08 aprill 2011

5. päev, 41 töötundi tehtud

Hommikul 9 kohal. Jumbo ja Elter välja. Eha oli ka kohal ja ütles, et koplid kannatavad küll veel. Tekid selga ja nagu tavaliselt. Täna viisin Theo ja Tarzani ka koos välja ja oskan nüüd küll vist kahe hobusega käia. Suurtega pole ainult proovinud, kuigi mõte on üks :)

Bokse tegema. Täna oli neid kolm. Theo ja Tarzan ka. Need on poole väiksemad boksid. Kuna märjad kohad jäid eile sisse, siis Eha tuli näitama, kuidas nüüd teha. Tõin Reinu tallist kerge hargi ka ja oli päris hea teha. Tegin siis kõik boksid Eha-meetodi järgi tõin kolme boksi peale ühe kärutäie saepuru ka. "Nii palju, kui Alje paneb, meie ei pane." Vot nii. Pühkisin põranda ja läksime Ehaga poodi kaalu kasutama. Neli erinevat kopsikut oli kaasas erineva söödaga ja probleem oli selles, et söödad saavad varem otsa kui planeeritud. Järelikult panevad söötjad rohkem ette, kui vaja. (Ime siis pole, et kõik nii paksud ja hästi söödetud on) Kriipsutasime kopsikud ära, võtsime paar saiakest ka kaasa ja tulime talli tagasi. Tõin üle tee koplitest hobused ära, Iidolile ja Fränckile saepuru (Alje ütles, et mõlemale kaks kärutäit, aga Eha ütles, et ühe paneksin, selge see, et panin mõlemale ühe) Hobused sisse ja siis olin kohvile kutsutud.

Sõin saiakest ja rääkisime, et järgmine näd vah tulevatel võistlustel pean abiks olema ja pajutibudega oksi on vaja jne. Veel kuulsin, et kui uus praktikant tuleb, siis on meil kahe peale 10-12 boksi teha, mis on täitsa normaalne. Üks tädi saadetakse siis koju. Igal juhul läksin koplit riisuma, Eha tuli appi, vedasime mõned hunnikud jää pealt jälle minema ja lükkasime kaks heinarulli ka ukse taha valmis. Pühkisime puru kokku ja oligi lõuna.

Lõunalt tulles vedasi ühe hunniku minema, käruga talli jalutades tuli Ülle Orlandoga vastu. Andis ülesandeks Tarzan valmis panna. Vahetasin riided ja panin karvikule sadula selga. Meeletult ajab karva, kõik kohad on neid täis. Kui olime valmis, tuli Ülle tagasi, saatis meid maneeži sammu tegema. Olin üksi maneežis ja hea rahulik oli katsetada, mis mulle siis eelmisest korrast meelde oli jäänud. Hobune liikuma, kuula (st tunneta), vajadusel säärt, kui ei toimi, siis stekiga (säär tuleb murdosa sekundist varem, hääl ja stekk on abivahendid), käed alla ja toimetan küünarnukist, ei vaata hobust ja keskkoht lõdvestatud, kand alla... jaa siis jälle otsast peale.

Tarzaniga sain täna päris palju galoppi sõita, tal on nii mõnus samm, ainult, et edasi peab päris palju ajama, ta on vähe laisa võitu. Paar korda traavitades tõusis lihtsalt sirge peal galoppi ka, Ülle ütles, et sättis oma tagumist otsa, kuna tal on raskem seda kandma saada. Ühe korra aga protestis ja virutas mõnusalt tagant üles ka. Lõi mu tasakaalust välja ja üks jalus natuke kadus õige koha alt ära, aga jäin selga ja nõudsin edasi. Sain olukorrast aru ja oskasin ka tunnetada , et mingi hüpekas sealt nüüd tuleb, seepräast ei hakanudki kartma ega midagi. Nii tore. Lõpetasin siis, kui oli saavutatud mõnus lõdvestav traav ja kontakt. Rääkisime natuke hirmudest ja spordipsühholoogiast ning teooriast, et inimene peab harjutama üks 300 korda üht harjutust, et see kinnistuks. Nagu ülle ütles, ei tasu esimesel korral kohe meelt heita, kui miskit välja ei tule, 299 korda on ju veel :)

Järgmiseks läksime vaatama, kas vankri saab sepikojast kätte. See oli aga koli taga peidus ja pidime jumboga hoopis ratsutama minema. Maneežis olid kaks hobust kordel ja mina nende vahel siis jalutasin soojenduseks. Ümber ühe hobuse sõitsin ka, aga nad ei paist väga sõbralikud üksteise vastu olevat. Kui seesama hobune kordel galoppi tegi ja tagant üles pirutas paraja matsuga, sai Jumbo ka innustust minema tormata. Temaga oli natuke hirmus seetõttu. Traav oli küll mugav ja sain harjutada eest ratsme järeleandmist ja kokkunäppimist. Galopp oli ainult kohutav :D Ta on nii raske tüübiga ja raske on seda lihamäge kergel liigutada. Suur samm ja tunne oli küll, et 4 fuleed ja maneež saab otsa. Täielik tank. Ma ei suutnud end lõdvaks lasta, sest kogu aeg oli tunne, et tahan teda tagasi hoida ja tagasi võtta, aga ta ei suuda niimoodi liikuda ja ennast edasi kanda. Vabalt joosta laskmine paistis aga enesetapuna. Korra proovisin veel ühe sirge ja siis oli kõik ka. Jalutasin teda, ülle läks ära. Kui Jumboga sisse hakkasin minema, tuli Ülle Rosinaga maneeži. Viisin hobuse ära, panin asjad ära ja läksin Rosinat vaatama. Võisin ka temaga proovida.

Ülle tegi ohjadega tööd ette ja proovisin seljast ka. Tegin sammu, mõned peatused, siis üleminekud traavile ja veidi pikemat traavi. Ülle jäi lõpuks üsna vaikseks platsi ääres ja lõpuks ütles, et ma kuulasin ilusti hobust, läksin liikumisega kaasa, nõudsin õigel ajal ja rahunesin maha, võrreldes nädala algusega. Mul oli seda nii hea meel seda kuulda.

Ise tunnen ka, et nii on ju palju lihtsam sõita, nagu Ülle õpetab. Ma muidu rabielen seal seljas liiga palju ja siis hädaldan, et nagu aastaid oleks sõitnud vahelduva eduga, aga ei saa aru, millal hobune teeb seda, teist või kolmandat. Loomulikult ei saa, ma ju ei kuula teda. Ülle saab aga kohe aru, millal ma kuulan hobust , millal ma ise rabistan või krampis olen ja tuletab mulle meelde, et ma ikka oma käed lõdvaks laseks ja küünarnuke kasutaks. Täna sain isegi aru, mida see tähendab, et lasen hobusel enda ees joosta. Ka Reet kasutas seda väljendit ja ka on kiitnud mind selle eest, aga mina küll ei ole ausalt aru saanud, mille eest ta siis kiitis mind. Ma ei ole ju varem niimoodi asjast aru saanud ja niimoodi sõitnud väga. Võib-olla korra on välja tulnud, aga ma nagu ei ole sellest aru saanud. Ühesõnaga, kui ratsutaja peab oskama hobust kuulata, siis treener peab oskama ka ratsutajat kuulata. Ma ei ole aga aru saanud, et mu eelmine treener mind selles mõttes "kuulata" oskaks. Sellest on lihtsalt kahju, ma ei heida midagi ette.

Jah.. Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev tulevad järgmine nädal vist lühikesed päevad, umbes pärast lõunat koju. Neljapäev ratsutamine ja reedest hakkab võistluste melu pihta. Lucky me :)

Ahjaa, fotokas oli ka kaasas täna, aga no läks meelest ära...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar