Reede. Kell 11 talli. Hobused olid juba välja lastud ja meie läksime Üllega kõrvaltalli üht täkku õue laskma. Põnev tall, seal oli üks koer, siga, jänesed ja palju kirkaid hobuseid. Tagasi tulles panin Tarzani valmis (jaa, mul on koguaeg probleem, kas TarZan või TarSan, aga kuna boksi sildil on z, siis kirjutan ikka nii). Sõitsime skeemi. Kuna ma oma skeemi netist üles otsisin ja kodus väheke läbi mõtlesin, siis oli mul see veidi aega peas, aga kui sõitma hakkasin, läks ikka sassi. No pole hullu, veel 299 skeemi ja küll siis meelde jäävad :) Tarzanil oli muidugi mingi lollitamise päev ja keeldus mul edasi minemast. Lõpuks, kui talle ikka rahu ei antud, siis tuli üsna hea tempo, aga galoppi me ikka ei teinud.
Veel tegime Orlandole topeltkordet. Õppisin jälle rohkem hobust jälgima ja aru saama, millal hobune liigub impulsiivselt ja kuidas seda säilitada. Lõpu poole proovides tuli juba paremini välja see hobuse lugemine ja hobune ise jooksis ka rohkem kontaktis ja hoogsamalt, kuid ise olin üsna väsinud, kuna ohjad on üsna rasked ja käed teevad mul küllalt palju tööd.
Lõpuks võtsime veel rosina ja Ülle tegi topeltkordet väikses jalutuskoplis ette. Pärast läksin ise selga, tegime sammu, traavile üleminekuid ja galopitõsteid. Rosin oli üsna ergas ja mina oleks öelnud, et isegi liiga üles köetud, kuid seljast tunduvad kõik asjad hullemad kui kõrvalt vaadates. Seega tegelikult oli meil täiesti normaalne ergas hobune, kes puudutusele koheselt reageeris ja tõusis galopile esimese märguande pealt. Nii, kui asi üle käte läks või enam ei tahtnud alluda, tegin pisikese ringi ja kohe oli hobune rahunenud. Teda on lihtsalt nii õpetatud, kuna väiksel ringil on hobusel palju raskem tööd teha. Pärast ringi jälle andsin tempot juurde ja võtsin kontakti, kui kõik toimis, siis galopitõste.
Väiksest aiast tulin koplite vahelt jalutades ära ja suure platsi ees tulin maha. Seal käis prantslase koolitus ja kui hobuse ära viisin, vaatasin veel tükk aega tema treeninguid. Tegelikult tõesti üsna sama jutt, mis Eestiski räägitakse. Välimist ratset kiiruse kontrolliks, siemise säärega sõidad välimisse ratsmesse, hobune liikuma, aga mitte kiirustama jne. Päris kõigest ka aru ei saanud, inglise keel ja prantsuse aktsent. Põnev oli vaadata, kui ta ise hobuse selga läks ning ühele neiule ütles: "Look, you have 6 gears, but you use only 1, 2, 3." Üsna põnev oli jägida.
Vahepeal viisime selle täku ka talli ning ise tulin 8 paiku koju, kui kuulsin, et meie koer oli koos kutsikaga küla peale läinud. On ikka loomad.
Kodus olen Aadut usinasti jooksutanud. See talle viimasel ajal muidugi ei meeldi väga, aga mis teha. Augud tuleb tühjaks joosta.
Esmaspäev. 9.00 talli. viisime hobuseid välja. Üle tee paremalt Elter, Kalou, Rosin, Tarzan ja Theodor. Vasakul Draakon ja Jumbo, Iidol ja Fränck. No ja täna enam ei sobinud see plaan, et Iidol ja Fränck esimestena ära tuua. Võib-olla, kui Mirjam oleks Tarzani ja Theo jätnud ja Rosina näiteks võtnud, siis ei oleks me Eha tähelepanu äratanud. Aga nuh, laseme selle endast mööda, kuna ei ole erilist vahet, kuidas me asju teeme :)
Tegime Jumbo aseme ka puhtaks, mina tegin, Mirjam kärutas. Korjasime vajalikud tööriistad ja kobisime kopleid riisuma. Kaks koplit said umbes kella kolmeks tehtud. Siis tuli juba Ülle otsima mind.
Vahetasin riided, Ülle pani seni Rosina valmis ning tegi talle topeltkordet ette. Mina jälgisin ja üritasin aru saada, kas hobune jookseb piisalavt aktiivselt, kas nüüd peaks teda edasi ajama veel või on kontakt paras. Seejärel läksin selga. Jalutasin nii kaua, kuni Ülle meile steki ka tõi. Siis vaikselt üleminekud ja saime kaks maalatti ka maha. Üle nende traavis. Selgus, et ma kipun oma selga nõgusaks ajama, kui poolistakut teen. Tegelesin veidi sellega, aga jällegi- ma ei saa ise sellest aru. Tundub ju, et istun täitsa sirge seljaga. Ei. Varju pealt piilusin vahepeal, tegelikult kipub nõgusaks minema küll.
Saime kavaletist ka üle joosta. Nii madalamast kui kõrgemast, ning mina õppisin rahulikult seljas istuma, mitte siblima ja sättima seal, vaid lihtsalt tempot hoidma, edasi sõitma ja hobusega kaasa minema. Ma ei tea, endal oli täna päris hea tunne, et justkui tuleb välja see lõdvestumine ja rahulikult istumime. Kergendades ainult tuleb nii palju kaasa liikuda, kui hobune viskab ja kui ei saa kergendada, siis ei kergendagi, vaid ajad hobust liikuma, võtad kontakti kenasti ja tunnetad jälle, kuidas ta sadula all liigub.
Pärast kavalette tegime mõned galopitõsted. Rosin oli jälle selline ergas, kuid ei kippunud täna nii palju minema vedama ega kiirustama. Üsna laisk, aga selline koostööaldis. Teeb, aga ei viitsi, ühesõnaga. Jalutasime veel ja Ülle ütles, et jalad jalustest võtaksin, istuksin istmikuluudega sügavale sadulapõhja ja läheks hobuse liikumisega kaasa. Proovisin ka ristluuga pidurdamist ja istumajäämist, ehk hobune aeglustas või jäi seisma. Proovisin kergelt ka jalusteta täisistakut ja liikumisega kaasaminemist. Ülle seletas seda kõike nii loogiliselt mulle ja rääkis ka, et Rosin pole üldse selline hobune ka, kes sammust kohe galoppi kimama hakkaks. Veidi veel, keskendusime istumisele ja Rosin ehmatas millegi peale. Ma ei tea, kas ta mingi paar galopisammu tegi, igaljuhul ma sealt sadulast ei kerkinud väga välja ja jäin täitsa tasakaalus istuma. No sisseharjunud komme muidugi, et kui hobune rahunes ja seisis, siis patsutasin teda, kuigi mõttetu. Aga ma olin jälle enda üle nii uhke :)
Koju tulles avastasin, et olin krae vahele päikest saanud ja kõik punetab. Korralik ilm on ikka õues. Mõnes mõttes tahaks seega homme ka riisuda :)
Ahjaa, mul on veel 260 tundi ja 32 tööpäeva jäänud seda praktikat. Täitsa normis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar