04 mai 2013

Nädal võistluste, töötegemise ja merega...

Peaks ikka teile ka oma tegemistest kirjutama.

Laupäev, 27.aprill sadas vihma. Üle pika aja. Aga tegelikult oli palav ikkagi. Ainult hommikul sadas. Tegin bokse ja Elektra ning Tosca oma viskasin tühjaks täiesti. Elektra boksi tegemise ajal käis sõitmas Elio. Marlon ka, koos käisid. Elio ikka ootas mu abi, kui talli saabus, aga ma vahetasin väljas valjad päitsete vastu ja pistsin talle nööri pihku, öeldes, et pean nüüd tööd edasi tegema. Mees jalutas hobusega boksi ära, võttis seal sadula maha ja mingi hetk tuli Elektra boksi juurde: "Maarja! Maarja! Tule siia korraks." Mõtlesin, et midagi juhtus. "Tule tule, ära karda, ma ei hammusta," kutsus too ikka. Lähen boksist välja ja mees sirutab mulle käe, midagi ulatades. Vaiksemalt toonil ütles, et näe, osta pärast kohvi omale. Ulatas 10 euri. "Oled alati abiks olnud, võta üks kohvi omale." Olgu. Esimene küsimus tekkis, et kas pean ülejäänud tagasi andma, kohv maksab 50 senti. Ei, ma ei küsinud nii... Ma ei lisanud ka, et kui ta mulle viieka veel toob, siis ma talle valtrapi võiks tuua. Oeh... 

Elio ja Corinto, 26.aprill
Siis käis siinne tegija La Neve juunior kellegi 4-aastast hobust meie platsil proovimas, enne välisvõistlustele minekut. See oli paras šokiteraapia üle pika aja jälle. La Neve juunior näeb välja nagu ehtne joodik. Noor kutt, lühem kui Ciccio, umbes Elli pikkune, aga lihastes. Selline pisike junn. Tal oli kaks korda suurem ja laiem tüdruksõber kaasas. Isa ja hobuseomanik. Mõlemad vanemad ja kõhukad mehed. Neve juunior teadis väga hästi, et tuleb ratsutama, aga ei kaskat, ei ratsapükse, ei ratsasaapaid. Päevinäinud Nike-pluusiga, teksade ja tossudega. Ei näinud ma midagi paremat ka hobuse seljas. Suuline paistis tavaline trensel, tallis pärast nägin, et mingi hullu tiluliluga keskelt.
Aga see oli üks kiireim parkuur, mida ma kunagi näinud olin vist. Ime siis ka, et Nearco on kihtuama õppinud. (Nearco on nende talli kasvandik) Lihtsalt antakse takka ja peab hüppama, suht ei mingit tehnikat, ei mingeid harjutusi, ei mingit ratsastust...

Ja kuna rahvas platsi äärde jutustama jäi, said hobused üle poole tunni hiljem süüa. Mina hiljem koju jne..

Pühapäeval oli äratus varajane, kell 7 hommikul tuli Luisa mulle järgi, võtsime Piero, Matteo ja Giorgia ka peale ja suundusime võistlustele. Muidugi terve tee ma pidin kuulama, kuidas läks eilne võistlus ja kui paha on Ciccio ja mida kõike neile valetanud. Aga.. 

Gli Olmi ratsakeskus. Lahe oli see, et neil oli lehmafarmist ehitatud tall, suur ja avar, kõrge ning mõnus jahe oli seal sees. Kahte sorti bokse oli sisse ehitatud, ühed kasutasid sisse jäänud betoonservasid hästi ära, teised tunusid küll ebamugavamad. Tuletasid kohe Särku teist talli meelde.

Väljakud korralikud, isegi üks koppel oli näha ja pold sel kohal häda midagi. Alustuseks lihtsalt Ciccio ütles kellelegi, et mõttetud võistlused on, kuna koht on hullem kui Boscarellide tall jne.. Tegelt pole Boscarellide kompleksil ka häda midagi, aga see seal Catanzaros oli isegi asjalikum.

Igatahes kohtasin Liisit ja tutvusin tema inimestega ja hobustega. Nii tore on see situatsioon, kui mult küsitakse, et kas ka hobustega tegelen ja kui küsitakse, kus tallis ma töötan. Ning kui vastan, et Franco Iorio juures, tehakse suured silmad ja öeldakse "ahah..." Rohkem ei taha nad minuga millegipärast rääkida...

