9.00 talli. Uduvihm. Hmm... mis siis teha? Viisin Jumbo ja Elteri talli taha, tõin need kokkuriisutud heinad ette ja mõtlesin. Küsisin Katilt ja Aljelt ka nõu. Siis hakkas rohkem sadama ja mõtlesin, et teen boksi ära ja vaatab siis edasi. Haarasin siiski puitvarrega hargi omale ja tegin aset nagu õpetatud. Lõpuks tuligi Eha ja ütles, et väga ilus on. Nüüd võis arvestada, et päev on korda läinud :)
Tõin jumbo ja Elteri ära, viisin Theo ja Tarzani asemele, Üle tee Kalou, Draakon ja Rosin ka. Tunni pärast kõik sisse ja talli taha Fränck ja Iidol. Kuna siis ei sadanud enam, ei pannud õuetekke selga. Tegin vahepeal Jumbo saba korda ja kui olin karvad kokku korjanud, et hobuseid sisse tuua, jõudsid Eha ja Toomas sellega juba ette, kuna sadama oli hakanud. Iidolile siis fliis selga ja tunni pärast maha. Selle ajaga kitkusin Tarzani lakka. Siis tuli hobuste lõuna, aitasin Aljel pühkida ja läksime ise sööma.
Tagasi tulles vahetasin riided ja puhastasin Rosinat, kuna temast tuldi müügivideot tegema. Siis kaks Ülle trennilast arvasid, et ma olen Rosina ära ostnud :) Ülle ütles, et Fräncki valmis paneksin. Läksimegi maneeži ja ronisin selga. Jube vahva, jälle võõras hobune, aga ma ei kartnudki. Teate, mis teema sellega üldse on? Mul ei ole absoluutselt aega mõelda selle peale, et kardan või midagi. Mul on nii palju asju, mida ma pean jälgima ja tunnetama õppima. Mul pole aega karta.
Endiselt. Kergendades tuleb ennast lõdvaks lasta ja mitte rabelema kukkuda seljas. Ajan ikka hooga ennast püsti seal ja ma ikka absoluutselt ei tunneta hobuse jalgade liikumist. Pean vahepeal silmad kinni panema ja siis mõtlema selle üle. Nüüd on mul vähemalt motivatsioon pea püsti hoida. Aga ikka, keskendun kergendamisele- tõstan käsi, lasen käed alla ja pehmeks, sügan jalgadega ringi... Mul on, mida harjutada. Fränckil oli mingi probleem peaga täna. Ta vehkis sellega jube palju üles alla, kapsel oli ka ta valjastelt ära võetud, seega Tuvi pidi ta suud kontrollima millalgi.
Sain galoppi ka sõita. Ainult paremast jalast tegin. Omaarvates püsin ma galopis paremini ja kindlamini sadulas kui traavi ajal. Ning nagu ikka, pärast galoppi läks ka traav paremaks minu meelest. Lõpetasin, jalutasin, fliis selga ja talli tagasi.
Järgmisena võtsin Tarzani ja tegin talle kordet ette. Ta on väheke pullija tüüp, aga Ülle ütles, et tema lemmik. Kordel saime enamvähem hakkama, kippus kiirustama ja galopitama valel ajal või siis tahtis päris seisma jääda. Kummid olid ka peal, kui kordetasin, sõites võtsime maha. Tarzan hakkas vigurdama ka, vedas õlaga välja ja vahepeal keeldus liikumast. Pean keskenduma, et tuleks korraga üks märguanne. Kui sellest midagi ei muutu, siis stekiga.
Viisin Tarzani ära, võtsin Fränckil ja Iidolil fliisid maha, pühkisin põrandat oma tunnikate eest ja rääkisin Üllega mõned sõnad juttu. Kella kuueni olin, kokku 9 tundi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar