Juunikülmus, juunijulmus

Kolmapäeval tallis tegin boksid ja pärast pesin Elektra. Manuel käis üle kuu aja sõitmas jälle. Elektral lõikasin lakka ja saba, ta nägi nii õnnetu välja juba. Seppa on ka vaja, ma ei tea, kuidas need tema kabajad koguaeg nii hirmsad on.

Õhtul käisime tüdrukutega söömas. Kõik asjad, mis seekord tellisin, olid pretud või õlis küpsetatud. Suupistest magustoiduni välja. Aga see magustoit oli niii hea ja niii kahjulik :) Õlis küpsetatud puuviljad karamelliga. Pirni, ananassi ja banaani lõigud. Mmm...

Neljapäev oli vaba. Homikul käisin väljas, baaris ja Metros poes. Kodus koristasin ja puhkasin niisama. Õhtul käisime jäätist söömas.

Reedel tegin boksid, sel ajal saabus Elio. Kui lõpetanud olin viimase kolme boksiga, siis alles Elio läks sõitma. Kui tagasi talli jõudis, pesin mina Nearcot ja C pani Arest valmis. Aga pärast sõitu hakkas Corinto jalaga kraapima ja närvilisi liigutusi tegema, vahtis kõhtu, näris hammastega ja viskas pikali. No ei ole võimalik ju... Jälle tiirutas. Kuigi oli boksi teinud ühe hunniku! Pärast sõitu. Ja pärast sõitu sellised tunnused. Kõhtu hoidis üleval, krampis. Ja siis tuli C jutuga, et NÜÜD, Elio, näed, mis juhtus, aga meil pole rohtu ka, seega pead poodi minema või veti kutsuma...

Neljapäeval oli ta ka tallis käinud ja C oli ussirohust rääkinud. Elio ütles: "Jälle peab andma? Ma alles eelmine aasta ostsin..." Palju õnne, noh...

Seega nüüd rõhutati, et kui vet.apteeki läheb, ostku kohe ussirohi ka. Pidi tooma Finadyni, selle pudel maksab siin 54€, aga C saab soodukat, miski 30-ga saab kätte. Ussirohi 20 €. Elio kehitas õlgu ja mossitas, et nii palju raha läheb sellele hobusele. Aga kui ta kiiresti üritas jalgu pesta ja nägi, et hobune tahab pesuboksis ka pikali visata, siis tekkis tal lausa mure. Küsis Ellilt (sest C hobusega platsile läks): "Äkki Maarja saab hobust pesta ja vaadata ja ma siis lähen rohtu tooma?"

Elli esimest korda ütles üsna kurjal toonil: "Vaata, Maarja on hõivatud Nearcoga, C ratsutab ja mina pean minema ka sõitma. Mitu korda me sulle ütlesime, et pead rohu tooma? Sellepärast pididki enne ostma, et selliseid olukordi vältida. Nüüd mis saab? Näed, vajad teist inimest, kes hobust jalutaks. Nii ei käi asjad."

Elo lükkas saba jalge vahele ja pani hobuse boksi, seal oli Ciccio isa, kes muidugi hobust jälgis ja püherdada ei last. Elio kihutas Cosenzasse. Kui Nearcoga lõpetasin, võtsin muidugi Corinto ja läksin teda korde peal jalutama, ajasin takka, et jookseks ka. Kui traavis juba korralik samm tuli, hakkas kõhust sellist marudat loksumise häält tulema ja hobune jäi koheselt seisma. Tegi junne ka, aga pärast seda ei muutunud midagi, tahtis peagi jälle püherdama heita. Lõpuks Elio saabus. Tänas, et ma hobusega tegelesin. Aga kas mees ostis Finadyni ? Ei, miski muu odavam valuvaigisti oli. Ja kas mees ostis ussirohtu? EI. Täielik ....

Hobune sai süsti, rahunes maha, seisis seotult boksis mõnda aega ja oli ok. Õhtul hiljem sai natukene heina ka, sest muidu sööb ta öösel boksiukse eest ära. Ja endiselt ma kardan, et sel loomal on ussid. Aga ei tea ka, ei ole varem kokku puutunud niisuguse loomaga. Millest nii sage tiirutamine... ?

Eile oli 1. juuni. Teate küll ju, jooksite kõik lühikeste riietega ringi, sest õues oli soe, päike paistis. Meil siin oli aga hommik külm. Päeval tuli päike välja nii 10 minutiks, siis oli hea soe. Sai pusagi maha võtta. Aga pärast hakkas sadama. Korralikult ikka. Ja õhtul oli 15 kraadi, tuul ka. Kole. Terve nädal on niisugune jahe ilm olnud. Ei mingit päikest, pilves ja külm. Päeval nii 18 kraadi sooja, aga see ei ole üldse soe. Kohalikud on hämmingus, sest tavaliselt on nad juuni alguseks juba ujumas käinud, aga seekord mitte. Ma loodan, et kahe nädala pärast tuleb ikka korralik suvi tagasi... Tahan ka päikest saada ja ujuda.

Aga enne vihmasadu käis sõitmas Elli Aresega. Olen vist öelnud, et Ciccioga Ares enam ei pukitagi, hüppab täitsa nunnult ja rahulikult ka ja täitsa ok hobune. Siis läks selga Elli. Kes siiski juba kukkus ükspäev, kuna Ares pukitas. Eile Ares tegi korra ühe puki, aga seda ilmselt seepärast, et Elli midagi sassi ajas ja pärast takistust ootamatult suunda vahetas ja Arest ajavad sellised äkk-liigutused pöördesse. Siis pidi Elli hakkama süsteemi hüppama. Enne üks lattaed, siis süsteem, sirge peal. Aga.. No Elli ei ole oma istakuga veel valmis hüppama. Ta.. Teda polegi seal sadulas õieti. Ta on nii ette kaldus ja krampis ja käed pulkas, et ma ei saa aru, kuidas ta seal seljas üldse on. Ciccio ei seleta ka muud, kui ülat taha hüppe ajal, et ta ikka päris ninuli ei kukuks ja kõik. No aga kui sa sõitja ei ole ja hobust takistuseni ise ei vii, siis hobune hüppab sealt, kust tahab ja Elli lihtsalt reisib kaasa. Ares tegi aga süsteemi esimesel takistusel kauge tõuke, seega vahe läks sassi ja teisel takistusel tuli kokku mingi iks hüpe, ent Ares pingutas tegelikult ilusasti, ei ajanud maha ja päästis hästi. Elli logises sadulas, aga seekord jäi selga. C siis seletas midagi uuesti ja järgmine ring tuli samamoodi... Süsteemist välja hüpates tegi Ares justkui kohapealt tõuke, Elli ilmselt oli valmis, et ei hüppa või jooksevad takistusse sisse, aga Ares jällegi päästis, hüppas, puhtalt ja Elli jäi räigelt maha, lendas sadulast välja, istmikuga hobuse kaelale, tegib paar sammu pärast takistust niimoodi, kuni Elli ikka alla libises. Aga libises pahasti, sest kukkus hobuse esijalgade ette. Vaatepilt oli kole, aga seekord läks ikka mega õnnelikult. Kuigi kabi riivas Elli pead ja kui tüdruk püsti tõusis, oli pool nägu verd täis. Räägime siiski näost, sealt tuleb palju verd. Elli ei saanud midagi aru, ta ütles, et kõik on ok. Aga meie näod, C, Paolo ja Alessandra... Elli ehmatas seepärast ära. Tegelikult läks hästi, sest tabamus oli vaid ühele veresoonele, millimeetrine auguke ja kõik korras... C tegi paar tiiru Aresega ise ja olid lõpetanud. Hobune oli ju tubli. Elli on see, kes pole valmis.

Kui Aresega lõpetanud olin, andis C Alessandrale trenni, kes ka oma uue hobusega hüppas. Alessandra on aga täiesti vastupidine Ellile. Tal on ka igasugu hüppeid ette tulnud, kuna ta ka väga oluliselt ei oska mõelda, mida ta sela hobuse seljas teeb, kuhu minema peab... Aga tal on üsna hea istak ja ilmselt tajub hobust rohkem. Hüppe ajal oskab ta ka hobusega hästi kaasa minna ja mingi väega saab ta ennast alati sadulasse tagasi või kukub kuidagi väga stiilselt, sest haarab end alati kusagilt kinni.

Mina panin Nearco valmis, viisin platsile ja jalutasin, kuni C Alessandraga lõpetanud oli. Nearco sõidab ka uue sadulaga. Asi aga selles, et uue sadula tripid on lühemad kui vana omad, ent sadulavöö on Cicciol ainuke. Kõigile hobustele. Nearcole panen ühelt poolt esimestesse aukudesse ja teiselt poolt jääb 10 cm puudu. Kummiga vöö. Tavaliselt Paneme C-ga kahekesi kinni. Ma sikutan ühelt poolt ja hoian sadulat paigal. Ta siis kinnitab pannalt. Aga eile mingi väega panin ühe pandla ise kinni. Teist enam ei jaksanud. Aga näha on ju, et sadulavöö on lühike. C ütles platsil, et ei ole midagi, ta seljast venitab veel kolmandasse auku. o.O Vot siis tegin suured silmad.

Nearcol on esimestel kapjadel all alumiiniumrauad. Teist kuud, kui mitte kolmandat kasutuses. Kahe kilbiga. Sõitma minnes olid rauad korras, kaks kilpi alles, kõik ok. C hakkas eile hüppama. Kuna pealtvaatajaid ka oli ja Luisa-Piero samal ajal platsil, pani mees ikka korralikult hullu jälle. Ikka nii pool sammus 140-150 lattaedu oli vaja paugutada. Üks okser ka, millel laiust oli jälle omajagu, aga seekord ma ei mõõtnud. Kõrgus oli ka normaalne, vast 120. Siis aga ütles, et paneksin lattaia, tõstaks 2, tõstaks 4, tõstaks 3 ja nii see latt mulle õlani oli. Nearco oli tubli. Väga tubli. Uskumatu tegelt, kui tubli peab hobune olema, et niisuguseid kõrgusi täiesti x nurga alt hüpata.

Kui lõpetanud olid, siis C jalutas natuke ja ma nägin ,et esimene raud ikka päris korras omadega pole. Üks kilp oli kadunud ja raud oli laiali vajunud.... Vot sellist asja ma näen esimest korda, et raud all katki hüpatakse... Tegin pilti ka. 

Julm värk. Aga tegelikult veel julmem on see, et C võttis pärast haamri, koksis selle väljaulatuva osa kabja alla tagasi, lõi ühe naela ka sinna sisse ja ütles, et niikuinii tuleb sepp kutsuda...

Aga üldiselt lähevad mu kaks viimast töönädalat nüüd lõbusamalt, sest tallis on raadio ja kui ma mingit jama kuulata ei taha, siis laulan mõttes laule kaasa... :)

Ahjaa, eile oli Marlon ka Ladyga hüpanud veidi. Kui ma Elli kukkumise järel Arest jalutasin, siis jalutas mees platsile ja hakkas oma takistust mõõtma. Seisis kõigepealt kõrvale ja vaatas, kas põlveni on. Siis võttis mõõdulindi ja pani kõrvale. Ma pärast mõõtsin ka üle. 50 cm oli. (:

Veel pilte ja tegemisi

Reedel, 24. mai olin ka kodus. Veidi sadas vihma ja mul lubati kodus olla, kui pühapäeval talli lähen. Olgu. Suurt midagi ei teinudki, sest ilm oli paha ja ise siis ka puhkasin.

Laupäeval tallis. Ikka tegin boksid, pärast kordetasin Nearcot, kes tuulega jälle pid kartis, platsi liivasest osast välja hüppas ja rohu peal libises ning korralikult külili käis. Enne bokse tehes ta tõmbas omale näo peale ka mõnusa kriimu, kuna Pavaroga suhelda üritas. Lõpuks tõmbas ta omal esimese raua ka alt ära. Ei old kõige õnnelikum päev talle. Läksime talli, raud alla tagasi ja jooksime edasi, kuni kõik korras oli.

Ah ja Elio käis ka, kordetas hobust, kõik vaatasid ja hobune ei teinudki midagi, ent Elio lasi kordest lahti ja Corinto oleks natuke inimestele otsa jooksnud. Elio pärast ütles, et ta muutub närviliseks, kui palju inimesi ümberringi... Ei tea, kõik omad, seisid talli nurga juures ja hoidsid tal silma peal...

Pühapäeval tegin bokse, vedasin saepuru jälle boksidesse juurde ja pärast vaatasin, kuidas C Pavarot kordetas. Ma ei tea.. See super tupsunupsik ju lonkas... Tegin video ka, kuidas mõlemat pidi jookseb, aga mu nett ei võimalda siin videosid üles laadida. Pilte tegin ka.

Uus kordering

Pavaro

Esmaspäeval, 27. mai, oli Aadu sünnipäev. Sai 4-aastaseks! Nüüd juba parajalt suur poiss, et sel aastal sadula ja ratsaniku kandmisega algust teha.

Tallis boksid ja Nearcole saepuru juurde. Siis aitasin Ellil Arest valmis panna. Müstika, kuidas neiu ikka veel ei jaga matsu, kuidas see sadul ja valtrap ikka asetsema peaksid. Sadulavöö pani ka valepidi... Aga teate.. Ciccio vahetas sadulat. Täitsa uus Pessoa on nüüd neil tagumiku all. See aga suurem, 17 tollise istmega, eelmine oli väiksem. Sadul paistab olevat üsna sirgele turjale ja laiale seljale. Aresele see saul aga ilmselgelt ei sobinud. Muidugi valtrapi peal endiselt geelpadi ja siis poroloonpehmendus. Äkki tekkis neil omal ka mõte, et katkise sadulaga võib hobusel valus olla... ? Aga sellegipoolest Ares pukitas ja Elli kukkus. Minu arvamus on endiselt see, et hobusel on mingi trauma olnud seljaga ja seepärast valus. See muhuke selgroo kõrval ja toonuseta saba on kahtlased natuke. Aga nemad seda mõttesse ei võta.

Arvamus oli, et hobusel on harjumus. Nüüdseks Ares juba aasta siin tallis olnud. Koguaeg pukitanud. Elli kukkus, Ciccio mitte. Siis sõitiski vahepeal ainult C, et harjumusest lahti saada ja hobune aru saaks, et inimene ei kuku iga kord. Olgu, Elli hakkas nüüd uuesti sõitma ja esimesed korrad oli hobune ok. Nüüd aga trikitab jälle.

Siis tuli arvamus, et hobusel liiga palju energiat. Söödetakse kaerata heina, aga lisasööt on ikka mingi graanuli kujul ja müslit enam ei saa. (Sest kui Pavarole uus sööt toodi, siis hakati kõiki sellega söötma) Ares on mega paks. Kui sõit lõpetatakse, antakse hobusele platsil suhkrutükk ja kui hobune boksi läheb, siis ootab künas 3 suhkrutükki! Ja nii iga päev, kui sõidus käib...

Õhtul leidsin ühe toreda mõttega pildi. Jagasin seda ka FBs, Elli tegi kliki, et talle meeldib.

Eesti keeles oli kirjas: Tead, mis mulle hobuse-inimeste juures meeldib? Nende hobused.

Kerge sarkasm või...

Eile hommikul sõin väljas, tõin lõuna koju ja pärast talli.  Elli tuli ka ja läks varem ära. Tuli minu juurde ja ütles:

"Ma nüüd lähen koju ja tulen pärast tagasi. Saad minuga koju. Ja kuna ma koju lähen, siis ma üritan su kaardi ka sealt kaasa võtta. Hihiihii, loodan, et meelest ära ei lähe."

Ma ei öeld midagi selle peale... Aga lootsin, et see sarkastiline mõte jõudis ikka temani. Ainult et... Ta ei tulnudki õhtul tagasi ja Ciccio viis mu koju...

C käis veel Nearcoga sõitmas. Ei tea, endiselt hobune ei liigu mingi hoo ega impulsiga, vaid nii aeglaselt, kui C parasjagu nõuab. Pärast tegi paar hüpet ka. Lõpetasime okseriga. C käski mul seda ainult laiemaks tõsta ja laiemaks tõsta. Üldiselt oli sellel rohkem laiust kui kõrgust.... Viimane hüpe oli tegelikult ilus. Oli näha, et hobune pingutas ja tõesti lendas. Okser oli eest 115, tagant 120cm ja laiust oli 140 cm. Cicco käis aga lausega - me peame seda veel laiemaks tõstma. Võistlustel on okserid 150 laiad. Jah, aga mis kõrgusel? Ciccio vastas, et teda kõrgus ei huvita, aga laiust peab asjal olema. "Tahan, et ta oma hüppe pikemaks venitaks" Olgu. 

Üldsielt jäi C vist rahule. Puudus küll Elli, kes oleks pärast igat hüpet "Bravissima! Bellissima!" hüüdnud. Aga ma poetasin ka viimase hüppe kohta paar ilusamat sõna kui muidu... :D 

Tegin veel Ledy Falkonist pilte. Ja tema lahedast märgisest. Ja eile õhtul panin talle neli pindet ööseks peale. See tähendab, tänase lõunani... Loodan, et need veel peal püsinud, kui talli lähen. Pole ju terve see aeg siin kedagi pindeerinud... :D Aga mõtlesin, et mis ma vingun teiste kallal, kuidas pindeerivad, proovin ise ka siis vahelduseks.

Taga tallis Tosca, Macellan, Ledy Falkon

"Hei, olen Alessandra uus hobune..."

"... ja mul on lahedad märgised!"

Tal on kõhu all ka väike valge laik.

Ja siis eile tellis Sara omale koju pitsat. Õues ukse kella juures on aga ainult minu nimi. Kirjutatud Maarja Sinijaru. Jah.. Lahe. Aga kui Sara pitsakasse helistas, siis ütles, millisele nupule vajutada, hääldas väga püüdlikult mu nime, kuna see siin keeruline on. Koju saabus pitsa ja seal peal oli kirjutatud mu nimeks Maria Ciniard. :D Väga äge.

Täna õhtul lähme tüdrukutega (Arianna, Sara - korterikaaslased) Hiina restosse sööma. 

Pildid, iseloomud ja natuke veel

Mina ka taas postitamas neile, kes veel lugema on jäänud. Kõigepealt lisan pilte Paolast, kui mere ääres käisin.

Viimasel pildil on Paola pühak sealse rongijaama ees.

15. mai, kolmapäeval, läksin talli. Tegin boksid, pesin Elektra, kellega Elli kablutas ja pärast C sõitis Arest ja Nearcot. Vahepeal käis Elio tallis. Pani sellise pirni maha, et mul tekkis mõte, et ta lihtsalt mängib meiega lolli... Hobune oli juba valmis, siis nägi mind ja ilma tervitamata kutsus mind boksi ja küsis, et kuidas need tagumised kaitsmed küll hobusele peale käivad.... Ma ei tea, ta on ju iga kord need ise peale pannud, aga seekord pani ta vasaku jala kaitsme paremale jalale, niimoodi, et see kaitsev osa jäi väljapoole ja kinnituse krõps oli seespool. Mul ei olnud sõnu enam lihtsalt. See pole võimalik ju.

Neljapäeval oli vaba päev. Sadas veidi isegi vihma. Suurt midagi tarka ei teinud, käisin poes ja leidsin seeliku omale viimaks ometi :) Kodus jõin veini...

Reede, 17. mai oli tegelikult üks tähtis päev. Nennu sai 18 aastat vanaks. Suur tüdruk juba.

Tallis ikka sama teema. Boksid, hobuste pesu, ei midagi erilist. Ainult kuulsin jutte, et Alessandra hakkab uue hobusega vist võistlustele sättima. Võistlustele, mis toimuvad 31.mai-2.juuni. Ei tea. Ema oli mures, et kas 2 nädalat ikka piisab tüdrukule harjutamiseks. C lõi käega, ütles, et ei ole midagi hullu, saavad hakkama. Ega seal midagi rasket pole. Pärast Paolo ütles, et kui ma peaks tahtma enne Eesti minekut nende hobusega sõita, siis luba on antud. Aga ma arvan, et jääb ära see üritus...

Laupäeval tallis käis C viimaks Pavaroga sõitmas. Uus plats on meil küll, aga sellegi poolest C ei sõida hobusega igapäevaselt. Ma ei tea, mis probleem tal on. Võib-olla nagu nende uute asjadega ikka - hoiab võistlusteks. Et kodus sõidab vanade hobustega, aga võistlema siis läheb uuega... Nali naljaks. Aga miski 25 min sõitu ta tegi seekord. Ikka oma katkise raamiga sadulaga. Ahjaa, nüüd kus mul meenus, lisan kohe selle sadula pildid ka.

20-aastane Pessoa

Natuke parandatud

Mis raam.. ?

Igatahes, kui C oli Pavaroga sõitmise lõpetanud, tuli ta sealt kõrgustest alla ja läks kõigile pealtvaatajatele looma kiitma. Mina jalutasin hobusega platsil, aga värava juurest see tainas tahtis kodu poole minna ja keerutas oma peaga täpselt nii, et sain paraja matsu kirja. Paras kolakas käis ja meie pead kohtusid. Sain põserihma pandlaga pikki kulmu ka. Toredalt valus. Aga veel toredam on eestikeelseid sõimusõnu karjuda, keegi ei saa aru, mis ma ütlen. Talli minnes sain jääd kohe peale panna, aga paiste läks ikkagi. Tänagi veel silma nurk sinine. Väga tobe juhus. 

Tegelikult ongi selle hobusega nii, et meil puudub igasugune vastastikune sümpaatia. Mulle lihtsalt ei meeldi see hobune. Tema.. iseloom. Olek. Ta on nii ülbe. Ta nügib mind oma hiigel peaga boksist kaugemale, üritab naksata, keerab mu käru kummuli, kui see liiga lähedale jääb, peksab sabaga sihilikult minu poole, kui boksi puhastan... Ja ta ei tee mingist keelamisest või eemaleajavast märguandest välja. Tal on ükskõik. Usun, et ta on oma ülbuse või suure ego ja enesekindluse tänu oma suurele kasvule saanud. Et alati olnud liider, kuna on teistest tugevam. Olen teda ühe korra näinud sellise huvitundva näoga, kus tal kõrvad kikkis ja tal tahe midagi uudistada. See oli siis, kui ülikarvane kass Asia tema boksi ees askeldas ja hobune teda nuusutada üritas.

Nearco on ka meil suur hobune, tugev. Aga iseloomult hoopis vastupidine. Uudishimulik. Keerab ka käkki koguaeg, aga on selline pehmik, et kui midagi keelad, siis talle jääb jubehästi meelde. Ta armastab tallivahel oma perse alati millegi otsa toetada. Aga ühes seinas on hirmus palju pudipadi ja kui Nearco sinna toetuma hakkab, kukuvad kõik totsikud ja potsikud. Korra marssisin teda keelates tema ja seina vahele, tegin samal ajal sõrmega nipsu ja lolli häält. Tüüp ehmatas nii ära, nüüd kui tahab toetuda, lähen tema poole ja teen sõrmega nipsu ja ta juba keerab oma kanni ära. Pavarol on aga täiesti suva ja tema esimene reaktsioon ei paista küll põgenemine olevat, vaid kohe rünnak. Ründab oma egoga. Ah, lihtsalt väike tähelepanek nende iseloomude kohta... 

Pühapäeval oli vaba päev. Pärastlõunal käisime Carmeloga natuke ringi sõitmas. Ilm oli üsna jahe ja veidi vihmanegi. Aga üks mägitee Paola suunas oli selle eest äärmiselt ilus. Palju rohelist, kerge udu.. Tegime ühe jalutuskäigu Fiumefreddo mägilinnakeses. Kuidas mulle need paesed ikka meeldivad. Armas, vaikne, oma elu, puhas, ilusa vaatega...

 Ülal oleval pildil, kus kaks tädi seisavad, on tegelikult veel üks mammi. Üks väga armas ja lahke, väikelinnale iseloomulikult uudishimulik mammi, kes meid teretas ja meiega natuke juttu rääkis. Natuke kurb ka, sest enamei ole seal linnakeses väga kedagi... Ajad muutuvad, inimesed muutuvad.

Kindlus

Koju minnes ostsime tee äärest maasikaid. Üli head, väikesed, aga magusad. Mitte nagu marketi kraam. Kodus sain omale tuppa teleka. Sara ei vaata seda ja tõstime minu tuppa ümber.

Esmaspäeval ei toimunud ka midagi põnevat. Sain teada, et Elli vend sai haiglast koju viimaks. Läks hästi.

Teisipäeval oli jälle tiba vihmane värk. Aga soe. Tegin boksid ja suurt rohkem midagi ei teinudki. Elli oli tallis, otsis midagi oma kotist ja suvatsesin küsida, et kas ta otsib midagi mulle? (Näiteks mu litsentsi, mis olevat postkontorist ära toodud ja peaks tal kodus olema) Elli raputas pead ja naeratas mulle, nagu alati. Ütles, et nüüd tal vend kodus ja ta ise ka rohkem kodus ja saab selle mulle ära tuua.

Eile ma siis küsisin uuesti, et kas tõi mulle selle pagana kaardi või ei. Ei toonud ja vahetas kiiresti teemat ka. Nüüd tal vist vabandused otsa lõppenud, miks se maha unustada jne. Lihtsalt usun, et seda ei olegi tal kodus. Ütlesin, et homseks toogu ikka mulle ära. Aga kui seda homme ka pole Elliga kaasas siis ma ütlen talle, et ei ole vaja rohkem pingutada...

Pärast seda nädalat veel 3 töönädalat jäänud ja te ei kujuta ette ka, kui väga ma seda viimast päeva tallis ootan. Tahaks kohe tähistada selle jama lõppu. Ma puhkan ikka korralikult selle ülejäänud aja, mis mul jäänud on. Ja ausõna, ma olen iga päev väga õnnelik :D

Reedel, 10. mail, oli vaba päev. Hommikul läksin Quattromigliasse. Oli asja ajada veidi ja siis ootasin rongi, et Paolasse minna. Mul oli üks tunnike aega. Istusin Bar Colosseosse mahla ja cornettoga ning nautisin ilusat ilma. Peagi nägin mööda kõndimas Pierot. Ja oma ringiga jõudis ta minuni. Istus siis üks pool tunnikest minuga ühes lauas ja rääkis ikka Cicciost ja uuris mu elu kohta jne.. Ütleme nii, et päris sellist hommikupoolikut ma ka ei oodanud :)

Kell 13.07 läks rong Paola suunas. Reede. See rong oli puupüsti täis üliõpilasi, kes koju suundusid. Paolas jalutasin kõigepealt unnikese, otsisin vaikset paika. Sellega probleemi pold, sest rannas palju inimesi ei olnud. Puhta paiga leidmisega oli aga küll probleeme natuke. Lõpuks õnnestus leida üks armas liivane laiguke keset kive ja sinna ma ennast paigutasin. Miski poolteist tundi olin rannal, kuid suure osa ajast oli päike pilve taga. Lõpuks jalutasin natuke teises suunas ka, tundisn, kuidas ma näost üleni punane olen ja mõni koht õhetas veel veidi. Sõin ühe jäätise suundusin rongijaama piletit ostma. Siis jäi veel natuke aega ja jalutasin läheduses. Leidsin ühe pisikese kiriku. Astusin sisse. (Hea jahe koht siiski) Tore on näha, et lapsed kirikus käivad siin.

Rongis oli üsna kahtlane istuda suvise pluusi ja üleni punasena, kui kell oli juba kuus läbi, päike kergelt pilve taha loojumas ja inimesed ümber ringi jakkide või pusadega on...

Castiglione Cosentino rongijaamas on üks baar ka. Lootsin sealt omale bussipileti osta, et siis Quattromigliast rahulikult bussiga koju sõita. Selle jaama-baari omanik on Vincenso, kes on ühtlasi ka tallis Elektra omanik. Paraku oli see baar tühi kui mutiurg, ütles, et piletid on otsas ja minu järel olev noormees ei saanud isegi kohvi mitte. Olgu, jalutasin siis järgmisesse kohta, sain piletid ja peagi tuli buss ka.

11. mai, laupäev käisin tallis. Tegin boksid, pesin Elliga sõidust tulnud Elektra, kordetasin Nearcot, kes uue korderingi üles kündis kuna tuulega puid kartis ja siis panin Elektra uuesti valmis, et omaniku pisikesele tütrele paar ringi platsil teha. Tallis oli veel miski preili, Elli tuttav, see jalutas ka natuke ja läksime talli ära.

12. mai, pühapäev olin kodus. Koristasin tuba, asju. Panin veidi kokku neid ja talve asju pakkisin kokku. Käisin õhul metros süüa ostmas ja ei midagi põnevat väga. Olin üksi kodus ka (:

Esmaspäeval talli. Tegin boksid. Vedasin mingid paar blokki plasilt ära, ei tea, mida C nendega tegi. 5 tükki, aga vastikult rasked. Pesin kordelt tulnud Nearco ja sain veidi varem Elliga koju. Muide Elli vend läks eelmisel päeval haiglasse... Kurtis valusid seljas ja küljes ja käes. Tal leiti õhku kopsudest väljapool rindkeres. Üsna tõsine värk.

Eile Ellit tallis ei olnud. Mina käisin bokse tegemas. Hommikune uudis oli veel see, et lammas, Pasquale, kes Toskaga ühes boksis elas, on surnud. Oli juba hirmus vana ka. Aga vähemalt ei piinle enam. Ahjaa... Reedest saati pole meil enam La Luxi. Nüüd on tema asemel Ledy Falkon. Helekõrb, nelja valge jalaga ja kurgu all on ka valge märgis. Nägu ja värvus on kenad. Kabjad lamedad ja jalad üsna peenikesed selle kere kohta, laudjas väga nurgeline. Aga muidu paistab tore hobune ja lihtne sõita ka, kui eile nägin. Igatahes kui Sabina ja Alessnadra boksi juurde hobust võtma tulid, siis ütles Sabina, et tal on mulle väike kingitus. Minu lahkuse eest, et neid alati Luxiga aidanud olen. Nii armas. (: Sain omale kenad hõbedased kõrvarõngad.

Siis saabus veel üks ema oma hullult vahva seitsme aastase poja Alessandroga, kes tahavad mõlemad meil ratsutamas käima hakata. Suundusid pärast eilset prooviringi kohe poodi ratsariideid ostma. Vot nii on lood. Täna kell 19.00 pidid platsis olema... Pilte panen ka teile mingi hetk. Praegu pean aga talli minema jälle.. 

Tsirkus küll

Teisipäeval läksin lõunast talli, tegin boksid ja kui lõpetama hakkasin, nägin, et Corinto ei olnud jälle korras omadega. Korra nägin teda magamas. Tavaliselt ta seda ei tee, aga nüüd kuumaga, kes teab.. 10 min hiljem nägin teda samuti maas, aga teises asendis, mis tähendab, et ta oli tõusnud vahepeal. Siis jäin vaatma. Tõusis, kraapis, vahtis kõhtu ja närviline. Selge. Ütlesin Cicciole. C ütles, et kui püherdada tahab, tooks talli vahele. Hakkas püherdama, tõin talli vahele, sai Finafyni süsti ja läksin jalutama. Oli parem, panin boksi.

Asi aga selles, et kui ma bokse teen, siis ta alati teeb ühe hunniku sel ajal. Hommikul oli kõht lahti ja päev varem samuti. Iga päev on tal külgedel näha, et on hammastega süganud. Seda olen vist ka maininud, et kõhnaks on nüüd jäänud. Mina kardan seda, et tal võivad siseparasiidid olla, mis valu teevad. Oma silmaga ma ei näinud, et ta ussirohtu tookord sai, kui jutuks oli... Pealegi sel korral ta seedimine töötas, oli kuulda helisid ja normaalselt... Samas oli kõht punnis veidi ja hoidis seda üleval.

C helistas Eliole. Ütles, et peab nüüd uue rohu tooma talli, sest Finadyn sai otsa ja oleme seda juba 2 korda tema hobusele kasutanud. Seega oleks ilus maksta kasutatud ravimite eest. Elio lubas minna vetapteeki ja rohu osta ning talli tulla. Päris tuligi...

Siis läksin viimaseid 6 takistuseposti esimest korda üle värvima. Olime lõpetanud, andsime söögid ja koju.

Kolmapäeval oli selline lugu, et mõned tänavad olid kinni Giro d'Italia tõttu. Jalgratturid. Palju jalgrattureid. ametlik teadaanne oli, et 14.30 tehakse tänavad lahti. Tegelikult oli juba 13.00 kõik avatud. Elio saatis kella kümne paiku smsi C-le, et tuleb talli 19.30, kuna tänavad on kõik kinni.

Kell 19.00 C helistas Eliole. Elio vastas, et jaa jaa, poole tunni pärast on tallis. C ütles, et saab vetapteegist allahindlust ka, kui C sinna enne helistab. Aga no ei midagi. Mees ei tulnud jälle.

Mina läksin kolmapäeval 14.30 talli, viskasin Nearco põhuboksi tühjaks, panin saepuru asemele ja kõik. Võtsin siis värvipurgi, et lähen värvin postid teist korda üle. Jalutan sinna, kus takistused olid... ja tühjus. Kõik juba platsile veetud. Normaalne vend ikka küll. Saan aru nüüd, mida mõeldi, kui miski 3 inimest küsisid mu käest, et kuidas ma tean, kuidas värvida. No tule taevas appi.

Läksin siis platsile ja värvisin nad seal üle. No muidugi plats on nüüd suurem ja terve plats jälle takistusi täis pillutud ja ruumi kuskil miagi mõistlikku teha on imevähe. Aga noh, keegi ei teegi seal midagi mõistlikku ja mul on ka savi, sest ma nagunii sõitma ei lähe sinna enam.

Postid värvitud küsisin, et mis edasi. C ütles, et võin puhata natuke. Nii ma siis puhaksin 2 tundi. Nad istusid terve selle aja platsil (C, Paolo, Elli, Walter, hiljem Alessandra ja Sabina). Vaatasid, kuidas ratsutas Marlon ja kui saabus Luisa... Oeh. Milline kommenteerimine... Tegelikult oli ka mida kommenteerida, sest Super-treener Piero säras oma täies hiilguses. Kõigepealt sõimas Luisat, kes lõpuks enam ühtki takistust ei hüpanud, kuna Luisa ütles, et kardab ja hobune tõrkus kõike. Siis pani Piero ka ratsariided selga ja küll siis läks lõhkumiseks. Hobuse lõhkumiseks paraku... Siis ma jalutasin juba platsilt ära, sest ma ei kannata sellise jama vaatamist. Lõppkokkuvõte oli aga see, et Luisa ei lähegi Catanzarosse nüüd võistlema.

Täna talli minnes ütles C, et Elio oli eelmine õhtu siiski hilja talli tulnud. Aga mitte Finadyni tooma vaid boksiüüri maksma.

Täna tegin tallis boksid. Pooled hobused olid üsna paanikas, kuna kahe talli vahel olevat platsikest veeti igasugu risust kopa ja käruga tühjaks. Sinna tulevad uued boksid kunagi... Ja siis tuli Elio talli. Ratsutama. Või noh, vähemalt plaaniga seda teha. Aga rohtu ei toonud ta ikka hobusele :D

C käis Arest kordetamas, seal uues tondinos (korderingis) ja siis kui lõpetanud olin boksidega, palus mul Nearcot kordetada. Uskumatu, kui väike se kordering on. Ja nad tahavad sellele veel piirde ja katuse panna. Möh... Pool kordet oli mul käes, tavaliselt ikka Nearcol lasen korralikult suurel ringil joosta, et korde täies pikkuses... Lisaks on pinnas ka ikka jama ja liiga pehme vast. Seal ainult liiv. C enne kastis ja siis rullis, aga nomaeitea.

Kui Nearcoga talli läksin, oli Eliol Corinto valmis pandud. Pidi ette kordetama. Aga juba küsis, et kuidas see korde üle kukla kinnitatakse ja kuidas seda pärast vahetatakse, et suunda muuta jne. Unustasin hetkeks, et uus kordering on avar maa ja seal ilmselt Corinto hästi vasakule ei jookse. Kinnitasin siis korde nii, et hakkaks paremale jooksutama. Läksin Nearcot pesema. Elli tuli 10 min pärast ja ütles, et C kutsus neid platsile. elio ütles, et peab veel jooksutama, alles alustas. Rääkisin Ellile, millal ja kuidas ja mis. Elli läks platsile. Elio tuli küsima, kuidas ta vasakut pidi saab jooksutada, see ju keerab nina ringi sisse ja ei liigu rohkem. Ma ütlesin, et ei ol lugu, jookseb siis 5 min kauem paremale ja läheb platsile, alustab ilusasti vasakule poole sõiduga. Elio ütles, et ei tema ei lähe kuhugile nii, hobune liiga energiat täis ja tema kukub alla. Ütlesin, et asi ei ole üldse nii hull, Corinto oli niigi juba pool surnud sellest laus päiksekäes jooksmisest. Ei ei, tema nii ei lähe ja äkki proovin mina ikka vasakule jooksutada. No issand. Võtsin hobuse ja läksin siis kordeplatsile, tal käskisin C-ga rääkima minna. Pidin ju tegelt Nearcot pesema, aga no kuidas see hädakott sinna üksi oma hobusega jätta. Corinto sammus kõnnib küll, aga joosta ei taha vasakule. No mis ma teen. 5 minutiga ei tee ma kordel imesid hobusega. Elio tuli tagasi, ütles, et C käskis ikka platsile minna, aga tema nii ei lähe ratsutama. Ma andsin talle selle korde ilusasti üle ja ütlesin, et mina ka ei tea, mis tsirkust te korraldate. Mina lähen teen oma tööd edasi. Siis tuli C ise ja jooksutas hobust. Uuesti paremale ja siis vasakule. Mängis temaga seal natuke ja jookseb küll, kui ilusasti nõuad ja jälgid ja õigel kohal teda edasi ajad. aga Eliost ju ei ole mingit nõudjat. Lõpuks ei läinudki mees siis sõitma. Ütles, et tulb homme uuesti kordetama ja vast siis sõidab... Aga homme ei ole tallis mitte kedagi.

Nimelt C läheb siis Paologa Pugliasse. Võtavad Luxi kaasa ja toovad Alessandrale uue hobuse asemele. Mul tuleb vaba päev (ärge küsige, kes bokse teeb, ilmselt mittekeegi) ja tahan homme minna kusagile. Vot niisugused lood on siin olnud. Ma veel vapralt üritan vastu pidada.. 5 töönädalat tallis jäänud, siis võtan puhkuse! (: