Ratsatunnid

Tänagi tegin boksid, kuna Ciccio endiselt tõbine. Ta nautis päikest Filippoga.

Hiljem panin Elektra valmis, et Walter ja Manuel saaks trenni teha. Veel saabus Alessandra, kes oma Luxi täna ise kordetas ja Angelo, kes Macellani ette kordetas ja siis sõitis. Plats on ikka maru kehv, aga kõik kuivad nurgad tuleb ära kasutada.

Alessandra Luxiga

Walter õpib ratsutama

Camilla: "Tee minust ka pilti!"

Angelo ja Macellan

Tegin teile pilte, et te mind usuksite ka. Walteril oli täna vist teine ratsatund. Kui mitte kolmas. Aga Ciccio küsis täna, kas poisil jalad eelmisest korrast valusad ka on? Poiss uhkusega teatas, et ei ole jalgadel häda midagi, aga käelihased on küll valusad...

Ciccio teeb esimesed trennid kordel  ja laseb sammu teha. Terve pool tundi peab algaja ratsanik tegema harjutust. Sadulas püsti tõusmine. See peaks õpetama ratsanikku jalustele toetama, tunnetama oma jalalihaseid ja neid tugevamaks tegema. Ning istak, et selg sirgu ja käed alla. Nii see välja näeb.

Ciccio ütleb, et peab jalad alla jalustele sirutama, käed madalal laka juures hoidma ja siis end püsti ajama. Tüüp toetab käed hobuse turjale, kallutab end ette ja surub end kätega sadulas upakile. Jalad ei liigu sellest asendist, nagu pildil näha, grammigi. Sest ta ei kasuta neid ja lükab sääre ette, kanna alla. Nii ongi sadulas raske püsti tõusta ju. Ja seda oli ilmselgelt näha, kuidas ta ennast kätega üles pressib. Seletasin oma juttu Ellile ka. Ta naeris, et jah, vaat, mis teeb. "Aga algajatele ongi raske asju selgeks teha..."

Cicciol lihtsalt pole kannatust, seda on ta ise korduvalt tunnistanud. Ja ma ei tea, miks ta seekord ütles Walterile, et minu järelvalve all võib sõita siis, kui ta juba traavi ka oskab teha. Miks ma siis pean hakkama seletama, kuidas hoopis lihtsam seal istuda oleks. Kui ratsanik on kordel, siis ei annaks talle ratsmeid ja paneks ta käed ilusasti kõrvale, põlvede peale või puusa, rahulikult paigale. Võiks seletada ju, et ei pea oma isase-asjade peal istuma, vaid keeraku istmikuluud ilusasti sadulasse ja seal võiks natuke ees pool istuda. Kuigi see sadul on üldse talle väike ja jaluserihmad ka viimastes aukudes. Ning hobust võiks ju ka kuulata natuke. Tema peab sadulas tõusma selle rütmi jägi, mis Ciccio ette loeb, olenemata, kas läheb hobuse liikumisega kokku või mitte.

Ja täpselt nii on need trennid käinud Serena, Erica, Andreina, Manueli ja Andreaga. Siis ütleb C, et mina pean neid edasi juhendama ja kõik istuvad toolistakus, säär ees, hobust säärega edasi ei osata ajada, antakse stekk ja kannused ning hobust ei pane keegi tähele.

Erica oli neist kõige rohkem ratsutaja, kes kuulas ja lõpuks ise seljas mõtlema hakkas ning oma istaku ka enamvähem õigesse asendisse sai. Paraku ei käi ta enam meil sõitmas, millest mul oli äärmiselt kahju.

Andrea on järgmine, kes isegi õppida tahab ja tahaks midagi paremini teha, muudab ise suunda platsil ega tambi koguaeg sama ringi. Juba õpib hobust valmis ka panema ja varustust pesema.

Manuel on veel noor, füüsiline vorm vajaks ka veidi parandamist. Kuna jalad sadulas lühikesed ja jõudu neil väga pole, sai juba oma esimesed sõidud kannustega tehtud ja nüüd teab väga hästi, kuidas kandadega ribidesse lajatada ja stekki plaksutada.

Andreina ja Serena on omaette kujud... Kui Andreinal minu tundidest isegi midagi külge on jäänud (et mitte ratsmed ühte kätte, stekk teise ja siis hobusele vastu kanni lajatada), seda küll pika pika aja peale, siis Serena ei ole mingist õppimisest üldse huvitatudki. Serena-preili on aastaid Ciccio juures käinud, ent siiani ei tea, kuidas pidi valjaidki kätte võtta...

Kahju on lihtsalt, kui mõnel on tõesti huvi ja tahtmist, aga tal pole võimalust õppida. Kui Ciccio ei viitsi seletada, ei kuluta aega, et kellelegi midagi päriselt selgeks õpetada. Praegusel perioodil, kus ta ise ei sõida, aga tunde annab, oleks just aeg õpetada hobust pesema, varustust puhastama, ära panema. Ühel päeval, kui mind seda kõike tegemas ei ole, oleks tal ju palju lihtsam, kui tuleb trenniline, paneb hobuse valmis, viib platsile, C annab tundi, pärast pesevad ise hobuse ja panevad varustuse ära. See ongi ju ratsatunni eesmärk... Seletada, et ratsutada saamiseks tuleb ka muul ajal hobusega tegeleda. Ja Cicciol oleks mitmeid toredaid abilisi...

Vähemalt Alessandra on tubli ja õpihimuline. Tal on oma hobune, teeb nüüd juba kõik ise. Vahel natuke tuulepea on. Täna pesi pärast kordet hobuse, viis talli vahele, võttis higiteki maha, kammis ja viis hobuse boksi ära. Tuli tagasi ja tegi järsku hirmsat kisa, et unustas ju hobusele talliteki selga panna :) See oli nii naljakas... Saaks kõik oma "vigadest" niimoodi aru :D 

Vist hakkab kevad tulema

Õues oli kohe sellist lõhna päeval tunda. Päike ja soe, aga õhtul läheb külmaks jälle. Aga kevad poeb ka hobustele südamesse.

Täna läksin talli ja Ciccio juba autos ütles, et ta on korraliku kurgu- ja peavaluga ning ainult söötis hommikul hobuseid. Seega sain täna tema ülesande bokse koristada (ehk kõigil junniring ja hommikused heinaülejäägid ära), hobuseid harjata ja öötekid maha võtta. Ise lõbustas ta end Marloniga juttu rääkides ja tal silma peal hoides.

Hobused on aga närvilised ja igavlevad. Oleksin täna Mendietalt ja Matildelt kaks korda jalaga saanud. Need on kõige suuremad närvipuntrad, aga boksis istumine lihtsalt tapab ühe toreda hobuse iseloomu. Kõik ehmatavad iga väikse krõpsu peale, mis õuest kostub, kraabivad, närivad, teevad nägusid või ei lase üldse ligi.

Matilde on neist vast kõige hullemas seisus. Ma tõesti ei mäleta, millal Piero või lapsed hobusega viimati midagi tegid. Aga nüüd oleks küll viimane aeg tulla ja loom koplisse lasta. Varem on ta lihtsalt apaatselt boksi nurgas seisnud, kui boksi teen. Üritan teda alati süada või temaga mingit kontakti luua. Tavaliselt lihtsalt seisab ja ei liiguta kõrvagi, kui sügan. Täna ei lasknud üldse ligi. Kui tema poole astusin või vaikselt käe sirutasin, astus eest ja üritas mulle närviliselt tagumikku keerata. Kahju. Kahju on neist loomadest.

C ütles veel, et Marlon ei mõtle ikka üldse. Eile sadas vihma ja plats on libe. Tema tuleb täna sõitma. C ütles selge sõnaga, et plats on nii kehv, et tema ei taha hobuseid kordetada. Siis aga saabus etteteatamata meie uue ratsaniku (Walter ?) pere. Ratsariided kutil seljas. C ütles, et peavad ikka ette helistama, et teaksime päeva organiseerida ja öelda, kas üldse võimalik sõita. Aga siiski palus mul hobuse saduldada ja läksid kordel harjutama. Läksin ka korraks piiluma... Ja ma ei tea, miks peab inimesele ratsutamise alustamise nii keeruliseks tegema... Sel tüübil pole vist väga lihtne ratsutada ka, kuna ta on äärmiselt pikka kasvu, keskmisest tugevama kondiga ja Elektra sadul on tema ahtri jaoks natuke väike.

Ahjaa, Corintol võtsin soola ka eest ära. Riputan talle iga kord tallis käies selle boksi ja õhtul korjan eest ära. 

Aga kui tuleb kevad ja igapäevane päike, on kõik jälle ilusam (: Ausalt. Seega naudin ma endiselt rohkem oma õhtupoolikuid, mille Carmelo eile näiteks väga ilusaks tegi. Need suurepärased maiustused pagaripoest :) Oh.. kreemitäidisega väiksed koogikesed.. Mille nimi mulle muidugi meelde ei jäänud... Aga pagaripood jääb endiselt mu lemmikuks, rääkigu mis nad tahavad selle jahu söömise kohta. Ma armastan neid maiustusi...

Üllatusi täis Ciccio

Käisin täna tallis. Ciccio kohe mainis, et Corinto oma boksi märjaks last. Näed, sööb soola, joob nüüd palju ja pissib kõik täis. Noh... Alguses sain aru, et ta isukalt soola lakub, kui ta seda siin saanud polegi. Aga meie 2 kg kaaluvast soolast on pool otsas ja lutsutab seda ikka usinast. On see endiselt normaalne? Arvestades seda, et hobune ei tee ju mitte midagi ja seisab boksis, sööb ainult müslit ja väga lahjat heina, peaaegu, et põhku. Igavusest ju ikka soola lakkuma ei hakka... Kui vajadust pole, siis nad seda ju tavaliselt ei taha... Ilmselgelt vajaks ta veel mineraale, vitamiine... See paljas sool nüüd... Eh.

Elio käis ka tallis. Puhastasin just Corintot, kui ligi astus. Küsis, kuna sõidame. Ütlesin, et homme, kui ei saja, siis teeme kordet ehk, kui plats normaalne. Tahab tulla vaatama, kuidas ma ta hobusele kordet teen. No tule, aga kuhu mu 10 euri jäi ? Ei toonudki... Šokolaadi ega kõneaega ka mitte. On ikka mühakas.

Marlon käis ka üle kuu aja tallis jälle. Kordetas pügamata Lady üleni läbimärjaks ja mudaseks, leotas külma vee all enamvähem puhtaks ja läksid siis õue nööri otsas rohtu näksima.

Mina tegin Nearco ja Luxi bokse. Luxi boksi tegin eelmine kord eelmisel laupäeval. Siis, kui avastasime, et tal pale paistes. Täna on esmaspäev. Mis te arvate, kuidas hobusega on? Ikka on paistes.. Ülla ülla, kui veti pole käinud vahepeal.

Ciccio oli vähemalt Elektra esimesed kabjad korda teinud ja uued rauad alla pannud. Nüüd on tagumine üks raud lahti, aga käis kordel ja siis tegi üle tunni aja sõitu ka. Mis siis, et plats oli mudane ja C ütles mulle hommikul, et sõita ei kannata...

Ja saepuru jäi meil ka täna alles umbes üks suur kärutäis. Panen kirja, et siis uuesti mainida, kui uus saepuru tuuakse.

Ning veel... Angelo ja Francesca käisid korra juttu ajamas. Rääkisid, et öösel olid hobused neil kodus üle aia hüpanud. Nimelt siis ühelt poolt indlev mära Rosita ja friisi-mära ning teiselt pool friisi-täkk. Olid näinud, kuidas friis Rositat kargas ja nüüd on neil väike mure, et äkki on järelkasvu oodata. No kus on, sinna tuleb ikka juurde... :D Ciccio andis neile siis nõu, et kui järgmist inda ei tule, siis jama jah... Mul tekkis aga küsimus, et milline vet siinsetest märade tiinust kontrollib. Vastuseks sain, et tavaliselt see Puglia oma, aga Cicciol endal pidi ka ultraheli aparatuur kodus olemas olema. Ta olevat kunagi Põhja-Itaalias mingi taastootmise kursuse läbinud. Ostis aparatuuri ka, aga ei taha teistele öelda, et tal see on, sest muidu kõik kutsuvad kontrollima, aga keegi ei maksa. No midaiganes, ütleks selle peale... Vaevalt, et see päris põhjus on. Äkki ta ei saanud lihtsalt kursusest väga hästi aru, sest miks nad muidu oma paksu poni tiineks pidasid. Miks ta siis oma aparatuuri välja ei võtnud ja järgi ei uurinud? Eh.. On ikka lood siin, ma ütlen.

Paistes Lux ja sepata Elektra

Mina ka netipuhkuselt tagasi. Reedel, pärast sõbrapäeva, puhastasin Lady boksi. See on täitsa omadega segi kamminud seal boksis. Varem oli nii tore rahulik hobune, kellega andis suhelda, kui boksi puhastasin, nüüd on agressiinve, kraabib jalaga õhku, võpatab iga liigutuse peale, sügamisele apaatne. Aga mida tahta, kui paistes jalg ravi ei saanud, 24/7 boksis peab istuma ja nüüd ei tulda isegi sõitma mitte... Ok, plats ei kannatagi sõita, aga Marlon käis ka minuarust vanasti hobust lihtsalt nööri otsas jalutamas ja söötmas.

Laupäeval tegin Mendieta ja Luxi bokse. Corinto sai korra õue rohtu näksima. Luxi omanikud tulid ja märkasid, et hobusel on pale paistes. Mina ka ei teadnud enne, kui öeldi, sest tegin alles Mendieta boksi ja taga ma tavaliselt ei käi. Katsusin järgi, pale kuum ja täiesti kõva, selline mulje nagu luu oleks üles paistetanud. Samuti ühe poole lümfid suured, katsudes paistis ka valus olevat. Suu limaskestad aga värvuselt normis ja hobune ise lõbus, sõi ka. Mina tuletasin juba varasemat arvamust meelde, et selle kogu söömaprobleemi taga siiski peavad hambad olema... Ilmselgelt nüüd siis mingi hammas seal põletikku ka on tekitanud. Ütlesin, et kutsugu ikka vet. Nad siin ootavad, kuni see hea vet Sitsiiliasse suundub, et peaks vähem maksma transpodi tasu. Aga kes teab, millal see ükskord minema peab... Seega Paolo jäi üsna nõutu näoga.. Õhtul, kui hobustele söögi viisin, nägin, et mälus ka naljakalt, justkui ei tahtnud seda valusat poolt kasutada. 

Mina oma loogika kohaselt arvasin, et ilmselt on tegu kõige viimase hambaga, et paistetus sellises kohas. Ciccio muide ütles algul, et tema ei usu, et see hammas on, et hobusel pole seal kohas hambaid... Well... Peab vist ühe pildi välja printima ja talli seinale riputama.

Paar paha telefoniga tehtud pilti on.

Esmaspäeval tegin Macellani, Elektra ja Corinto boksid. Ja talli minnes avastasin, et pesuboksi põrand on punaseks värvitud. Mõtlesin, et Ciccio on selle vihmaga ka täitsa ära pööranud ja paremat pole teha. Tegelikult ütles ta, et tegu on mingi kaitsevärviga, mis peaks tsementi tugevdama ja tekitama libisemiskindla pinna. Hommikul oli esimese kihi peale pannud ja pärast tõmbas teise kihi ka. Keegi oli seda proovimiseks toonud ja pesuboksile üsna asjalik lahendus.

Teisipäeval oli aga ilm ilus ja kuna eelmine päev ka ei sadanud, saatis C mind kordetama. Olgu, kordetan, aga kus me peseme, sest pesuboksi põrand paistis alles niiske olevat. Kui see mingi tugevdav ja kaitsev vahend, siis vast peaks kaua kuivama ka? Ei.. C ütles, et see on täitsa ok ja võib peal hobuseid pesta küll. Selge.

Oh neid ilusaid ja imelisi päevi, kui hobused jälle päikese valgust nägema hakkavad ja kabjad sitale vahelduseks mudasse suruda saab. Platsil oli ainult üks kuiv nurk kordetamiseks, väravaesine, kust C oma takistusi jälle koomale tõmbas. Pinnas oli talutav, aga Nearco oleks mu käe kihutamisega otsast rebinud. Esimesed 3 minutit galoppi ainult kahel jalal, sest teised 2 pidevalt millegi pihta virutada üritasid, järgmised 5 minutit lihtsalt arutut kihutamist ja siis hakkas tasapisi mind ka korde otsas märkama. Pool tunnikest kordel ja siis läksime pessu. Pügatud kasuka tõttu olid meil vaid jalad puhastada vaja.. Nearco astus pesuboksi, keeras end ümber, panin nööridega hobuse kinni ja kui kummardusin jalgade juurde, märkasin, et põrandalt on juba värv maas. Oh.. No ma ju ütlesin.

Igatahes kordetasin veel Arese, keda ma pole nii segasena varem kordel näinud. Lihtsalt pukitas mul tervelt 10 minutit (jah, kusjuures, ma vaatan kella). Ciccio vaatas kõrvalt ja lahkus, kui Angelo saabus. See kordetas Macellani ja mina pesin Arese puhtaks. Siis tegime platsil jälle vahetuse ja sain Corintot ka kiusama minna.

Corinto tavaliselt jookseb mul tondinos, aga seekord talle piiratud ala ehitama ei hakanud, sest mõtlesin tal korde otsas lihtsalt lasta liikuda, et ta boksis kopitama ei peaks. Ja võta näpust, minu alati nunnu ja rahulik Corintokene tegi sellise triki, et kui mind kordet järgi laskmas nägi, hüppas nelja jalaga õhku, siis keeras kanni minu poole ja pani joostes minema. Päris jaksasin kordet kinni hoida. nii ta siis rõõmsalt jooksiski mööda platsi, kusjuures kahes kohas on aed katki, lisaks värav ja ta ei lasknud platsilt jalga. Mul süda puperdas küll, et kui nüüd tee peale ajama paneb, siis on pekkis. Mõtlesin juba Cicciot hüüda. Lõpuks õnnestus ta kinni püüda, kuna korde jäi kergelt esimese jala ümber ja see talle ei meeldinud. Mugis suu rohtu täis ja seisis siis õnnetu näoga. Muidugi karvik üleni mudane ja korde läbimärg, aga mis teha.

Marssisime ilusti kordeplatsile tagasi ja üritasin ta ringile suunata. No olgu mainitud, et kahest küljest olime takistustega päris tihedalt ümbritsetud, mitte päri lagedal maal. Muidugi kohe üritas mu käest uuesti lahti tõmmata, aga üllatus oli suur, kui kinni hoidsin. Kui üritasime vasakule alustada, nagu tavaliselt, siis ta keeras mul hoopis suunaga paremale ja hakkas täitsa rahulikult jooksma. Veidi ebamugav paistis olevat, kuna korde oli üle kukla. Kuna paistis nii pidi rahulikult jooksvat, siis vahetasin korde ümber ja avastasingi, et paremale poole pold tal mingit probleemi joosta. Ilmselt siis varasemalt on teda nii pidi kordetatud rohkem või seda pidi alustatudki. Kaua ei teinud, sai ta juba platsil oma lihaseid sirutatud ka. Lõpetuseks vahetasin ikka suuna vasakule ja küsisin rahulikult sammu. Piits oli koguaeg suunavas asendis ja ise pidin ka hobust igal sammul pingsalt jälgima. Nii kui oma pilgu ära pöörad või keha keelega teda edasi ei aja, keerab hobune ümber. Seega samm õnnestus ilusasti, võtsin ta ise märguandega seisma ja jalutasime kenasti pessu.

Päeva lõpuks, kui pestud oli 4 hobust, nägi pesuboksi põrand välja selline...

Nii palju siis edaspidisest libisemiskindlast ja tugevast põrandast.

Kolmapäeval tegin Mendietale kordet. Ciccio saatis meid teise platsinurka, sest ise sõitis Aresega. Tore oli jälle Mendietat sopa sees kordetada. Ta on endiselt heledakarvaline... 

Pärast pesin veel Arese ka puhtaks, sest C läks Angelole trenni andma. Siis panin Nearco sadulasse, suulisi ei näinud, mis C talle kokku aretas jälle. Sest ega meil ju hambatohtrit pole käinud vahepeal, siis on ikka parem mingi kange raud suhu väänata ja ära sõita. Sõitu ma ka ei näinud. Enne, kui C hobusega platsile jõudis, läksin ma juba valmis pandud Elektraga platsile.

Elektra ju samuti boksis seisnud, kes teab, mis ajast. Täna pidi aga Andrea trenni tulema. Seega 15 minutit enne pidin hobust kordetama. Boksist välja minnes oli tal tagumine jalg pöialt veidi verine. Ma ei tea, kuidas, aga mingi vana arm oli veidi lahti tulnud. Ei olnud midagi hullu, pisike marrastus. Aga sellega tuli mulle meelde, et ega Ciccio ju vihmapäevadel hobusel pindesid maha ei kerinud. Seisavad jalad koguaeg pindeeritult. Macellanil nüüd samamoodi.

Seppa pole see hobune ka juba teab mis ajast näinud. Esimesed kabjad on täiesti üle kasvanud, neid ma enne alt ei vaadanud, sest C oli need ise puhastanud. Platsile jõudes on lugu niisugune, et kui tavalisest n-ö jalutamisasendist kordeasendisse üle minna, siis näeb end elu-kiire liigutusega hobusest eemaldama ja end pisikeseks kössi tõmbama, et mitte Elektra tagumiste jalgadega saada. Või siis esimestega pähe, sest see hobune näeb kordel välja nagu tõeline rodeoratsu. Ma ei tee nalja. Pärast 10 minutit üht pidi jooksu on ta juba täitsa päris hobuse moodi. Kui hiljem suunda muuta, siis tuleb sealt veel pukke... Aga meie kordega väga pikalt aega ei kulutanud, sest ühe niisuguse hüppe käigus lendas alt vasak esimene raud ja Francesca viis selle talli. Mina lasin aga hobusel edasi joosta, sest ta 10-minutiline pukifaas ei olnud veel läbi ja lasin tal lihtsalt natuke energiat kulutada. Kui ta seismiseks juba piisavalt rahunenud oli, vaatasin kabja ka üle ja lasin veidi traavida. Nägin, et 2 naela olid järjekordselt pooleks läinud, alt midagi ei paistnud. Elli tuli ütlema, et talli läheksime, trenn ilmselgelt jääb ära. Pärast kapjade mudast puhastamist tõmbasin need kaks poolikut naela ka kabja seest välja ja siiamaani ei saa pihta, et mis papist naelad need niisugused on, mis kabja sees pooleks lähevad... Hobune boksi ära ja Corintoga tegelemisest ei tuld midagi välja, sest C isa juba jagas heina. Pühkisin talli ja ootasin, kuni C ja Nearco sõidust tulevad. Pesin viimaseks Nearco ja kui talli vahel kuivatasin, käisid mingid tegelased tallis, kellest üks tahab trenni tulla.

Ciccio nii enesekindlalt rääkis, et jaa, siin meil on üks tore hobune, super trennide jaoks, Elektra on ta nimi ja isegi homme, kui ei saja, võib tulla... Kui Nearcoga lõpetasin, siis rääkisin Ellile ühest oma ideest. Kuna tean, et C võõraste hobuste sepa eest ei maksa ja pigem teeb ise kiiresti midagi korda, olin nõus oma palgast selle ühe korra sepa raha loovutama. Ütlesin, et mina niisuguste kapjadega hobusel trenne ei anna ja kui tahavad seda üldse teha, siis tulgu sepp ja tehku jalad korda. Omanik ju ei tea oma hobusest üldse midagi ja ei huvita teda ka. Seega.. ?

Elli ohkas, ütles, et teab küll, et kabjad korrast ära ja seppa on vaja, aga kõik on omaniku taga kinni. No, aga kui omanik ei tea, kuidas asjad käivad ja palub ise oma hobust tundides kasutada, sest hobune päris tegevuseta ka ei tohiks olla... Siis minu meelest, kui kasutada üht hobust omale raha teenimiseks, siis peaks selle raha eest ka hobuse eest hoolitsema. Või ei... Elli ohkas jälle ja ütles, et nad on varem omanikule helistanud, et kapju on vaja teha, kas andku raha sepale või teeb Ciccio ise. Omanik ütlevat, et oodake natuke, ma tulen ise talli ja vaatan, kuidas need kabjad on ja siis ei ole temast tegu ega nägu. C helistab uuesti ja ütleb, et kui raha ei taha anda sepale, siis teeb ise seekord kabjad ära, omanik jälle vastu, et no ära muretse, ma varsti tulen ja siis vaatame, mis teeme...  Aga terve selle ootusaja vältel on vaja Cicciol raha saamiseks trenni anda ja kui kõik neli rauda vähegi all on, siis ratsanik selga ja minekut. Kui ei, siis tuleb neljas raud ise alla kopsida nii kauaks kui peab ja saab ikka trenni anda. Elli ütles veel, et kõige hullem on siis, kui sepp tuleb ja teeb Elektrat ja samal ajal peaks hobuse omanik ka talli tulema, siis ta võib vihaseks saada, et tema hobusele midagi head tehakse... Vot siis.

Muidu eile sadas vihma jälle ja täna käisin Petulia ja Corinto bokse koristamas.

Ps. Linda (mu kass) on õnnetu, sest masinast sai Milka otsa ja automaadi-onu uut ka ei pannud. Kass on iga krõbina peale platsis ja vaatab mulle väga küsiva näoga otsa. 

Sõbrapäev vs San Valentino

Alustuseks natuke 14. veebruarist. Ma ei ole kunagi väga sõbrapäeva fänn olnud. Kui on head sõbrad, siis neid tuleb hoida ja meeles pidada igal hetkel. Muidugi on tore, kui mingi eriline moment nende tunnustamiseks on, kuid... Ma ei tea. Pigem on asi vast selles, et sõbrapäeva päritolu on olnud natuke ähmase taustaga ja miks ta meile just sellisel kujul jõudnud on, ei oska öelda. 

San Valentino on tegelikult aga pühak, kes legendide ja lugude järgi olevat kaitsnud ja lähendanud noori armunuid. Seega tänane päev on nii siin, kui ka tegelikult igalpool mujal maailmas just armunute püha, mil tehakse üksteisele kingitusi (nagu seda tegi püha Valentinus) ja käiakse koos väljas. Tänapäevas tähendab see seda, et müügil on paju südamekestega vidinaid ja šokolaade ning isegi pizzeriad teevad armunutele südamekujulist pitsat.

Aga siiski... Käisin hoopis täna tallis, mitte eile. Ja Ciccio pügas Arest, mitte Narcot. Mina puhastasin Petulia boksi ära. Ent C rääkis, kuidas eile õhtul oli Elio ka talli tulnud. C ütles talle, et ma ostsin tema hobusele soolakivi. Elio küsis seepeale, et kustkohast küll? :) Lubas täna tagasi tulla sellise jutu peale.

Kui just Corinto boksi puhastama hakkasin, saabuski Elio ka. Ütles mulle ainult tere ja rohkem ei rääkinud minuga midagi. Aga tegin ka näo, et mul on jube palju tegemist. Elli jõudis ka talli ja mees siis kohe küsima, et kas Ciccio ostis tema hobusele soolakivi?

Elli: Ei, Maarja ise ostis.

Elio: Aga teie ütlesite talle, et ta peab hobusele soola ostma?

Elli: Ei, ta täitsa ise käis neid kive vaatamas ja valis sealt ühe Corintole. Tal pole ju soolakivi olnudki.

Elio: Aa.. Brava.. Vaat, kui tore. Nii lahke tüdruk ikka. Hobune näeb ka hea välja ja nüüd ta koristab tal boksi ja puhastab ja. Ma olen väga rahul.

Elli: Jaa, Maarjale meeldib Corinto väga ja ta hoolitseb hobuse eest hästi.

Elio: Jah, alati, kui ma tulen, siis ta tegutseb millegi kallal, ikka töötab kõvasti siin. Ma arvan, et äkki ma peaks talle mingi kingituse tegema selle eest.

Elli: See oleks küll kena jah. Ta ikka seab hobuse heaolu esikohale, mitte ei taha koguaeg ainult hüpata. Ikka üks päev ratsutab ja teine päev laseb koplisse ja..

Elio: (tõsiselt) Ja ja. ei, ma arvan, et järgmine kord, kui ma tulen, siis ma toon 10 (kümme) eurot talle.

Hahahaa. Elio, you made my day! Damn, you are a sweet horse owner! :D

Elli: ...? Päriselt!? Tead, tegelikult oleks isegi kena, kui sa selle 10 eurot kuidagi kingitusena teeksid, näiteks talle kõneaega kannad või šokolaadigi ostad. Aga ole kena, ära seda 10 euri talle rahana küll anna.

Elio: (mõtleb, mis ta jälle valesti tegi)

Poolt juttu kuulsin pealt, poole rääkis Elli juurde. Aga tegelikult vestluse lõpus astusin boksist välja käru tühjendama ja saepuru asemele tooma. Mõtlesin, et pärast seda vestlust äkki mees tahab mulle lihtsalt "Aitähgi" öelda, et viitsin tegeleda, erinevalt temast. Aga kui ma käruga tulema hakkasin, kuulsin, kuidas mees hüüdis tallis: "Head õhtut!" ja kadund ta oligi.

Ma saan aru, et 10 euri oli meie rahas lausa 150 krooni, aga teate, siin see 10 euri on natuke teise väärtusega. Ta hobuse soolakivi maksis 8 euri, rääkimata muudest asjadest. See on lihtsalt võrdlus, ma ei nuta ja ostsin need asjad heast südamest, et mul ka endal oleks lihtsam tööd teha hobusega. Aga tegelikult, mida ma ootasin täna, oli üks aus "Grazie, Maarja."

Seega mõelge vahel, kellel oleks ilus "aitäh" öelda... See sõna on tegelikult nii suur ja on rohkem väärt kui üks 10 euri.

Ilusat neljapäeva teile (: