal juures juttu ja varsti Luisa liigutas oma kätt, vaatas uuesti meie poole, et kas me siis tõesti välja ei tee temast ja siis varsti hakkas sama käega kastanit koorima. Tuletan meelde, et kastani koorimine pole just kõige lihtsam tegevus.

Igatahes, isegi Carmelo, olles esimest korda tallis, nähes esimest korda seda inimest, sai aru, et tegu pole just normaalse naisterahvaga. Ta märkas ka, et Luisa silmadega piilus, et kas keegi teda märkab või mitte. Lihtsalt.. Nii tobe !

Aga lõbusamatest asjadest kirjutada, siis mina sain jälle ühe huvitava kogemuse osaliseks. Sain jälle üht uut puuvilja proovida. Just leidsin internetist, et meie keeli kutsutakse seda hurmaaks. Kohalikus keelels selle nimi väga ilus pole, ei taha just öelda, et mulle see cachi (loe- kaki) väga maitses. Aga nimi tuleb sellest, et tegu on idadiospüüri ehk kakidiospüüri ehk kakiploomipuuga (Diospyros kaki ladina keles), mis kuulub eebenipuuliste sugukonda ja diospüüri perekonda, kuhu kuulub ka näiteks musta puiduga must eebenipuu ehk eebenidiospüür (Wikipedia aitas). Veel ütlevad targemad kohad, et puu on pärit Ida-Aasiast ja on sealne üks vanim viljapuu, mis kasvab pilude-maal ka looduslikult. 

Aga hurmaa, ehk kakiploom ise on natuke tomatit meenutav oranžikas-beežikas magus vili. Mina sõin eile kaks hurmaad, mis olid juba üsna ülevalminud, st pragulised. Aga need praoga kohad olidki kõige paremad. Vili on mahlane ja magus, aga mitte liiga magus nagu viigimarjad. Selline lihane ja mahlane parajalt magus vili tõeliselt hea maitsega. 

Internetist uurides, et mida ma siis eile sõin, leidsin pildi hurmaa puu kohta. 

Nüüd mulle meenus, kuidas eelmine kord Itaalias olles me Mariiga bussiga talli sõitsime ja ühes hoovis seda puud nägime. Kummaline tundus, et ilma lehtedeta ja miks keegi siis vilju ära pole korjanud. Mõtlesime, et mis viljad need siis on üldse, apelsiinid-mandariinid pole, et virsikud äkki? Kaugelt meenutavad tõesti oma värvi poolest virsikuid, kuid tegu oli hoopis kakidega :)

Jällegi meie ilmselt sööme neist kuivatatud variante Eestis, nagu viigimarjadestki. Aga värsked hurmaad sisaldavad ka rohkesti vitamiine ja loodan neid siit veel leida.

Neil hetkedel mul ikka seisab meeles, mis ma siin riigis teen ja miks siin huvitav on olla. Ja eile korjasin piparmünti ka Ciccio pitsaahju kõrvalt. Tõin koju ja sidusin punti, panin pesuresti külge rippuma ja kuivama... Pole just parim koht, aga mujale ka panna pole.

Täna lähen talli trenne andma. Mind ikka ootavad Andreina ja Andrea. Viimane kohe kirjutas mulle, et kas ma ikka annan talle trenni või teeb seda jälle Ciccio. 

Siis veel soovitan lugeda mu postituse kõrvalt paremalt "Teine Itaalia" blogi, kus on natuke värvikamalt kirjeldatud elu Itaalias, mitte ainult hobuseid, eksole. Hoidke silm peal. Sest mina ei pruugi homme jälle kirjutada. Pean täna Elli netipulga tagasi viima, sest tema tõi eile mulle minu oma tagasi. Keegi ei leidnud lahendust sellele, et 24/7 igasuguste limiitideta nett leida. No ma ei tea.. Seega istun ilma netita noh. Teile päikest sinna sügisesse ja mina lähen otsin endale veel neid kakisid.

Kuid enne veel piltmõistatus : mitu kassi on pildil ?