Teisipäeval läksin üle pika aja talli. Vahepeal olen lihtsalt maganud ja söönud. Esmaspäeval käisin üksi toidu järgi, sain autoga koju (:
Tervis parem, kannatab töötada küll. Hommikul käisime veel Euroformist ka läbi, Sandral olid meile väiksed jõulukingid. Üks kohvi ka ;) ja bussi peale.
Cicciol oli eriti hea tuju täna. eks muidugi, inimesed hakkavad ju jälle oma hobustega sõitmas käima, sest ilmad on jälle ilusad olnud, plats kuivab ja inimestel tuleb jälle meelde, et neil hobune on.
Plaanis oli kordetada. Mina võtsin Mendieta ette ja Mariil Elektra. Tüübid pole ju mingi 10 päeva boksist väljas käinud, arvata oli, mis ralli sealt tulla võis. Masendav, vot selline elu ikka hobustel olla ei tohi. Mendietat puhastades märkasin, et ta üks tagumine jalg on jämedam kui teine. Ütlesin Ellile ka, ta teadis ja ütles, et arvatavasti seepärast, et boksis seisnud on. Liikumine peaks paremaks tegema. Nojah, liikumine, mitte kargamine... Platsile minnes Mendieta ajas end kohe püsti ja rallitas ringi. No mis sa teed. Võtsin teda mitu korda seisma ja enda kõrvale, et ta natukene rahuneks, aga võttis kohe galopi üles ja lõi tagant mõne korra. Olime küll kuiva koa peal, aga ei, üks sopasem koht jäi meile ette ja hoidsin hinge kinni, et valge hobune kummuli ei käiks. Üritasin kordet järgi anda, et ta liikuda saaks võimalikult suurel ringil ja end kuidagigi kannaks. Viimaks rahunes ja sain üleminekuid natuke teha ja rahulikult tal kõndida lasta. No ei, mulle ei meeldi selle hobuse liikumine. Ma ei saagi aru, kas tal on püsiv käiguvahe või ta hakkab lonkama. Esimene ots on nii kinnine, kuigi üle jälje astub, aga no isegi mina saan aru, et ta kange on. Olgu, pärast jalutasime rahulikult veel ja läksime pesema. Jalg oli tõesti veidi paremaks läinud, aga no kauaks. Pärast jälle boksi seisma ju. Ciccio sidus hiljem talle pinded peale. Üleüldse on tal nüüd kaks tallitekki seljas ja mängimiseks on talle pall ka boksi pandud, kuigi ma ei ole näinud, et ta seda kasutaks.
Järgmiseks pidin ma Mattat kordetama, kelle kohta öeldakse "Grazy-horse". No grazy-girl ja grazy-boy ja grazy-horse... Minuarust on nad siin kõik väheke grazyd. see selleks, ma pole Mattaga varem midagi eriti teinud. Aa, ükskord pidin teda boksis puhastama, hea, et ellu jäin. Loomal on iseloom. Selline üleolev kohe. Arusaadav, kui su omanik ei tea hobustest suurt midagi, aga peab end Whitakeri isaks. Kuhu ma nende grazydega jäingi...
Kaitsmed, valjad, korde, piits, tekk... Lähme. Platsi peal olid Luisa (grazy-girl) ratsutamas ja tema kallis Piero (kirjapilt?)(grazy-boy, karutammuja omanik) teda õpetamas. Nii. Jalutan mina platsile ja üritan kordetamise kohale minna, kui poolel teel hüppab Matta oma 4 jalaga õhku ja peksab tagant üles. Olgu, tekk ei püsinud ka eest kinni ja libises väheke. Astuks 2 sammu edasi, et tekk maha võtta ja takistusele panna... Ei. Veel üks hüpe, püüe mind tappa ja tekk kukkus maha. Piitsa viskasin ise juba pärast esimest hüpet, sest ilmselgelt on see hetkel ebavajalik. Asjad jäid kus see ja teine, korde pikaks ja no anna minna... Hea, et ma teda üldse jaksasin kinni hoida. Tuletasin siinkohal meelde Marii sõnu: " See on see hobune, kes galoppi tehes lööb eest ja tagant üles, aga ei midagi eluohtlikku," või kuidas need sõnad olidki? Paremini klapiks vast: "Muidu ta sind võib tantseldes tappa..." Päris tabavalt oskab see hobune sihtida kordetaja pihta igaljuhul.
Piero lõpuks oli nii abivalmis, et tuli ja tõstis vähemalt teki posti otsa. Muidu ei olnud neil nii paljugi aega, et oma suumulk vähemalt kokku lükata kui mind vahtisid. Mina ja tegelen Mattaga. Olgu, kui hobune oli rahunenud enamvähem, siis alustas Luisa oma galoppi ja seepeale kiskus Mattal jälle katus sõitma. Olgu, ootame siis veel, kuni rahuneme. Hetkeks oli mul tunne, et see hobune täna teistpidi küll joosta ei saa, sest kordet ma ümber ei saa vahetada. Kordetatakse ka siin nii, et sisemiselt küljelt paned suuliserõngast läbi, korde üle kukla ja teisele poole kinni. Kuidas ma sellisel elukal korde küljest võtan, kui too iga hetk lendu võib pista? Saime sellega imekiiresti hakkama õnneks. Lõpus oli loom juba päris väsinud ja jalutas ka rahulikult, aga selline kaval läige on tema silmades pidevalt. Ma ei tea, mulle kuidagi ei meeldi see hobune. Esimest korda elus ma tunnen, kuidas mulle mõni hobune kohe ei meeldi. Eks nendega ole ennegi kokku puutunud, kellega hakkama ei saa ja kes ei sümpatiseeri nii väga, aga mitte nagu Matta. Pealegi ta on raudjas ja raudjad on üldse kuidagi mittemidagi ütlevad.
Saime autoga Metropolise juurde, käisime poes ja söömas ja läksime koju. Õhtul käisin tiiru väljas...
Tervis parem, kannatab töötada küll. Hommikul käisime veel Euroformist ka läbi, Sandral olid meile väiksed jõulukingid. Üks kohvi ka ;) ja bussi peale.
Cicciol oli eriti hea tuju täna. eks muidugi, inimesed hakkavad ju jälle oma hobustega sõitmas käima, sest ilmad on jälle ilusad olnud, plats kuivab ja inimestel tuleb jälle meelde, et neil hobune on.
Plaanis oli kordetada. Mina võtsin Mendieta ette ja Mariil Elektra. Tüübid pole ju mingi 10 päeva boksist väljas käinud, arvata oli, mis ralli sealt tulla võis. Masendav, vot selline elu ikka hobustel olla ei tohi. Mendietat puhastades märkasin, et ta üks tagumine jalg on jämedam kui teine. Ütlesin Ellile ka, ta teadis ja ütles, et arvatavasti seepärast, et boksis seisnud on. Liikumine peaks paremaks tegema. Nojah, liikumine, mitte kargamine... Platsile minnes Mendieta ajas end kohe püsti ja rallitas ringi. No mis sa teed. Võtsin teda mitu korda seisma ja enda kõrvale, et ta natukene rahuneks, aga võttis kohe galopi üles ja lõi tagant mõne korra. Olime küll kuiva koa peal, aga ei, üks sopasem koht jäi meile ette ja hoidsin hinge kinni, et valge hobune kummuli ei käiks. Üritasin kordet järgi anda, et ta liikuda saaks võimalikult suurel ringil ja end kuidagigi kannaks. Viimaks rahunes ja sain üleminekuid natuke teha ja rahulikult tal kõndida lasta. No ei, mulle ei meeldi selle hobuse liikumine. Ma ei saagi aru, kas tal on püsiv käiguvahe või ta hakkab lonkama. Esimene ots on nii kinnine, kuigi üle jälje astub, aga no isegi mina saan aru, et ta kange on. Olgu, pärast jalutasime rahulikult veel ja läksime pesema. Jalg oli tõesti veidi paremaks läinud, aga no kauaks. Pärast jälle boksi seisma ju. Ciccio sidus hiljem talle pinded peale. Üleüldse on tal nüüd kaks tallitekki seljas ja mängimiseks on talle pall ka boksi pandud, kuigi ma ei ole näinud, et ta seda kasutaks.
Järgmiseks pidin ma Mattat kordetama, kelle kohta öeldakse "Grazy-horse". No grazy-girl ja grazy-boy ja grazy-horse... Minuarust on nad siin kõik väheke grazyd. see selleks, ma pole Mattaga varem midagi eriti teinud. Aa, ükskord pidin teda boksis puhastama, hea, et ellu jäin. Loomal on iseloom. Selline üleolev kohe. Arusaadav, kui su omanik ei tea hobustest suurt midagi, aga peab end Whitakeri isaks. Kuhu ma nende grazydega jäingi...
Kaitsmed, valjad, korde, piits, tekk... Lähme. Platsi peal olid Luisa (grazy-girl) ratsutamas ja tema kallis Piero (kirjapilt?)(grazy-boy, karutammuja omanik) teda õpetamas. Nii. Jalutan mina platsile ja üritan kordetamise kohale minna, kui poolel teel hüppab Matta oma 4 jalaga õhku ja peksab tagant üles. Olgu, tekk ei püsinud ka eest kinni ja libises väheke. Astuks 2 sammu edasi, et tekk maha võtta ja takistusele panna... Ei. Veel üks hüpe, püüe mind tappa ja tekk kukkus maha. Piitsa viskasin ise juba pärast esimest hüpet, sest ilmselgelt on see hetkel ebavajalik. Asjad jäid kus see ja teine, korde pikaks ja no anna minna... Hea, et ma teda üldse jaksasin kinni hoida. Tuletasin siinkohal meelde Marii sõnu: " See on see hobune, kes galoppi tehes lööb eest ja tagant üles, aga ei midagi eluohtlikku," või kuidas need sõnad olidki? Paremini klapiks vast: "Muidu ta sind võib tantseldes tappa..." Päris tabavalt oskab see hobune sihtida kordetaja pihta igaljuhul.
Piero lõpuks oli nii abivalmis, et tuli ja tõstis vähemalt teki posti otsa. Muidu ei olnud neil nii paljugi aega, et oma suumulk vähemalt kokku lükata kui mind vahtisid. Mina ja tegelen Mattaga. Olgu, kui hobune oli rahunenud enamvähem, siis alustas Luisa oma galoppi ja seepeale kiskus Mattal jälle katus sõitma. Olgu, ootame siis veel, kuni rahuneme. Hetkeks oli mul tunne, et see hobune täna teistpidi küll joosta ei saa, sest kordet ma ümber ei saa vahetada. Kordetatakse ka siin nii, et sisemiselt küljelt paned suuliserõngast läbi, korde üle kukla ja teisele poole kinni. Kuidas ma sellisel elukal korde küljest võtan, kui too iga hetk lendu võib pista? Saime sellega imekiiresti hakkama õnneks. Lõpus oli loom juba päris väsinud ja jalutas ka rahulikult, aga selline kaval läige on tema silmades pidevalt. Ma ei tea, mulle kuidagi ei meeldi see hobune. Esimest korda elus ma tunnen, kuidas mulle mõni hobune kohe ei meeldi. Eks nendega ole ennegi kokku puutunud, kellega hakkama ei saa ja kes ei sümpatiseeri nii väga, aga mitte nagu Matta. Pealegi ta on raudjas ja raudjad on üldse kuidagi mittemidagi ütlevad.
Saime autoga Metropolise juurde, käisime poes ja söömas ja läksime koju. Õhtul käisin tiiru väljas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar