Pühapäevast teisipäevani...

PÜHAPÄEV

Hommikul tulid Ciccio ja Elisa meile veidi pärast 10.00 järgi. Läksime võistlusi vaatama. Juhuslikult toimusid need selles tallis, mis oli meie teiseks praktikakohaks märgitud. Kuna olin selle koha läbi ja lõhki google-mapsis selgeks teinud, oli päris huvitav.

Koht on ise suur, palju hooneid, tall, välitallid, võistlusväljak, muruväljak, soendus-treeningväljak ja isegi jalgpalliväljak. Sinna jõudes ütles Elli, et seal ei ole palju võistlejad ja palju rahvast, sest kõik kohalikud teavad seda talli ja tunnevad omanikku.

Itaallaste arvates ei ole koht normaalne, kui neil pole tribüüni ega istumiskohti platsi ääres, korralikku baari ja omanik ise mingit jama korraldab. Eelmiste võistluste ajal oli vesi kinni keeratud ning hobuseid ei saanud enam pesta. Raha pidi omanikul olema, aga oli näha, et väljakuäärne aed on vana, muru pole eriti niidetud ja tiba selline õnnetu välimus on asjal. Samas oleks see väga mõnus võistluskeskus ning Elli ütles ka, et nad võiksid olla selle regiooni parim tall, kui ainult vaeva näeksid. Kahjuks pidid nad vist seda kohta kinni tahtma panna, kui ma õigesti aru sain.

Kohtasime võistlustel ka meie hulle hobuseomanikke. Luisa koos oma armsamaga. Oleks te neid nägusid näinud, kui nad meid nägid. No mamma mia.. ma vist naudin seda isegi väheke.

Ciccio tervitas veel üht meest, kes oli selline keskmise pikkusega, kõhukas ja ilma ülemise külgmise hambata. Juuksed vähe sassis, ruuduline flanellsärk seljas ja suured kossid jalas. Otseloomulikult oli see sepp. No ma poleks ausaltöeldes teisiti arvanudki, sest ta kohe näeb selline sepp välja. Aga.. Ma ei tea, sellele sepale peaks vist kohe eraldi postituse pühendama.

***
Calabria regiooni sepp.

Nagu juba kirjeldatud, siis ta näeb väga vahva välja, mõnus muie on ka koguaeg näol. Sõidab pisikese rohelise vana Fiatiga. Juuste värvi järgi võib oletada, et vanust kõvasti üle 40. Nii... Päevas teeb ta ühe hobuse korraga. Siis peab ka Ciccio näiteks koguaeg tema kõrval seisma, et mees ikka tööd teeks, kuna muidu on teine selline hajameelne ja võib kapja valesti värkida. Uute raudade allapanek maksab 60€, raudade ringitõstmine 50€, eraldi transpordi eest raha ei arvestada. Kui tahtsin küsima hakata, et miks nad kedagi teist ei kutsu, siis Elli juba jõudis vastata, et ta on seal piirkonnas ainus sepp. No pole ime, et ta sellist jama endale lubab.

Lisaks veedab ta pool oma päevast lihtsalt tallis istudes, mitte tööd tehes. Temal vist muud elu ei ole, kuna naist pole, elab koos vanematega ja armastab oma ema väga. Teate... Mida iganes.

***

Ühesõnaga võistlustest veel nii palju, et vaatasime kolme sõitu. Esimene oli minu meelest 60-70 ja teine 80-90. Kuigi Elli ütles, et teine sõit on meeter, ma ei tea, need olid nii madalad takistused. Enamasti sõitsid ponid ja neilt ei nõudnud see just palju pingutust.

Paljud noored ratsanikud on rikaste vanemate lapsed ja seetõttu omavad hobust, sest no andke andeks, aga pooled neist ei oska sõita ja lõhuvad hobuseid. Meie noortesport on ikka heal tasemel võrreldes sellega. Olid üksikud, kes tegid ka väga head tööd. Hobused olid ikka paremad ja võimekamad.

Üks mees sõitis ka seal noorte seas. No üks vanem ja suurem mees ikka. Ciccio võrdles teda meie talli pastamaoga, kes Ladyga sõidab. No stiil oli sama ning teise takistuse peal hobune tõrkus ja mees kukkus alla. Äkki moraal - kui ei oska, ära tule! Ilmselgelt polnud ju võistlemiseks valmis veel.

Kolmas võistlusala oli minu lemmik. Seal võistles kolm ratsanikku kahel hobusel. Võistlejad olid kõik oma klubi riietes ja umbes meetripikkused. Ratsudeks olid šetlandiponid. Juhtimisparkuur. Esmalt käisid nad koos treeneriga rada läbi- kes lohistas oma stekki järgi, kes näppis oma püksisäärt ega pannud midagi tähele. Võistlesid nad samuti treeneri abiga platsil. See oli tõsiselt armas. Ületasid mõned kavaletid, traavis ja mõnes kohas tuli teha peatus ja jätkata sammus... Oleks meil Eestis ka neid võistlusi rohkem.

Poole ühe paiku toodi meid koju tagasi, sest Ciccio läks koju hobuseid söötma. Ilm oli samuti vihmane natuke, seega olime kodus terve päeva.


ESMASPÄEV

Pidime minema 13.05 bussiga farmi. Seega jalutasime bussijaama, istusime bussi ega mäletanud enam, millises peatuses maha minna. Eelmine kord bussiga minnes oli meil kaasas Luigi ja buss oli rahvast täis. Seega Marii mäletas, et see oli pärast mingit suurt kurvi. Nojah, aga aknast nägime ju seda peatust, kust me tavaliselt peale tulime. Vaatasime, et see on seesama koht ja läksime maha. Alles bussist välja astudes saime aru, et me oleme omadega ikka väga vales kohas.

Michele helistas ka ja mina temaga rääkida ei tahtnud, kuna ma ei saa tema jutust tuhkagi aru. Eriti telefoni teel. Seega jalutasime ja Marii rääkis. Kuna olime mingi poe kõrval, üritas Marii talle meie asukohta seletada: "Next to a xxx shop" Kui ta kõne lõpeas, ütles, et ei saanud Michest midagi aru ja jalutasime edasi. Muideks, see kurv, pärast mida peatus pidi olema, paistis otse ees. See on ikka päris suur kurv :) Jautasime siis edasi ja Michele helistas jälle. Ma ei jõudnud vastu võtta ja saatsin talle smsi, mis oli inglise ja itaalia keele segu. No lõpuks rääkisin ja seletasin talle mida ma näen. Ristmik, bussipeatus ja tänavanimed. Kuidagi jõudis ta samasse bussipeatusesse ja siis oli nalja kui palju. Tema oli Marii jutust aru saanud, et meie läksime shoppama ja meil aega küll :D Oeh.. Sõida veel bussiga eikusagile.

Läksime farmi, panime jalad põleva kamina ette sooja ja andsin talle oma itaaliakeelset juttu kontrollida. Mõned parandused ja asi ants. Siis vaatasime, kuidas lehmale poegimisabi anti ja uus vasikas ilmale toodi. Lehmad on ikka hullud loomad ja nende värk on hoopis teine kui hobustel. Vasikas saadi lõpuks suure punnimise peale väja ja temaga oli kõik korras. Kui lehm vasikat lakkus, tuli Michele, vaatas vasikat ja ütles, et selle nimeks saab nüüd Maria :) Meil on nüüd põhimõtteliselt omanimeline vasikas farmis.

Lõpuks läksime Michelega koos poodi. Pidime rääkima temaga itaalia keeles ja ühtteist seletas meile jälle. Sinistra e destra (parem ja vasak) ja siis nalju sellest, kui hästi tema süüa oskab teha ja kui tubli tema ikka on.
Käisime ühes Trony kaubanduskeskuses (Trony on kaubanduskett umbes nagu Kaubamaja Eestis) Ta läks elektroonikapoest endale faksi ostma. Mina tegin samal ajal Trony fuajees olevast pulmavankrist pilti, mis oli ilus ja meeletult suur. Vaatasime poes ka ringi ja sõitsime siis Metropolise juurde. Leppisime kokku, et kolmapäeval võtab ta meid jälle kodu juurest peale ja läksime laiali. Meie käisime poes, ostsime puuvilju õhtuks ja läksime kohvi jooma.

Kella seitsmeks läksime Mare Lunasse, seal seletasin jälle itaalia keeles, et täna sööme ainult pastat siin ja teise roa võtame kaasa. " Oggi noi mangiamo qui solo pasta.. "

Korterisse jõudes panime kõik Ciccio ja Elisa saabumiseks valmis. Pidi ju olema meie pitsaõhtu. Meie poolt oli kaetud laud, viinamarjad ja kiivid, hõõgvein ja 2 pitsat. Ciccio ja Elisa tulid kolme SUURE pitsaga ja ühe väikse pitsaga ning lisaks oli Elisa ise teinud šokolaadikooki. Võrratu. Õhtul sõime-jõime ja ajasime niisama juttu. Vaatasime lisaks mõned hobuste videod, sealhulgas Ciccio ja Elisa võistlustest ning näitasin neile Ruila talli pilte. Cicciole vähemalt meeldis, suur ja ilus kompleks nagu see ju ongi. Vähemalt nüüd nad teavad, et Eestis ka midagi ilusat on.

TEISIPÄEV

11.50 bussiga läksime talli. Vihma sadas jälle vahelduva eduga. Kuna nad said uued plaadid pügamismasinale, saime Lady lõplikult ära pügatud. Jalad ja pea poolenisti. Pead tervenisti ei püganud, kuna väike masin oli neil katki läinud ja suurega on suht võimatu. Vahepeal külastas talli sepp, mõtlesin, et ta istub seal kõigepealt ja siis hakkab ehk tööle, aga ei. Ta ei tulnud tööle, ta veedab lihtsalt aega seal. Hommikul oli ta ühe hobuse ära värkinud, seega oli tema töö tehtud. Küll homme jälle saab mõnele rauad alla :)

Puhastasin 2 paari valjaid ja pesin suulisi korralikult, kuna tundus, et neid pole keegi tükk aega pesnud. Marii rasvatas ka meie Calita sadula ära. Kuulsime veel, et Lady omanik omab ainult hobust ning sadul, mida ta kasutab, on Ciccio oma. Samuti ka valjad ja kaitsmed, tekid ja muu. Temal on ainult hobune. Õääeh. Tegelikult ma ei imesta enam millegi üle, aga noh..

Kõige odavamad kaitsmed pidid olema 8 euri, neid see hobune vajab, nagu jalgadest näha võib. Pagana päralt, ma kingin talle need kaitsmed jõuludeks, kui ta aru pähe ei võta. Ise pidi advokaadina töötama, ta ei tohiks just vaesena elada, seega võiks ju oma hobusele sadula ka osta, mis SOBIB!

Teine päeva nali oli see, et Luisa, kelle hobusel need punnid on.. Tema helistas Cicciole, et las Ciccio pangu nüüd hobusele rohtu. Kui sõita ei saa ja niikunii ilmateade lubab terveks nädalaks sadu, siis tema sõidab linnast ära üldse. Sellised hobuseomanikud on siinkandis.

Oeh.. meie sõitsime autoga bussipeatusesse, seal rääkisime jälle toidust ja Elisa rääkis mulle mingist kohvivariandist alkoholiga. Veneziano.. Seega mõtlesin täna Iquanemas seda proovida. Olin tubli ja otsisin sõnastikust, kuidas küsida, et kas neil ka sellist kohvi on. "Avete veneziano?" See asjalik barman tegi mulle kohvi valmis, maksin raha ära ja seejärel küsis, mis mu nimi on :) Hästi loogiline.

Muide siin on minu nimi Maria. Maarja on itaalastele natuke liiga keeruline. Pealegi, kui ma väike olin, siis ma tahtsin alati, et mu nimi oleks hoopis Maria olnud :D Vanemad vist mäletavad, kuidas ma nime tahtsin vahetada.

Sööma minnes saime täna pettumuse osaliseks. Eelroaks olid ravioolid valges kastmes. Ma vist sõin elus esimest korda ravioole. Poleks ma seda "lihatükki" näinud, mis seal sees oli, oleks kõik hästi olnud. See nägi välja nagu beebikaka. Vabandage mu väljendeid toidu osas, aga päriselt. Suutsin selle ära süüa kuidagi, kuid siis sai minu taluvusele ka piir peale. Teiseks roaks oli kala. Iseenesest hea, eks? Aga eelmine kord oli kala külm ja imeliku maitsega. Täna oli terve kala, pea ja sabaga. Kala kõrvale oli asetatu osa tema elukeskkonast. Kujutate ju ette, kui kalad akvaariumis elavad, siis neil on need rohelised laialehelised taimed. Novot. Aga marineeritult. Mariiga vaatasime seda ja ei tahtnud kohe kuidagi oma kahvlit sellesse kompositsiooni torgata. Tegime ilusasti näo, et meil said kõhud täis ja võtame selle kala nüüd endaga koju kaasa. Kui me seda poolel teel kodutute peale mõeldes maha poleks jätnud, oleksime saanud tuppa akvaariumi teha.

Ma tahan kartuliputru hakklihakastmega ja hapukurki!! Klaas lehmapiima sinna kõrvale oleks fantastiline.