31 detsember 2011

Töösse tagasi tuleb varsti ka Renata

Kolmapäeval tuli Elli meile bussi vastu koos Matta omanikuga. Ciccio sõitis Mendietaga samal ajal. Meie vahetasime riided ja hakkasin Elektrat valmis panema. Nearco, Mendieta ja Elektra pannakse nüüd boksis valmis, sest varsti on võistlustele minek ja seal tuleb ka boksis valmis panna, seega väike harjumine meile kõigile. Kerisin Elektra pinded maha ja no ma ei tea. Kas ei pöörata sellele nii palju tähelepanu, et jalad enne puhtad oleks või et vatnikud kortsus poleks, aga need karvad on juba imelikud ja karedad pindede alt. Sel hobusel on iga öö pinded peal. Olevat mingid probleemid. Mis? Ei tea. Panin ta igaljuhul valmis, Marii pesi samal ajal juba Mendietat ja talli saabus ka Marlon, kes on vahepeal Ladyle uues sadula ostnud.

Pange nüüd hoolega tähele. Marlon toob hobuse talli vahele, toob varustuse - vana sadula ja teeb rõõmsat nägu. Mis toimub? Miks mitte uus? Ei, sest temal on uus sadul selline teistsugune ja kuna ta sadulavöö ka ostis, mis hetkel on lühike, sest hobune on boksis seisnud pikalt, siis ei saa tema uut sadulat panna. Kas sadulavööd vahetada ei saa siis, laenata mõneks korraks? Ei, temal on selline teistsugune sadulavöö kaa vist, või ei saanud nemad minu küsimusest päris täpselt aru.. Igaljuhul pidi täna sõitma minema vana sadulaga. Milleks me siis ravisime, milleks me siis puhkust andsime??

Tüüp pani veel valtrapi ka hobusele valepidi selga. Tegin märkuse ja siis vaatasid Elliga mõlemad seda kupatust seal sellise näoga, et mis nüüd valesti on küll.. No tule taevas appi. Marlon oli lihtsalt nii pabinas, et meile midagi selgitama pidi. Olgu. Hakkas hobuse selga minema ja Lady ei last teda selgagi. No loomulikult, sest ta turi on ju VALUS. Lõpuks aitasin siis vaesekest ja said sealt talli vahelt minema.

Mina tõin Calita, puhastasin, panin kaitsmed, valjad ja korde. Lähme siis liigutame seda looma ka üle mitme päeva. Esiteks on sellele loomale ka seppa vaja. Teiseks ei tahtnud ma teda tappa kohe kordele minemisega ja platsile minnes lasin ta sellesse jooksuaeda lahti. Calita ei osanud midagi teha algul, sest ta ei saanud aru, miks nii tehakse. Valjad on, platsi kõrval olen, justkui peaks tööd tegema.. aga keegi ei sunni? Sööks rohtu? Oh, võibki süüa või? Piduu - jaa hüppas kohapealt õhku, tagant üles, keeras end õhus kuidagimoodi ringi ja vaatas umbes sellise näoga, et ega keegi nüüd ei näinud? Ma üritasin hästi vaikselt seal liikuda, et ma teda kuidagi ei hirmutaks ja jooksma ei ajaks. Koristasin mingeid kileribasid kokku ja vahepeal andsin endast patsutamisega märku. Calita sõi, jooksis, hüppas natuke ja siis võttis tuuri üles ja tegi kaks ringi aiale peale. Marlon, kes kõrval sõitis ei osanud peale "Mamma mia" midagi öelda. Lõpuks püüdsin hobuse kinni ja tegime mõned üleminekud, traavi ja sammu ka.

Minu kordetamise ajal oli endale hobuse valmis sättinud Piero, kes tuli ka kordet tegema. Sigaret ees ja korde käis käest kätte, mees seisis ja vaatas üldse Cicciot. Mina kordetasin eeskujulikult Calitat edasi. Lõpetades läksin talli ja leidsin eest püha viha täis Marii.

Pange nüüd uuesti tähele, Marlon lõpetas sõitmise, pani oma kalli ja armsa hobuse boksi, ilma tekita ja ilma varustuseta ning pesemata. Seejärel istus autosse ja sõitis minema ilma head aega ütlemata. Kes siis meie Ladyt pesi? Ikka Marii. Ma saan aru, et me siin viskame nalja, et Marii ja Marlon abielluvad ja Marii võtab Lady omale, aga no tegudeks peaks minema ikka pärast sõrmuse üleandmist. Selle naljaga läheb mees ikka natuke liiga kaugele. Pole tema asigi, mis hobusest saab. Mõlemad olime lõpuks suht kurjad ja rääkisime Ellile ka, et Marlon käitub ebainimlikult. Kõik vastavad, et jah, teame ja Marlon ongi selline.. No miks keegi ei ütle siis midagi?

Vahepeal oli sepp oma igivana pisikese fiati talli ette parkinud ja ootas oma töö tegemist. Täna oli kord Renata käes. See hobune on boksis seisnud alates augusti kuust. Augustist alates jah. Vahepeal on vist talli vahel käinud korra, nagu oleksime teda puhastanud korra, aga tema omanikku nägin esimest korda pärast 3 või 4 töönädalat. Omanik nüüd oli vähemalt kohal. Sepp... Oi, see on klass omaette.

Esimesed rauad võttis alt ära, ühte kapja minuarust ei raspeldanudki. Värkis nii, et kangutas tangidega kabjalt tükke küljest ära. Vasaku esijala kapja lõikas niimoodi sisse, et sealt jooksis kogu värkimise lõpuni verd. Kui omanik meie tähelepanu sellele juhtis, siis sepp tegi nägu, et "olgu, ma võin siia ju vesinikku peale kallata, kui te mingit kisa tõstate, aga tegelikult on see kõigest väike asi". Tõmbasin Ciccio ravimi sahtlist selle lilla vedeliku ka välja ja ütlesin, et see peaks parem olema ja kuivatama ka väheke. Hobuse omanik juba palus mul seda rohtu lõpetades peale panna. Sepal leidus ravimit endalgi ja "no kui see teile ikka veel probleemi valmistab, siis ma võin ju seda lillat ka peale panna". No tore, et ta seda vähemalt ise tegi. Nüüd ma siis tean, et see lollakas muie püsib sepal kogu aeg ees, vahet pole, mida ta teeb ja kas õigesti või valesti. Ette pani ta kahe kilbiga rauad ka muidu. Ma ei tea, et see tavaline oleks. Omanik oli vähe mures isegi oma hobuse pärast.

Lõpuks teatas Renata omanik, et tema nüüd tahab oma hobusega töötada, aga hobune on keeruline. Üritasin selgeks teha, et kui ta hobusega iga päev töötaks, siis vast poleks hobune enam nii keeruline. Lõpuks jäi jutt, et hobune viiakse alustuseks homme koplisse. Hea seegi.

1 kommentaar:

  1. Tänud Sulle (: Edu läheb kõvasti vaja, sest ega see siin lihtne ei ole.

    VastaKustuta