Jõuluimed, jõulunaljad...

Teisel jõulupühal oli super ilus ilm. Päike paistis, tõeliselt soe oli ja inimesed käisid ratsutamas. Angielo oma super-Tamishiga ja naine oli ka kaasas. Esimest korda nägin neid hüppamas ja see vaatepilt oli kole. Ratsanik lappab seljas, põlved lahti, istakust pole aimugi, hobune kihutab tasakaaluta all, koperdab pärast igat maandumist, sest selliste kõverate jalgadega keerukal pinnasel ongi raske püsti püsida. Naine pani asjad paika, ütles, et edaspidi peab mees üksi talli tulema, sest tema enam seda sõitu näha ei taha...

Lux ja Alessandra sõitsid ka. Ning siis oli kord Elli ja Arese käes. Kui Elli sõitis, tuli ka Carmelo talli vaatama, mis teeme. Muidu Elli on Arese juba suht tuksi keeranud. Noh, mitte pahaga, aga on näha, kui kergesti hobused mõistavad, kes seal seljas on. Elli ju ei tee seal suurt midagi ja Ares kasutab võimalust ja keeldub hüppamast, pukitab ja teeb niisama lollusi. Ciccioga ta seda ei tee, sest saab aru, kuidas mees midagi nõuab. Igatahes sai Cicciol ka lõpuks mõõt täis ja läks ise selga. Tegid väikest harjutust, alustasid nii 50 cm lattaiga, millest eespool 5,5 meetri peal oli maalatt ja pärast lattaeda 3 meetrit maalatt. Ja ares tegi ilusasti tööd. Siis see meetrini välja ja C tahtis hakata teisi takistusi hüppama. Tol hetkel saabusid aga Piero ja Luisa ning välja toodi Matilde, kes pole ka teab, mis ajast õues käinud. Koplisse. Vabalt jooksma, kihutama, pukitama ja Ares läks närvi selle asja peale. Paar hüpet ja siis lõpetasid.

Pesin Arese puhtaks ja kui boksi sai pandud, jagasime söögid. Ciccio arvas, et võin riided vahetada ja koju minna, kuna oleme lõpetanud omadega, aga Carmelol oli üsna põnev ja nii me jutustasime veel tunnike või rohkem ja vaatasime hobuseid. Ning siis.. Teate, juhtus väike jõuluime. Talli tuli Elio, Corinto omanik. Teate, ta tõi raha, et Corintole saaks seppa kutsuda. Ehk saan ma ka jälle hobusega tegutsema hakata ja üle kahe kuu jälle sadulasse. Vahva oleks. Aga muidugi sepp oli ka kõik, kuu boksiüüri, ussirohtu ega pügamisest-tallitekist ei tasu rääkidagi. Aga sepp on praegu kõige olulisem. Muidu üldse oli ta kuidagi nii normaalne, oli Ellile rääkinud, et on ikka tähtis, et tuleks ja vaataks oma hobust ja maksaks raha sepa jaoks jne. Ja ikka oluline, et ma tema hobusega tööd teeks jne.. Ja siis kaks minutit hiljem ütles, et kui nüüd sepp ära käib, siis saab uuesti helistada sepale märtsis... Elli oli talle natuke pahasti öelnud selle peale. :)

Käisime Carmeloga koos tagatalli hobustele süüa viimas. Valge oli veel ning märkasin, et Angielo ei olnud oma superhobust puhtaks pesnud. Kõhualune oli paksult liivapritsmeid täis ja valtrapi rant oli kõik näha, paksu tolmuga koos... Näitasin Carmelole siis ka, mismoodi superhobuste eest hoolt kantakse. 

Aga kokkuvõtteks tahaksin ölda, et kõigi nende lugude peale, "kui rumal on see ja too" sai ka Carmelo aru, kes ei ole varem oma elus hobustega kokku puutunud, et asi on ikka väga mäda. Cicci oli aga aru saanud, et Carmelo vähemalt on tark ja jagab asja selle koha pealt, et tegu siiski loomade ja talliga, mitte autode ja garaažiga.. Sellega kaasnes üks naljakas lugu lihtsalt.. Panin kirja, et endal meelde jääks (:

Neljapäeva hommikul käis sepp, Nearco, Mendieta ja Petulia. Talli minnes rääkisid C ja Elli mulle ühe briliantse loo. Kuna öösel sadas vihma, helistas Marlon Cicciole talli ja küsis, kuidas plats on, kas ratsutama saab tulla. C vastas, et aga praegu on sepp tallis, võiksid temaga ju rääkida, pidi värkima? Marlon vastas, et jaa jaa, ta ju ütles, et võib Lady ära rautada. Aga raha? Ah, ei, raha ta praegu küll tooma ei saa tulla. Jäigi hobune tegemata. Jalg ikka paistes ja puha. Ja kui mina ka lõunast talli läksin, siis tuli Marlon talli. Võttis hobuse boksist välja, vaatas neid pikki kapju ja paistes jalga, katsus natuke ja käis mõtliku näoga ümber hobuse. Ma siis küsisin, et Marlon, kas sa veterinaarile helistasid? Mees ainult ohkis mulle tigedalt, et ei, tema ei helistanud kuskile. Ma oleks taht talle öelda, et mismoodi tema ei helistanud, kelle hobune see siis on, ema tal peab helistama v? Aga Ciccio oli liiga lähedal. Ja nii see tropp oma karvikule valtrapi selga viskaski ja hakkas saduldama. Ma läksin muid asju tegema.

Aitasin Alessandral pärast Luxi valmis panna, kes oli ka oma hobuse pesemata jätnud natuke. Ma ei tea, kui raske see hobuste puhastamine on, et nad koguaeg mingi mulla kihiga kaetud on? Igatahes, kui mina viimaks patsile jõudsin, oli seal vägisi galoppis edasipüüdlev Lady, kellest oli näha, et see jalg valmistab ju raskust liikumisel, eriti, kui mingi 90-kilone mühakas seal seljas end ebakorrapäraselt õõtsutab ja tasakaalus ei aita püsida. Superhobune Tamish, kes iga 5 minuti tagant umbes komistas ja Angielol samuti ratsmed käest kukkusid ja siis tasakesi kulgev Lux. Aga teate, eriti kurjaks ajas mind Ciccio, kes ütles Marlonile, et ta peab galoppi sõitma ja peab seda kiiremini tegema, sest selline aeglane galopp on hobusele jube raske. Ma ei tea, kus olid C silmad tol hetkel, aga Lady nägi välja nagu pingutaks iga oma keharakuga, et seda galoppi tehes ellu jääda ja mitte jala pealt ümber kukkuda. See oli kole. Ja ma ütlesin, et aitab, mina lähen talli.

Läksin. Ei kannata selliseid asju. Ei kannata silmakirjalikkust ja valetamist ning ei kannata, kui hobustele haiget tehakse. Läksin Corintot puhastama. Ja boksi ja talli koridori pühkima. Siis saabus see munaaju oma hobust pesema ja lasi tal märjalt, ilma tekita seista veel ligi 10 minutit, et ise Ciccio õega tööasju ajada. Siis ma läksin platsile tagasi ja sain ülesandeks Arese valmis panna.

Ares oli tubli, tegi elliga harjutusi ja pärast suuremaid hüppeid. Aga Elli kukkus jälle alla. Ühe korra jälle mingi suure hüppe tõttu. Siis olid platsil ka Luisa ja Petulia hüppamas ja kui Elli kukkus, puhkes Luisa suure häälega naerma... Teisel korral kukkudes pukitas ka Ares eemale ja pistis jooksu.

Kuigi ma väravas olin, siis ei saanud ma hobust kätte ja ... ta läks. Ning mitte talli. Ares tundis end vabalt ja lasi saba oliivipuude vahel sirgeks... Ta kihutas rohelisele väljale, mida ääristasid kaunid viinamarjapõõsad. Oli kaunis õhtupoolik, taevas kumasid kerged vihmapilved ja õhk oli öisest sajust niiske... Ja hobune läks laka lehvides mööda märga kaerapõldu aina edasi. Kapjade alt lendas vaid mullatükke ja ühel hetkel jooksis vaese hobuse mõistus kokku, sest ilmselt nägi ta tühja välja üsna esimest korda. Aa.. ei ole vist õige koht asjade seesuguseks kirjeldamiseks. Ok.

Muidugi jooksin mina sel kaunil vaatemängul kannul ja Ciccio oli alles kuskil teiselpool põldu vastas. Ares oli tubli ja andis kätte, pigem oli ta ilgelt ehmatanud, et kuhu ta välja jõudis. Kahju, et nad koplis ei käi lihtsalt...

Ega's midagi, platsile tagasi ja oli näha, kui närvis Ciccio oli. Esimene küsimus mulle oli, et ega hobune end ära ei lõhkunud. Vastasin talle südamerahuga, ei ja patsutasin hobust. Kõik oli korras. Seega rahunes jalutuskäigul Cicciogi ja platsil suutis ta naljagi teha, et näe, käis natuke jooksmas ja rohtu näksimas. Muide, Elli vaeseke kukkus täpselt suurde porilompi. Aga ta läks selga tagasi ja üritasid korra veel hüpata. Ent ikka ta kukkus, kuigi hobune suurt midagi ei teinudki. Siis avastasid nad, et peaks Elli jalused lühemaks panema, kuna hobune kasutab tagumist otsa ja selga üsna palju ja põrutab Elli lihtsalt sadulast välja. eks näis (: Huvitav trenn oli (:

Täna sadaski vihma, nagu ilmateade ütles. Pidi tulema sepp ja loodan, et Corinto sai uued sussid alla. Nii saaks jälle tööle hakata, kuigi mul pole aimugi, kus kordet tegema hakkame alustuseks. Esimene päev võiks hobune lihtsalt aeda jooksma minna, aga meie aiake on eluohtlik, kuna kukub ümber, sisaldab lahtisi naelu ja võimaldab hobusel kergelt jalga lasta.. Näis (:

Jõuluaeg

Alustuseks... Pühapäeval sai mu piparkoogi-saaga lõpu. Tegin taigna ja õhul küpsetasin. Küll ilma kardemonita, aga teate, ikka tulevad head!

Õhtul toodi mulle 2 liitrit veini, salaamit ja üht teist liha-moodustist, mille nime ma ei mäleta. Seega süüa mul jagus. Joogist rääkimata (:

Esmaspäeval, 24.dets, kui kõik normaalsed inimesed juba jõuluroogasid ettevalmistasid, võtsin mina hommikul verivorstid ja lihatüki sulama ja läksin talli. Enne veel kaunistasin piparkooke. Aga hobused meil ju jõule ei tunne. Veel on olnud ilusad ilmad ja neid peab ära kasutama, enne kui jälle vihm kaela sajab.

Ja hommikul oli kiisudel juba jõuluvana käinud. Üks pisike (ilma nimeta) kiisu tassis igavesti suurt rotti ja mängis sellega. Süüa see vist ei sündinud, kuna õhtul tundsid teisedki kiisud rotiga mängimisest rõõmu.

Eile sõitis Elli Aresega, Luisa hüppas natuke Petuliaga ja Ciccio sõitis Nearcoga. Hüppasid ka ja tõstsin takistusi. Uskumatu ikka, milline lennuk see Nearco on. Ciccio muidugi leidis uue valjastuse ka. Kangid ja trensel. Trensli all pean seekord silmas keerlevate vasklülidega kaheosalisi D-rõngaga suulisi. Kangi alumine rõngas ja trensli D olid omavahel rihmaga ühendatud. Ühendusrihmal ratse. Ciccio arvates sobis küll Nearcole. Aga siiski metskult on sel hobusel jõudu ja samas nagu tahet vahepeal üldse pole. Muidugi arvestades, millist sureva sea häält see hobune pingutades teeb, siis ei imesta. Mainisin ka Ellile, et kas viga ei või olla kopsudes või kuskil mujal, mis hingamist takistab, sest hobuse sõõrmed olid pea pahupidi, et kõik õues olev õhk sisse hingata. Elli ütles, et vet on hobust vaadanud ja ei ole suur probleem. Ta on sündinud niisugusena. C-l olla varasemalt ka olnud hobune sama problemiga, kes saadeti opile ja tehti asi korda. Seekord aga pole C hobune ja tema teda opile saata ei saa.

Aga takistuste tõstmisest.. Kati, mäletad, kui küsisid, et kas keegi reaalselt ka hüppab neid kõrgusi, mis platsil üleval on? Jah, eile jäin ise ka neid takistusi sellise pilguga vaatama. Enamus oli 130-145 cm kõrgusel. Aga seekord C palju ei hüpanud ja väga viisakas trenn oli.

Õhtul sain veel pool kotitäit otse puu otsast korjatud mandariine ja apelsine koju kaasa. Käisime poes, kus oli martini asti soodushind vaid 2.90 ja kõik pagari-saiad ära ostetud. Mõtlesin, et jään juba korraliku saiata. Koju jõudes aga nägin, et mu väike nurgapood oli veel lahti. Lippasin tuppa, pakkisin mõned piparkoogid kokku ja viisin poodi. Tahtsin näidata, mille tegemiseks mul kardemoni vaja läks ja viisin niisama natuke jõulurõõmu poe-perele. Onu ei paistnud just väga õnnelik olevat, et sellisel kellaajal veel poes istus. Piparkookide vastu sain kolm oma lemmikpaninit ka ja oligi õhtu korras. Seega jõululaupäeval, kui itaallased kõik oma kala ja mereande mugistasid, sõin mina rahulikult verivorsti ja sealiha (:

Täisväärtuslikud jõulud siiski. Mul oli ka jõulukuusk ja sel aastal, näete, tegin piparkoogimaja ka :)

Ning tegelikult siin kortermajade vahel oli kella 21 paiku päris kõhe... Tunne oli nagu sõda käiks ümberringi. Metsikult lasti ilustulestikku ja igasugu pauke kõlas. Meil on minumeelest jõulud kuidagi rahu aeg, kuid siin inimesed ikka tähistavad asja korralikult. Ilus oli vaadata ka muidugi, kuid kohati muutus asi päris häirivaks. ent mu rõdult avanes suurepärane vaade ka ühele mäeküljele, kust ilutulestikku hästi näha oli.

Tänasel esimesel jõulupühal käsin samuti tallis. Ilm oli jälle ilus ja soe, lumest ei haisugi :( Viisin Ellile ja Cicciole piparkooke. C-le tegin takistuse punaste ja valgete suunalippudega, hobuse ja pisikese Filippo (kes aga kilekotis oli pooleks läinud. Ellile tegin ühe suure piparkoogi tema nimega ja muidugi palju väiksemaid ka. 

Aga täna tegi Elli Aresega trikke. Või siis vastupidi. Hüppasid natuke, aga Aresel ikka komme natuke pukitada, et ratsanikust lahti saada. Küll nad siis Ciccioga vaidlesid, et mida tegema peaks, proovisid kannustega ja ilma, stekiga ja ilma. Siis ilmnes järjekordne probleem, et Elli laseb takistuse peal ratsmed lahti. Minu teooria sellest on, et kui ta niigi sõidab käed pulksirgelt koguaeg, siis ei saa ta hüppe peal muud moodi järgi anda, kui laseb sõrmed lahti ja ratsmed libisevad täpselt nii palju järgi kui vaja. Pidevalt ta pärast hüpet kohendab ratsmeid ja ikka hulga peab kohendama. Aga täna tegi Ares talle mõned kauged ja hirmus kõrged hüpped, et tüdruk kaotas tasakaalu ja ratsmed vuhisesid käest hoopis minema. Ares tegi ühe kauge tõuke, aga tõukas samal ajal ka justkui otse õhku end ja nii see Elli lendas ka hobuse kohal, maandus aga täpselt sadulasse, ent ilma jaluste ja ilma ratsmeteta. Läks õnneks, et Ares ainult ratsmetest läbi astus, mitte peale, ega pukitanud enam või minema jooksnud. Ning sedasi juhtus üsna mitu korda. Ciccio kiskus ka juuksekarvu juba peast, sest Elli väga oma istakut muuta ei suuda. Said mõlemad aru, et Elli jalad pole kindlalt jalustel ja sääretöö on üsna olematu, kätega aga töötab liiga palju. Siiski oli hobuse jaoks väike pettumus. Kõlkus see Elli, mis ta kõlkus, aga alla ta täna ei kukkunud.

Pärast tegin mina Nearcole kordet ja samal ajal ikka Luisa ja Piero kihutasid Petuliat. Luisa sõitis isegi rahulikult täna ja tegi hüppeid, mida ma ei näinud. Küll aga nägin, kuidas Piero juba kaltsmärja hobuse selga läks ja ka lahmima kukkus. Esimese hüppe jaoks ei olnud kumbki valmistunud, Piero lihtsalt tõmbas ühele lattaiale peale ja hobune tõmbas lati esijalgadega maha. Napilt oleksid nad mõlemad koos kukkunud. Aga jumal hoiabki lolle ja koledaid.. Või kuidas seda öeldigi... Igatahes kadus Petulia esimene raud ka alt selle hüppega. Kuid see ei seganud. Hüpati edasi, pärast löödi tallis raud alla ja ikka märg, külma vee ja alkoholiga pestud hobune läks boksi puhkama.

Homme lähen ka talli. Ülehomme vast sajab natuke, aga meie hobustele tuleb sepp, seega nad ei sõida niikuinii. Ülehomme, 27.dets peetakse siin ka veel püha, Santo Stefano päev... Vot, Kati. ;)

Seega teile kõigile soovin ma kaunist jõuluaega ja mõnusat aasta lõppemist ! 

Munaaju seiklused II

"Munaaju seikused" esimese osa leiad septembri kuu postituste hulgast.

Ikka ei ole mul palju rõõmsaid uudiseid.. Kohati on kahju, et seda maailmalõppu ikka ei tulnud.

Positiivne oli, et sepp käis täna Arest ümber rautamas. Varsti tuleb Nearcole ja Mendietale ka. Aga temagi jäi täna hiljaks ja seetõttu jäi Nearco liigutamata, aga see on tavaline. Nearco jäi seepärast boksi, et Ciccio tahtis tegelikult sõita, aga kuna ta peab sepa kohalolekul koguaeg ise juures seisma ja seppa juhendama, siis ei jäänud selleks lihtsalt aega.

Aga Marlon tuli küll talli. Öösel sadas vihma kõvasti ja plats oli ligane. Mina leidsin ühe kuiva nurgakese Mendieta kordetamiseks. Kuid Marlon arvas, et oleks hea oma pakk-jalaga sõitma minna.

Lady tagumine parem jalg on veidi probleemne

Tegin teile telefoniga kähku klõpsu ka. Vale nurk pildistamiseks, aga avalikult ei tahtnud pilti teha. Igatahes täna, täpselt kolm nädalat tagasi, oli esimene kord, kui jalaprobleem ilmnes. Ajal, mil mees hobust valmis pani, kõlas jutt, et iga hetk saabub sepp. Marlon ahhetas ja ütles, et peaks Ladyl ka kabju lõigata laskma. Siis viskas sadula selga ja läks sõitma. Mina nägin tema sõitu ajal, mil kordetasin Mendietat. Endiselt ei suutnud kumbki traavi teha ja nende liikumistrajektoor platsil oli täielik sigrimigri. Ma ei tea, miks, aga Marlon arvab heaks teha makro-pöördeid iga minuti tagant. Vasak, parem, parem, vasak. Nüüd ja kohe.

Hiljem, kui ta hobust pesi, vihjasin sabale, mis maani ulatus. Ütlesin, et võiks vast lõigata jupi maha, muidu astub peale. Kui juba karvade lõikamisest rääkisime, küsis ta, kas ma pügan ka. Ütlesin, et jah, sel aastal pügan mina hobuseid, maksa 50 euri ja teeme ära. Mehe nägu tõmbus kortsu. Mmh. Siis ütles, et noh, kui ta nüüd sõitma peaks hakkama, siis peaks ära pügama küll. Aga et jalg on ikka paistes ja sõiduga tõmbas küll veidi tagasi. Jah, turse oli vähenenud luu piirkonnas, aga mitte liigeste. Ütlesin talle ilusasti, et ta peaks veterinaarile helistama, sest probleem on juba väga pikka aega. Kolm nädalat pole siiski nalja asi. Marlon ütles, et ehk peaks jah, et nüüd on hobusel juba valu ka. Üritas jalga üles võtta ja Lady reageeris puudutusele äkilise liigutusega. Noh, jutt jutuks. Nii palju ta võttis kuulda, et küsis Cicciolt kääre ja lõikas sabal jupi maha. Üritas aga tallist kiiresti jalga lasta, et keegi seppa meelde ei tuletaks. Paraku ei läinud läbi. C ütles, et sepp on siin, palun väga, kuna Ladyle peab külla tulema? Sepp pakkus ise kuupäeva, Marlon küsis kellaaega ja kui kuulis, et sepale sobib hommikune aeg, siis ütles, et tema saab alles lõunast tulla. (Marlon tahab tavaliselt aga alati hommikuti talli tulla, ütleb, et lõunal on tihti tegemist.) Seega näeme, kas 27 dets Marlon ilmub või mitte. Munaaju, ei midagi muud.

Lisaks astus mees koerasöögi kaussi, kui oma valjaid kuivama riputas. See oli naljakas. 

Luisa käis ka täna. Piero tuli abiks. Ega siis üksi ei jaksa üht hobust korralikult ära sõita. Hobune oli patsil 2 tundi ja veidi pealegi. Sai enne kordet ja mõlemad sõitsid. Tagasi tulles oli hobu läbi märg, õues pime ja jahe ning siis hakkas Luisa hobust üleni külma veega pesema. Ja muide, nad kasutavad alkoholi (80%) pesemisel, et hobune kiiremini kuivaks...

Pärast pesu ja jalahooldust võeti kuivatustekk seljast ja niiske ning aurav hobune läks boksi. Nii armas.

Aga õues on jälle külm ja inimesed on külma käest sooja kaubanduskeskusesse peitu tulnud. Käisin omale jõulukinki ostmas ja nägin, kui metsikult palju rahvast Metropolisse kogunenud oli. Kohutav. Homme on see pood kella kümneni lahti ja arvan, et see on ka siis inimesi viimase minutini täis. Mis tarbimishullus see on? Kõikjal.

Ja külastasin täna veel üht poodi, kust kardemoni leida võiks, aga ei midagi. Seega minu jõulud jäävad sel aastal ilmselt ilma piparkookideta. :( 

Fine del mondo

Kõigepealt siis... Kena lõpp oli küll, eks..

Aga mina käisin ilusasti tallis täna ja vaheldumisi vihmaga said nad mõned hobused ka sõidetud. Naljakas oli aga hoopis see, et igasugused eraomnikud on oma hobuseid rautanud viimati septembris. Täna hommikul oli sepp käinud vaatamas, et kas Ciccio tallis ikka hobused veel alles on. Keegi pole talle helistanud ega värkima/rautama kutsunud. See on ka päris huvitav olukord, et sepp ise juba huvi tunneb :)

Ja ikka see Angielo jääb mulle ette. Täna käis ta ka ratsutamas ja mul oli aega tema hobust natuke jälgida. Ta küll jahutas teda maha ja nägin sammu, aga selest piisas, et aru saada, kuidas hobuse kõik 4 jalga erimoodi maha astuvad või liiguvad. See selleks. kõige huvitavam oli see, et mees tuli talli üksi ja täna esimest korda nägin teda sadulat ja valjaid puhastamas ja rasvatama. See on tore. Aga Elli rääkis huvitava loo.

Nende peres elavad koerad, teised 5 hobust kodus, papakoid ja neil on kolme aastane poeg, kes lasteaias käib. Täna oli lasteaia jõulupidu ja näidend. Francesca rääkis sellest Ellile suure innukuse ja uhkusega. Pereisa saabus aga talli kell 13.00. Sõitis, pesi hobust, hooldas varustust ja läks ehk enne nelja kiiruga tallist ära, seda ka seepärast, et naine juba helistas. Kell 16.00 hakkas aga lasteaia pidu pihta ja loomulikult pidid vanemad enne seal olema, et oma põnnid valmis sättida ja esinema saata. Naine sai aga kurjaks, et meest kohal ei olnud ja mees hilines lapse jõulupeole, sest tal on üks kõverate jalgadega vana hobune, kellega ta tahab jaanuaris võistlema minna. Minu jaoks oli see kuidagi naljakas. Tavaline oleks, kui inimesed ei jõua niisugustele üritustele töö tõttu, või et mees käib kukil baaris, või on hasartmängur, nagu siin paljusi võib kohata. Ma ei tea. Lihtsalt siinses keskkonnas tundus tänane lugu kuidagi naljakas.. Pole küll minu asi, aga mees on oma pereelust eemale tõmbumiseks vist uue väljenduse leidnud.. Pani mõtlema.

Õhtul oli huvitav, kui Ciccio kassisöögi kotiga krõbistas ja täna kõik vurrulised selle peale tuhinaga kohale tormasid. C laotas krõbinarea talli põrandale ja lugesime vurrunäod üle. 18. Ütlesin, et 2 on puudu. Ja siis me istusime ja mõtlesime, et millised need kaks küll puudu on... Võttis päris tükk aega, enne kui suutsime tuvastada Linda ja Syria puudumise. :) Küll neid kasse on ikka palju.

Muidu avastasin lihtsalt, et täna on reede ja esmaspäeval on jõululaupäev. Eh.. Kardemonist ei tea keegi ikka midagi.

Missioon piparkook

Mõned vabad päevad jälle vihma tõttu olnud. Sel ajal aga leidsin endale kerge missiooni. Eesmärgiks on esimest korda piparkoogi taigent teha. Kõik tundus lihtne, kuna Linda eelmisel aastal leidis kõik komponendid ja asi sai tehtud. Sel aastal võin ma kirja panna aga oma piparkoogi-missiooni-päeviku.

Aga kokkuvõtvalt on lugu kardemonis. Seda on siin müüa, aga mitte nendes poodides, kus ma käinud olen. Seni küsisin inimestelt selle võimaliku müügikoha kohta ja inimesed ei tea, mida ma otsin. Nad ei olek uulnudki sõna cardamomo varem. Täna aga samas poekoetis käies, kust Lindagi nimetatud vürtsi leidis, öeldi, et teavad küll ja müüakse ka, aga mitte nende poes. Mh. Otsingud jätkuvad.

Tallis kordetasin Nearcot ja Luxi. Luxist ma pilti ikka ei teinud. Kaamera jäi täna ka koju. C kordetas Arest ja Angielo käis oma superhobusega sõitmas.

Superhobune Tamish (kusjuures, nägin passi, ongi belgia soojavereline lihtsalt nimega Tamish) on Itaaliamaale tulnud alles sel aastal, kui õigesti aru sain. Juba seetõttu tundub kahtlane, et omanik ta juba maha tahtis müüa. Aga ei ole hullu, Angielo on ikka üliõnnelik oma uue ratsu üle ja käis täna sõitmas ka. Teda ei sega, et plats ligane on. Meie hobused 4 päeva seisnud, täna kordel, sest nii palju kuiva platsil oli, et kordetada saaks. Noh, enamvähem. Aga põhiline oli see, et käis sepp ja Angielo ütles, et nüüd on hobuse jalad korras ja ei koperda enam nii palju. Jaanuaris tahaks ta ikka võistlustele minna. Ajab pabereid korda, et oma sportpüss Itaalia registrisse saada.

Muud nagu polegi.. Pidin lihtsalt kirjutama, teate küll, vana maailma viimane postitus.. (: Ciccio ütles koju tulles, et homme siis näeme. Vastasin, et homme ju maailma lõpp, kuidas me siis näeme. Ciccio ohkas ja ütles: "Õigus jah, no siis lähme koju ära ja sööme täna hästi kõhud täis. Tervita Carmelot ka viimast korda." Milline suurepärane näide siinsele toidukultuurile. Sööge teiegi hästi! (: