20 oktoober 2012

Ja me tegime seda jälle...

Peaks vist nüüd kirjutama. Nagu ma varem mainisin, siis teisipäeval ma tallis ei käinud, kuna sadas jälle. Corintoga oli kõik ok olnud, koolikuid ei paistnud probleemiks olevat.

Kolmapäeval käisin tallis. Ei mäletagi väga, mis toimus. Käisin platsi vaatamas, suht nadi oli ikka veel, aga vähemalt kuivab tasapisi. Kordeaed aga uputas ikka, sest sinna ei paista päike ka. Ciccio oli sinna mingi pisikese kraavikese teinud, et vett ära juhtida, ma siis süvendasin seda. Plaan oli Corintole topeltkordet teha. Saime hakkama. Nii tups oli, et kui korderingil seisma jätta, et ohjasid sättida, siis ta seisabki. Ei söö, ei nihverda vaid on ülinunnu ja ootab. Siis kaugemale astudes ootab märguannet, et kas peab edasi liikuma või võib ehk nüüd süüa ja nihverdama hakata. Ei, pidi ikka tööd tegema. Ülimalt laisk hobune, ei tee mitte midagi rohkem, kui küsitakse. Liikumine on algul ikka hästi kinnine, jalad kohe kuidagi ei sirutu välja vaid tahab oma harjumuspärast linta-lönta traavi tiksuda.

Galoppi me ei teinud, sest kordering on väga paha paha. Mõte käis peast läbi, et ohjatööd võiks teha väljapool korderingi mõni päev.

Igatahes, kolmapäeval polnudki muid olulisi sündmusi.

Neljapäeval andsin trenni Andreinale ja Andreale Elektraga. Elektra on nii paganama väsinud sellest trennitamisest, et ta ei taha traavile minna enam. Kui läheb, siis traavib suht ühtlaselt ja oma ringi, nagu ehe tunnikas. Andreina vist läks küll endast välja, sest sammu ajal korrigeerisin ma tema istakut ja seda mingi 10 min. Siis 10 min üritas ta hobust traavile võtta. Oi, tal sai süda täis ja küsis, et kas ta kannuseid ei võiks kasutada. Ma ütlesin talle konkreetselt ei, sest hakaku oma jalalihaseid kasutama, ei hakka järgmiseks Serenaks siin, kellel jalgade asemel kaks spagetti on.

Seletasin siis ikka uuesti ja uuest, sest ega ta ju ei saa aru ka, kui peab säärt ja stekki korraga kasutama. Proovis ja lõpuks sai hakkama. Ütlesin talle, et näed, pold ju raske, saab hakkama küll ilma kannusteta. Tüdrukul oli nägu nalja täis. Pärast ütlesin, et ilma kannusteta on parem nii hobusele kui tema jalgadele. Ta nõustus, aga ütles, et varem on ta kogu aeg Elektraga kannustega sõitnud. Tahtsin talle öelda, et mul on jumala p***i, mida ta varem teinud on, aga kannuseid ta minu trennis ei saa. Mitte, et ma nüüd mingi hull kannusevastane olen, aga minu arust võiks neid asju kasutada siis, kui sa tead  täpselt, mida su jalad seal teevad ja oled suuteline hobust mõjutama ka ilma kannust kasutamata.

Meil sõidavad kõik kannustega, peaaegu. Ciccio trennilised Francesca ja Angielo, kes alustasid ratsutamist veidi peale minu saabumist. Andreina ja Erica kasutasid algul kannuseid, aga nad on minu trennis ja õppisime jalgu kasutama. Poleks Andrea minu trenni tulnud, sõidaks ta ka platsil juba kannustega. Elli sõidab kannustega, sest C käsib, aga Elli ise saab aru, et võib nendega liiga teha ja sõidab vahel ka ilma. Serena pole oma jalakesega vist hobuse külge katsuda saanudki, ta oleks nagu sündinud kannused peal.
Ainus asi, mis ma olen märganud, et Luisa, Piero ja nende koolkond ei kasuta kannuseid. Luisa ilmselt hüpates, aga iga päev sõites mitte. Mis on muidugi ainus hea asi nende puhul.

Andreale mõtlesin ka mingi loogilise raja välja seal takistuste vahel ja siis õppisime ikka pöörama. Tal need käed tahavad jube suuri liigutusi koguaeg teha. Aga lõpuks sai platsil ka traaviga hakkama, ainult et juba krampis oli ta ise. Tasapisi. Temaga õnneks probleemi pole, saan igasuguseid asju katsetada trennis. Ta on rohkem õnnelik selle üle, et mina talle trenni annan.

Igatahes lõpetasime ja Elli võttis meilt Elektra üle. Mitte, et ta niigi tunni oleks juba töötanud, aga noh.. Mina panin Corinto valmis ja läksin ka platsile. Tegin algul rohkem sammu ja pidin sellele Andreale ju eeskuju näitama. Tegin natuke üleminekuid traavile ja nõudsin uuesti aktiivsemat sammu. Siis traavisime, kuigi ta jube laisk jälle oli. Sammu vaba ratsmega ja veel üleminekuid ja traavi ning üks väike galopitõste, et siis aktiivsemat traavi saada. Siis tõstsin uuesti galopile, siis vahetasin suuna, uus tõste, vahetasin suuna ja uus tõste ning tundsin, et hobune oli mõnus, liikus pika sammuga, aktiivselt ja isegi ratsmes... Ja siis see juhtus jälle. Hobune käis alt ära ning kuna meil üsna hea tempo oli, siis käisin lihtsalt otse üle hobuse kaela ja ise täpselt kümnesse, ehk maandusin rindkerele ja kündsin natuke lõuaga maad. Täitsa pekkis!!

Seekord ei jõudnud muffigi teha, lihtsalt käis peast mõte läbi, et kurat küll, mitte uuesti. Aga jah, kukkusin hinge ikka seekord korralikult kinni ja säärelihased olid mõlemad krampi jäänud kukkumise ajal. Paganama valus oli. Esimene asi, mida mäletan, et keerasin end kõhu pealt kohe ümber ja otsisin asendit, kus hingata saaks, kiskusin kaska peast ja korraga oli mu ümber palju inimesi. Ciccio toetas mind, et istukil püsiks, Alessandra ema pakkus mulle vett ja salfrätti, sest kõik osutasid mu lõuale. Ütlesid, et seal on natuke verd. Ma ei tundnud midagi, mõtlesin, et ju siis kerge kriim on, aga ajasin kaska omale pähe tagasi, kobisin sadulasse ja tundsin, et mu vasak käelaba oli ka jõhkrat kanti valus. Ei ole hullu, ikka pidin ratsmed pihku võtma ja paar ringi traavi tegema. Tahtsin galopitõste ka teha, aga mu säärelihased olid mõlemad nii nõrgad, et ma ei jaksanud midagi teha. Jalutasime veidi ja läksime pessu ära.

Elli oli ka seal ja mul kiskus siis alles selgeks, et mu lõualuu valutas hullu moodi, mu alumised hambad valutasid kõik ja korraga, mu rindkere oli hell ja hingamine raske, vasaku käe kaht viimast sõrme ei saanud liigutada ja kõndida oli oma säärelihaste pärast megavalus. Lisaks veel vasak õlg oli ka punane ja valus. Elli käskis maha istuda ja ta tahtis ise hobust pesta, aga Corinto on pesu ajal paras sahmerdis, seega pidin neid ikka aitama ja kõik jalad üles võtma, et Elli neid pesta saaks. Aga ma ei saanud muffigi aru, mida ma tegelt teen. Ma lihtsalt automaatselt võtsin jalgu üles, endal valust pisar rippus silmast. Pärast pesu käisin peegli eest läbi ja sain aru, miks mu hambad kõik valutasid. Mu lõug oli ikka korralikult paistes ja nahk maas mingi 3 cm laiuselt. Ise näost ja kõrilt üleni mullane... Suht inetu.

Alessandra ema tundis mu pärast muret. Küsis kõik kohad üle, kust mul ikka valus on ja mismoodi, et ega me haiglasse ei pea minema. Kõik käskisid mul oma kätt rusikasse suruda, et näe, luu on ikka terve jne. Ma ütlesin, et tean, et luu terve on, aga kuradima valus oli. Kõige lahedam oli see, et mulle taheti valuvaigistit anda. Enne seda peab aga sööma. Alessandra ema oli kooki toonud talli ja pidin võtma tüki. Terve selle aja, kui kooki sisse pressisin, ma nutsin, sest lõualuu liigutamine oli lihtsalt nii valus. Pärast valuvaigistit hakkas küll natuke kergem ja rahunesin maha. Ootasin, kuni kõik tehtud sai tallis, korjasime mu kodinad kokku ja mind toodi koju ära.

Õhtul Carmelo tõi mulle mingi 4 erinevat sorti jogurtit, kuna ma midagi normaalset süüa ei saanud, valuvaigistit ja Voltareni kreemi. Eilse päeva puhkasin ja tiksusin kodus. Õhtupoolikul läksin omale teist kreemi apteegist ostmas, sest avastasin ka rindkerelt suure sinika.

Ja kui nüüd hobusest rääkida, siis temal pold seekord häda midagi. Vähemalt keegi ei tuvastanud ja minust pold asja, et uurida. Aga Ciccio loogika selle kukkumise kohta oli, et ta pole kunagi varem seda hobust koperdamas näinud. Ei Elioga sõites, ei Serenaga. Ka mina pole kordel teda koperdamas näinud. Ega ka mingeid krampe või jala lukustumist. Ainus asi, et tagumiste jalgade kanna või puusaliigesed naksuvad veidi, aga ma ei tea, kas see võiks probleem olla. Seega C ütles, et me tegime väga ilusat galoppi, hobune tõi tagumisi jalgu kenasti enda alla ja arvas, et ainus loogiline seletus on, et puudutas tagajalaga esimest, lõi kokku, rebis vms, ja kaotas tasakaalu. Tema loogikaga peaks ka kalossid edaspidi selle vastu aitama, aga mina kahtlustan ise ka, et vähe abi. Kõigepealt peaks ikka selgeks saama, et mis kamm on sellega, et ta galopis komistab. Mis tegelikult põhjus on?

Igatahes, plaan on terveks saada, talli minna ja teha hobusele topeltkordet. Just platsil, et suurema ringi peal, saada ta enne hästi liikuma ja siis lasta kellelgi filmida. Kui ratsutama ükskord lähen, siis .. noh, siis peaks natuke galoppi tegema ja kellelgi filmida laskma. Lihtsalt, et näha, kuidas tal need jalad ratsaniku all liiguvad. Ja siis teha rohkelt traavi ja üleminekuid. Sest isegi, kui ta oma jalad kõhu all kokku viib, siis ta peab õppima oma jalgu valitsema. Kardan, et praegu on see lihtsalt vähese trenni viga, seega rohkem traavi ja üleminekuid, et tekiks parem tasakaal ja üleminekud sujuksid pehmemalt. Lihas peab kasvama ja kordinatsiooni harjutusi peab talle tegema..

Vot niisugused lood. Täna olen ka kodus ja loodan, et mul mõra käes pole. Ehk õnnestub mingi arst kinni püüda. Sest teate, röntgenisse siin omal käel minna ei tasu. Siin need toredad arstid selles osakonnas, kes heal juhul teavad, milline see käsi üldse on, millest pilti teha.  Nii juhub, kui ülikoolis saad oma eksamitulemuste eest raha maksta... Seega jah.. vaatab. Lähen nüüd tudun natuke.

4 kommentaari:

  1. Kati sai ka sõrmi liigutada, aga ikka oli randmes mõra, nii et... Jalgade naksumine küll midagi ei tekita, paljudel naksuvad eluaeg.

    Kiiret paranemist!


    A.

    VastaKustuta
  2. Maarja! Kurat! Ära ehmata kogu aeg!

    (Ja saa hästi ruttu terveks!)

    VastaKustuta
  3. Jah, ootan arsti täna õhtul, loodan, et mul ikka mõra pole ja hakkan tervemaks saama. (: Aitäh.

    Ega jah, naksumine ei tohiks mingit probleemi tekitada, see on lihtsalt ainus asi, mida ta jalgade juures märganud olen. Kõik muu ok, seega lähen talli ja hakkan põhjusi otsima.

    VastaKustuta
  4. Kui vähegi lubatakse, pane talle kordel mingi abivahend peale, et tekitada sama efekti nagu sa seljas nõuad. Vaata, kas paneb käna.

    A.

    VastaKustuta