Hommikune bussijaam

Juhtus niisugune lugu, et laupäeva varahommikul, veidi enne kella viit helistas Carmelo mulle ja äratas mind mõttega üks tiir linna peal teha. Niikuinii paremat teha pole hommikul vara ju. Juhuslikult olime sattunud Cosenza bussijaama juurde, kui sinna sõitis Simeti punane buss. See miskipärast köitis mu pilku.. Ehk seepärast, et märkasin justkui üht tuttavat kuju... Kati, pagan, mis Sa siin teed? :)

Tegelikult teadsin ja seda ma ootasin... 

Kati oli elus ja terve, kõik oli siiani hästi sujunud, kuni avastasime, et bussist oli ta pagas kaduma läinud. Kuna ma C-ga koos olin, siis ta uuris kohe, mismoodi see juhtuda võis. Sai telefoni numbri kuhu helistada ja vastuse, et kell 9 tuleb asja ajama hakata. Õnneks C ikka mõikab siinse asjaajamise ebapädevust ja ajas inimesi tagant, et kell 9 oli kohvrile juba võimalik järgi minna. Vahepeal siis pidid teised inimesed bussi vahetama ja sellega tõsteti ka pagasit ümber, kuid vale kohver sattus uude bussi. Sihtkohta jõudes jäi kohver üle ja nii toimetati see vastavasse asutusse, mis pidi kohvri Cosenzasse saatma kella 12-ks. C aga seletas neile, et kell 12 pole kuidagi võimalik, sest kohvriomanik võtab uue bussi Lameziasse ning üldse suundub siis praamiga Sitsiiliasse (mis pole tõsi, eks). Nii toodi kohver autoga varem sihtkohta ära ja kella kümne paiku oli see C-ga rõõmsalt minu maja juures. Oleme äärmiselt tänulikud.

Aga muidu tegime mu korterikaaslastega tutvust, käisime Robinsoni pargis loomi vaatamas ja pildistaist tuli mingisugune kahtlane onu rikkuma. Kuna temast lahti pidime saama, siis suundusime kibekiiresti Metropolisse ja käisime selle läbi. Ipanemasse ka tuur ja veel toidupoodi ning tulime koju süüa tegema.

Õhtul saime C-ga tuuri väljas teha ja jäätist söömas käia. Tegime tiiru Cosenza vanalinnas ja kohtasime tänaval ka Lindat ja tema venda. Jalutasime natuke C.M tänaval ja suundusime kodu poole tagasi. Päris külm oli ka. 9 kraadi. Aga siinne 9 on nagu meie -9. Ok, veidi leebem, aga siiski külm.

Ent päev oli ilus ja päiksepaisteline. Väga soe oli ka üle pika aja, aga seda päikse käes. Päikse kadudes kisub ikka jahedaks.

Ootan

Esmaspäev oli vaba. Ma istusin terve päev arvuti taga ja tegelesin meie talli logoga. Kuna nad arvasid, et ma joonistada oskan, siis võiks neile logo organiseerida. Jagan teiega ka.

Teisipäeval käisime tallis. Puhastasin kaks boksi ja aitasin Cicciol Nearcot pügada. Kõrvade juurest on ta ikka täitsa totu ja ei püsi üldsegi paigal.

Kolmapäev oli vaba, sest Ciccio pidi oma õega midagi tegema... Ma ei teinud ka midagi tarka ilmselt. Õhtul käisin vaid jalutamas.

Neljapäeva oli ka vaba, sest Ciccio oli Catanzaros. Mina organiseerisin kodus asju... Nimelt tuleb täna (laupäeva) õhtul Linda koos oma vennaga Itaaliasse. Plaanime väikse tiiru kahe päeva jooksul teha. Vaatab, mis välja tuleb. Igaljuhul ootan seda huviga.. Sest... 

Õhtul käisin C-ga yogurtikohvikus pannkooki söömas, nutella ja külmutatud jogurtiga... Mis oli imehea. Pärast seda mängisime bowlingut, kus ma kolm mängu korralikult pähe sain. Arvestades seda, et ehk 4. või 5. korda elus üldse mängisin, siis pole väga hullu :)

Reedel käisin tallis. Ciccio hakkas Arest pügama, esimest korda siin tallis. Ei teadnud, kuidas ta reageerib, aga väga nunnu oli. Tõeliselt nunnu, isegi kõrvade juurest ja pool nägu. Kõik sai tehtud ja kiiresti. Ülinumpsik on see hobune.

Mina puhastasin Mendietat ja Nearcot. Pärast seda Nearco püherdas korralikult oma mitte just kõige puhtamas boksis ja hakkasin otsast pihta. Aitasin natuke Cicciot ja siis aitasin Alessandral Luxi valmis panna. Seejärel mingi 20 min kordet ette sõitmiseks ja Alessandra tegi trenni. Tuli ka Andreina, kellega trenni tegime.

Enne Andreina selga minekut rääkis ta, mismoodi oli inglise keele testiks saanud hinde -2. mingi huvitava huumorisoonega õpetaja vist või ongi neil miinustega hindeid võimalik saada. Mitte 2-. Miinus kaks, alla nulli. (Ja neil on koolis 10 palli hindamis süsteem) Tehti nalja, et ma võin ju keelt aidata õppida. Võib ju rääkida minuga küll, mul pole selle vastu midagi. Pärast, kui Andreina koju läks, helistas Ellile, et kas ma päriselt saaks inglise keele individuaaltunde anda. Noh... Mul pole õrna aimugi, kuidas ma õpetaks keelt kellelegi itaalia keeles, mida ma pean isegi õppima :) Aga võin ju proovida teda aidata. Mitte, et ma eriline inglise keele prof oleks, aga teades nende taset koolis, siis ehk küll.

Õhtul käisin jälle seda suurepärast pannkooki söömas ja seejärel proovisin C-ga piljardit mängida. No ei ole huvitav järgmisel õhtul järgmised kolm mängu pähe saada. Ma ei tea, mis järgmiseks proovime.. 

Nalja kah

Täna tahaks teile kirjutada lihtsalt ühe naljaka loo, mida eile tallis kuulsin. Ja muide, see on täitsa tõsi jutt.

Elli siis rääkis, et Angielo järgmine hobune Arthu(või mis iganes ta nimi ka poleks) on hakanud ka lonkama ja Angielo pidi tulema eile talli talle pindesid peale panema, sest see huvitav Veterinaar-isiksus oli soovitanud. Ciccio oli küsinud mehelt, kas too teab, kuidas pindesid siduda, sest ega see niisama lihtne ole. A vastas, et ei ole hullu, vet seletas ja ütles, et ega see keeruline pole. Niisiis. Eile teda talli küll ei tulnud.

Sama Vet-isiksus oli käinud Angielo kodus Rositat vaatamas. Pärast külastust muljetas Angielo, et diagnoosiks oli pandud süstikluu sündroom. Tagumistel jalgadel... C küsis, et kas tehti MRI uuring? Angielo siis pajatas, et ei... Veterinaar diagnoosis anesteesia abil. Mul juba kõrv kikkis, et näe, midagi see Vet-isiksus siis ju teadma peab.

Mäletan, et tegin Ulvile ettekande sellest haigusest ja sai uuritud, et tehakse lokaalne anesteesia süstikluu piirkonnale, mis valu tundvad närvid tuimaks teeb ja lonkav hobune seejärel normaalselt käima hakkab. Loogiline, valu pole, eks....

Nii.. Aga Elli rääkis edasi, et Vet-isiksus oli teinud mõlemale tagajalale anesteesia kusagile süstikluust paar luud kõrgemale ja mõne hetke pärast vajus hobune istuli. Siis vet vaatas hobuse pead(silmi, pulssi) ning pani diagnoosi - süstikluu sündroom.

Aga Angielo hobu-saaga jätkub... Ma kusagil mainisin, et ta Firenzest omale uue hüppehobuse ostis. Oli maksnud 2500 €, mis siin on ikka üsna pisike raha ühe hobuse eest. Ega's midagi.. Angielo aga sai enne hobuse saabumist omanikult looma kohta videosid, kuidas teda saduldatakse jne. Suure uhkusega tuli mees videot oma telefonist Cicciolegi näitama. Ciccio vaatas ja märkas, et hobusel üks jalg suurem kui teine. Ei tea täpselt, milline see paistes oli ja kust, aga paistetus oli järelikult nähtav. Angielo ütles, et jah, ta teab ja märkas ka, aga omanik ütles, et see ei tee midagi.. Pole nagu probleem.

C siis vaatab edasi ja oli märganud, et üsna suure hobuse kohta pidid kabjad üpris pisikesed olema. Elli seletas mulle midagi raudade numbri järgi, aga ma arvan, et seal ta eksis natuke ise ka. Lõppkokkuvõtteks ma nagu ei saanudki midagi aru ja ütlesin, et hobusele ju ei saa väiksemaid raudu alla panna, kui kabjad on... ? Elli ütles seepeale, et noh, kui sepp ikka pidevalt ja väikseks lõikab... Vot siis ma pidin küll tilgad püksi naerma selle lolluse peale.. Ah ning viimaks selgus, et see uus hobune on 20-aastane.

Ja teie küsite/imestate, kes ja miks ja kui palju siin hobustest teab. Vot niisugused ongi teadmised inimestel.

Belvedere ja Maierà

Kuna mu blogi postitused on viimasel ajal üsna nukrakõlalised olnud, siis räägin teile täna ka siinviibimise ilusamatest pooltest. Vähemalt pühapäev oli minu jaoks vägagi ilus.

Kuna hommikul end veidi tõbisena tundsin, puhkasin end ilusasti välja ja tõusin voodist keskpäeva paiku. Haarasin midagi hamba alla ega viitsinud täna aega kokkamisele kulutada. Ootasin oma C telefonikõnet, et pärastlõunal midagi huvitavat teha. Vastasel juhul oleksin kodus salli kudunud (ai, nüüd mul tuli meelde, et talli jaoks jäi mul sall ostmata) ja arvutis Iorio tallile logo joonistanud.

Aga ei, C saabus, ütles, et meil on 5 tundi aega ja kas võtame suuna mere äärde või mägedesse. Valisin mere. Seega suundusme Paolasse. Juba sinna sõit oli ilus, kuna viimati suvel mere ääres käies oli mets roheline, kuid rohumaa kuiv ja kollane. Tänane sügis näitas aga uduseid mäetippe, värvilisi puid ja rohelisi maalappe. Päikest ei olnud, kuid ilm oli soe ja udu oli kaunis. Enne tunnelisse sõitu oli udu ja nähtavus halb, vaid lähedased lehtedeta puud olid paista... Pärast pikka tunnelit ei olnud udu aga enam kusagil... C ütles, et tihti on juhtunud, et ühel pool tunnelit sajab, teisel pool paistab päike.

Paolas pidin tegema valiku, kas läheme paremale või vasakule, ütlesin, et vasakule, aga sest pold mingit kasu. C pööras paremale ja ütles, et seal on siiki ilusam :D Tähendab, et sõitsime mööda mereäärt põhja poole, Salerno suunas.

Vaatasime kõrgemal asuvaid väikeseid mägilinnasid ja C ütles, et ühe linna kohta oli mingi ritsika legend. Ma ei tea, kas ritsikad asustasid linna või mis juhtus, ma ei saanud täpselt aru ja linna nimi ununes ka, et hiljem uurida. Aga mööda sõites oli see täiesi tühi mägilinn, millest püsti vaid kivivaremed.

Peagi olime Belvedere väikelinnas, kuhu juba auto parkisime ja C avastas, et see pole ikka see koht, mida ta mulle näidata tahtis. Kobisime pärast väikest jalutuskäiku autosse tagasi ja otsisime järgmist mägilinnakest.

Järgmine linnake oli Maierà, mis oli tõeliselt vaikne, üsna inimtühi ja kauni vaatega teisele mägilinnale. Majade vahelt läks üles kitsas ebakorrapärane trepp, mille külgedel olid korteri uksed. Justkui oleksid kellegi trepikojas. Kohtasime kolme kassi ja ühte huvitavat arglikku koera. Nägime kahte vanamammit ja kaht seltskonda, kes linnavaikuses omi jutte ajasid.

Kui jalutuskäigu lõpetasime ja autoni kõndisime, peatus meie auto ees teine auto, et väljas seisvate meestega juttu ajada. Meie sättisime end autosse ja mehed ütlesid head aega. Lõpetuseks ütles väljas seisnud mees veel: "Buonanotte" ehk head ööd. Istusin autosse, vaatasin, et kell hakkas kohe viis saama. Ma nagu vaatasin C-le küsivalt otsa, et mismõttes head ööd... C tegi ka nalja, et ega siin kui pimedaks läheb, lähevad kõik magama ära, hommikul tõusevad kõik aga kukelauluga. Pole siin ju midagi teha, neil pole elektritki. Vot Sulle nalja. Ei, elekter peaks neil olemas olema, kuid tõesti, kell 17.00 süüdati tänavavalgustus ja mööda mägiteed nägime eemalasuva linna tulesid, alumise linna ja mere ääre tulesid, kuid meie külastatud linnas helkis vaid üks üksik tuluke. C üritas mind veenda, et seegi on tegelikult küünal :D

Lisaks veel kojusõidul nägin tee ääres hobuseid. Paistis pisike armas tallike, nii umbes 12 kohta ehk, väliboksid, puidust. Õhtuhämaruses nägin üht mees hobustele heina jagamas. Eemal oli üks pisikene puitmajake, võib oletada, et varustuse või muu vajaliku tarbeks. Teisel pool pisikest teed teine majake ja katusealune ning ilmselt väike liivakoppel või platsike ja teisel pool maja suurem liivaplats koos ilusate takistustega. Tee äärselt sildilt lugesin Ippolita, Centro Ippico ehk Ippolita ratsakeskus. Pisike, aga armas ja korralik. C küsis, et kas tahan minna ehk sinna tööd küsima. Aga me ei läinud.

Tagasi Rendesse jõudes oli väljas 17 kraadi ja mina jalutasin Metropolisse. Pühapäeva vaiksest pärastlõunast oli saanud pühapäeva kärarikas õhtu, kus kõik inimesd olid end kodunt välja vedanud ja asjatasid millegi kallal. Kas ostsid midagi, sõid jäätist või jalutasid niisama... Mina mõtlesin endale midagi head lubada, aga elus vist esimest korda unustasin endale kommi osta... Jalutasin lihtsalt riiulist tuimalt mööda. Poest juba välja minnes mõtlesin endale McDonald'sist siis ehk friikartuleid või burgeri võtta, kuid seal oli nii metsikult inimesi, et ma ei viitsinud oma poekotiga ootama küll jääda. Jalutasin parem koju ära ning nautisin ilma.

Vot niisugune ilus päev oli (:

Väike mõttetera...

Täna oli üsna kahtlane ilm. Kergelt niiske, päikeseta ja hommikupoole tuuline ka. Õhtu poole hakkas vihma ka tibutama. Plats oli mõnus ainult, ei tolmanud ega olnud liiga niiske. Kui lombid välja jätta.

Kordetasin täna Mendietat gouge'ga ja C sõitis samal ajal Nearcoga. Üritasid hüpata, aga Nearx on nagu püss ka 60 cm takistuse ees. Minu arvamus sellest asjast, nagu ma korra ka vist kirjeldanud olen, et eriti suurel ja massiivsel hobusel peaks hüppamiseks mingi hoog sees olema, aga kuna C pidevalt ilma igasuguse aktiivsuseta sõidab ja hobuse nina rulli tõmbab, siis ei saagi hüppamine hobusele lihtne olema. Seega C loogika, kuidas hobust enne takistust rahustada, oli täna selline, et läheneda sammus 60 cm kõrgusele ja nii kolm-neli meetrit enne takistust ... ma ei teagi, kas traavi või galoppi nõuda, sest Nearco tegi midagi ebamäärast, a la esijalgadega galoppi ja tagumistega traavi... Aga noh, ma jooksutasin oma kepsjalga edasi. Tegin täna rohkem üleminekuid, kuna see tobe gouge paneb hobuse pea täpselt ühte asendisse, siis üritasin tema lihaseid kuidagigi natuke liikuma saada.

Tubli oli vähemalt ja märjaks hobust ei jooksutanud täna. Seega sadula kohalt pesema ei pidanud. Ometi on nüüd C loogika jälle selline, et paneme hobuse boksi, seome ukse juurde kinni, et ta püherdada ei saaks ja umbes poole tunni pärast päästame lahti. Sealjuures panin tähele, et konkreetselt seomegi hobuse kinni, sõlmega. Nööriga, millel pole lõksu otsas. Kui täna Mendieta boksi kinni pidin siduma, siis tegin küll kiiresti avatava sõlme. Me kõik teame, et eriti endieta on tore ja nunnu ja saab ilgelt hästi aru, mis temalt tahetakse ning kui ta kinni on seotud, siis ta ei proovigi end kuskile minema vedada, AGA ta on siiski hobune. Ja kui midagi juhtub, siis palun, tahaks näha, kuidas C ta kiirkorras lahti päästaks...

Ma pidin täna Corintot kordetama. Tegin seda kordeaias, aga seal on endiselt kaks suurt lompi ja ma ei naudi seda tegevust. Õnneks oli hobusel täna kuskilt natuke energiat tulnud ja ta isegi üritas piitsa peale täna tagajalaga virutada ja tegi vagatahtlikult mõned galopiletõused.. Lõpetades oli ta kõik 4 jalga üleni sopased ja kaitsmed ligumärjad, aga noh... Põhjalik pesu ja kuivatus.

Kordetamise ajal oli end kohale vedanud ka mu tänane õpilane Andrea. Ta on nii hakkamist täis, et kui Corintot pesema läksin, siis pakkus ta, et võib hobuse proovida ise valmis panna ja siis ma pärast kontrollin.. Ma ikka peaks ise juures olema, kui keegi esimest korda Elektrat saduldada üritab. Et kui tüüp hammustada saab, siis ma vähemalt tean, miks.

Aga puhastas hobuse ära ja pärast panigi minu järelvaatamise all hobuse valmis. Tegelt oli tubli ja tal on vaatamisest ikka ühtteist meelde ka jäänud. Et valtrapile turja kohal natuke ruumi jätta, sadulavöö äärmistesse trippidesse kinnitada ja lõuaaluse rihma mitte liiga kinni tirida.

Läksime platsile, kus oli Luisa ja Matteo Piero juhendamisel hüppamisega tegelemas. Üsna hullumaja ja lasin Andreal pikalt sammu teha, suurel ringil, et ta kellegi hüppamist ei segaks. Mitte, et Andrea rumal oleks, aga Luisasid ja asju ei tea kunagi, kuhu lähevad. Kõige ohtlikum kompanii platsil sõitmiseks. Matteo kukkus alla ka täna ja hullem targutamine käis takistuste vahel. Lõpuks, kui üksi jäime, siis sai Andrea natuke harjutust ka teha, ehk panin ta üht suurt kaheksat sõitma, et ta endiselt õpiks vahet tegema, milline on pööre, milline otse sõit. Tublid.

Kui Elektra (boksis, kinniseotult, et ta heina ei sööks) pesujärjekorras ootas, siis toodi Lux talli vahele ja oli rohu andmise aeg. Nägin sellest vaid algust, kuna sellega tegeles Ciccio ja ülejäänud asjadega tegeledes mul väga aega polnud uudistada. Aga ravimit sai ta otse veeni tilgutiga. Vedeliku kott tõmmati nööriga lae alla, sealt voolik ja nõelaga veeni. Teise ravimi andmisest ma ei tea midagi, kuna ei näinud muffigi. Olin hõivatud söötmise, koristamise, Elektra ja varustuse pesemisega.

Aga üldiselt kogu see Luxi ja veterinaari teema... Ma nüüd jäin mõtlema ka, et kui see miski viirus on... Elli osanud mulle tõlkida, aga mainis, et sarnane rotaviirusele. Rotaviirus peaks siis tekitama peensoolepõletikku. Tundub loogiline, et tal soolepõletik on... Samas, niisugused viirused on ju vägagi levivad ja nii peaks see ka teistele hobustele kanduma.. Või vähemalt on ot, et kandub. Selle kohta ei öelnud vet ega keegi midagi, ometigi rõhutatakse, et on viirus.

Või võib mõni soolepõletik tekkida ka lihtsalt halva kvaliteediga heinast? Kes teab, mis seal oli ning kui aegajalt ka teistel hobustel kõhulahtisust esinenud on... Ma ei tea, ma ei ole ka veterinaar ja ma ei oska väga palju seda osa kommenteerida, sest igasuguste haiguste tekkimiseks võib siin tallis olla põhjuseid miljoneid. Alustades puhastamata boksidest ja lõpetades igasuguse vale hooldustegevusega.. Kaasaarvatud söötmine. C nagu mainib küll, et tema tallis saavad ikka hobused hästi süüa, aga kaerapõhk ja müsli. Et teistes tallides ei anta hobustele väga müslit vaid saavad ainult kaera. Olgu, tore, aga mille järgi see müslikogus tuleb? Lihtsalt " see töötab rohkem, anname suurema kopsikuga ja see vähem, anname väiksemaga ". Kodus hindad oma hobuste toitumust vast nii, aga kui sul on üüri hobused ja enda arvates sporthobused... Ja kord kuus ühel päeval hobustele nisukliisid ja leotatud kaera anda ? Well...

Ma nüüd tahaks öelda, et kui ma siia tulekut planeerisin, öeldi mulle, et mind oodatakse. Oodatakse, kuna olen asja õppinud ja mul on mõningaid teoreetilisi teadmisi. Saaksin neid edasi anda ja minu tööd on nähtud, see sobis.

Tulin siia ilge entusiasmiga, et tasa-tasa saame ju koos midagi muuta ja tõesti neile hobustele midagi paremat pakkuda. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas C laseb eramonikel oma hobuseid nii kohelda, miks ta midagi ei ütle ega eraomanikke, kes tema trennis käivad, ratsutama ei õpeta.... ?

Nüüd, pärast 4 kuud, olen ma oma entusiasmi kaotanud ja mõistan mõnetigi, miks need asjad nii on. See kõik on äärmiselt lihtne. Inimesed, kellega koos sa pead töötama, on... omamoodi. (Et mitte öelda pahasti, eks) Kui siin kedagi õpetad, lahke sõnaga, soovitades, et võiks äkki nii proovida, siis ta solvub, sest sa just ütlesid talle, et ta ei oska. Keegi ei taha midagi muuta, sest see, mida on tehtud varem, on olnud mugavam. Kuidas tuleb õpetada printsesse ratsutama, kui nad õhtul räägivad kodus isadele, et tall on nii kole koht ja seal ei saagi tippsportlaseks. Raha saamiseks peab Ciccio minema lihtsama vastupanu teed. Ning siin tuleb appi see lõunalik iseloomujoon - oskus naeratada igasuguse sita peale.

Mind ajas nii vihale, kui päev otsa nägin, kuidas Elli ja C inimestele naeratavad ja asju vaikides takka kiidavad, õhtul koju sõites räägime aga, kui rumal on see, teine ja kolmas. Ma ei kannata sellist suhtumist. Nüüd olen selle vastu immuunne. See on igapäevane ja mind ei kõiguta, sest ma tean, et need inimesed ei muuda midagi. Ma tean, et need hobused jäävadki kannatama. Kannatasid enne seda, kui ma neid nägin ja kannatavad pärast seda, kui ma siit lahkun. Ometi olen ma veel endiselt siin. Paljudel võib tekkida küsimus, et miks siis? Tõtt öeldes, küsin seda isegi endalt...

Nüüd saan aru, et olen siin, kuna tean, kuidas hobust saduldada, kordetada, pesta ja oskan natuke ratsutada. Mulle pole vaja neid asju enam õpetada, mis teeb C töö lihtsamaks ja kiiremaks. Aga mind pole ka vaja kuulata, sest muidu tuleb välja, et siin on valesti liiga palju asju...

Aga ma ei tohi ka kurta. Sest see on minu valik. Siin on palju toredaid põhjuseid ka, aga need ei ole talliga seotud ja nendest ma igaühele ei kirjuta. Järelikult töötan ma seal tallis vaid selleks, et siin riigis viibida. Et mul oleks elukoht ja raha. Et mul oleks mingi igapäevategevus ja saaksin vähemalt nende toredate loomadega seotud olla. Kogemus on see igal juhul. Alati tuleb õppida, õppida ka vigadest, nii teiste kui enda omadest.

Tuletan (eelkõige endale) meelde, et seda blogi kirjutan, et oma sõpru ja perekonda kursis hoida, millega ma siin tegelen, kirjutada huvilistele vahel muljeid itaallaste eripäradest ja kui mingeid uusi elamusi kogen, saan neid kuidagigi jagada. Kõik hobusehuvilised võiks siit aga saada teinekord mõtte, et tegelikult pole alati parem seal, kus meid ei ole. Me võiksime vahel tunda rahulolu selle üle, mis meil on ja olla õnnelikud, et enamik Eestimaa tallidest pole nagu siinsed tallid. Mina olen naastes õnnelik Eesti hobukultuuri üle. Oleks ma tööl ehk Saksamaal, Belgias või Rootsis, siis ma kindlasti arvaksin teisiti.

Ehk peabki vahel olema seal, kus on halvem, et mõista, kui hea meil enne oli... ? Ma ei tea.. Aga küll ma ka kunagi teada saan.