2011 lõpetuseks, kokkuvõte Cicciost

NELJAPÄEV

Jalutame bussi pealt ja Ciccio õde Maria võttis meid auto peale, samal hetkel märkasime, et Ciccio ise saabus ka juba. Ellit tallis polnud, Ciccio pani Mendieta valmis ja mina läksin platsile appi. Samal ajal valvas Marii Marlonit, et see oma Ladyl jalad ära puhastaks.

Platsil ütles Ciccio, et Elli tuleb 5 minuti pärast. Tegelikult jõudis ta alles päeva lõpus Elektraga sõitma. Mina aitasin Cicciol takistusi tõsta ja jalutasin-pesin hobust pärast trenni. Ciccio andis Marlonile nii kaua hüppetrenni. Vana sadulaga. Normaalne, eks?

Marii pani Calita valmis, läksime platsile ja mina sõitsin esimesena. Tegime sammu, traavi, galoppi ja kavalette. Hea oli, et hobusel oli energiat palju ning ei pidanud teda kuidagi edasi sundima, vaid liikus ise hoogsalt. Kui Marii sõitma läks, panin maina tallis Nearco valmis, šambooniga kordele. No kohe üdse ei meeldi see nöörist vidin mulle.. hobune lõpuks töötas juba küll, kui oli maha rahunenud ega karanud nii palju ringi, aga ikkagi oleks tahtnud, et loom end sirutada ka saaks rohkem. Ciccio samal ajal sõitis ise Elektrat ja Elio (Renata omanik) tuli talli. Vahepeal oli siis Elli jõudnud ja läks ise Elektrale selga.

Ciccio tõi Renata välja. Nöör üle nina ja hobune kepsles rõõmsalt ümber pisikese Ciccio. Vaatasin siis ka, et nii palju energiat ongi hobusel, kes pärast augusti kuud välja saab. Olgu, väheke lippas seal ja tegi nalja, aga seda ma nimetaks õnnelikuks hobuseks. Läksin talli, pesin Nearco puhtaks, kuivatasin ja Renata toodi ka sisse ära, sest sadama hakkas. Tema omanik seal jalutas targa näoga ringi ja tõmbas oma rahu piipu (sigarit, mis on kogu aeg minu arust ühe pikkusega ja ta imeb seda igal pool). Leppisime siis kokku, et kui tema järgmine päev talli ei tule, kuna töötab, siis viin mina hobuse välja ja lõikan laka.

REEDE

Elli tuli meile üksi vastu, kuna läksime varasema bussiga ja Ciccio sõitis Nearcot. Mina panin Mendieta valmis, Marii pesi Nearcot samal ajal ja ma aitasin Elektra pinded maha võtta. Oi, kuidas mulle endiselt selle hobuse jalad ei meeldi. Seejärel võtsin Renata nööri otsa, igaks juhuks nöör üle nina, nagu eile, ja jalutasime aia poole. Elli pani aia kinni, mina seisin rahulikult Renataga keset koplit, võtsin nööri ära ja hobune ei kihutanudki minema. Ilmselt on vanad viisakad kombed meelde tulnud. Ilm oli hea, päike paistis, las vedeleb koplis mõnda aega.

Kerisin tallis Elektra pinded ära, pühkisin põrandat ja läksin platsi äärde. Elio oli siiski lõuna pausi ajal tulnud vaatama, kuidas tema hobusel läheb. Küll nüüd tunneb ikka muret. Kas tal siis ka meeles on, et tal hobune on, kui me Eestisse tuleme, huvitav? Iglajuhul Renata ei kahelnud milleski ja viskas end muda sisse pikali, püherdas mõnuga ja omanik seisis tuima näoga kõrval, et mis nüüd siis. Mina naeratasin ja ütlesin, et see on õnnelik hobune. Vahepeal viskas Luisa oma Petulia ja koplisse ja siis nad rõõmsalt nautisid ilma ja mudavanni.

Vahepeal sõime paninit mozarellaga ning Elli läks mõneks ajaks minema. Marlon tekkis talli vahepeal. Oli oma uuele sadulale pannud siis trippide pikendused, et saaks uut sadulavööd ka kasutada ja sai uue sadulaga täna sõitma minna. Ette rutates ütles, et Marlon pesi täna ise oma hobuse puhtaks !

Tõime pärast Luisaga hobused aiast ära, mina üritasin selle karviku harjaga puhtaks nühkida ja lõikasin lakka ka. Täitsa ilus hobune sai lõpuks. Jalad pesime ka ära ja hobune käitus viisakalt. Samal ajal, kui kuivatasime, pani Marii Calita valmis ja läks sõitma. Kui Renataga lõpetasin, läksin ka sõitu. Natuke traavi, natuke galoppi ja mõni pisike hüpe. Hakkan nüüd juba ennast hobuse seljas rahulikult tundma ja oskan natuke arvestada sellega, kui hobune enne takistust alt minema pühib. Väga maha ei jäänud ja suutsin keskenduda, mitte mõelda, et kuhu ja miks ja kuidas ma selga jään. Lõpuks jalutasime, jahutasin Calita ära, pesin puhtaks. Talli vahel oodates, millal Calita kuivab, nõudis Marii šokolaadi (nagu tavaliselt) ja Ciccio läks meile toast kommi otsima :D Viimaks saabus Elli ka ja sõitsime kõik rõõmsalt Metropolise juurde, kuna Ciccio pidi solaariumisse minema....

Eksole. Itaallased on üks naljakas rahvas, eesotsas Ciccioga. No see nimi juba. Ma mõtlesin tükk aega, et miks ta näost nii tume on, lõpuks Elli seletas, et mees käib nädalas mitu korda solis (ausalt öeldes mõtlesin, et äkki Itaalias polegi solaariume, neil ju kogu aeg päike). Ei tea, miks. Lisaks sellele ei tarbi ta alkoholi, joob kogu aeg ainult vett, ei tarbi krammikestki suhkrut, ega asju, mis suhkrut sisaldavad. Ta ei söö ka liha. Ainult kala ja kana vist pidi ka sobima, aga harva. Pastat sööb ta ka ainult tumedat, mis on n-ö tervislik. Lemmik pidi olema terava kastmega ning enamasti eelistab siiski pitsat. Pisike on ta küll, aga energiat jagub. Iga hommik tõuseb kell 6 üles ja vudib ringi, tuju enamasti hea ja nalja saab. Selline elustiil (: Aa, jalgpall talle ka ei meeldi.

Niisugused huvitavad lood siis aastalõpuga.

Aastavahetus oli vähe eluohtlik, kuna rõdudelt loobiti rakette ja mõni taldrik ka.. Aga muidu oli peatänaval meeletult palju rahvast, ka vanemaid inimesi just, mitte juua täis noori. Mingi rokk-kontserti moodi asi oli ja rahvas oli rahulik. Mõnus, kuigi kaua väljas ei olnud, sest paganama külm oli.