Luisa 100 cm parkuur lõppes ühe tõrkega. 9-st ratsanikust 8. koht, sest üks loobus. Ta oli ise õnnelik, et nii läks, eelmisel päeval tõrkus eelviimasel takistusel välja. Sel korral oli ka eelviimasel takistusel tõrge, aga vähemalt lõpetas. Piero aga küll rahul polnud. See selleks.

Luisa Talarico ja Petulia del Crati
Pärast läksid nad hobust pesema, sinna talli sisse. Pesuboksi ees oli ka betooserv, millest pidi üle astuma. Põrand oli üsna hirmuäratav endalegi. Betoonblokk oli terves ulatuses selliste vahedega, kust vesi ära voolas. Petulial võttis natuke aega, et sinna pesunurka päriselt sisse marssida. Aga ei old lugu. Tuli Piero, andis hobusele paar litakat jalutsnööriga, absoluutselt sel hetkel, kui hobune oli ka boksist eemale talutatud. Lõpuks hobune läks sisse. Ma julgesin endamisi öelda, et poleks vaja peksta olnud, teised ka vaatasid ümberringi. Matteo (Piero poeg) kuulis. Ütles siis hetk hiljem:
"Isa, Maarja ütles, et pole õige hobust peksta !?" Ja hakkas pihta...
Piero tuli naerunäoga mu juurde:
"No kuidas me selle hobuse sinna siis oleks saanud? Ega ma siis kõvasti peksnud, ega ta haiget saanud, aga hobusele tuleb näidata, kes boss on ja kes käsutab. Talle jäävad asjad meelde, kui tal niisama vahtida lased, siis jääbki meelde, et võib vahtida ja sisse ei pea minema."
Ja jaa, noogutasin kaasa kõigele, mul siiski oli nendega koju vaja ka sõita.

Vaatasime võistlusi. Liisi võitis 115 cm parkuuri ära. Tore oli.

Liisi Kaasik ja Althea Saura

Autasustamisel vale hobusega :)
Võistluste lõppedes käisime Catanzaros sees, käisin siis ka viimaks sporditarvete poes nimega Decathlon. Seal on Fouganza varustust müüa ja mule nii meeldivad selle firma ratsariided. Neil on lahe disain. Seega ostsin omale ratsapüksid (muideks elus esimest korda), ühe ilusa polo-särgi ja paari suviseid töökindaid. Rahul (:

Siis sõitsime talli juurde tagasi, Angelo tuli treilerile järgi ja vaja Petulia treikusse saada. Transpordikaitsmeid Luisal pole, seega pidi tagumistele peale panema pinded. Loomulikult pidi seda tegema Super-Piero, aga ta ei saanud sellega hakkama. Korra sirutas Petulia jalga ja kõik lagunes koost, siis vajus see kupatus lihtsalt alla ja pinde pudenes Piero käest ja siis juba aias Luisa teda oma naermisega närvi ning mehel hakkasid käed värisema, kui Luisa ütles: "Meil on ju Maarja ka..." Angelo lisas, et no see tunnike sõitu ei ole väga hull, et võib ilma ka minna. Tulles oli rahulik. Läkski ilma. Aga siis hakkas Piero Petuliat treikusse talutama. No ei taha Petulia päris kohe, esimese korraga minna. Luisa läks eest porgandiga kutsuma. Piero hakkas jälle jalutusnööriga peksma ja Petulial kadus igasugune isu selle asja vastu. Angelo õnneks ütles siis, et ei ta pekstes küll ei lähe ja võttis korde küljele abiks. Natuke pusimist ja meelitamist ja jalutas peale küll.

Pärast autos oli teema selle kohta, kuidas Luisa ütles, et tema hobust ei pea peksma, et on normaalne, et ta sinna treikusse minna ei taha, kui vähe sõitnud on ja pole harjunud. Piero aga tuli oma steki jutuga välja, et järgmine kord tuleb ikka korralik stekk välja võtta ja küll ta siis näitab, kuidas see hobune sinna treikusse läheb. No püha jumal...

Igatahes edasi kuulasin jälle jutte, kuidas Ciccio kõike valesti teeb ja mida kõike hobustega teinud ja mida valetanud jne... Palju võis sealt ka tõsi olla, panen pildi kokku, mis minu peas ei klappinud enne. Aga ega nemadki kõike ei tea ja siin käib selline susserdamine, et paha hakkab. Kokkuvõtteks sobib siia hästi ütlus, et pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad. 


Esmaspäeval, 29. aprill, läksin talli. Ja mida ma näen. Meie ratsaplats oli takistustest tühi, korderingi ja vana koplit ei olnud enam, kõik maa üheks kokku lükatud ja ma masinad vedasid kamarat pealt ära. Tuli väja, et see uus maatükk, mis platsi ootas, läheb esialgu nii kalliks (25-30 tuhat koos trenaažiga), et parem tehti vana suuremaks ja tuuakse liiv peale. Ainult, et ma mäletan seda juttu, kuidas ei olnud mõtet seal maal midagi uuendada, kuna see maatükk pidi ära ostetama mingi tänava või majade tarbeks.... Ellilt küsisin ka, aga ta vist ei saanud mu jutust jälle hästi aru. Ühesõnaga.. Jah. Tegin Mendieta ja Corinto boksid ära. 

Teisipäeval tegin tallis boksid ja kell pool 4 pärastlõunal läksin meie takistustega tegelema. Meil on metallist tsingitud takistusepostid. Vana lahtine värv oli vaja maha võtta, et saaks uuesti üle värvida. Mulle anti 60-ne liivapaber kätte ja öeldi, kus takistused on. Kolm ja pool tundi nühkisin neid käsitsi päikse käes. 13 posti said puhtaks. Üksikut, mitte külgväravaid. Meil on miski 10 külgväravat ja umbes 20 posti kokku. Käsi valutas õhtul.

Kolmapäev, 1.mai, oli ka siin püha. Tööpüha. Ma pidasin ka püha ja ei läinud talli. Hommikul läksime Carmeloga Crotone provintsi, Le Castella linnakesse, mis asub Joonia mere ääres. Tegime tuuri mereäärses vanas kindluses ja siis käisime söömas. Lõpuks jõudsime umbes pool viis randa ja käisin meres ka. Ujumas mitte, kuna vesi oli seal väga madal, aga jalgupidi küll. Vesi oli ülimalt soe.

Kindlus

Sinine meri


Rand

Pärast randa veel üks jäätis ja vaatasime, kuidas rahvas kindluse juurde kogunes, et 1.mai pidustusi pidada. Meie aga tulime koju.

Neljapäeval talli minnes ütles C, et kõik takistusepostid on nüüd puhtaks tehtud. Olid eelmine päev Paolo abiga ja kahe masinaga neid lihvinud... Hea seegi. Tegin siis kõik boksid ära ja läksin värvima. Esimest korda valgega värvisin kaheksa külgväravat. Siis sai värv otsa ka. Veel jäi kaks külgväravat ja üksikud postid.

Reedel tegin boksid ja läksin jälle värvima. Külgväravad teist korda üle, kaks külgväravat ja 4 posti esimest korda. Värvi jäi veidi alles, aga panin asjad kokku, kuna kell oli juba kaheksa saanud, päike läinud ja hakkas jahedaks minema. Olin 4 tundi üsna vahetpidamata värvinud. Olgu, korra sõime Lindaga Fonziesid.

Aga muidu selle platsi teemaga on veel nii, et Luisa arvas, et ta peaks nüüd 11.-12. mai uuesti võistlustele minema. Seega tema treeningplaan näeb ette, et peab iga päev hüppama. Pühapäeval tuli võistlustelt, esmaspäeval hobune boksis. Teisipäeval, kui ma takistusi puhastasin ja platsi pinnas oli kooritud, tuli Luisa küsima, kas ta ikka võiks ühe takistuse sinna poolikule ja konarlikule platsile vedada... C ütles, et noh, kui tal nii hädasti vaja, eks siis mingu. Ise teab. 1. mai käis ka Luisa hüppamas, poolel platsil, kus pinnast pole ollagi. Neljapäeval hobune seisis boksis. Reedel tahtis Luisa jälle hüpata, aga kuna nüüd uuendatud platsil on juba liiv peal enamvähem, aga töö käib, siis ütles Luisa, et läheb talli taha sõitma, kuhu pidi uus plats tulema ja kus maapind kooritud on. Muidugi on täid alustatud ammu juba, seega rohi peal ja heingi tehtud sellelt tükilt. Pinnas on pehme ja mõningate suuremate kividega. Aga ei, Luisa vedas takistused sinna rohu sisse... aga Piero ei tulnud talli ja ta ei saanudki hüpata. Üsna mossis oli. Aga no mida loogikat... ?

Siis veel...Täna, laupäeval, lähen talli. Homme vaba. Homme plaanin rongiga Paolasse minna, mere äärde. Vaja natuke päevitada, sest päike on mulle parajad randid jätnud. Kolm erinevat päevitust on vaja ühtlaseks saada (:

Veel selline uudis, et täna muideks on Ciccio sünnipäev. Olin selle täiesti unustanud. Häbi värk. Aga keegi ei rääkinud ka sellest midagi... Pean nüüd midagi välja mõtlema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar