12.-16. päev

Appi appi... Ma olen oma blogimisega jänni jäänud. Kõike ma nüüd kirjutada ei viitsi, aga kokkuvõtvalt.

Pühapäev oli rahulikum võistluspäev. Bokse tegema ei pidanud, kuna hobused läksid päeva peale kõik ära ja neid sai rahulikult mõnel argipäeval teha. Muidu oli aega võistlusi vaadata ja omadele pöialt hoida. Õhtul said kõik ussirohtu ka, olin Andresele sekretäriks.

Esmaspäeval oli meie kopeldaja Kati haigestunud ja saime ka Reinu tallist hobuseid välja viia. Seal on rohkem tekitamist ja kaitsmete panekut. Joonistasime skeemi ka, kes kuhu koplisse käima hakkab. Tunnikad käisid ka täna ainult jalutuskoplis, kuna rohukoplisse ei taheta usse... (kuigi ussirohi teeb parasiitidest väiksed limatombud)Päeval tuli ka Olustvere praktikant Mirjam. Pärastlõunal käisime Üllega maastikul ka. Temal Rosin, minul Tarzan. Väga tuuline ilm oli ning suure auto ja teehöövliga olime ka õnnistatud.

Teisipäev tegime Mirjamiga välitalli bokse. 6 tk jõudsime teha, kolm jäi veel. Pärastlõunal ohjasin veidi Rosinat ja siis ootasin tulime Andresega meie hobustele külla. Oli aeg Aadu ruunamiseks. Mõtlesin vapper ja asjalik olla ning protsessi ilusasti kõrvalt jälgida. Kõigepealt ülevaatus ja munade kontroll, siis süst veeni ja hobuse uimastamine. Kottide pesemine, kuivatamine, n-ö pigistamine ja lõigete tegemine. Siis juba tilkus veidike verd ja hästi oli näha munandite pealt punased ja sinised veresooned. Siis tõi Andres tangid, venitas munandi allapoole ja tegi tangidega naksti, nii et munand põrandale kukkus. Selle ma suutsin ka vapralt ära vaadata, aga kui tange peal hoidis ja verd aina nirises ja nirises... siis hakkas ka minu pilt vaikselt kaduma. Arvan, et kui ma samasse boksi oleks seisma jäänud, oleksin varsti samasuguse plärtsuga põrandale kukkunud. Täitsa rahulik olin ja kõik tundus ok, aga pilt hakkas virvendama. Läksin õue värsket õhku hingama ja see tõmbas ikka klaariks, aga tagasi minnes oli jälle paha. Teise munandi lõikust ma enam ei vaadanud. Läks veel üks süst ja oligi korras. Poiss tukkus ja tilkus veidi verd.

Andres lõikas ka üle kolmekümne aasta sikupoisi mune. Talle oli veidi lahjemat narkoosi ka vaja. Esimene suts talle eriti ei mõjunud, siis läks miski teine rohi ja see võttis poisi uimaseks küll. Väike loom väänati talli põrandale kummuli ja seda lõikust nägin ainult lõpupoole, kui niit peale tõmmati. Kuulsin seda halenaljakat määgimist ka, tõesti, nagu lapse nutt. Lõpuks sai pisike ka oma koju kaineks magama. suur poiss oli juba tunni pärast ärkvel, keeras ümber, otsis süüa. Panin talle fliisteki igaks juhuks peale, kuna ta olisna soe. Nati higistas ka, aga polnud väga viga. Andres ütles, et ta võib boksis lahti ka olla. Equipalazone'i (kirjapilt?) saime ka 8 päeva jagu, seda anda üks pakk õhtuti koos toiduga. Esimene õhtu ta väga vaimustatud ei olnud söömisest, aga jätsin küna ööseks ette, hommikuks oli söök otsas.

Kolmapäev. Hommikul käisin ka Aadu juures tuuri. Täitsa tore ja endise väljanägemisega poiss oli boksis. Kell 8 olin Ruilas ja läksime Tarzaniga õue platsile. Harjutasime esi- ja tagaotsa pöördeid. Platsil oli torbikutest ja lattidest ruut, mille igas nurgas sai pööramise teha. Kell 9 hakkasime hobuseid välja viima ja mul oli kõik meelde jäänud ilusasti, kes millises koplis käib. Kell 12 startisime Särevere poole, et sealt ära tuua Vürtsu. Oeh.. Särevere. See pilt, see lõhn ja need tunded... Ühesõnaga andsime Vürtsule Sedalin pastat, tassisime varustuse autosse ja ootasime veidi. Siis tõi omanik hobuse välja ja põhimõtteliselt jalutas treilerisse. Natukene mökutas, aga tuli ilusasti peale. Kahe nääriga kinni ja sõitsime tagasi Ruila kanti Raili juurde. Seal tuli hobune ilusti maha ka ja oligi korras.

Ruilas pesin välitallis kõik künad ja jootjad puhtaks ning nägin pealt veel üht treilerisse laadimist. Seal oli möllu ja mässamist omajagu. Ei läinud hobune eest tõmmates ega tagant lükates peale. Kordedest ei olnud ka abi ja luuavarred ei aidanud ka mitte. Olukord lahenes, kui tuli teine hobune, kes ilusasti treilerisse jalutas ning siis läks teine hobune ka peale.

Täna oli üks tore ja asjalik päev. Hommikul viisime hobuseid välja. Viisin Lord Leu välja, kes on natuke möirgav täkk. Sain hakkama ilusti. Ülejäänud hobustega oli ka korras kõik. Läksime koplit riisuma. Ühe kopli sai täitsa korda. Kohe ilus oli vaadata. Siis tõime hobuseid sisse ja kontrollisin jälle üle (eile oli Ruthile õue tekk peale jäetud) hobused. Ruthil jälle õue tekk peal, vahetasin selle talli teki vastu ja märkasin, et Ruth on kere pealt kärnas. Erahobune, seega puuduvad andmed, milles asi.

Pärast sööki koristasime veel ja tulin siis Rosinat painutustestis näitama. Polnud varem kokku puutunud selle asjaga. Kõige pealt teda kuulati tallis, katsuti jalad üle, vaadati taskulambiga silma ja läksime väiksesse maneeži. Seal proovisin, kuidas Rosin käe kõrval jookseb ja saime hakkama küll. Andres painutas esimest jalga liigestest, sõrgatsiliigest ja randmeliigest rohkem, hoidis umbes pool minutit ? ja seejärel pidime traavima maneežiotsa ja tagasi. Seejärel painutas esijalga rohkem küünarliigesest ja hoidis, ning jooksime jälle. Nii kõigi jalgadega - kaks painutust. Tagumise parema puhul oli pärast alumise painutamist kerge hüpe või löök vms, kuid ilmselt seepärast, et tagantpoolt ka jooksumärguanne tuli. Uuel painutuskorral ei olnud viga midagi. Rosin tunnistati terveks.

Siis võisin Rosina valmis panna ja platsile minna. Ka theodor tuli trenni, kuid teda valmis pannes avastas sõitja, et Theo kaelal süstikohas oli suur muna üleval. Tegelikult selline käelaba suurune paistetus. See pidi Theo omapära olema, et pärast vaktsineerimist läheb ta paiste. Nii. Sain oma elu esimese skeemi ka harjutamiseks. Kui ma ei eksi, siis ABC 2-1 (õige skeem jäi vesti taskusse ja talli, kuid leidsin netist selle üles). Algul platsil lugedes tundus ilmatuma keeruline see asi, kuid kui järjest läbi hakata sõitma, siis jääb meelde küll. Rosin oli harjutuste ajal tubli, ülejäänud aja ma ilmselt ei tegelenud temaga nii tõsiselt, kuna ta kippus kiirustama ja asju passima taga otsas. Saime hakkama.

Vaatasin ka Külli ja Mozarti (kirjapilt?) treeningut ja täna oli seal juba edusamme. Ratsanik sai selga nii, et hobune oli täitsa rahulik ja mõistis seda asja.

Mingi hetk viisime Orlando ja Racheli välja. Ülle kutsus mu Racheli juurde ja käskis tema nohust nina nuusutada. Sealt tuli välja hingates täitsa mäda lõhna. Hobusel kahtlustatakse põskkoopa põletikku ja see mäda ei pidanud välja tulema enam. antibiootikumid ega muud rohud ei aita, seega nüüd pidi ravivõimalus olema luu lahtilõikamine ja sealt mäda väljavõtmine. Järgmisel nädalal pidi hobune uuringutele minema.

Veel panime Jumbo ette. Tõnu jagas õpetusi ja näitas nii looga- kui sorirakendit. Mõlemaga tegime väikse tuuri ka, sorirakendiga tegime üsna rallit väikeste koplite vahel. Korra sõitsime ühe rattaga vallist ka niimoodi üle, et vanker päris palju kaldu käis. Püüdsin võimalikult palju kõrva taha panna, kuid ega siis kõik esimese korraga meelde jää. Peab ikka harjutama palju. Aga see rakendi värk meeldib mulle ikka väga, saaks sellesse nüüd rohkem sisse elada.


Homme on ka tööpäev. Vaatan oma skeemi läbi ja kuskil pool 11 lähen talli.
PS. Otsin vabatahtlikku fotograafi, kuna mu digikas jamab endiselt. Ei ühtki toredat pilti praktika ajast :(