23 mai 2013

Pildid, iseloomud ja natuke veel

Mina ka taas postitamas neile, kes veel lugema on jäänud. Kõigepealt lisan pilte Paolast, kui mere ääres käisin.




Viimasel pildil on Paola pühak sealse rongijaama ees.

15. mai, kolmapäeval, läksin talli. Tegin boksid, pesin Elektra, kellega Elli kablutas ja pärast C sõitis Arest ja Nearcot. Vahepeal käis Elio tallis. Pani sellise pirni maha, et mul tekkis mõte, et ta lihtsalt mängib meiega lolli... Hobune oli juba valmis, siis nägi mind ja ilma tervitamata kutsus mind boksi ja küsis, et kuidas need tagumised kaitsmed küll hobusele peale käivad.... Ma ei tea, ta on ju iga kord need ise peale pannud, aga seekord pani ta vasaku jala kaitsme paremale jalale, niimoodi, et see kaitsev osa jäi väljapoole ja kinnituse krõps oli seespool. Mul ei olnud sõnu enam lihtsalt. See pole võimalik ju.

Neljapäeval oli vaba päev. Sadas veidi isegi vihma. Suurt midagi tarka ei teinud, käisin poes ja leidsin seeliku omale viimaks ometi :) Kodus jõin veini...

Reede, 17. mai oli tegelikult üks tähtis päev. Nennu sai 18 aastat vanaks. Suur tüdruk juba.
Tallis ikka sama teema. Boksid, hobuste pesu, ei midagi erilist. Ainult kuulsin jutte, et Alessandra hakkab uue hobusega vist võistlustele sättima. Võistlustele, mis toimuvad 31.mai-2.juuni. Ei tea. Ema oli mures, et kas 2 nädalat ikka piisab tüdrukule harjutamiseks. C lõi käega, ütles, et ei ole midagi hullu, saavad hakkama. Ega seal midagi rasket pole. Pärast Paolo ütles, et kui ma peaks tahtma enne Eesti minekut nende hobusega sõita, siis luba on antud. Aga ma arvan, et jääb ära see üritus...

Laupäeval tallis käis C viimaks Pavaroga sõitmas. Uus plats on meil küll, aga sellegi poolest C ei sõida hobusega igapäevaselt. Ma ei tea, mis probleem tal on. Võib-olla nagu nende uute asjadega ikka - hoiab võistlusteks. Et kodus sõidab vanade hobustega, aga võistlema siis läheb uuega... Nali naljaks. Aga miski 25 min sõitu ta tegi seekord. Ikka oma katkise raamiga sadulaga. Ahjaa, nüüd kus mul meenus, lisan kohe selle sadula pildid ka.

20-aastane Pessoa

Natuke parandatud

Mis raam.. ?

Igatahes, kui C oli Pavaroga sõitmise lõpetanud, tuli ta sealt kõrgustest alla ja läks kõigile pealtvaatajatele looma kiitma. Mina jalutasin hobusega platsil, aga värava juurest see tainas tahtis kodu poole minna ja keerutas oma peaga täpselt nii, et sain paraja matsu kirja. Paras kolakas käis ja meie pead kohtusid. Sain põserihma pandlaga pikki kulmu ka. Toredalt valus. Aga veel toredam on eestikeelseid sõimusõnu karjuda, keegi ei saa aru, mis ma ütlen. Talli minnes sain jääd kohe peale panna, aga paiste läks ikkagi. Tänagi veel silma nurk sinine. Väga tobe juhus. 

Tegelikult ongi selle hobusega nii, et meil puudub igasugune vastastikune sümpaatia. Mulle lihtsalt ei meeldi see hobune. Tema.. iseloom. Olek. Ta on nii ülbe. Ta nügib mind oma hiigel peaga boksist kaugemale, üritab naksata, keerab mu käru kummuli, kui see liiga lähedale jääb, peksab sabaga sihilikult minu poole, kui boksi puhastan... Ja ta ei tee mingist keelamisest või eemaleajavast märguandest välja. Tal on ükskõik. Usun, et ta on oma ülbuse või suure ego ja enesekindluse tänu oma suurele kasvule saanud. Et alati olnud liider, kuna on teistest tugevam. Olen teda ühe korra näinud sellise huvitundva näoga, kus tal kõrvad kikkis ja tal tahe midagi uudistada. See oli siis, kui ülikarvane kass Asia tema boksi ees askeldas ja hobune teda nuusutada üritas.

Nearco on ka meil suur hobune, tugev. Aga iseloomult hoopis vastupidine. Uudishimulik. Keerab ka käkki koguaeg, aga on selline pehmik, et kui midagi keelad, siis talle jääb jubehästi meelde. Ta armastab tallivahel oma perse alati millegi otsa toetada. Aga ühes seinas on hirmus palju pudipadi ja kui Nearco sinna toetuma hakkab, kukuvad kõik totsikud ja potsikud. Korra marssisin teda keelates tema ja seina vahele, tegin samal ajal sõrmega nipsu ja lolli häält. Tüüp ehmatas nii ära, nüüd kui tahab toetuda, lähen tema poole ja teen sõrmega nipsu ja ta juba keerab oma kanni ära. Pavarol on aga täiesti suva ja tema esimene reaktsioon ei paista küll põgenemine olevat, vaid kohe rünnak. Ründab oma egoga. Ah, lihtsalt väike tähelepanek nende iseloomude kohta... 


Pühapäeval oli vaba päev. Pärastlõunal käisime Carmeloga natuke ringi sõitmas. Ilm oli üsna jahe ja veidi vihmanegi. Aga üks mägitee Paola suunas oli selle eest äärmiselt ilus. Palju rohelist, kerge udu.. Tegime ühe jalutuskäigu Fiumefreddo mägilinnakeses. Kuidas mulle need paesed ikka meeldivad. Armas, vaikne, oma elu, puhas, ilusa vaatega...



 Ülal oleval pildil, kus kaks tädi seisavad, on tegelikult veel üks mammi. Üks väga armas ja lahke, väikelinnale iseloomulikult uudishimulik mammi, kes meid teretas ja meiega natuke juttu rääkis. Natuke kurb ka, sest enamei ole seal linnakeses väga kedagi... Ajad muutuvad, inimesed muutuvad.



Kindlus



Koju minnes ostsime tee äärest maasikaid. Üli head, väikesed, aga magusad. Mitte nagu marketi kraam. Kodus sain omale tuppa teleka. Sara ei vaata seda ja tõstime minu tuppa ümber.

Esmaspäeval ei toimunud ka midagi põnevat. Sain teada, et Elli vend sai haiglast koju viimaks. Läks hästi.

Teisipäeval oli jälle tiba vihmane värk. Aga soe. Tegin boksid ja suurt rohkem midagi ei teinudki. Elli oli tallis, otsis midagi oma kotist ja suvatsesin küsida, et kas ta otsib midagi mulle? (Näiteks mu litsentsi, mis olevat postkontorist ära toodud ja peaks tal kodus olema) Elli raputas pead ja naeratas mulle, nagu alati. Ütles, et nüüd tal vend kodus ja ta ise ka rohkem kodus ja saab selle mulle ära tuua.

Eile ma siis küsisin uuesti, et kas tõi mulle selle pagana kaardi või ei. Ei toonud ja vahetas kiiresti teemat ka. Nüüd tal vist vabandused otsa lõppenud, miks se maha unustada jne. Lihtsalt usun, et seda ei olegi tal kodus. Ütlesin, et homseks toogu ikka mulle ära. Aga kui seda homme ka pole Elliga kaasas siis ma ütlen talle, et ei ole vaja rohkem pingutada...

Pärast seda nädalat veel 3 töönädalat jäänud ja te ei kujuta ette ka, kui väga ma seda viimast päeva tallis ootan. Tahaks kohe tähistada selle jama lõppu. Ma puhkan ikka korralikult selle ülejäänud aja, mis mul jäänud on. Ja ausõna, ma olen iga päev väga õnnelik :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar