01 detsember 2011

Mercoledi - kolmapäev

Hommik oli tore, sest kuigig teisipäeval Sandrat külastasime Euroformis (meie põhiorganisaator), siis arvasin, et ei ole oluline meili õhtul lugeda. Äratus oli kell 10.00, aga 9.20 helises telefon. Luigi. "Pronto! Where are you.. ?" Möh?

Tuli välja, et me pidime olema 8.30 bussijaamas, et oma kuupiletid ära teha detsembriks. Vahva. Olime 20 min pärast all ja Luigi ütles, et kõik on ok, sõitsime bussijaama. Saime oma piletid 10 min kätte ja Luigi läks oma teed.

Istusime ühte kohvikusse, sõime oma hommikusöögi... Loomulikult kohvi (cafe latte), mingi pirukalaadne asi, mis oli tõesti hea ja cornetto (kreemisaiake). Läksime kolasime linnas veel ringi, ostsime kaks pakki porgandeid talli ja Marii ostis lõnga, et kuduma hakata. Vahva on see, et ta otsis vardaid ka, aga kuskilt ei leidnud.

10.50 bussiga sõitsime talli, Ciccio ja Elisa tulid vastu. andsime neile porgandid, tvahetasime riided ja tõime paar mandariini. Lady omanik tuli jälle sõitma ja Ciccio pani üht oma hobust valmis. Nearco. 9 a vana. Puhastasin tema kabjad ja panin kaitsmed peale. Seejärel läksime platsile sõitu vaatama. Nearcole õpetati väheke hüppamist ja LAdy omanik põntsus oma galoppi jälle. Marii läks juba päris pöördesse ja tahtis, et Elisa mehele edasi ütleks, kuidas ta istuda võiks. Asi lõppes sellega, et Lady omanik hakkas ka hüppama ja meie Mariiga käskisime tal sadulas istuda ja hobust edasi sõita ning oma põlv kinni hoida. Ciccio jalutas ja vaatas ning seletas ka midagi. Onu isegi sai lõpuks hüpatud ja Marii sai ka hobust proovida. Ilma stekita hüppas see hobune ka, mida oligi vaja tõestada. Kaks pisikest 50-60 hüpet tuli.

Tallis kuivatasin Nearco jalgu ja varsti tõin Calita (siiski Calita, mitte Caleta). Kell 15.00 pidi tulema Erica sõitma ja panin hobuse selleks valmis. Samal ajal tegelesid Ciccio ja Elisa Electraga (hobune, kellega Elisa sõidab peamiselt)

Calita läks Ericaga sõitma, võtsin kaska ja läksin platsile vaatama. Saabus ka Serena (?), kes on 16-17 a vana tütarlaps. Tema tuli täna valge hobusega (Mendieta, Mendita.. Kuidas kunagi kutsutakse) sõitma. Selline ilus tütarlaps, oskab inglise keelt ka, aga peab ennast natuke liiga tähtsaks vist. Pidevalt jälgis, kas me ikka pöörame talle tähelepanu ja vaatame teda. Sõitnud pidi ta juba kaua olema, aga noh, säär loksus koledasti ja ise oli nii ettepoole kaldu, et kohe-kohe kukub maha.

Sõitsin pärast Ericat Calitaga ja tegin mõned pisikesed hüpped. Esimene õnnestus ilusasti, aga teisele juba kihutasime peale. Nipp on selles lihtsalt, et pärast hüpet tuleb teha ring või paar rahulikku traavi või sammu. Kui hobune takistust näeb, siis tahab kohe minna. Korra tekkis mingi lahkarvamus sel teemal, aga sain ilusti hakkama ja Marii karjus, et ma oma varbad ka ette poole suunaks. Nüüd pean lihtsalt hobusega rohkem kaasa minema ja mitte maha jääma, ning hakkaks juba asjast täitsa asja saama.

Varsti panen Mariilt pilte pihta riputan siia ka. Eile õhtul jalutasime väljas ka. MArii ikka meeleheitlikult tahtis omale vardaid leida, aga vist sama lugu, mis tekikotigagi. Mida pole, seda pole. Jalutasime lihtsalt bussijaamani ja seal võttis üks onu meid rajalt maha. Hästi najakas ja vahva onu oli. Sõnagi inglise keelt ei rääkinud, ainult "yes" ja "car" ja "no speak english". Üllatavalt hästi saime suheldud ja sain ta jutust isegi aru. Oskasime talle vastata natuke rohkem ka kui ainult "Si". Onu näitas meile uisuväljakut, mis asub teises linna otsas ja naeris Marii kontsakingade üle... :) Ja kui see onu naerma hakkas, siis pidime meie krambid saama. Nii heledat ja haledat naeru pole meeste rahvalt varem kuulnud. (: Vähemalt oli ta viisakas ega jälitanud meid koduni nagu üks õhtu enne seda.

Jah, kolmapäeval käisime ka jalutamas, teises linna otsas jäätist söömas ja kui jalgpall oli lõppenud, astus ühest jalgpalli baarist välja vana mees, hallide juustega, pika mantliga ja ilma hammasteta. Seletas, mis ta seletas, meie ei saanud midagi aru ja kui saimegi, siis rääkisime inglise keeles vastu, et tal ikka enam huvi poleks. Järgi jalutas meil ikka ja lõpuks õnnestus meil ennast põõsasse peita :D Ei, ärge mõelge, et siin õhtuti ohtlik on. Ei ole. Situatsioonikoomika on aga tasemel.

Ja kas ma seda ka juba mainisin, et lõpetasin lifti kasutamise ja käin nüüd iga päev treppidest 5. korrusele. Kati, ma tean, et Sa naerad praegu minu üle, aga no 5. korrus on ikka minu jaoks muidu ilmatuma kõrgel.

Käige teie ka treppidest palju ja olge võõraste vastu sõbralikumad. Teeb tuju heaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar