6 kuud Itaalias

Ma tean, milles probleem on... Ilmas. Talves. Selles jahedas ja hämaras ajas. (Eestis olles kirjutaksin, et külmas ja pimedas.) Eilne ilm oli ilma päikeseta ja rõve. Täna ähvardab lausa sadu. Täna olen kodus ka ja pean end kokku võtma, et midagi asjalikku teha. Muidu... Eile ma mõtlesin sellele, et mõned kuud tagasi oli meeletu palavus, päike, kuiv. Ma ei oska seda ette kujutada, et ma lühikeste riietega korteris ringi askeldasin. Siin on koguaeg nii külm. Vihkan talve.

Muidu eile mingit rabelemist polnud ka. C sõitis Arest ja Nearcot, ma vahtisin platsi ääres ja aitasin takistusi panna. mõlemad hüppasid eile natuke ja ilusti. Kui Nearco boksi ära läks sain Corinto valmis panna ja sõitma minna. Samal ajal sõitsid Angielo ja Francesca Elektraga. Selline rahulik.

Valmis pannes pidin hobust sadula alt üsna tükk aega harjama ja nühkima, kuna niiske karvik oli end puhta puru sisse pikali visanud eile ja oh seda mõnu. Avastasin, et puhastamisel on ta selg tegelikult üsna tundlik. Tõmbab oma seljalihased krampi, pea üles ja vahib mind lolli näoga. Tal pole kõige parem selg ka, hästi kõrge turi on, aga selg on selline lame.

Igatahes sõidus oli tubli. Tegime ikka palju sammu ja traavisime ka üsna pikalt. C pani meile kavalette ja vahepeal oli traav nii hea, et kohe tore oli sõita. Vahetasime seekord valjad ja ratsmed ka välja, seega ratsme järgiandmine polnud mingi probleem ja üritasin olla hästi pehme käega. Ilmselt mõjus, sest hobune mul ratsme peal ei istunud ja kui üritas, siis käsi järgi ja ikka säärega edasi. Seega hoidis oma pead stabiilsemalt ent alla poole sirutas end küll. Mõtesin, et teine asi, miks ta seda pead alla tahab sikutada, on äkki selja probleem, kuna ta nii tundlik on...

Tegime paar galopitõstet ka, korra vasakust jalast tegi mulle mingi hüppe tõste peale, aga see oli minu viga, kuna algul ei andnud märguannet korralikult ja siis pressisin teda ikka edasi. Järgmised korrad tõusis ilusti. Paremast jalast ikka oma lemmik kohas tahtis enne galopitõstet mul pea alla sirutada ja ise kõrvale hüpata. Üllatasin teda sääre märguandega, mis keelas teda vasakule välja tirimast. See ajas teda kurjaks küll, tahtis keksida natuke kohapeal aga rohkem ei üritanud ka midagi.

Kui lõpetasime ja tallis sadulat seljast võtisme, saabus ka hobuse omanik Elio. Küsis, kas ratsutasime jak uidas läks jne. C tuli siis jutuga, et hobune tahab ikka pügamist saada, sest muidu rohkem tööd teha ei saa, ikka hobune läheb märjaks ja ei kuiva siin kunagi, eriti, kui me suht viimasena alati sõidame. Omanik ei öelnud asja peale mitte midagi. Elli mõjutas meest veel jutuga, et tavaliselt peavad teised mulle maksma pügamise eest, aga kuna ma sõidan selle hobusega, siis pügan tasuta ja tema peab ainult teki ostma. Mees ei öeld ikka mitte midagi, lihtsalt vahtis tuima näoga hobust ega öelnud midagi. Nii naljakas minu meelest. Ütles hiljem vaid, et näe, jalgu kuivatatakse ka hobusel ja, oi, kui tore hobune tal ikka on. Ja tema tuleb märtsis või aprillis sõitma. Siis kui tal kukkumisest aasta mööda saab, muideks. Ja siis ütles kena õhtut ja nägemist ning vuras minema. Ei sõnagi rohkem.

Ja põhjus, miks ma täna tallis ei ole, on see, et Ciccio ilmselt läks Angieloga Pugliasse, et sealt endale uut hobust hakata valima. Kuna C mehele rääkis, et ikka peb oma rahast üsna palju juurde panema, et sealt korralik hobune saada, siis otsustati enne vaatama minna, kas Angielole mõni hobune meeldima hakkab. Samas pidi ka C silmad lahti hoidma, et ehk Mendieta asemele mõni teine hobune leida, kellega saaks tunde anda. Mõte hea...

Võtame rahulikult

Eile olin tallis Ciccioga kahekesi. Elli kukkus pühapäeval ikka korralikult ega saa ka oma käega väga midagi teha ja silm on ka täitsa sinine.

Mina kordetasin Nearcot ja Mendietat. Enne Nearco kordetamist viisin Corinot tunnikeseks aeda. C kordetas Arest ja pani Manuelile Elektra valmis. Manuel jäi aga tunnikese hiljaks ja nii jõudsime platsile koos sõitma. Manuel Elektraga ja mina Corintoga. Te võite mu varasematest postitustest ehk välja lugeda, et mul mingi teema nende kannustega siin on, et mitte ei meeldi kui kasutatakse. Ja nüüd on mul ehe näide sellest, kuidas neid ei osata kasutada ja mis on selle põhjuseks. Põhjuseks on Ciccio kannatamatus.

Manuel on .. äkki 10 aastane veidi tüsedama kehaehitusega tagasihoidlik poiss. Tore ja abivalmis ning valmis õppima, kuid üsna tagasihoidlik ja rahuliku loomuga. Ta hakkas käima trennis vast septembris, kui ma ei eksi. Ehk augusti lõpp või midagi. Kuid pole käinud väga tihti ja varasemad korrad on ta sõitnud erineate hobustega kordel. Sammus teinud C lemmik harjutust ehk sadulas püstitõusmist, hiljem pidin mina talle seletama, et traavi sõites ei pea mitte end kergenadama sama moodi nagu sammus see harjutus käis. Mõned korrad siis traavi ka teinud, ühe korra La Luxiga kordel kukkunud, kuna hobune komistas. Pärast seda läks selga, aga oli näha, kui ebakindel ta seal oli. Seega minu silmis vajas poiss veel tööd, et õppida, kuidas jalustele toetuda ja säärega hobust edasi ajada. Muud asjad on lapse kohta ikka täitsa ok.

Esimene kord lahtiselt sõites pidi ta Elektraga seal hullumaja keskel juba traavi tegema. C nimelt ei tunnista sammu tööallüüriks. Kuna Elektra osavasti pähe oskab istuda, siis õppis poiss, kuidas stekiga hobusele ilge litriga vastu kaela lajatada ja kuidas jalad "kõvasti edasiajamiseks" üsna western-stiilis liigutusi tegid.

Eile oli teine kord lahtiselt, plats oli rahulik, mina ja Matteo sõitsime veel. Ja vaatan mina... Manuelile on antud kannused! Lisaks stekk ja C jooksis veel kordepiitsaga Elektral järgi (muide Corinto mõtles, et võiks maas lohisevat piitsa otsa kartma hakata) Sõidetud nad said ja kuulsin, kuidas lõpus küsis C rõõmsa häälega Manuelilt: "On ju hea kannustega sõita?" Oh...

Aga selle eest Corinto oli tore. Lisaks piitsa kartmisele tegi mulle paremale traavides ühe hüppe vasakule poole, nagu tal ikka kombeks oli. Ta siis arvab, et saab ratsanikust jagu (sest Eliost ja Serenast on saanud) ja saab rahulikult rohtu nosima minna. Ei läinud läbi ja rohkem ei üritanud ka. Natuke sõitsime kavalette ja tegime palju sammu ka. Suutsin teda vahepeal kenasti edasi sõita ja tundsin, et hobune ei maganudki  väga. Mingi hetk hakkas ta jälle aga pead alla kiskuma ja suuliste otsas elama. Üritasin käe järgi lasta, et tal ei oleks millegi peale toetuda ja kutsusin teda ratsmega natuke pead uuesti üles tõstma. Samal ajal säärega edasi ajades. Siis tahtis ta peaga vehkima hakata, aga mitte palju.

Ma absoluutselt ei ignoreeri fakti, et sel hobusel hammastes ka probleem ei võiks olla, kuigi enamjaolt ja ka kordel suhtub ta suulistesse väga rahulikult ja probleemita. Seega pigem peab viga minus olema. Ja kaldun arvama, et mu käsi peaks veel pehmem olema. Sest efekt on enamvähem sama, kui Elektraga sõites, kui talle hüppamise jaoks mingid x suulised panime, et teda parem eest pidada oleks. Sõitsin ka algul liiga tugeva käega, kui asjale pihta ei saanud.

Ja nüüd mainiks, et Corinto sõidab kaheosaliste oliividega. Ent suust on ta üsna tundlik küll. Ka säärele on tundlik. Seega ma uuesti ei saa aru, kuidas pagan see Serena steki ja kannustega sõitis ega suutnud hobust galopile tõsta. See selleks.

Galopitõsteid tegime ka. Tal on nii mugav galopp, ent ma veel ei taha galoppi väga pikalt sõita. ehk on mul omal hirm natuke selle kukkumise ees. Ei tahaks uuesti maoli käia. Parem võtame tasa ja targu. Seega palju ei teinud ja üritasin pärast galoppi saada pikemat traavi ja lasta tal lõdvestuda. Siis laseb hobune ilusasti kaela alla ja tahaks sirutada... Aga avastasin, et need ratsmed on ikka natuke liiga lühikesed :D

Elio, geenius, on ju ostnud kestvusratsutamise platikvaljad oma hobusele ja need on cob suuruses, kuid hobuse pea on selgelt full ja selle looma kael on ilus pikk. Ja kui ta end sirutada tahab, siis pean ma ennast kehast järgi andma, et mu käed ulataksid ratsmetest kinni hoidma. C lubas meil oma valjaid ja ratsmeid kasutada järgmine kord.

Jalutasime sõidu lõpus natuke veel sammu. Aga seekord tulin sadulast alla ja Matteo vaatas mind veidralt. Ma räägin, see hobuste jalutamine siin on nagu ime asi... Oma tubli ratsuga pesuboksi minnes jätsin ta ka hetkeks järelvalveta ja Corinto arvas heaks selle aja jooksul pesust minema jalutada, kui ma ta päitseid tõin. Ent loomulikult rohtu sööma, mitte rohelistele väljadele kappama. Tol hetkel ma olin nii õnnelik, et talle ainult süüa meeldib. 

Muidu oli ilm ilus ja päikseline, räägitakse, et nüüd võib jälle vihma sadama hakata... Ausaltöeldes mulle ei meeldi see vihmaperiood, kui mul on hobune sõita. Ei taha teda jälle mingiks nädalaks seisma jätta, sest plats on nõme ja midagi teha ei saa. Tahaks hea meelega maastikule minna, aga siin pole ju kuhugile minna ka. Kõikjal asfalt või jupikene oliivipuudevahelist teed ning siis põllud, kus midagi kasvamas. Ja äkki omanikule ei meeldikski, kui tema hobune maastikul käiks - nii käivad siin asjad.

Tagasi sadulasse

Eile oli üsna tore päev. Alustuseks talli minnes oli tee peal lamba-meri. Küll me kõik olime õnnelikud, et takiskoer Filippo sel hetkel oma uut närimiskonti istmel näris. Uskumatu, kuidas sellest taksist võib hetkega mingi doberman või jõhker valvekoer saada. Oh seda kisa...

Leia pildilt lambakoer

Jooksutasin Corintot kordel. Selle tarbeks ehitasin platsi nurka lattidest ja plastikust teesulgudest väikse kordeaia ja hobusel oli igati rõõmus seal kablutada. Päev enne oli ta aias, aga seal ta ei jookse vaid närib muru ainult. Seega kordel oli ta väga rõõmus, jooksis galoppi ja lõi tagant üles ka. Hea, kui tal energiat on.

Corinto - vasak esimene

Lisasin siia veel pildi Corinto äsjavärgitud kabjast. Tutvustan siis natuke sepatööd ka. Kahjuks on pilt tiba ubune, aga kõik oluline on hästi näha. Küsisin Cicciolt, et miks kahe kilbiga rauad meil paljudel hobustel ees on? Jääb mulje justkui sepal oleks ühe kilbiga otsa lõppenud. C ütles, et kui hobune talli tuli, siis olid tal ka niisugused rauad ees, et kasutatakse sel puhul, kui kabjad kipuvad laiusesse kasvama. Peale vaadates väga ei ütleks, et tegu mingi taldrikkabjaga oleks, üsna kitsad teised. Muidugi ma nüüd ei teinud pilti, et näha saaksite. Aga arvan, et pilt on huvitav siiski. Teinekord hea vaadata. 

Elli sõitis ka, muud ma ei mäleta, kui pärast tallis hüppas meie üks erilise iseloomuga kass Aresele selga ja kõik olid ülivaimustunud ja tegid pilti. Osalesin ka massipildistamisel. Et oleks midagi armsat.

Nearco jooksis ka kordel väga ilusasti, seega tuju oli kohe hea ja puhastasin corinto varustuse, et tänaseks sõiduks valmistuda. Suure õhinaga suutsin kodus isegi oma saabaste luku ära parandada ja ei pidanudki saapaid kinni teipima.

Täna hommikul kell 9 viis Elli mind talli. Pidime bokse puhastama. C oli juba tööga alustanud ja kolm boksi ise puhastanud, seega aitasin kaks boksi tühjaks visata ja seejärel kärutasin kõikidesse boksidesse saepuru, kokku 17 kärutäit. Ja mitte tavalist, seda kõrgendusega käru ikka.

Seejärel käisime uuesti Ellil järel ja istusime lõunalauda. C lubas mulle küll lõunaks ühe juurviljadega panini, aga mul vedas, sest odati külalisi ja sain ise valmistatud pastat ka süüa (: Lisaks proovisin mingit eriti tugevat kitsepiimast valmistatud rikotat. Andke andeks, aga sõna otseses mõttes oli asi okse maitsega. Ega teistele ka väga ei meeldinud, seisab nüüd külmikus külaliste tarbeks.

Pärastlõunal oli ilm ilus, päike säras ja soe, kõht oli täis ja meel oli hea. Asi jätkus sama harmooniliselt, kui saabusid esimesed ratsutajad. Alessandra Luxiga, Francesca Elektraga ja Angielo ikka oma Tamishiga. Teate, see nägi välja nagu tavaline grupitrenn, kus kõik kolm üksteise järel ilusasti rahulikult sõitsid ja maalatte ületasid. Täitsa silm kohe puhkas.

No ja siis saabusid Matilde, Petulia ja Ares ka ning oligi segadus majas. Vahepeal juhendasin väikest Manueli, kes selle segaduse keskel täna Elektraga esimest korda lahtiselt platsil sõitis. Tubli poiss, kuigi väga valed asjad, mida esimesel korral õppida. Lihtsalt hobune ei ole õige selle asja jaoks. Tabab liiga kiiresti ära kes seljas ja keeldub liikumast.

Kui Elektrat pesema läksime, kuulsin mingi hetk kuidas rahavas hüüab midagi. "Hobune" ja "Maarja" ja "ouu". No ja mida ma näen. Ares kihutab platsilt talli poole, aga mitte talli sisse, vaid tahtis talli eest läbi põgeneda järgmisele rohelisele väljale... Hüppasin hobusele ette, kuigi juba jõudis mõte peast läbi käia, et väga loll tegu oli. Ares õnneks tark poiss, pidurdas usinasti ja sain ta kätte. Jalutasin siis platsile tagasi nagu kombeks ja imestasin, et Elli ega C mulle vastu ei jaluta, et hobust võtta. Leidsin aga nemad platsilt, Elli istuli maas, jõi vett, kõik teised ümber. Nii see käib... Kõik naeravad küll, et Ellil kukkumine käppas ja tavapärane asi, et lendab, aga lõpuks võib ju viga saada nii. Täna õnneks läks hästi, kuidagimoodi oli silma kohalt paistes veidi ja käsivars valus, ma detaile ei jõudnudki kuulata täna. Igatahes C tegi lõpetuseks ise Aresega mõned ringid ja mina lõpetasin tallis asjad.

Siis hakkasin Corintot valmis panema. C ema ja isa olid Elli pärast juba niigi mures ja ütlesid, et ma ikka ka hoolega järgi mõtleks, enne kui sõitma lähen, et ma uuesti ei kukuks. Aga meie plaan oli täna vaikselt alustada ja niisama liigutada natuke. Samal ajal kui hobust valmis panin, tuli talli ka Carmelo, kes tahtis kangesti näha, kuidas mina siis hobusega sõidan. Seega seltsiline oli mul platsil olemas ja Piero & co-ga ma üksi maid jagama ei pidanud. 

Täitsa tore oli üle pika aja jälle sadulas olla. Tegime alustuseks pikalt sammu mõlemat pidi ja tundsin, et hobuse liikumine läks natukese võrra paremaks. Alguses on hobusel jube kinnine liikumine. Lõpu poole läheb juba paremaks. Suutsin enne Cicciole ka selgeks teha, et hobune niisugune on. Ta nõustus mu mõttega, et tööd tehes peaks veidi pikema vahega maalatte sõitma, et hobune end venitama peaks. Näed, kõik on rääkimise asi... Ükskord üritasin platsil seda seletada, aga läks luhta.. Igatahes lõpetuseks tegime mõlemast jalast ühe galopitõste ka, aga galoppi vaid ühe platsipikkuse. Lõpetasin isegi mina enne Luisat ja Pierot. Tore oli, ainult et järgmine mure on meil see, et hobune otsib hullult ratsmekontakti, istub ratsme otsa ja/või jääb selle taha. Aga arvan, et lahendus peaks olema pidev edasi sõitmine ja ise pehmema käega olema. Edaspidi pöörame sellele rohkem tähelepanu, kuigi arvan, et saab raske olema, sest Cicciole meeldib, kui hobused pea rullis ja aegalselt jooksevad.. Näis.

Ja lisan veel selgituseks, et miks ma neid sindrinahku vahepeal kirun. Talli probleemidest on vaikselt saamas ka minu probleemid, sest kui ühes tallis on asjad kujunenud välja nii, nagu nad on kujunenud, peavad ka kõik teised neid reegelid austama, et seal tegeleda. Kui mõned midagi valesti (tõesti, valesti) teevad, siis peame seda juttu kuulama söögi alla ja söögi peale (ning itaallased söövad tihti) ja see segab igasugust lõbusa emotsiooni tekkimist. Pealegi on tihtipeale mu jutu mõte selles, et vaadake inimesed, mismoodi on igas maailma otsas igasuguseid idioote, kes teevad asju ainult oma ego kujundamiseks, aga mitte hoolides. Vahel tekib ju kõigil tunne "tahaks minna kuhugi ära, kus pole selliseid probleeme." Kui selliseid ei ole, siis on teistsugused. Ja vahel hullemadki. Tuleb oma kandi idiootidega silmitsi seista.

Seega mina ei ole pügamise ja vaktsineerimise friik ning minu hobusel võib ka vajadusel sepp üle kahe kuu käia, aga mina neid asju teise inimese tallis ei reguleeri (: Ütlen nii, et selge oleks. Kirjutan seda blogi rohkem ka meelelahutuseks ja enda mälestuste säilitamiseks.

Idiootsuse nõiaring ehk kuidas hobused raha nõuavad

Ma lihtsalt pean. On selline tuju peal.

Angielo avastas, et ühes teises regioonis, teises linnas, seal, kust osteti Ares, on üks hobuste müügiga tegelev tall. Võimalus on oma vana hobune sinna viia, hinnatakse, saad samas väärtuses midagi asemele või maksad juurde ja saad korraliku hobuse. Nagu näha, siis korralikke hobuseid seal on, sest Ares tuli sealt. Kuna sealsed hobuinimesed on asjaga rohkem kursis kui siinnsed lõunakad, ei hinda seda kõverate jalgadega Tamishi keegi 2500€ väärtusesse. Ka mitte kahe tuhande euri väärtusesse. Heal juhul võiksid nad maksta 500€ selle looma eest, sest rohkem ta väärt polegi. Mees aga rääkis suure suuga, et tahab ikka korraliku hobuse osta ja mõtles Rosita ka vahetuseks anda. Aga ei. Nüüd mõtles ümber, tahab müüa ära vaid Tamishi ja saada asemele kobe hobune. Paraku see pole ju võimalik, ilma et tuhandeid juurde ei maksaks. Aga sellest ta veel aru pole saanud. Kuidas lihtsalt saab keegi nii loll olla? Ja korraga nii kitsi ka...

Täna käis proovimas, kuidas siis on ilma raudadeta sõita. Naine, kel mõne koha peal isegi veidike mõistust on, ütles, et küll ta ikka koperdab ilma ka. Tuli mehega täna talli kaasa vaid selleks, et näha, kuidas tal õigus on. Oligi.

Või näiteks Marlon, kes täna hommikul ratsutamas käis oma Ladyga. Kaval ka, sõidab hommiku poole, siis kui kedagi ei ole ja keegi ei küsi, et noh, kuidas hobusel läheb või kas veterinaarile helistanud on. Tuleb ja sõidab ja ei koti teda, et hobusel jalaga probleeme on. Jalg on paistes ikka, mitte nii palju, kui varem ja pärast liikumist alaneb paistetus veelgi pisut. Paraku liikumine on hobusel muutunud. Mees aga tänab taevast, et veterinaari ei pidanud kutsuma. Rääkimata ussirohust, mida hobune sai ehk eelmise aasta alguses. Vaktsiinid.... ? Pügamine? Milleks maksta ja kulutada, kui saab ka ilma...

Aga võtame hoopis Elio. Mu kõige suurem mure praegu.

Täna hommikul viis sepp oma toimetused lõpule ja Corintol on nüüd kõik neli rauda ilusasti uued all. Ok, ma ei kommenteeri, kui ilusasti, sest selle sepa töö jätab ikka kõvasti soovida, aga noh. Rauad on. Viisin hobuse siis värske õhu kätte rohtu näksima, sai seal lausa tunnike või veidi rohkem olla. Arvestades seda, et pea kaks kuud hobune boksis on seist, siis ta tegi kaks kiiremat ringi koplikesele peale ja hakkas rahulikult sööma. Rohkem ei huvitanud teda midagi ja mingit üleliigset energiat meil ikka pole.

Selle eest oli hobusel lõbus püherdada. Oi, kui lõbus oli oma pika talvekarvaga seal maas nühkida. Sisse tuues puhastasin seda toredat talvekarva, mis jõhkralt pikk on. Ja mõtlesin endamisi, et kui homme peame kuskil sopalombis kordet tegema, siis on megatore neid jalgu pesta ja need ei kuiva ju iialgi. Olgu, et niiskete jalgadega see hobune väliboksis veel ei sure, aga kui me ühel ilusal päeval jälle ratsutama hakkame ja ma hobuse märjaks sõidan. Mina ei pane märga hobust väliboksi ilma tekita seisma. Ciccio loogika on kuidagi imelik selle koha pealt, et karvased hobused nagu ei peakski kuivatustekki boksis kandma. Et kui pole pügatud, siis nagu polegi hobune.

Mõtlesin siis, et eraomanikud pidid mulle maksma, et ma hobust pügaks. Kui Elio ei sõida ja teda ei huvita ka, milline hobune tal on, siis pole pügamine tema mure. On minu mure, kui sõidan. Võin ju endale selle töö eest ise maksta. Keegi ei saa kahju. Aga, ma ei saa hobust pügada, sest Corintol pole tallitekki ja mees ei taha selle eest ka raha välja käia. C oli öelnud Eliole, kui too nüüd tallis käis, et näe, kui nüüd saame uuesti sõitma, oleks vaja pügada ja mees vastas, et ei taha pügada, nii peab uue teki ostma ja pärast kuivatuseks ka teki ja .. ei. Las olla karvane, niikuinii on talv kohe läbi. Aga ma ei tea, kas tema elab ka esimest aastat Itaalias, siin alles jaanuar ja veebruar kõige külmemad ongi. Seega kui ei püga - ei pea ostma tekke. Kui ei ole aega ise sõita - ei koti, kuidas teised sõitma peavad. Kui ei hooli - ei pea ostma ussirohtu, vaktsiine ega süüa hobusele. Kui ajusid pole - ei pea tegema midagi nii nagu normaalsed inimesed teevad... 

Ja lõpetuseks veel, et ega see raha küsimine ise ka lihtne pole. avastasin, et C hobuste pesemiseks käib koguaeg mingi sooja vee sisse- ja väljalülitamine. sain nüüd süsteemile pihta. C sõidab varem hobuseid, kui igasugused talli tulevad. Siis on veeboiler järgi ja saame sadula alust pesta sooja veega. Kui meie hobused lõpetanud, võetakse boiler järelt ja ülejäänud pesevad külma veega. Küsisin, et miks teised oma hobuseid peavad külma veega pesema? Aga seepärast, et teised ei maksa. C oli öelnud, et talvel peavad sooja vee eest juurde maksma... Hästi ma ei saa aru, sest eile oli situatsioon, kus pidin kasutama meie riietusruumi pistikut. Miski üearune juhe oli seal sees ja küsisin Ellilt, mis värk on.. Luisa pesi samal ajal oma hobust. Elli ütles kõva häälega, et see on boiler, kohe sosistas järgi, et pole tõsi. Nad peavad justkui mõtlema, et nad kasutavad sooja vett, aga tegelikult pole boiler ju järgi. Mida loogikat, aru ma ei saanud. Aga ilmselt toimib, sest Luisa ütles pesu ajal Petuliale: "Ära nihele, pole see külm, täitsa soe vesi on ju..."

Ja saepuru ei saanudki täna, sest Ciccio tellitud transpordiauto oli liiga kõrge ega mahtunud ruumi sisse, kus saepuru peale laetakse. Vahi värki. Homme proovivad teise autoga ja kuna siis puru alles lõunast saabub, pole meil aega bokse puhastada, kuna igasugused sahkerdavad talli vahel ringi ja traktorit ei saa sisse ajada. Ciccio seletas seda mulle üsna sellise häälega, et noh, minu vaba pühapäeva tõttu peame siis ootama esmaspäevani, et saaks bokse puhastada. Üksi on see ikka päris julm töö ja sain ta mõttele pihta küll, seega pühapäeval puhastame bokse ja esmaspäeval magan lihasvaluga kodus. Asi poled tegelikult Ciccios, aga need hobused surevad oma ammoniaagi sisse seal boksides ja kiilud mädanevad vaikselt..

Üle pika aja liigutasin Elektrat täna kordel, enne Andrea trenni. Ma parem ei räägi sellest lähemalt... Aga Elektra seisis mingi kuu aega boksis, sest omanik oli öelnud, et ta nüüd otsustas nii, et see kuu keegi ei sõida tema hobusega. Kõik. 

Tõesti, ajud on ühed toredad asjad. Ma soovin, et kõigil võiks need olla. 

On aasta uus, kuid mured ikka vanad...

Kõigile blogilugejatele soovin toredat ja paremat uut aastat!

Aga enne uut peaks veel vana kokku võtma.

Tallis käisin 31.dets. Selle päeva põrutavam uudis oli, et Angielo tahab oma Tamishi maha müüa. Sai isegi aru, et hobusega pole võimalik midagi teha, kuna hüppetehnikat pole ja kõverate jalgade tõtu koperdamine on kõigile ohtlik.

Marlon sõitis ka. Mis sest ikka rääkida.

Marlon ja Lady

Õhtul olime Elliga jälle Ciccio juures kohal, et oma aastavahetus seal veeta. Õhtu oli lõbus, süüa sai ja uus aasta tuli meile ka.

Ning uue aasta esimesel päeval olin ilusasti tallis kohal. Ellit seekord polnud. Angielo käis aga Tamishiga sõitmas, Luisad-Pierod ka kohal. C sõitis Nearco ja Aresega. Vaikselt, kuna naabermajas oleks nagu lasteaed avatud ja eriti Nearco kartis laste kisa ja kilkeid. Aga kui Ciccioga platsilt tagasi jõudsime, oli Tamish talli vahel, kuhu ta pärast pesu oli jäetud. Oli sinna oma hädad ära teinud ja Angielot ka järgneva 10 minuti jooksul kusagil ei paistnud. Nii viis C hobuse boksi ja oli veidike kuri. Angielo ilmus aga rõõmsalt toast, riided vahetatud ega saanud midagi aru, et hobune seal nii kaua üksi poleks pidanud seisma. Lugu oli veel selline, et sõidu lõpus tuli neil üks esimene raud alt ja ajal, mil C sõitis, võttis mees ka teise esiraua alt. Ütles, et proovib nüüd ilma raudadeta ka, ehk siis hobune ei komista nii... Ah. Las proovib, igaljuhul müügikuulutuse oli ta juba üles pannud.

Angielo ja Tamish

Kolmapäeval.. Ma ausaltöeldes ei mäletagi, mis põnevat toimus... Ahjaa. Sepp oli siiski 28. dets käinud ja Corintot ka vaadanud, sest ta unustas uued rauad maha ja vanad olevat nii kulund, et alla enam ei pane... (Ma küll ei tea, millest nad kulusid.. Või kui vanade raudadega juba tegu on..) Kolmapäeval siis küsisin, et millal sepp uuesti tuleb. Ootasime teda pärastlõunal või siis neljapäeva hommikul.

Ja Andreale andsin ka Luxiga trenni. Andrea pole ka miski kuu või rohkem sõitmas käinud.

Igatahes eile hommikul oli siis sepp käinud. Aga seda ka ainult poolel Corintol, mis tähendab, et esimesed kabjad said korda ja uued rauad all, tagumiste jaoks olid kaasa olnud tal vaid.. Need kõverate otstega rauad. Ma ei tea, kuidas neid nimetadagi, sest minumeelest meil neid väga ei kasutata... Kui just mingi probleemse jalaga tegu pole... Eelajaloolised krihvid? Ehk raua ots on pööratud kahekorra... Luisa ja Piero kasutavad oma hobustel taga selliseid raudu.

Seega.. jah. Eile käis samuti Andrea Luxiga trennis, enne vaatasime kõik koos, kuidas Alessandra hüpata üritas. Pisikesi lattaiakesi, aga süsteemina. Ja juba teist päeva järjest õnnestus tüdrukul hobune saada takistustest mööda jooksma. C läheb juba üsna endast välja, sest ei tea enam, mida tüdrukule öelda. Too nagu ei kuulaks üldse. Aga minu meelest tuleks õigeid asju öelda, mitte vähemolulisi korrutada pidevalt. Minumeelest oli tüdruku viga see, et ta ei kasutanud absoluutselt välismist ratset või üldse ratsmekontakti, et hobust juhtida. Säärega ta ikka hobust suunab, olgugi, et vahel võib see säär nõrk olla, aga olematu ratsmekontaktiga ju ei saa hobust takistusele peale juhtida.

Situatsioon: Hobune keerab vasakust jalast süsteemile peale, umbes 6-7 m enne takistust on võimalik hobune otseks võtta.

Tegelikult: Tüdruk jääb pööramisega pidevalt hiljaks ja painutab siis hobust üle, et mitte takistusest mööda sõita. Pöörab vaid sisemise ratsmega, välimise annab ära. Hobune liigub vasakust jalast takistuste suunas, kuid ei keera välja, sest keegi pole tal päriselt pöörata palunud. Läheneb vaid nina vasakule viltu ja jookseb õlast välja, paremale, ehk takistustest mööda.

Ciccio lahendus: Annab tüdrukule kannused, et hobune ta jalgu rohkem tunneks.

Oh..

Pärast tegin Andreale harjutust, kus ta pidi hobust otse sõitma ja siis teatud punktides valmistuma pööramiseks ja pöörama. Seletasin talle, miks hobune enne nii võis teha ja kuidas tegelikult pöörata tuleks, seepärast pidi ka harjutust tegema. Aga natuke lonkas nii minu seletamine kui ka tema sooritamine ning siis jäime ajahätta, seega proovime järgmine kord jälle.

Ja eile olid Andrea trenni ajal platsil veel Petulia, Matilde ja Ares. Elli hüppas Aresega ja seekord juhtus jälle nii, et kui Elli hüppe pealt kukkus, siis Ares laulis endamisi: "Põgene, vaba laps... " ja kadus roheliste väljade suunas. Mul pold aega hobust täna püüda, pidin Andreal silma peal hoidma. Aga tagasi nad peagi tulid ja kõik oli hästi.

Täna. Olevat miski plaan, et Ciccio pidi saepuru järgi minema. Aga jälle mingi uus müügikoht ja selleks peab oma transport olema. Seega õhtupoolikul pidi ta saama kokku transportijaga ja siis minema saepuru peale laadima... Sest oleks ka aeg, kuna need boksid näevad lihtsalt liiga jubedad välja. Ka põhuboksidest on saanud üsna õudusunenägu, sest põhku pole juurde panna ja C võtab seda iga päev vaid vähemaks. Aga noh, mis teha.