Concorso ippico in Catanzaro - ratsavõistlused Catanzaros

Tegin pragu julmalt copy-paste oma praktikapäevikust. Scusa...

Neljapäev 12.jaanuar

9.30 võttis Ciccio meid korterist peale, käisime poes paninisid ostmas, võtsime Elli peale ja talli. Hobuveok pidi saabuma 10 paiku, kuid kell oli pool 11 ja meie panime hobused valmis. Hobustele kaitsmed ja nad  reisisid ilma tekkideta ja sabakaitsme kinnitamiseks tuli kaela panna rihm. Nägin seda süsteemi esimest korda. Elektra sai enne starti rahustit, sest tavaliselt lõhub ennast või midagi muud sõidu ajal ära. Kõik hobused jalutasid problemideta veokisse ja startida saime alles 12.45. Veokijuht unustas muidugi mingid reisimiseks vajalikud planketid maha, mida hobuseomanik täitma peab ja kulutasime Rendes sellele aega. 13.00 sõitsime probleemideta. Kohale jõudsime veidi pärast kahte, Catanzaro asub 165 km Cosenzast.

Jõudsime enne veokit, vaatasime boksid üle, asusime kõige kaugemal veokist ja kõige lähemal platsidele. Viisime hobused boksi, panime saepuru, vee. Mõned asjad viisime talli juurde, sest Nearcot ja Mendietat pidin kordetama. Mõlemat šambooniga.

Väljakud asusid päris kaugel, umbes kilomeeter tuli jalutada, et kordealale saada, isegi rohkem. Kordetamiseks oli eraldi ringväljak kõige kaugemal, allpool soendusväljak, vahel olmehoone ja veel mäest alla suur võistlusväljak. Tingimused olid head ja väljakud suured ning pimedas hästi valgustatud.

Pärast kordetamist ootasime Cicciot (kes läks veokijuhti koju tagasi viima) ja söötsime hobused. Ootasime, kuni lõpetasid, viisime varustuse veokisse ja sõitsime hotelli. Meid kutsuti õhtusöögile, mis oli kolmekäiguline ja väga toitev.

Reede 13.jaanuar

Hommikusöök, kell 8.15 talli.Viisime varustuse veokist bokside juurde. Hakkasin Nearcot valmis panema, kell 10 algas sõit, kus Ciccio oli esimene võistleja. Varustus, tekk ja korde ning läksin Nearcoga platsi juurde või kordealale jalutama, kuni Ciccio soendusesse läks. Tekk maha, korde küljest, Ciccio selga ja mina Elliga platsile, et takistusi tõsta. Pikalt traavi ega galoppi ei tehtud, suht kohe hüppama. Nearco vähemalt ei longanud täna. Võistlusväljakul ajas esimese maha ja lõpuks tõrkus välja. Takistuste kõrgus 140(150?) cm. Võistlusväljakult jalutasime otse talli. Varustus maha, päitsed ja jalgu pesema. Talli tagasi, jalad kuivaks ja boksi. Tegime vahepeal bokse, sõnnik läks meie bokside rea algusesse, kust kõik mööda kõnnivad.

Järgmisena pandi Elektra valmis, Ciccio läks ka temaga võistlema. Marii jalutas enne kordega, pärast raja vaatamist Ciccio selga ja me Elliga takistusi tõstma. Võistlusväljakul tõrkusid välja ilma hüppamata, kuigi soojendusel oli kõik korras. Augustis oli ühel võistlusel pärast stardikella Elektra krampi tõmmanud ja pärast seda enam ei võistle. Meie aga läksime talli, Elektra varustus maha, panin varustuse kokku ja oma kohale.

Seejärel lõunale, vaatasime natuke võistlusi ja läksin talli Mendietat valmis panema, et kordetada. Täna ilma šamboonita. Pärast tagasi talli, kaitsmed maha, päitsed pähe ja pessu. Seejärel valmistati jälle Elektra ette, et Elli läheks 100 cm võistlema. Seekord ette teised kaitsmed, Marii jalutas teda. Mina läksin Ciccio ja Elliga platsi äärde. Vaatasime ümberhüppeid (ümberhüpete ajal tõstetakse see nr, mida hüppama ei pea, takistuse keskele), autasustamist (kõigile anti seekord ühte värvi rosetid) ja ootasime, et rada vaatama minna.

Elli läks soendusesse, meie Ciccioga tõstsime takistusi. Elektra hüppas jällegi hästi soendusväljakul. Platsile minnes tõrkus esimesel ja lõpuks ka 3. ees. Lõpetasime, Marii läks pessu, meie jäime veel sõitu vaatama ja arutama, miks Elektra nii käitub.

Tallis jagasime heinad, tõin vett, tõin veokist kõigile sööda ja panime asju kokku, et veokisse viia. Lõpuks tegin ühele Ciccio tuttava hobusele järgmiseks päevaks platsid, kuna nende start on hommikul kell 8. Tegin patsid ja nii see jäi ööseks. Selle eest kutsuti meid oma veokisse veini jooma, omatehtud juustu proovima ja saia sööma.

Läksime poest läbi, hotelli ja 15 min hiljem õhtusöögile.

Laupäev 14.jaanuar


8.15 talli. Võtsime veokist talli asju, puhastasin hobused. Tegin Mendieta ja Nearco boksi, Elektra sai vitamiine suurest süstlast pastana. Panime Elektra valmis, sõitma läks Ciccio. Elliga soendusväljakul takistusi tõstmas, Elektra ei hüpanud hästi, tõrkus 2 korda soendusel ja Ciccio ei läinud starti. Panin valmis Nearco, platsi äärde, Ciccio pani omale peale sakilised ketaskannused ja läks soendusesse. Elliga tõstsime takistusi. Võrreldes ülejäänud hobustega kiirustab Nearco enne takistust. Hüpped polnud nii head kui eile, võistlusel tõrkus välja. Platsilt tulles ma ei märganud, kuid enne pesu nägin, kuidas kannused olid lõhkunud Nearco küljed. Vesinikku peale, pärast rohelist spreid ja hobune boksi. Käisime lõunal ja siis hakkas sadama. Meie bokside kõrvalt hõivasime ühe tühja boksi, kuhu oma varustuse viisime. Vahepeal käisime varustuse müügi platsi vaatamas, Ciccio ostis endale uued ketaskannused, ilma sakkideta.

Läksime Elektrat valmis panema. Kõik asjad tõstsime tema boksi, sest väljas ikka sadas. Elli ja Ciccio vaatasid rada, viisime hobuse platsile, Elli soendusesse. Ciccioga tõstsin takistusi, Elektra hüppas vähemalt, mitte ei tõrkunud. Pigem kiirustas. Võistlusväljakul tõrkus esimese ja teise takistuse 

ees. Tagasi boksi, pesuga ootasime, sest sadas, varustus kokku, Tõime Ciccioga heina ja sööda. Mina söötsin ja panin kõigile puhta vee. Lõpuks aretas Ciccio boksi lukustamiseks süsteemi, kõrval boksis, kus oli teiste võistlejate varustus, grilliti liha. Asjad kokku, uksed kinni ja tulime ära. Poest läbi ja hotelli sööma.

Pühapäev 15.jaanuar

8.15 talli, tegin boksid, puhastasime hobused, võtsime tekid maha. Läksime võistlusi vaatama ja stardijärjekordi ootama. Pärast 12 panin Nearco valmis, Ciccio ja Elli väljaku ääres, viisime hobuse järgi. Ciccio tahtis hobuse kapslit veel ühe augu pingutada, aga ma ütlesin, et see on niigi pingul juba, seega jättis selle samasse auku. Täna kasutas plastikkannuseid. Soendusväljakul Elliga takistusi tõstmas, alguses hüpped head, aga tempot pole Nearcol ikka. Viimastele hüpetele üritas peale kihutada. Võistlusel tõrkus jälle välja. Platsilt tulles oli Nearco närviline ja hingamine oli väga raske. Ciccio käitus närviliselt ja surus säärega tagant, samal ajal eest kokku võttes ja hobust ninapidi vastu seina suunates. Tuli alla, tekk selga ja läksin hobusega talli, varustus maha ja jalad puhtaks.

Ciccio ja Elli tõid meile vahepeal lõunasöögi, pärast seda panime Elektra valmis (Ciccio käskis panna hakamori alla keti) ja viisime hobuse platsile. Aega oli veel, jalutasin hobusega. Esimesena sõitis Ciccio, ilma kannusteta. Küsisin, kas hakamori kett peabki nii tugevalt olema, kõige pikemas asendis ja kontaktita vastu hobuse lõuga. Ciccio ütles, et see on eilse kihutamise ja juhitamatuse tõttu. Soendusväljakul tulid kõik hüpped küllalt head, ühel samm ei klappinud. Võistlusväljakul ajas paar takistust maha, tegi ühe tõrke, kuid lõpetas sõidu. Esimene lõpetatud parkuur 3 päeva joooksul, 115 cm. Hobune sai iga takistuse juures muidugi stekiplakse ka. Kui ei saanud, siis tõrkus. Väljakult tulles tekk selga ja läksin jalutama kuni järgmise parkuurini. Elliga 110. Soendusväljakul mõned hüpped ja platsil tõrkus välja. Hobusele tekk, tallis varustus maha, pesin hobuse jalad ja boksi. Pakkisime asjad kokku, viisime veokisse, tõime transpordikaitsmed, panime Mariiga kõik hobused valmis, Elektra sai oma rahusti ja läksime veokisse. Sõitsime kodutalli, laadisime hobused maha ja panime boksi. Mina võtsin Nearco kaitsmed maha, panin tallitekid Nearcole ja Mendietale, aitasime varustust oma kohale panna ja läksime tuppa. Korra käte pesemine lõppes pasta söömisega ja viimaks sõitsime koju. Jõudsime korterisse umbes 22.30.

 Ma tegelen hetkel praktikapäeviku kirjutamise ja vormistamisega, seega mul ei ole aega jäänud väga kirjutada. Aga kiirelt mainin, et sain Mendietaga sõita proovida ja Calitaga hüppasin viimane päev 90 cm. Väga armas. Täna hommikul käisime Cavallo Shopis, kust ostsin endale viimaks kaska. Tegelikult oli see 70 € müügil, kuid Ciccio kauples poe omanikuga telefoni teel selle 60€ peale. Ise ta broneeris omale suulised...

Nüüd ma vist olen rahul, et sellisel ajahetkel koju tuleme. Ma ei tea, see Nearco allakäik ei meeldi mulle kohe sugugi. Aga kirjutan sellest ükskord pikemalt. Muide esmaspäeva hommikul peame olema 4.10 - 4.45 vahel valmis ja tänaval oma kohvritega. Sandra saadab smsi meile, mis kell täpselt. Täna viimast õhtut... väljas. Homme õhtul sööme Ciccio, Elisa, Marloni ja võib-olla Serena ja Ericaga õhtust. Oeh... Imelik mõelda, et see kõik läbi saab.

Solo una settimana... - ainult üks nädal...

... ja siis ma tulen Eestisse. Seni olen elus ja võistlused on üle elatud. Kirjutan sellest varsti pikemalt, aga enne tegelen oma praktikapäevikuga ja ajan viimaseid asju siin. Kokkuvõtteks võin lihtsalt öelda, et asi läks väga jamasti ja kolmest hobusest võistles ainult kaks. Pidi olema 9 starti, tegime 8 ja nendest ainult 1 ületas finišijoone. Mul on, mida kirjutada...

Renata proovitud, farmis eelviimast korda käidud ja nüüd võistlustele

Buonasera.. Pühapäeva õhtul saabus portugaallanna, 17 a Anna, kes näeb kõvasti vanem välja mu meelest. Inglise keelt väga ei räägi, seepärast ei tea me temast midagi, istub ja närib küüsi arvuti taga ja kui midagi küsid siis vastab naeratades: "Yes... (:"

Ok.. Esmaspäeva hommikul käisime Euroformis, läksime Linda ja Annaga koos. Rääkisime Sandrale, mida kuulsime Lindalt korteri kohta ja üritasime seletada, et meie pole seal midagi lõhkunud ja kõik oli juba siis nii, kui Luigi käis. Tüüp aga ei teinud oma tööd korralikult ja üritab nüüd kõike meie kaela keerata. Olgu, Sandra pidi Luigiga rääkima ja pidime teisipäeval kokku saama uuesti. Meie käisime Ipanemast läbi, jõime hommikukohvi ja 12 paiku Metroka juurest bussi peale.

Ciccio tuli vastu meile. Pidin Nearcole šambooniga kordet tegema jälle ja samal ajal tuli Marlon Ladyga hüppama. No kuidagi on see asi paremaks läinud neil, aga Marlon ise käkib ikka väga palju seljas ära. Samal ajal oli ka Matta väljas, aias. Kui Matta galopitas ja pukitas, tegi Nearco mul korde peal ka hullemaid trikke ja korra oleks külje maha pannud. Hüppas täpselt ühte mudasesse lompi sisse ja libises.. Kardan, et see ei mõjunud talle hästi. Ciccio muidugi ütles, et tal on kavatsus järgmine päev hüpata.

Kui olin Nearco ära viinud, puhtaks pesnud ja boksi pannud, tuli Elio ja palus, et ma Renataga siis sõidaksin. Olgu. Meie Piero ja Matta omanik Carlo olid ka seal. Kõik kolmekesi tulid uudistama, kuidas hobust puhastasin (sest erinevalt Eliost ma teen seda), kuidas hobuse kordeks valmis panin (neile on suur imeasi see, et valtrapi panen sadulatrippide külge kinni, imetlesid mu kavalust keerata ratsmed omavahel keerdu ja panna lõuaaluse rihmast läbi korde ajaks ning mu imepärast oskust kuhjata sadul ja sedelgas ning kaks kordet hobuse külge). Tõenäoliselt tegid nad itaaliakeelset nalja, et kui mulle veel varustust tuua, siis suudaksin selle ka kuskile toppida. Olgu.

Täna ei olnud hobune enam kordel nii mõnus kui eelminekord. Paremale poole tuli ehmatuse peale mingi non-stop galopp, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Üritasin väiksele ringile võta teda, et vähegi peatuks, aga see nägi päris julm lõpuks välja. Meil on ju suulised ka sellised toredad... üheosalised (pulk) kangid. Panin küll ohjad suu lähedale, mitte sinn, kus ratsmed on, aga see asi ei meelidnud mulle. Hobune oli pidevalt ratsme taga. Lõpetasime selle nalja ja läksin selga. Vähemalt oli sadulas istuda mugav ja itaalia värvides jalused olid laia põhjaga ning hea toetuspinnaga. See oli oluline, kuna hobune töötas mulle risti vastu. Sama moodi nagu omanikuga - pea püsti, seljast nõgus ja hakkas oma suulisi krigistama. Kui platsi väravani jõudsin, ei tahtnud hobune edasi liikuda, vehkis peaga, keerutas seda paar korda ja tippis külg ees väravast peaaegu välja. Pöörasime ümber ja läksime tagasi. Mingi hetk Renata lihtsalt peatus ja keeldus likumast, kui säärega märku andsin, siis hakkas esimest otsa õhku loopima. Ok, ma vihkan sellist asja. Sääre peale peksis esimest jalga vastu maad, keksis või ajas end tagurpidi tagasi. Kui liikuma saime ja ratset võtsid, ei tulnud hobune enam ratsmele kuskile järgi. Kui tal tuju oli ja edasi liikus, siis toimis ilusti välimist ratset hoides ja sisemisega pöörates, kuid ainult sammus andis kaela järgi ja lõdvestus vähekenegi. Kaks korda tahtis end veel püsti ajada ja lõpetas koostöö ning peksis jalaga vastu maad. Tore loom. Ma ei tea, kuidas Elio temaga sõidetud sai. Ilmselt seepärast, et ta ei nõua hobuselt mitte midagi. Kui lasin Renatal ilma igasuguse kontaktita joosta, siis suutis isegi tempot tekitada, aga muidu tippis lihtsalt koha peal. Ei ei.. sundisin teda veel liikuma sinna, kuhu mina tahtsin, tegin peatuse  seal, kus mina tahtsin ja siis tulin alla. Mehed terve selle aja muudkui seletasid midagi ja ma ei saanud aru tuhkagi. Kahju.

Talli minnes pesin hobuse ja mehed seletasid Cicciole ja Ellile ka, mida nägid. Elli pärast rääkis, et nad arvasid, et ma olen väga julge tüdruk, et sõitsin. Piero oli küll öelnud, et selline kahe kordega jooksutamine nüüd küll õige asi ei ole ja seda ei tohiks teha. Elli oli vastanud, et meie tuleme koolist ning ju me teame, mida me teeme. Nende teadmised pärinevad ajakirjadest ja videodest. Piero oli ka vist lõpuks sellest aru saanud. Ma ei tea, mulle meeldib isiklikult topeltkorde või ohjamine rohkem, kui lihtsalt see, et hobune ühelt poolt mõjutatav on ja segast peksab korde otsas, nagu Nearcod ja muud loomad seda aeg-ajalt teevad.

Kokkuvõteks ütesin Ellile ja Eliole, et selle looma suulised pole küll sobivad või siis kontrolligu hobuse hambad üle, sest see peaga vehkimine ja absoluutselt mittemingi kontakti tunnistamine ei old lihtsalt jonn. Elio sai ka sellest aru ja lõpuks ütles, et ta kavatseb selle hobuse teise hobuse vastu välja vahetada. Õige tegu, kui ainult Renata parema omaniku saaks. Ise jäin rahule sellega, et ma ei kartnud seljas istuda ja suutsin meelde tuletada õpetused, mida eelmisel praktikal Ülle jagas. Ei mõtle sellele, kuidas alla kukud, vaid toetad jalustele, hoiad tasakaalu, vaatad sinna, kuhu sõidad ja pöörad hobust mõlema ratsmega, et ta õlaga välja ei jookseks. See toimis. Pesin hobuse ja läksime Metropolise juurde Elli ja Ciccioga.

Metro ees tuli meile Sandra vastu. Rääkis, et poes on palju inimesi, sest siin on NII palju allahindlusi praegu ja et ta ostis oma pojale jogurtit ;)

Teisipäeval läksime kell 7.00 Michelega farmi. enne kohale jõudmist jõime ühe kohvi ja farmis... Marii istus internetis, luges uudiseid ja horoskoopi mulle, mina joonistasin. Michele tahab, et ma talle lehma pidi joonistaksin lahkudes. (: Piparkoogi-lehma sõi ta ka ära, ütles, et oli hea! 10.50 läksime bussi peale ja sõitsime Cosenza bussijaama. Marii ostis endale koti ära ja läksime oma tavapärase 11.50 bussiga MEtro juurde, et uuesti Euroformi minna ja oma korteri sotid selgeks rääkida. Loomulikult oli Luigi kusagile kiirustanud just ja me ei saanud midagi rääkida. Ootasime Ipanemas Linda ära, et temaga koos koju minna. Ülejäänud päev oli vaba. Õhtu jälle Rendesse õhtusöögile...

Kolmapäeval võttis Ciccio meid maja juurest peale, kuna pidi meie kõrvalmajas olevasse apteeki tulema. Üks onu oli veel kaasas, kes on veokijuht, kui võistlustele sõidame. Viisime ta kusagile ära, siis sõitsime talli lähedale poodi, Ciccio ostis meile lõunaks paninit (mille koostisosad saime ise valida lahtisest letist ja tädi keeras meile panini kokku) ja küpsiseid ja läksime talli. Seal rääkis, et ma kordetaks Nearcot ja Mendietat šambooniga ja siis sööksime ja siis jõuab tema ise ka tagasi. Nemad läksid Eliole uut hobust vaatama. Esimest korda olime siis omapäi tegutsemas. Nearco panin valmis, läksime platsile, tegin algul sammu ja kuidagi naljakas oli, ning traavis lonkas esimest paremat jalga. Vahva. Kas nad eile hüppasid või ongi seepärast, et kordel esmaspäeval rallit tegi? Varsti tuli Elli ka tallist läbi ja nägi, kuidas Nearco lonkas. Tegin vähekene traavi ja lasin palju jalutada. Mingilt maalt teatas Marii, et Ciccio läheb pärast ise sõitma. Noh... edu. Viisin hobuse talli, pesin puhtaks, panin Mendieta valmis.

Kui Mendietat kordetasin, saabus Marlon ja Ciccio jõudis tagasi. Tegid oma pisikest hüppetrenni seal jälle ja lõpetasin hobusega, talli, pessu. Pesime täna natuke põhjalikumalt, eriti Mendietat, kuna ta ju valge meil. Saba pesin kaks korda šampooniga ja siis palsam ka. Tähelepanu - pesime tegelikult vist nõudepesuvahendiga või siis mingi üliodava šampooni/vedelseebiga, mis ei ole hobustele mõeldud. Palsamiks oli L'oréal Elvitali roosa palsam. Noh jah. Ei ütleks, et parimad vahendid hobuse pesemiseks. Sabad lhnasid hästi küll, aga loodan, et homseks küljest ära ei kuku või midagi...

Pärast Mendieta kuivatamist sõin lõunat ja Marii rääkis, kuidas Ciccio oli Nearcot tali vahel liigutanud ja vaadanud, kas ta lonkab või mitte. Tema pold midagi näinud, seega läks sadul selga ja uuesti platsile, hüppama. Mina platsile ei läinud, pärast sööki tõin Calita, aga Marii ütles, et oli palju lattide kolinat kuulnud. Ma ei tea, miks on ajul vahepeal suurepärane omadus kahe kõrva vahelt välja valguda...? Eks me ei taha enne võistlusi näha, et hobune katki on, aga vaatame, mis tulemuse see annab.

Panin Calita valmis ja Elli tuli minuga platsile. Tegime rahulikult sammu ja naabrite paganama pelikanid pistsid jälle kisama nii, et Calita traavi ajal ehmatas, pea lakke viskas ja samuti kekslema kukkus. Ka ei liikunud korra edasi vaid üritas end püsti ajada. Ciccio oli ka platsile tulnud ja nägi teist korda, mil Calita hüppama kukkus. Seejärel tuletas meelde, et me viimati sõitsime 7 päeva tagasi ja nii kaua pole ta midagi teinud. Kas tõesti oli nii ammu? Elli tõi igal juhul korde ja lasime siis järgmisel end kordel tühjaks joosta ja jalgu väänata. No need mudased loigud on lihtsalt nii lolli koha peal, mujal ka kordetada ei saa, sest ülejäänud plats on veel hullem. Lõpuks rahunesime maha ja läksin ikkagi selga veel. Nii ka asja ei jäta. Jalutasime ja traavitasime mõned minutid. Tuul oli ka ja üks takistus lehvis palmide kõrval, mida Calita vähe kartis. Lõpetasime, jalutasime ja läksime pessu.

Vahetasime riided, Ciccio ja Elli käisid vahepeal müsli järel ja siis andsid hobustele sööda. Meie läksime Elliga Metro juurde ja Ciccio jäi meist veel asju kokku panema homseks. Sest homme hommikul tuleb ta meile 9.30 järgi, võtame Elli peale ja läheme talli, viskame asjad autosse, hobused pakime ka kokku ja asume võistluspaika teele. Pidime sinna veidi üle tunni sõitma. Elli ütles koha nimeks Valle Dei Mulini, mis asub mere ääres praktiliselt, kui googeldasin. Eks näis, kuhu täpsemalt omadega jõuame. Võtan arvuti kaasa, seega kui meil hotellis nett on, saan kirja panna, mis toimub. Kui ei, siis esmaspäevani (:

Tempo libero - vaba aeg

Reede pärastlõunal läksin ühe itaallasega rannikule. Nägin merd, kuigi selleks ajaks oli juba pimedaks läinud, kui kohal olime. Koht oli ilus ja lained olid kõrged. Eestis pole ma nii suuri laineid näinud, kuigi tuul väga hul ei olnud ja õues oli üldse 6-7 kraadi sooja. Nende jaoks on see külm ja kaua väljas ei olnud. Võtsime ühe joogi sõitsime tagasi. Lameziast olime 15 km kaugusel.

Tagasi Cosenzasse jõudes oli väike vahejuhtum, mille tagajärjel pidime Mariiga Walterisse (kodu lähedal pizzeria) pitsat sööma minema (: Väga hea pitsa on seal tõesti. Mulle meeldis. Edasi liikusime koju, panime valmis ja läksime Mariile juba tuttavate inimestega välja. Külastasime kahte istumiskohta ja ühte kohta, kus oli palju rahvast ja sisse ei hakanud minema. Meid juba toodi koju, aga viimane jututeema autos läks nii huvitavaks, et me kolisime ühte kohvikusse edasi. Koju jõudsime 5 ajal hommikul ja kokkuvõtteks oli tore päev selja taga.

Laupäeval magasime, pesime pesu ja kirjutasime väheke praktikapäevikut. Sellega vist olen küll vähe jännis, sest iga päev ei ole ju aega olnud kirjutada. Peab hakkama blogist vaatama... Mõnes mõttes võiks meie blogi ollagi meie praktikapäeviku asemel, kuna siin on rohkem infot kirjas. Ok.. tegeleme sellega. Õhtupoole läksime igal juhul Rendesse, Metro juurest läbi, Marii tahtis raha võtta välja, aga miskipärast ei õnnestunud. Jõime ühe kohvi ja läksime sööma. Tänaseks saime pitsad ka kaasa. Pärast õhtusööki liikusin välja...

Täna oleme maganud ja mina koristanud, kuna Linda rääkis, et siia saabub täna õhtul tüdruk Portugalist. Rohkem me ei tea midagi. Ei vanust, eriala ega saabumise kellaaega. Luigi vist meiega ei suhtle ka enam, ei tea, näis.

Homme vist on siiski plaan liikuda talli, kuna jõuame käia enne Euroformist läbi ja uued nädala piletid võtta. Üldse ei saa ma aru, miks oli vaja 4 dokumendifotot kaasa võtta, kui kulus ainult 1. Detsembrikuu olime ju tervenisti siin, jaanuaris sõidame jälle nädala piletitega.

Nüüd ongi siis ju veel 2 nädalat täpselt jäänud. 2 nädala pärast samal ajal pakin ma asju ja valmistun järgmine päev vara vara Lamezia poole minam. Uskumatu, kui kiiresti on aeg läinud. Kui kogu see pasta hulk välja arvata, siis siiani on mulle väga meelidnud see kogemus. Oeh.. Homseni.

Viimane riigipüha seoses jõuludega - L'Epifania

Kolmapäeval farmis siis. No midagi ei teinud tarka. Andsime Michele piparkoogilehma ja kirjutasime mingist biokütuse masinast saksakeelseid sõnu üles, mida oli vaja tõlkida. Siis tõlkisime veel inglise keelt itaalia keelde (google translatega muidugi), vaatasime lehmad ja vasikad üle, sõime kausitäie pastat ja tulime Michele õega koju tagasi. Seejärel istusin läpaka taga ja ootasin aega, millal koristama hakata.. Enne aga jõudis Linda tagasi ja hiljem läksime restorani ja kohvile...

Neljapäeva hommikul läksin 11.50 bussi peale. Marii ootas seal juba, kuna käis peaaegu šoppamas. Ciccio tuli bussi vastu, vahetasime riided, viskasin Renata koplisse koos kaitsmetega. Ilm oli selline, et kohekohe hakkab sadama. Võtsime Nearcod ja Mendietad ette. Mina puhastasin Mendit, tekk ka puhtaks seest ja boksi tagasi.

Tõin Calita. Puhastasin ja võtsime tagumised jalad päevamissiooniks. Vahepeal hakkas päriselt sadama ja Marii tõi Renata sisse- pesi, puhastas kaitsmed jne (aitäh muide). Me siis Ciccioga kahe peale tegime neid jalgu.

Võtsime vanad rauad alt (naelad üles, näpistasid tangidega, jalg üles ja naelad välja),

värkisime (suure, pika noaga pidi kabjakiilu lõikama, talla alune ka sellega puhtaks) ja

uued rauad alla (raspeldamine, raudade proov, naelad sisse, otsad ainult painutasid, lõikasid ja lõid kinni)

Ciccio võttis jala üles ja ma lõikasin, sest ega mul ka seda jõudu ülearu pole. Aga kuna ma ei oska pika noaga väga teha midagi (ise kogu aeg saanud väikse noaga lõigata), siis juhtus see, et lõikasin kapja sisse. Väga hull kogemus. Jooksin kohe vesiniku järgi ja lasime sellega kabjaaluse üle. Õnneks ei läinud kõige hullemini, kuna kaua see ei veritsenud ja pärast puhastamist oligi ok. Aga elu sees ei julge enam pika noa ja haamrigaga kapja võtta. Sepal on lühike nuga, Cicciol oleks ka vaja.

Igaljuhul lõikasin need kabjad normaalse kujuga jälle, sest enne olid täiesti viltu ja Ciccio rõhutas ka seda. Lõpetuseks lõime uued rauad alla, mis on tagant ka vähe parema kujuga ja ei ole võimalik neid lihtsalt alt ära astuda. Kokkuvõtteks lõhkusin oma väikse sõrme natuke ära, lõin korra haamriga pöidlasse ja seljast-jalgadest ei hakka parem rääkima. Müts maha seppade ees, kellel kogu see kupatus kiiresti käib ja mitmeid hobuseid päevas teevad.

Lõpetades saabus Elli ka, puhastasin veel saapad ära, pesin kindad puhtaks ja siis riideid vahetama. Lõpuks tõi Elli meid Metropolise juurde, käisime mäkis ja siis kohvile ning õhtusöögile.

Ahjaa, tagasi koju tulles rääkis Linda, mismoodi Luigi oli koos oma kallis prouaga käinud korterit vaatamas ja leidsid meie katkised toolid ja seina, mis on väheke must ning et Tommy toa võtmeid pole ukse ees. Keegi oli meil siin kõvasti vihastanud ja Linda tahtis hoiatada, et me koju ei tuleks (: Tegelikult peaks sellele makaroninäole seletama, et ta on enne ka siin köögis olnud, maksis siin samas veel poistele tagatisraha tagasi, nägi seina, ei öelnud midagi ning Sandra loal tohivad Tommy võtmed meie käes olla kuni 7. jaanuarini. Seega ma ei tea.. Rohkem pastat - vähem möla, või kuidas neile siin öelda tuleks.. Che cazzo...

Õhtul läksin välja ja kohtasin maja nurgal meie naabri-Michelet, kes ütles, et sai eile(kolmapäeval) isaks. Sündis tütar, nimeks pandi Maria-Irene (: Varsti tulevad koju ja meil on palju unetuid öid, sest kõrval korteris üks vääks hakkab kisama... Ma muidugi soovisin õnne ka ikka !

Ps. Reede on vaba päev, riigipüha, ei mingeid busse ega poode. Tööle minekut ei ole, L'Epifania, ehk jõulude lõpp ja nõid toob headele lastele kingitusi ja pahadele lastele sütt! Vot nii on lood.

Buon nuovo anno - head uut aastat! Seda posti peab lugema, et aru saada, mis siin toimub.

Ja hakkas jälle esmaspäevast meie töönädal pihta. 11.50 bussiga talli, Elli tuli vastu, kes oli vahepeal haigeks jäänud. Vahetasime riided ja mina panin Nearco šambooniga valmis ja kordele. Täna ei olnud nii hea ja müdistab palju ringi, eriti siis, kui olen suuna vahetanud ja vahepeal piitsa maha pannud. Kui kummardun, et piitsa võtta, siis tüüp pistab galopis minema. Ilmselgelt mingid halvad kogemused, sest lõpetuseks ei viitsi ta piitsa peale enam midagi teha.

Kui Nearco kuiv oli, võtsin Renata välja. Puhastasin talli vahel teda ja jalutasime aedikusse. Natuke ajasin teda liikuma ka. Talle väga ei meeldi, kui teda vabal ajal torkida, sööstab tigeda näoga galopis mööda ja tõmbab kõrvad pealigi. Läheb kuskile oma nurka ja sööb rahulikult rohtu. Kui ise suvatses paar ringi joosta, siis peatus aia madalama osa juures, kust ülemised lauad puudu on ja tegi nägu, et hüppab kohe sealt üle. Ma ei riskinud ja võtsin ta nööri otsa. söötsin natuke aias ja jalutasime platsile. Lasin palmide vahel süüa ja jalutasime niisama takistusest takistuseni. Viimaks märkasin, et omanik on ka kohale tulnud.

"Brava, Maria. Good girl, good!" No tead, mina olen natuke vale inimene seda hobust jalutama, tema peaks seda tegema. Tõmbas oma sigarit jällegi ja seisis platsi ääres. Mina lasin jalutusnööri pikaks ja hobune eneselegi märkamatult alustas sammu kõndimist ümber minu. Lasin tal kõndida natuke, siis peatasin, astusin teisele poole, kõndis veel ümber minu. Seejärel taandasime päris mitu sammu, kõndisime edasi ja sujuvalt jälle ringile. Mõnusalt kuulekas hobune on tegelikult. Omanik ei osanud selle peale midagi öelda. Viisin hobuse sisse, pesin ise puhtaks ja omanik jälgis hoolega. Tegin eeskujulikku puhastust, lootes, et talle endale ka midagi külge jääb ja näeb, kuidas hobust pesta võiks.

Igasugused jalutasid täna veel tallis ja mässasid oma hobustega, aga me vist oleme viimasel ajal oma tööülesannetesse nii süvenenud, et ei mäleta enam õhtul, kes kellega ja millal mida tegi. Igaljuhul viimane asi tallis oli see, et Elio küsis, kas ma lähen homme tema hobusega sõitma. Ma vaatasin teda natuke tühja näoga ja ütlesin selges itaalia keeles talle ei. Nii ikka asjad ei käi, et sa ei liiguta oma hobust mõni kuu, ta pole väljaski käinud palju ja sa tahad kohe sõitma minna. Ütlesin, et ma võin talle järgmine päev kordet või topeltkordet teha, aga selga mina ei lähe. Ciccio oli minuga nõus ja rääkis ka Eliole, et tehku kordet ainult. Ei, tema on kangekaelne ja läheb sõitu. Olgu.

Teisipäeval läksime kell 10.00 bussiga talli. Elio tuli ka varsti kohale, aga Ciccio andis ülesandeks enne Nearco ära kordetada ja pesta-kuivatada. Eliol pold nii palju kannatust ja pani hobuse samal ajal valmis, kui mina Nearcotki. Meie tegime platsil pool tundi tööd, Nearco töötas palju paremini, tempoga ja tähelepanelikumalt. Platsi äärde oli täna siginenud eriti palju pealtvaatajaid. Elio isa, kaks Ciccio sõpra -politseinikut ja veel mingid 2 meest. Nearco tegi teisele poole jälle mingeid tõmmekaid algul, lõi kaks korda tagant, kui naabri mingid tiivulised prääksuma hakkasid ja pange nüüd tähele - mina hoidsin kordet põhimõtteliselt ühe käega, sest ülejäänud korde ja piits olid teises käes, ning hobune püsis enamvähem trajektooril. (Ei, ma pole ime-inimene, ma arvan, et me kõik teeme seda, aga seda teadmist läheb hiljem vaja, kui edasi loete.)

Pesime kindlasti 10-15 min ja Renata seisis samal ajal sadula ja kaitsmetega boksis. Ei tea, ei leidnud mõtet asjal. Olgu. Kui mina läksin Nearcot kuivatama, siis Elio kannatus katkes ja tema võttis korde ja läks platsile. Tubli mees, turvavest oli ilusasti seljas ja kaska peas. Panin Nearcole talliteki selga ja viisin boksi, võtsin teise korde ja kordesedelga ning läksin platsile järgi. Mida ma näen?

Elli sõitis ka Elektraga, hüppasid, aga Elektra seisis tol hetkel palmi ääres, ülejäänud mehed blokeerisid platsi väravat ja Ciccio ja Elio rahustasid hobust, kes jooksis elavas galopis mööda platsi, hüppas üle lompide korde järgi lohisemas. No eksole. Ma jäin ka värava juurde seisma, nad said hobuse kätte ja vaatan, et võtavad korde ära, tõmbavad jalused alla. Ok, vist ei võta uuesti kordele jah, vist läheme selga. No palju õnne. Ma istusin rahulikult maha ja ootasin uut rodeot. Hobune on ilmselt piisavalt kogenud ja käitub sadulas olles viisakalt, sest rodeot ei tulnud. Imestan tegelikult, sest Eliol puudus absoluutselt igasugune ratsmekontakt ja hobune lippas platsil pea laiali otsas. Lisaks sellele loksus mehe säär nagu laevad Patricu tormi ajal merel ja põlv oli täiesti lahti. Sellest hoolimata tegi ta galoppi ka ja tundis ennast hästi.

Vahepeal tuli minu juurde ja küsis, et kas ma nüüd sõidan tema hobusega. Ütlesin, et täna mitte, aga kordet teeksin küll pärast. Niikuinii ei viitsi ta oma hobust jalutada ja teen seda siis kordel või ohjades. Võtsime sadula maha, viskasin sedelga selga, Ciccio juba tõi teise korde mulle ümber hobuse kätte ja saingi juba aimu, et ilmselt on hobune sellega harjunud. Jalutasin mõned ringid, tegime veidike lõdvestavat traavi, andsin talle ohjasid järele, ent kontakt oli olemas. See hobune tuli ilusasti ratsmele järgi nii sammus kui ka traavis. Vahetasime ilusasti ka suuna ära, ilma igasuguste probleemideta. Korra hobune astus mõned sammud otse ja Elio tuli kohe küsimusega, et noh, onju raske hobune, eks. Ma ütlesin, et ei ole midagi, see oli hetkel minu viga. Ma tõesti imetlen hobust, kes pärast nii pikka boksis istumist ja suure energia ülejäägiga nii viisakalt koostööd teeb. Loomulikult on ta kogenud ja ära näpitud hobune ka juba, aga mina jäin temaga väga rahule. Mõni päev tahaksin tõesti proovida sõita temaga, aga ei ole kiiret kuskile.

Korjasin oma korded kokku ja viisin hobuse pesuboksi. Ise saime paninit süüa ja vaatasime Mariiga, kuidas siis mehel hobuse pesemine käib. Kõige pealt tõmmatakse kummist majapidamiskindad kätte ja seejärel pestakse jalgu mitte nii hoolikalt, kui meie Mariiga. Jalgu pesti ülevalt poolt lausa šampooniga, kuid sellest oli savi, et kõhualune muda täis on. Tema hobune küll, aga juhtisin siiski tähelepanu.

Etterutates räägin siis Ciccio arvamusest selle loo kohta. Platsil oli hobune lihtsalt veidi pukitama hakanud, galoppi tõusnud ja Elio oli tuima näoga korde lahti lasknud. Pärast ütles, et tema ei ole nii tugev, et hobust kinni hoida (meesterahvas !) Ciccio vaatas ise ka sõitu, ütles, et Elio istub seljas nagu mozzarella. (No nemad siin sülti ju ei söö, aga mozzarella on ka pehme ja kallerdav) Selle kohta oli tal õigus, sest mees lihtsalt ei tea, mida ta seal tegema peaks ja mis eesmärgiga ta sõidab. Ta lihtsalt naudib olukorda.

Iseenesest ju hea, kui Sul on hobi ja Sa sõidad, kuidas tahad, kui Sul on hea hobune ja Sa otseselt midagi halba talle sõites ei tee, aga mõned halvad harjumused võivad sellest treeningkorrast ju tekkida. Ning loomulikult see, et me vahepeal ära unustame, et meil üdse hobune on... Eriti selline, kes on hea tervisega ja võimeline hüppama siin 130-140 parkuure, nagu ta võistelnud on. Miks me peame siis endale need parimad hobused ostma ja nad seisma jätma? Mina ei mõista seda. Aga no ma ütlen, et see siin blogis on ainult minu arvamus ka...

Pärast kerget lõunat ja valge veini manustamist tõin Calita. Panin valmis ja läksime platsile. Sõitsin esimesena, sammu, traavi ja üle kavalettide. Mõlemat pidi galoppi ja pisikesed ristikesed. Samal ajal oli Matta ka platsil sõitmas ja hüppamas. Ahjaa, järgmine huvitav kuju. See on siis meie "Whitakeri-isa", kes hüppab, hobune tõrgub mitu korda, siis teeb paar hüpet. Mina sõidan edasi, vaatan, Matta kadunud. Nemad tulevad platsile tagasi (mille peale Calita ehmatas ja mingeid harki-kokku hüppeid mulle tegi), sest nemad käisid tallis kannuseid peale panemas. Teevad veel mõned hüpped ja siis lähevad otse talli tagasi ja pessu. Ei mingit traavi, ei mingit jalutamist.. milleks ?

Ok, hüppasin ka oma pisikesi ristikesi ja Ciccio korra tõstis ka. Tegime ühe suure hüppe, kuna Calita ikka pingutab räigelt üle hüpates. Ciccio ütles, et tuleksin ühe korra veel. Seega arvasin, et lõpetasime. Tõstis selle aga lattaiaks, ühe latiga ja siis pidime veel tulema. Ma natuke ikka pablasin ka, kuna mulle ei meeldi sellised lattaiad, eriti, kui ma pole jälle mõnda aega hüpanud. Marii hüüdis küll: " Ära põe, meil on kindlustus," aga see ei old väga julgustav. Esimene hüpe tuli kudagi suur, kaugelt ja ise istusin pahasti. Teise hüppega ta koperdas maandudes, aga ma jäin selga ilusti ja hobune korjas ka jalad õigeks. Kolmanda pidime siis veel tulema, et see ilus hüpe ka teha. See oli ok. Jalutasin ja Marii läks sõitu. Ma tahtsin teada, kui kõrge takistus on... 80 cm. Ma ei tea, mida te lugejad hetkel arvate ja kes mis tasemel on, aga mina olen enda üle uhke. Sest ma ei ole ammu hüpanud, mul on itaaliakeelne treener ning ma kartsin alles hiljuti võõraid hobuseid. See väike 80 oli üks edukas samm edasi, sest viimase hüppe ajal ma juba suutsin mõelda ka, mida ma tegema pean. Olen Cicciole ja Calitale tänulik, et nad mõlemad mind õpetanud on. Otseloomulikult ütles Ciccio muidugi, et pärast hobuse värkimist hakkame meetrit hüppama, aga ma arvan, et me ikka mõlemad naersime selle üle. Piano, piano...

Calita pesime Mariiga kahe peale puhtaks, avasin Cicciole boksiuksi, kui ta heina tõi ja siis tuli Elli ka. Vahetasime tiba muljeid, viskasime riided ringi ja saime Elliga Metropolise juurde. Kolmapäeval on farmi minek.

2011 lõpetuseks, kokkuvõte Cicciost

NELJAPÄEV

Jalutame bussi pealt ja Ciccio õde Maria võttis meid auto peale, samal hetkel märkasime, et Ciccio ise saabus ka juba. Ellit tallis polnud, Ciccio pani Mendieta valmis ja mina läksin platsile appi. Samal ajal valvas Marii Marlonit, et see oma Ladyl jalad ära puhastaks.

Platsil ütles Ciccio, et Elli tuleb 5 minuti pärast. Tegelikult jõudis ta alles päeva lõpus Elektraga sõitma. Mina aitasin Cicciol takistusi tõsta ja jalutasin-pesin hobust pärast trenni. Ciccio andis Marlonile nii kaua hüppetrenni. Vana sadulaga. Normaalne, eks?

Marii pani Calita valmis, läksime platsile ja mina sõitsin esimesena. Tegime sammu, traavi, galoppi ja kavalette. Hea oli, et hobusel oli energiat palju ning ei pidanud teda kuidagi edasi sundima, vaid liikus ise hoogsalt. Kui Marii sõitma läks, panin maina tallis Nearco valmis, šambooniga kordele. No kohe üdse ei meeldi see nöörist vidin mulle.. hobune lõpuks töötas juba küll, kui oli maha rahunenud ega karanud nii palju ringi, aga ikkagi oleks tahtnud, et loom end sirutada ka saaks rohkem. Ciccio samal ajal sõitis ise Elektrat ja Elio (Renata omanik) tuli talli. Vahepeal oli siis Elli jõudnud ja läks ise Elektrale selga.

Ciccio tõi Renata välja. Nöör üle nina ja hobune kepsles rõõmsalt ümber pisikese Ciccio. Vaatasin siis ka, et nii palju energiat ongi hobusel, kes pärast augusti kuud välja saab. Olgu, väheke lippas seal ja tegi nalja, aga seda ma nimetaks õnnelikuks hobuseks. Läksin talli, pesin Nearco puhtaks, kuivatasin ja Renata toodi ka sisse ära, sest sadama hakkas. Tema omanik seal jalutas targa näoga ringi ja tõmbas oma rahu piipu (sigarit, mis on kogu aeg minu arust ühe pikkusega ja ta imeb seda igal pool). Leppisime siis kokku, et kui tema järgmine päev talli ei tule, kuna töötab, siis viin mina hobuse välja ja lõikan laka.

REEDE

Elli tuli meile üksi vastu, kuna läksime varasema bussiga ja Ciccio sõitis Nearcot. Mina panin Mendieta valmis, Marii pesi Nearcot samal ajal ja ma aitasin Elektra pinded maha võtta. Oi, kuidas mulle endiselt selle hobuse jalad ei meeldi. Seejärel võtsin Renata nööri otsa, igaks juhuks nöör üle nina, nagu eile, ja jalutasime aia poole. Elli pani aia kinni, mina seisin rahulikult Renataga keset koplit, võtsin nööri ära ja hobune ei kihutanudki minema. Ilmselt on vanad viisakad kombed meelde tulnud. Ilm oli hea, päike paistis, las vedeleb koplis mõnda aega.

Kerisin tallis Elektra pinded ära, pühkisin põrandat ja läksin platsi äärde. Elio oli siiski lõuna pausi ajal tulnud vaatama, kuidas tema hobusel läheb. Küll nüüd tunneb ikka muret. Kas tal siis ka meeles on, et tal hobune on, kui me Eestisse tuleme, huvitav? Iglajuhul Renata ei kahelnud milleski ja viskas end muda sisse pikali, püherdas mõnuga ja omanik seisis tuima näoga kõrval, et mis nüüd siis. Mina naeratasin ja ütlesin, et see on õnnelik hobune. Vahepeal viskas Luisa oma Petulia ja koplisse ja siis nad rõõmsalt nautisid ilma ja mudavanni.

Vahepeal sõime paninit mozarellaga ning Elli läks mõneks ajaks minema. Marlon tekkis talli vahepeal. Oli oma uuele sadulale pannud siis trippide pikendused, et saaks uut sadulavööd ka kasutada ja sai uue sadulaga täna sõitma minna. Ette rutates ütles, et Marlon pesi täna ise oma hobuse puhtaks !

Tõime pärast Luisaga hobused aiast ära, mina üritasin selle karviku harjaga puhtaks nühkida ja lõikasin lakka ka. Täitsa ilus hobune sai lõpuks. Jalad pesime ka ära ja hobune käitus viisakalt. Samal ajal, kui kuivatasime, pani Marii Calita valmis ja läks sõitma. Kui Renataga lõpetasin, läksin ka sõitu. Natuke traavi, natuke galoppi ja mõni pisike hüpe. Hakkan nüüd juba ennast hobuse seljas rahulikult tundma ja oskan natuke arvestada sellega, kui hobune enne takistust alt minema pühib. Väga maha ei jäänud ja suutsin keskenduda, mitte mõelda, et kuhu ja miks ja kuidas ma selga jään. Lõpuks jalutasime, jahutasin Calita ära, pesin puhtaks. Talli vahel oodates, millal Calita kuivab, nõudis Marii šokolaadi (nagu tavaliselt) ja Ciccio läks meile toast kommi otsima :D Viimaks saabus Elli ka ja sõitsime kõik rõõmsalt Metropolise juurde, kuna Ciccio pidi solaariumisse minema....

Eksole. Itaallased on üks naljakas rahvas, eesotsas Ciccioga. No see nimi juba. Ma mõtlesin tükk aega, et miks ta näost nii tume on, lõpuks Elli seletas, et mees käib nädalas mitu korda solis (ausalt öeldes mõtlesin, et äkki Itaalias polegi solaariume, neil ju kogu aeg päike). Ei tea, miks. Lisaks sellele ei tarbi ta alkoholi, joob kogu aeg ainult vett, ei tarbi krammikestki suhkrut, ega asju, mis suhkrut sisaldavad. Ta ei söö ka liha. Ainult kala ja kana vist pidi ka sobima, aga harva. Pastat sööb ta ka ainult tumedat, mis on n-ö tervislik. Lemmik pidi olema terava kastmega ning enamasti eelistab siiski pitsat. Pisike on ta küll, aga energiat jagub. Iga hommik tõuseb kell 6 üles ja vudib ringi, tuju enamasti hea ja nalja saab. Selline elustiil (: Aa, jalgpall talle ka ei meeldi.

Niisugused huvitavad lood siis aastalõpuga.

Aastavahetus oli vähe eluohtlik, kuna rõdudelt loobiti rakette ja mõni taldrik ka.. Aga muidu oli peatänaval meeletult palju rahvast, ka vanemaid inimesi just, mitte juua täis noori. Mingi rokk-kontserti moodi asi oli ja rahvas oli rahulik. Mõnus, kuigi kaua väljas ei olnud, sest paganama külm oli.