12 jaanuar 2012

Renata proovitud, farmis eelviimast korda käidud ja nüüd võistlustele

Buonasera.. Pühapäeva õhtul saabus portugaallanna, 17 a Anna, kes näeb kõvasti vanem välja mu meelest. Inglise keelt väga ei räägi, seepärast ei tea me temast midagi, istub ja närib küüsi arvuti taga ja kui midagi küsid siis vastab naeratades: "Yes... (:"

Ok.. Esmaspäeva hommikul käisime Euroformis, läksime Linda ja Annaga koos. Rääkisime Sandrale, mida kuulsime Lindalt korteri kohta ja üritasime seletada, et meie pole seal midagi lõhkunud ja kõik oli juba siis nii, kui Luigi käis. Tüüp aga ei teinud oma tööd korralikult ja üritab nüüd kõike meie kaela keerata. Olgu, Sandra pidi Luigiga rääkima ja pidime teisipäeval kokku saama uuesti. Meie käisime Ipanemast läbi, jõime hommikukohvi ja 12 paiku Metroka juurest bussi peale.

Ciccio tuli vastu meile. Pidin Nearcole šambooniga kordet tegema jälle ja samal ajal tuli Marlon Ladyga hüppama. No kuidagi on see asi paremaks läinud neil, aga Marlon ise käkib ikka väga palju seljas ära. Samal ajal oli ka Matta väljas, aias. Kui Matta galopitas ja pukitas, tegi Nearco mul korde peal ka hullemaid trikke ja korra oleks külje maha pannud. Hüppas täpselt ühte mudasesse lompi sisse ja libises.. Kardan, et see ei mõjunud talle hästi. Ciccio muidugi ütles, et tal on kavatsus järgmine päev hüpata.

Kui olin Nearco ära viinud, puhtaks pesnud ja boksi pannud, tuli Elio ja palus, et ma Renataga siis sõidaksin. Olgu. Meie Piero ja Matta omanik Carlo olid ka seal. Kõik kolmekesi tulid uudistama, kuidas hobust puhastasin (sest erinevalt Eliost ma teen seda), kuidas hobuse kordeks valmis panin (neile on suur imeasi see, et valtrapi panen sadulatrippide külge kinni, imetlesid mu kavalust keerata ratsmed omavahel keerdu ja panna lõuaaluse rihmast läbi korde ajaks ning mu imepärast oskust kuhjata sadul ja sedelgas ning kaks kordet hobuse külge). Tõenäoliselt tegid nad itaaliakeelset nalja, et kui mulle veel varustust tuua, siis suudaksin selle ka kuskile toppida. Olgu.

Täna ei olnud hobune enam kordel nii mõnus kui eelminekord. Paremale poole tuli ehmatuse peale mingi non-stop galopp, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Üritasin väiksele ringile võta teda, et vähegi peatuks, aga see nägi päris julm lõpuks välja. Meil on ju suulised ka sellised toredad... üheosalised (pulk) kangid. Panin küll ohjad suu lähedale, mitte sinn, kus ratsmed on, aga see asi ei meelidnud mulle. Hobune oli pidevalt ratsme taga. Lõpetasime selle nalja ja läksin selga. Vähemalt oli sadulas istuda mugav ja itaalia värvides jalused olid laia põhjaga ning hea toetuspinnaga. See oli oluline, kuna hobune töötas mulle risti vastu. Sama moodi nagu omanikuga - pea püsti, seljast nõgus ja hakkas oma suulisi krigistama. Kui platsi väravani jõudsin, ei tahtnud hobune edasi liikuda, vehkis peaga, keerutas seda paar korda ja tippis külg ees väravast peaaegu välja. Pöörasime ümber ja läksime tagasi. Mingi hetk Renata lihtsalt peatus ja keeldus likumast, kui säärega märku andsin, siis hakkas esimest otsa õhku loopima. Ok, ma vihkan sellist asja. Sääre peale peksis esimest jalga vastu maad, keksis või ajas end tagurpidi tagasi. Kui liikuma saime ja ratset võtsid, ei tulnud hobune enam ratsmele kuskile järgi. Kui tal tuju oli ja edasi liikus, siis toimis ilusti välimist ratset hoides ja sisemisega pöörates, kuid ainult sammus andis kaela järgi ja lõdvestus vähekenegi. Kaks korda tahtis end veel püsti ajada ja lõpetas koostöö ning peksis jalaga vastu maad. Tore loom. Ma ei tea, kuidas Elio temaga sõidetud sai. Ilmselt seepärast, et ta ei nõua hobuselt mitte midagi. Kui lasin Renatal ilma igasuguse kontaktita joosta, siis suutis isegi tempot tekitada, aga muidu tippis lihtsalt koha peal. Ei ei.. sundisin teda veel liikuma sinna, kuhu mina tahtsin, tegin peatuse  seal, kus mina tahtsin ja siis tulin alla. Mehed terve selle aja muudkui seletasid midagi ja ma ei saanud aru tuhkagi. Kahju.

Talli minnes pesin hobuse ja mehed seletasid Cicciole ja Ellile ka, mida nägid. Elli pärast rääkis, et nad arvasid, et ma olen väga julge tüdruk, et sõitsin. Piero oli küll öelnud, et selline kahe kordega jooksutamine nüüd küll õige asi ei ole ja seda ei tohiks teha. Elli oli vastanud, et meie tuleme koolist ning ju me teame, mida me teeme. Nende teadmised pärinevad ajakirjadest ja videodest. Piero oli ka vist lõpuks sellest aru saanud. Ma ei tea, mulle meeldib isiklikult topeltkorde või ohjamine rohkem, kui lihtsalt see, et hobune ühelt poolt mõjutatav on ja segast peksab korde otsas, nagu Nearcod ja muud loomad seda aeg-ajalt teevad.

Kokkuvõteks ütesin Ellile ja Eliole, et selle looma suulised pole küll sobivad või siis kontrolligu hobuse hambad üle, sest see peaga vehkimine ja absoluutselt mittemingi kontakti tunnistamine ei old lihtsalt jonn. Elio sai ka sellest aru ja lõpuks ütles, et ta kavatseb selle hobuse teise hobuse vastu välja vahetada. Õige tegu, kui ainult Renata parema omaniku saaks. Ise jäin rahule sellega, et ma ei kartnud seljas istuda ja suutsin meelde tuletada õpetused, mida eelmisel praktikal Ülle jagas. Ei mõtle sellele, kuidas alla kukud, vaid toetad jalustele, hoiad tasakaalu, vaatad sinna, kuhu sõidad ja pöörad hobust mõlema ratsmega, et ta õlaga välja ei jookseks. See toimis. Pesin hobuse ja läksime Metropolise juurde Elli ja Ciccioga.

Metro ees tuli meile Sandra vastu. Rääkis, et poes on palju inimesi, sest siin on NII palju allahindlusi praegu ja et ta ostis oma pojale jogurtit ;)


Teisipäeval läksime kell 7.00 Michelega farmi. enne kohale jõudmist jõime ühe kohvi ja farmis... Marii istus internetis, luges uudiseid ja horoskoopi mulle, mina joonistasin. Michele tahab, et ma talle lehma pidi joonistaksin lahkudes. (: Piparkoogi-lehma sõi ta ka ära, ütles, et oli hea! 10.50 läksime bussi peale ja sõitsime Cosenza bussijaama. Marii ostis endale koti ära ja läksime oma tavapärase 11.50 bussiga MEtro juurde, et uuesti Euroformi minna ja oma korteri sotid selgeks rääkida. Loomulikult oli Luigi kusagile kiirustanud just ja me ei saanud midagi rääkida. Ootasime Ipanemas Linda ära, et temaga koos koju minna. Ülejäänud päev oli vaba. Õhtu jälle Rendesse õhtusöögile...


Kolmapäeval võttis Ciccio meid maja juurest peale, kuna pidi meie kõrvalmajas olevasse apteeki tulema. Üks onu oli veel kaasas, kes on veokijuht, kui võistlustele sõidame. Viisime ta kusagile ära, siis sõitsime talli lähedale poodi, Ciccio ostis meile lõunaks paninit (mille koostisosad saime ise valida lahtisest letist ja tädi keeras meile panini kokku) ja küpsiseid ja läksime talli. Seal rääkis, et ma kordetaks Nearcot ja Mendietat šambooniga ja siis sööksime ja siis jõuab tema ise ka tagasi. Nemad läksid Eliole uut hobust vaatama. Esimest korda olime siis omapäi tegutsemas. Nearco panin valmis, läksime platsile, tegin algul sammu ja kuidagi naljakas oli, ning traavis lonkas esimest paremat jalga. Vahva. Kas nad eile hüppasid või ongi seepärast, et kordel esmaspäeval rallit tegi? Varsti tuli Elli ka tallist läbi ja nägi, kuidas Nearco lonkas. Tegin vähekene traavi ja lasin palju jalutada. Mingilt maalt teatas Marii, et Ciccio läheb pärast ise sõitma. Noh... edu. Viisin hobuse talli, pesin puhtaks, panin Mendieta valmis.

Kui Mendietat kordetasin, saabus Marlon ja Ciccio jõudis tagasi. Tegid oma pisikest hüppetrenni seal jälle ja lõpetasin hobusega, talli, pessu. Pesime täna natuke põhjalikumalt, eriti Mendietat, kuna ta ju valge meil. Saba pesin kaks korda šampooniga ja siis palsam ka. Tähelepanu - pesime tegelikult vist nõudepesuvahendiga või siis mingi üliodava šampooni/vedelseebiga, mis ei ole hobustele mõeldud. Palsamiks oli L'oréal Elvitali roosa palsam. Noh jah. Ei ütleks, et parimad vahendid hobuse pesemiseks. Sabad lhnasid hästi küll, aga loodan, et homseks küljest ära ei kuku või midagi...

Pärast Mendieta kuivatamist sõin lõunat ja Marii rääkis, kuidas Ciccio oli Nearcot tali vahel liigutanud ja vaadanud, kas ta lonkab või mitte. Tema pold midagi näinud, seega läks sadul selga ja uuesti platsile, hüppama. Mina platsile ei läinud, pärast sööki tõin Calita, aga Marii ütles, et oli palju lattide kolinat kuulnud. Ma ei tea, miks on ajul vahepeal suurepärane omadus kahe kõrva vahelt välja valguda...? Eks me ei taha enne võistlusi näha, et hobune katki on, aga vaatame, mis tulemuse see annab.

Panin Calita valmis ja Elli tuli minuga platsile. Tegime rahulikult sammu ja naabrite paganama pelikanid pistsid jälle kisama nii, et Calita traavi ajal ehmatas, pea lakke viskas ja samuti kekslema kukkus. Ka ei liikunud korra edasi vaid üritas end püsti ajada. Ciccio oli ka platsile tulnud ja nägi teist korda, mil Calita hüppama kukkus. Seejärel tuletas meelde, et me viimati sõitsime 7 päeva tagasi ja nii kaua pole ta midagi teinud. Kas tõesti oli nii ammu? Elli tõi igal juhul korde ja lasime siis järgmisel end kordel tühjaks joosta ja jalgu väänata. No need mudased loigud on lihtsalt nii lolli koha peal, mujal ka kordetada ei saa, sest ülejäänud plats on veel hullem. Lõpuks rahunesime maha ja läksin ikkagi selga veel. Nii ka asja ei jäta. Jalutasime ja traavitasime mõned minutid. Tuul oli ka ja üks takistus lehvis palmide kõrval, mida Calita vähe kartis. Lõpetasime, jalutasime ja läksime pessu.

Vahetasime riided, Ciccio ja Elli käisid vahepeal müsli järel ja siis andsid hobustele sööda. Meie läksime Elliga Metro juurde ja Ciccio jäi meist veel asju kokku panema homseks. Sest homme hommikul tuleb ta meile 9.30 järgi, võtame Elli peale ja läheme talli, viskame asjad autosse, hobused pakime ka kokku ja asume võistluspaika teele. Pidime sinna veidi üle tunni sõitma. Elli ütles koha nimeks Valle Dei Mulini, mis asub mere ääres praktiliselt, kui googeldasin. Eks näis, kuhu täpsemalt omadega jõuame. Võtan arvuti kaasa, seega kui meil hotellis nett on, saan kirja panna, mis toimub. Kui ei, siis esmaspäevani (:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar