09 detsember 2011

L´lmmacolata Concezione ehk 8. detsember Itaalias - riigipüha

KOLMAPÄEV

Ärkasime hommikul vara, 7.30 oli Michele autoga kohal ja sõitsime farmi juurde. Käisime kohvi joomas ja cornettot söömas. Seejärel istusime farmis, kaminasse tehti tuli ja meie hakkasime oma itaalia sõnu käänama.

Päris täpselt ma ei saa aru, miks me peame oma kaks päeva seal veetma, kui me seal midagi erilist ei tee. Isegi laudavahel ei jalutanud täna. Michele jooksis ringi ja ajas aju, meie istusime, lugesime oma itaaliakeelset hobuseajakirja, mille eelmine päev olime ostnud ja vahtisime tühja. Lõpuks oli Michel mingi oluline külaline ka ja siis saatis ta meid oma "Garden" poodi vaatama. Lõputult suur pood, kus oli kõike aiapidamiseks vajalikku ja tiba mööblit, taimi ja sisekujunduseks vajalikke elemente. Varsti viis Miche meid bussi peale ja oligi kõik.

Bussiga sõites läksime Metropolise juures maha ja külastasime Euroformi kontorit. Rääkisime Rosaliaga veidi ja palusime Sandral edasi öelda, et me ikka marineeritud ja külma kala õhtusöögiks süüa ei taha. Tegime listi, mida me kindlasti ei taha süüa. Väheke nõudlikud oleme, aga iga itaallane teab, et Mare Luna ei ole parim koht söömiseks.

Kaebused esitatud läksime Metropolise McDonaldsisse sööma. Vahelduseks oli ikka hea juustuburgeri maitset tunda. Ainus asi, mis kodu meenutab. Korra poest ka läbi ja siis koju. Enesetunne oli kuidagi kehv ja väsinud, natuke külmavärinaid ka sinna juurde. Viskasin hetkeks pikali ja tudusin mõnda aega. Siis kuulsin, et Luigi käis meie korteris, kuna eelmisest päevast saati ei olnud meil sooja vett. Marii läks esimesena duši alla ja siis mina. Muidugi soe vesi sai kohe varsti otsa ja pea oli šampooniga koos. Maailma parim tunne, kui vesi lõppeb... Lõpuks keetsin omale kannuga vett ja loputasin pea ära. Tige nagu ma olin, läksin jälle magama ära, ega läinud isegi õhtusöögile mitte.

Marii käis ja tõi mulle pasta ja põhiroa korterisse. Pasta oli ok, teiseks söögiks oli 2 sõõrikut ja toorsalat. Kõik ilus ja tore, aga salatit ma ei söönud, sest see oli äädikaga üle valatud. Sõõrikud olid küll head (:

Õhtul otsustasime tüdrukutega välja minna.Külastasime Mojito baari ja õhtu oli lõbus, kuigi väga veider. Igaljuhul saime autoga koju ja kodus juhtus ka kõiksugu kummalisi asju.

NELJAPÄEV (8. dets, Itaalia riigipüha)

Magasime hommikul. Talli ei läinud. Planeerisime Elisaga, millal õhtul kokku saada, et ta saaks meid oma vennale tutvustada. Käisime õhtust söömas, saime pitsat ja pärast seda tulime koju. Elisa helistas, kui nad venna Marcoga siia jõudsid ja läksime ühte kohta kohvi jooma. Vend ei räägi tal inglise keelt üldse, aga tahtis meid kutsuda tantsima, bowlingut mängima ja igale poole mujale ka. Järgmine kord tutuvustab meid oma sõpradele ka.

REEDE

11.50 bussiga talli. Elisa ja Ciccio tulid veidi hiljem vastu ja pidime natuke jala käima. Selle aja joksul jõudsi vähemalt 6 või 7 autot meile signaali lasta. Kõik vahivad meid nagu ilmaimet linnast väljas. Talli jõudes vahetasime riided ja minu ülesanne oli täna Matilde (?) ära pügada. See karutammuja hobune, kes kardab kõike. Cicci andis talle mingit rahustit, seda ma ei näinud. Aga muidu see hobune kardab pügamist ja ei seisa paigal. Igatahes ma tegin terve hobuse peaaegu üksi puhtaks ja sealt pika karva alt tuli igasugu koledaid asju välja. Mees, kes temaga sõidab, veedab küll palju aega pärast trenni hobust pestes ja niisama tarka mängides seal, kuid sadula alune oli suksul täiesti kõõmane ja inetu. Katki ei olnud, aga sellised kõõmased kärnad olid täpselt turja peal ja tagumise sadulakaare all. Samuti tagajalgade kaitsmete all.

Pärast pügamist tegin hobuse niiske riidega puhtaks ja loom nägi hoopis parem välja. Kabjad puhtaks ja kabjarasv peale, tekk selga ja loom nägi välja nagu uus (: Üritasin ta rahulikult boksi ka viia, sest iga kord ta jookseb sinna ja kui keegi talli vahel end liigutab, siis ta satub paanikasse. Seega jalutasime hästi rahulikult boksi, keerasin ta ümber ja võtsin päitsed rahulikult peast. Pärast seda hüppas ta eemale, kuid jäin rahulikult seisma ja lahkusin alles siis, kui ta mind uuesti vaatas või huvi tundis. No nii kahju on sellest hobusest.

Vahepeal külastas talli ka veterinaar. Nearco peksab oma esijalgadega pidevalt vastu boksiust. Ilmselgelt igavusest. Boksi uks on tal polsterdatud, kuid no palju see aitab. Vasakul esijala randmel oli muna, kuhu oli vedelik tekkinud. Vet lasi sealt vedeliku väja ja pani mingit rohtu. Side peale ja oligi korras.

Tagasi tulime Elisaga. Ta oli täna oma autoga ja sõidutas meid Metropolise juurde, et saaksime otse sööma minna. Autos rääkisime, et mehed tallis olid nalja visanud, kuidas Marii Marloniga (Lady omanikuga) abiellub ja Marii viib Lady endaga Eestisse kaasa :D No vot sellised teemad meil tallis jutuks.

Ajasime Elisaga naiste juttu ka, uurisime lõpuks, mis siis tema ja Ciccio vahel on. Praktiliselt nagu oleks midagi, aga Ciccio on tüüpiline Itaalia mees, kes 40aastaselt elab koos oma perekonnaga ja tema hobused asuvad ka seal. Nagu hobusemeestel ikka seda aega kohtamisteks palju ei jää. Elisa õpib hetkel aga advokaadi tööd ja kui ta oma ala peal töötada tahab, siis ei jää tal ka nii palju aega enam hobuste jaoks. Seega sai müsteerium lahendatud.

Õhtul läksime jälle välja, el Mojito ring ja tuttavad näod juba ees. Saime jälle autoga koju, vähe teise seltskonnaga, aga nuh.. jalutama ei pidanud. Elu on ikka kummaline, ma räägin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar