Ja hakkas jälle esmaspäevast meie töönädal pihta. 11.50 bussiga talli, Elli tuli vastu, kes oli vahepeal haigeks jäänud. Vahetasime riided ja mina panin Nearco šambooniga valmis ja kordele. Täna ei olnud nii hea ja müdistab palju ringi, eriti siis, kui olen suuna vahetanud ja vahepeal piitsa maha pannud. Kui kummardun, et piitsa võtta, siis tüüp pistab galopis minema. Ilmselgelt mingid halvad kogemused, sest lõpetuseks ei viitsi ta piitsa peale enam midagi teha.
Kui Nearco kuiv oli, võtsin Renata välja. Puhastasin talli vahel teda ja jalutasime aedikusse. Natuke ajasin teda liikuma ka. Talle väga ei meeldi, kui teda vabal ajal torkida, sööstab tigeda näoga galopis mööda ja tõmbab kõrvad pealigi. Läheb kuskile oma nurka ja sööb rahulikult rohtu. Kui ise suvatses paar ringi joosta, siis peatus aia madalama osa juures, kust ülemised lauad puudu on ja tegi nägu, et hüppab kohe sealt üle. Ma ei riskinud ja võtsin ta nööri otsa. söötsin natuke aias ja jalutasime platsile. Lasin palmide vahel süüa ja jalutasime niisama takistusest takistuseni. Viimaks märkasin, et omanik on ka kohale tulnud.
"Brava, Maria. Good girl, good!" No tead, mina olen natuke vale inimene seda hobust jalutama, tema peaks seda tegema. Tõmbas oma sigarit jällegi ja seisis platsi ääres. Mina lasin jalutusnööri pikaks ja hobune eneselegi märkamatult alustas sammu kõndimist ümber minu. Lasin tal kõndida natuke, siis peatasin, astusin teisele poole, kõndis veel ümber minu. Seejärel taandasime päris mitu sammu, kõndisime edasi ja sujuvalt jälle ringile. Mõnusalt kuulekas hobune on tegelikult. Omanik ei osanud selle peale midagi öelda. Viisin hobuse sisse, pesin ise puhtaks ja omanik jälgis hoolega. Tegin eeskujulikku puhastust, lootes, et talle endale ka midagi külge jääb ja näeb, kuidas hobust pesta võiks.
Igasugused jalutasid täna veel tallis ja mässasid oma hobustega, aga me vist oleme viimasel ajal oma tööülesannetesse nii süvenenud, et ei mäleta enam õhtul, kes kellega ja millal mida tegi. Igaljuhul viimane asi tallis oli see, et Elio küsis, kas ma lähen homme tema hobusega sõitma. Ma vaatasin teda natuke tühja näoga ja ütlesin selges itaalia keeles talle ei. Nii ikka asjad ei käi, et sa ei liiguta oma hobust mõni kuu, ta pole väljaski käinud palju ja sa tahad kohe sõitma minna. Ütlesin, et ma võin talle järgmine päev kordet või topeltkordet teha, aga selga mina ei lähe. Ciccio oli minuga nõus ja rääkis ka Eliole, et tehku kordet ainult. Ei, tema on kangekaelne ja läheb sõitu. Olgu.
Teisipäeval läksime kell 10.00 bussiga talli. Elio tuli ka varsti kohale, aga Ciccio andis ülesandeks enne Nearco ära kordetada ja pesta-kuivatada. Eliol pold nii palju kannatust ja pani hobuse samal ajal valmis, kui mina Nearcotki. Meie tegime platsil pool tundi tööd, Nearco töötas palju paremini, tempoga ja tähelepanelikumalt. Platsi äärde oli täna siginenud eriti palju pealtvaatajaid. Elio isa, kaks Ciccio sõpra -politseinikut ja veel mingid 2 meest. Nearco tegi teisele poole jälle mingeid tõmmekaid algul, lõi kaks korda tagant, kui naabri mingid tiivulised prääksuma hakkasid ja pange nüüd tähele - mina hoidsin kordet põhimõtteliselt ühe käega, sest ülejäänud korde ja piits olid teises käes, ning hobune püsis enamvähem trajektooril. (Ei, ma pole ime-inimene, ma arvan, et me kõik teeme seda, aga seda teadmist läheb hiljem vaja, kui edasi loete.)
Pesime kindlasti 10-15 min ja Renata seisis samal ajal sadula ja kaitsmetega boksis. Ei tea, ei leidnud mõtet asjal. Olgu. Kui mina läksin Nearcot kuivatama, siis Elio kannatus katkes ja tema võttis korde ja läks platsile. Tubli mees, turvavest oli ilusasti seljas ja kaska peas. Panin Nearcole talliteki selga ja viisin boksi, võtsin teise korde ja kordesedelga ning läksin platsile järgi. Mida ma näen?
Elli sõitis ka Elektraga, hüppasid, aga Elektra seisis tol hetkel palmi ääres, ülejäänud mehed blokeerisid platsi väravat ja Ciccio ja Elio rahustasid hobust, kes jooksis elavas galopis mööda platsi, hüppas üle lompide korde järgi lohisemas. No eksole. Ma jäin ka värava juurde seisma, nad said hobuse kätte ja vaatan, et võtavad korde ära, tõmbavad jalused alla. Ok, vist ei võta uuesti kordele jah, vist läheme selga. No palju õnne. Ma istusin rahulikult maha ja ootasin uut rodeot. Hobune on ilmselt piisavalt kogenud ja käitub sadulas olles viisakalt, sest rodeot ei tulnud. Imestan tegelikult, sest Eliol puudus absoluutselt igasugune ratsmekontakt ja hobune lippas platsil pea laiali otsas. Lisaks sellele loksus mehe säär nagu laevad Patricu tormi ajal merel ja põlv oli täiesti lahti. Sellest hoolimata tegi ta galoppi ka ja tundis ennast hästi.
Vahepeal tuli minu juurde ja küsis, et kas ma nüüd sõidan tema hobusega. Ütlesin, et täna mitte, aga kordet teeksin küll pärast. Niikuinii ei viitsi ta oma hobust jalutada ja teen seda siis kordel või ohjades. Võtsime sadula maha, viskasin sedelga selga, Ciccio juba tõi teise korde mulle ümber hobuse kätte ja saingi juba aimu, et ilmselt on hobune sellega harjunud. Jalutasin mõned ringid, tegime veidike lõdvestavat traavi, andsin talle ohjasid järele, ent kontakt oli olemas. See hobune tuli ilusasti ratsmele järgi nii sammus kui ka traavis. Vahetasime ilusasti ka suuna ära, ilma igasuguste probleemideta. Korra hobune astus mõned sammud otse ja Elio tuli kohe küsimusega, et noh, onju raske hobune, eks. Ma ütlesin, et ei ole midagi, see oli hetkel minu viga. Ma tõesti imetlen hobust, kes pärast nii pikka boksis istumist ja suure energia ülejäägiga nii viisakalt koostööd teeb. Loomulikult on ta kogenud ja ära näpitud hobune ka juba, aga mina jäin temaga väga rahule. Mõni päev tahaksin tõesti proovida sõita temaga, aga ei ole kiiret kuskile.
Korjasin oma korded kokku ja viisin hobuse pesuboksi. Ise saime paninit süüa ja vaatasime Mariiga, kuidas siis mehel hobuse pesemine käib. Kõige pealt tõmmatakse kummist majapidamiskindad kätte ja seejärel pestakse jalgu mitte nii hoolikalt, kui meie Mariiga. Jalgu pesti ülevalt poolt lausa šampooniga, kuid sellest oli savi, et kõhualune muda täis on. Tema hobune küll, aga juhtisin siiski tähelepanu.
Etterutates räägin siis Ciccio arvamusest selle loo kohta. Platsil oli hobune lihtsalt veidi pukitama hakanud, galoppi tõusnud ja Elio oli tuima näoga korde lahti lasknud. Pärast ütles, et tema ei ole nii tugev, et hobust kinni hoida (meesterahvas !) Ciccio vaatas ise ka sõitu, ütles, et Elio istub seljas nagu mozzarella. (No nemad siin sülti ju ei söö, aga mozzarella on ka pehme ja kallerdav) Selle kohta oli tal õigus, sest mees lihtsalt ei tea, mida ta seal tegema peaks ja mis eesmärgiga ta sõidab. Ta lihtsalt naudib olukorda.
Iseenesest ju hea, kui Sul on hobi ja Sa sõidad, kuidas tahad, kui Sul on hea hobune ja Sa otseselt midagi halba talle sõites ei tee, aga mõned halvad harjumused võivad sellest treeningkorrast ju tekkida. Ning loomulikult see, et me vahepeal ära unustame, et meil üdse hobune on... Eriti selline, kes on hea tervisega ja võimeline hüppama siin 130-140 parkuure, nagu ta võistelnud on. Miks me peame siis endale need parimad hobused ostma ja nad seisma jätma? Mina ei mõista seda. Aga no ma ütlen, et see siin blogis on ainult minu arvamus ka...
Pärast kerget lõunat ja valge veini manustamist tõin Calita. Panin valmis ja läksime platsile. Sõitsin esimesena, sammu, traavi ja üle kavalettide. Mõlemat pidi galoppi ja pisikesed ristikesed. Samal ajal oli Matta ka platsil sõitmas ja hüppamas. Ahjaa, järgmine huvitav kuju. See on siis meie "Whitakeri-isa", kes hüppab, hobune tõrgub mitu korda, siis teeb paar hüpet. Mina sõidan edasi, vaatan, Matta kadunud. Nemad tulevad platsile tagasi (mille peale Calita ehmatas ja mingeid harki-kokku hüppeid mulle tegi), sest nemad käisid tallis kannuseid peale panemas. Teevad veel mõned hüpped ja siis lähevad otse talli tagasi ja pessu. Ei mingit traavi, ei mingit jalutamist.. milleks ?
Ok, hüppasin ka oma pisikesi ristikesi ja Ciccio korra tõstis ka. Tegime ühe suure hüppe, kuna Calita ikka pingutab räigelt üle hüpates. Ciccio ütles, et tuleksin ühe korra veel. Seega arvasin, et lõpetasime. Tõstis selle aga lattaiaks, ühe latiga ja siis pidime veel tulema. Ma natuke ikka pablasin ka, kuna mulle ei meeldi sellised lattaiad, eriti, kui ma pole jälle mõnda aega hüpanud. Marii hüüdis küll: " Ära põe, meil on kindlustus," aga see ei old väga julgustav. Esimene hüpe tuli kudagi suur, kaugelt ja ise istusin pahasti. Teise hüppega ta koperdas maandudes, aga ma jäin selga ilusti ja hobune korjas ka jalad õigeks. Kolmanda pidime siis veel tulema, et see ilus hüpe ka teha. See oli ok. Jalutasin ja Marii läks sõitu. Ma tahtsin teada, kui kõrge takistus on... 80 cm. Ma ei tea, mida te lugejad hetkel arvate ja kes mis tasemel on, aga mina olen enda üle uhke. Sest ma ei ole ammu hüpanud, mul on itaaliakeelne treener ning ma kartsin alles hiljuti võõraid hobuseid. See väike 80 oli üks edukas samm edasi, sest viimase hüppe ajal ma juba suutsin mõelda ka, mida ma tegema pean. Olen Cicciole ja Calitale tänulik, et nad mõlemad mind õpetanud on. Otseloomulikult ütles Ciccio muidugi, et pärast hobuse värkimist hakkame meetrit hüppama, aga ma arvan, et me ikka mõlemad naersime selle üle. Piano, piano...
Calita pesime Mariiga kahe peale puhtaks, avasin Cicciole boksiuksi, kui ta heina tõi ja siis tuli Elli ka. Vahetasime tiba muljeid, viskasime riided ringi ja saime Elliga Metropolise juurde. Kolmapäeval on farmi minek.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar