Juba päris hea

Ma ausalt teen seekord lühidalt.

Eile oli päris ok päev, kuigi Lady boksi puhastada ei jõudnud. Ja kui veel kõrvale jätta, et ümberrautamata Elektra tegi 2,5 tundi platsil tööd kolme erineva ratsanikuga ja Angielo oli suts vihane, et Rosital jälle longe on (kuigi ei imesta).

Elektraga sõitis algul Andrea, tubli poiss on, täitsa hakkab looma see ratsutamine tal ja Ciccio kiitis ka teda, kui traavi nägi. Pärast kiitis Andrea Ellile mind ka, et mu trennid on väga head. Mulle meeldib (:

Siis käis Elio tallis ja C rääkis talle, et Serena ei saa ta hobusega hakkama. Ma nende kogu juttu ei kuulnud, aga kuulsin, kui C ütles, et hobune vajab ratsanikku kellel temast ikka jõud üle käiks ja tugevad sääred on. Oli veel öelnud Eliole, et kui too tahab, siis võib ju uuesti Serena sinna selga panna, aga midagi head sealt ei tule. Elio oli öeld, et pole vaja. Aga pärast oli kuidagi nõusse saanud, et mina võin ikkagi ratsutada küll. Imede ime. Seega täna lähen talli, teen Corintole kordet, kuna too on jälle seisnud mingi nädalakese ja homme proovin siis ära. Andrea oli ka kõrval, kui mulle öeldi, et võin Corintoga sõita. Kutt ütles, et ta tahab siis ka näha, kuidas ma sõidan.

Siis tegin kordet Nearcole ja Aresele, kes mõlemad käitusid nagu täielikud põrsad kordel. Alles lõpus viimased viis minutit rahunesid maha. Ei tea, mis neile sisse läks. Muidugi üks loll naaber saagis mootorsaega puid ka usinasti platsi lähedal. Eks see oli juba-kole-hirmus.

Täna vaatasin TIHS GP sõidu otseülekande kordust. Ikka oli huvitav, kuigi tulemusi juba teadsin. Väga tublid.

Tegin täna veel endale eilsetest ülejäänud keedukartulitest kartuli-porgandi pannkooke ja sõin neid seene-toorjuustuga. Hea hea. Nüüd hakkan talli minema.

Nom nomm

Kõhnast saabunud La Luxist ka teile pilt

Loodan kunagi Luxist ilusama pildi ka teha, kui ta ehk meie juures parema vormi saavutab (:

Lapsed ei tohiks seekorda lugeda

Eile hommikul ärkasin kahtlaselt vara ühe laupäeva kohta. Endiselt on hea vara ärgata, ma võiks seda tihemini harrastada. Oli rahulikult aega poes käia ja omale lõunasöök kokku käkerdada. 

Talli minnes pidime ootama, kuni Ciccio platsi ära kastab. Mina läksin Lady boksi puhastama ja panin uut saepuru ka, mis on seekord kottide sees ja peenike puru. Vähemalt on selline niiske ega tolma, aga nüüd saan ka aru, miks boksi servadest ja põhjast kopihaisu viskab.

Boksi tegemise ajal küsisin Ellilt, et kas Luxi omanikud talle ka uue sadula tahavad osta. Elli vaatas mind juba kergelt muiates ja ütles, et omanikud olid palunud Cicciol uus sadul Verona hobumessilt osta. Mu emotsioon selle peale oli ehe - ma pillasin sitahargi käest. Elli sai kõva kõhutäie naerda selle üle ja mina nagu ei osanudki rohkem öelda.

Cicciol jälle traktor jukerdas ja seega läks veidi aega. Vahepeal saabus Paolo (La Luxi omanik, kaksikute isa. Kaksikud on Alessandra, kes ratsutab ja Alessia, kes tantsib. Ema nime ei mäleta). Rääkisime juttu ja C andis ülesandeks Mendietat kordetada. Täna ilma šamboonita. Kiitsin Cicciot selle mõtte eest, aga tegelikult läks tal šambooni vaja Luxile, seega jah... 

Ning kui tavaliselt talli tulles kerime Elektral pinded tagumistelt jalgadelt maha, siis eile me seda ei teinud. C oli enne meile järgitulekut pinded maha võtnud ja Elektra esijalad pindeerinud, pannud ka ajalehte vatnike alla, et asi tõelisem paistaks. Loodan, et ta oli seda ka veidi õrnemalt teinud, kuna vajadust asjale polnud. Tegime natuke asja tõsisemaks, kui see tegelikult on. "Tekitasime" hobusele probleemi, et helistada Francescale (siis Rosita omanik) ja öelda, et Elektra vajab paar päeva puhkust. Suuname teda vaikselt Rosita selga tagasi, sest neil abikaasadel käib mingi omavaheline võimuvõitlus või võistlus, kes rohkem ratsutada saab. Et kui hobune on, siis võiks sellega tegeleda, mitte meie niigi suure koormusega hobust tappa. Serena on niigi üks kohutav tegelane seal Elektra turjal.

Aga Mendieta oli tore ja ilmselgelt jooksis vabamalt ja paremini ilma selle nööripuntrata. Tubli hobune. Nii.. Lõpetasime platsil ja kui sealt väljusime, saabus Luisa Petuliaga platsile. Mina läksin Mendietat pesema. Tema pesu võtab tavaliselt kõige kauem aega, sest tal on need tobedad ringrauad ja kabjaalused tuleb hoolega puhtaks pesta. Lisaks pesin kaela ja külgi ka veidi, kust higine oli. Miks ma seda teile ütlen? Sest ma olin tallis nii kaua, kuni hobune oli kuiv, panin kabjarasva ja hobuse boksi ära, kui saabus Elli ja ütles, et ma Arese valmis paneks. Vahepeal võtsin ühe kakao, puhastasin hobuse, panin valmis rahulikult ja jalutasin platsile. Selleks ajaks oli Mendietaga töö lõpetamisest möödunud pea tund aega, ehk Luisa oli tund aega platsil olnud. Mina nägin, et Petulia hüppas ja ka Matilde Matteoga. 

Platsil oli tol hetkel kokku 5 hobust. La Lux Alessandraga, Ares Elliga, Rosita Angieloga, Matilde Matteoga ja Petulia Luisaga. Lisaks veel see asi, et Elektra hüper-aktiivne pisike tütar oli ka oma vennaga tallis ja nemad pidid poniga ratsutama. Esimest korda oma 5 kuu vältel siin nägin ma poni väljaspool boksi. Paks ta on, aga muidu täitsa tore. Muidugi need kabjad... Jah.

Poni jalutas rahulikult, aga arvan, et teistel hobustel oli ka natuke hämming, et mis pallike see jooksuaias veereb. Eriti oli häda Rosital. Kohe nii suur mure, et Angielo vist hakkas veidi kartma ja tahtis hobust ette kordetada, enne kui uuesti selga julgeb istuda. Aga mees ei saanud sellega kuidagi hakkama. Hobune vahtis temaga tõtt ja kui jooksma hakkas, siis kiires galopis ja peatus taas. Muidugi olid veel ratsmed kohe.kohe jalgu kukkumas ja see nägi väga inetu välja. Ciccio käskis mul kordetada. Angielole see idee vist küll väga ei meeldinud, et nüüd kõigi ees ta peab tunnistama, et ta ei saa hakkama. Aga tal oli vabandus ka, et õlg valutas vms. Teate küll.

Ma siis kordetasin natuke. Hobune oli väga ok, ma ei tea, mis jama oli. Ilmselt see, et mees seisab ise valesti ja blokib hobust ega oska suunata õigesti. Ega see kordetamine olegi nii lihtne, et lihtsalt seisad, hoiad kordet ja hobune lippab rõõmsalt ümber sinu. Igaljuhul Rosita käitus kummaliselt, kui poni teisel pool aeda temaga kohakuti sattus. Natuke puhises ja tahtis vaadata. Ma siis lasin vaadata ilusasti ja sai oma vaimustusest varsti üle. Jooksis veel paar ringi ja andsin hobuse üle. Aga paganama kahju oli vaadata seda värki.

Nii.. siis tuletan meelde, et Petulia hüppas ikka veel. Mina ootasin La Luxi Alessandra käest, et siis kordel pool tundi jalutada ja mõned sammud traavi teha Nicolele. Väike tüdruk sõitis esimest korda selle hobusega ja mul oli esimene kord hobusega tegeleda. Natuke kahtlane olukord oli, aga jälgisin täielikult neid, mitte platsil toimuvat. Muidugi mingi hetk nägin kuidas Petulia ka vabaks lasti pärast seda kõva trenni. Et siis pärast hüppeid varustus maha ja hobune ilma tekita koplisse rohtu näksima.

La Lux oli tore ja Nicole ka. Said kenasti hakkama. Lõpetades läksime pessu ja Alessandra tahtis ise oma hobust pesta. Jah, lugege see eelmise lause teine pool korra uuesti, sest ega ma just sageli niisugust asja ei kirjuta. Ratsanik peseb ise oma hobust. Tüdruk on tore ja kuulab, mis talle räägitakse. Tahab oma hobusega tegeleda. Nagu normaalne inimene, noh.

Ja siis pärast Elli rääkis mulle, et nad Nicolega olid nalja pärast hakanud Luisa hüppeid lugema. Olid saanud 42 hüpet lattaial, üks ja sama takistus, samas suunas, kõrgus muutus 5 cm võrra. Siis läks Elli hobuse selga ja nemad hakkasid veel okserit hüppama. Vot niimoodi tehakse hüppetrenni.

Meil oli kiire kiire, et minna siis La Luxi perega pitsale. Marii, kui Sa seda lugema peaksid, siis minuarust oli see sama pizzeria, kus me Michelega viimasel õhtul käisime. Montaltos, mitte siin päris kohalikus kandis. Kogu õhtu need inimesed vaid rääkisid, mida nad päeval tallis nägid (Luisa ja Piero, nende käitumine ja hobused). Perekonna arvamus oli sama, mis minul. Miks Ciccio laseb sellistel asjadel juhtuda? See on Ciccio kodu, tema tall ja tema peaks kehtestama reeglid. Sest praegu pole meil mitte ühtki reeglit peale selle, et koridor tuleb oma järelt puhtaks pühkida, ning sellestki ei peeta alati kinni.

Need inimesed on täitsa normaalsed inimesed. Neile on tähtis turvalisus ja jutu järgi hobuse heaolu ja tervis. Lapsed on toredad ja ma sain aru, miks nad üldse kuidagi teistsugune pere on. Neil on kõigil heledad silmad, mitte pruunid ja tüdrukud on ka blondid, nagu emagi. Või noh, heledakarvalised. Juba seepärast ei ole nad tüüpilised itaallased ja pereema räägib täiesti soravat inglise keelt. Mul on hea meel, sest tulevikus saan neile ka oma arvamust avaldada, ilma, et Elli seda viisakaks ümber peaks tõlkima. 

Pärast pitsat läksime nende koju. Näidati maja, 12 aastast akvaariumikala ja lemmik-koera Bigit. Juba koerast oli näha, et inimesed hoolitsevad oma loomade eest. Kuts oli selline pisike pudelihari, kellel ei tee vahet, kus pea, kus tagumik. Valge ja karvane, aga puhas ja hoolitsetud. Maja oli uhke, raha neil on. Ja naine oli ise disaininud söögitoa toolid ja mees valmistanud puidust imeilusad seinariiulid. Ma muidugi teiste kodu pildistama ei hakanud, aga see oli tõesti ilus. (: Meile pakuti natuke kirsilikööri maiustamiseks, rääkisime juttu ja läksime koju ära.

Jälle läks pikaks mu jutt, aga tahan teile veel oma tänansest vabast päevast kirjutada. Pühapäev, 7. oktoober oli sel aastal minu jaoks veidrate inimeste päev. Alustuseks ma mõtlesin ühe jalutuskäigu teha. Kuna siin mu maja lähedal, on üks park, mida juba Mariiga pidime külastama, siis mõtlesin selle üle vaadata. Elli oli mulle täienduseks rääkinud, et see oli kunagi tehtud mingite valimiste ajal, et mingi erakond jäle boonuspunkte saaks. Siis toodi sinna linnud, loomad ka inimestele vaatamiseks, kaasaarvatud mõed hobused. Aga tänaseks see enam nii kena pole. Elli ütles, et ma pean minema, et ise aru saada.

Park on tõesti suur, seal on rulluisutamise plats, laste mänguväjak, palju istekohti, paabulind ja tuvid ühes puuris, mingid kummalised linnud teises puuris, sillaga tiigike mingitele pardilaadsetele, kitsede ja hobuste aed ning lõbustuspargi nurgake. 

Tuvimaja. All korrusel elab paabulind.

Paabulinnule aga pildistamine ei paista meeldivat.

Tuvimaja

Kitseaed

Mis lind see on?

Veelinnud

See tuvi viibis seal küll vabatahtlikult

Lindude saar

Lõbustuspargi nurk

Kui ma siis lindude ja kitsede juurest hobuste poole hakkasin jalutama, nägin kitsede maja katuse serva all, mingit musta asja.. Nagu voolik või... Ei, see oli uss. See oli umbes meetri pikkune musta värvi uss, kes kõhule päikest võttis. Ma vaatasin seda tükk aega ja mõtlesin, et äkki see pole päris, kuna ta saba oli kuidagi nurga all. Läksin veidi lähemale ja siis ta liigutas pead. Oli küll päris. Ja tema kohal katusel jooksis veel suuri sisalikke, kes siin on täitsa tavaline nähe. Neid on igal pool ja palju ja erinevas suuruses.

Välguga ja välguta variant

Sisalik katusel

Sisalikku paremini kaadrisse püüdes jäi aga silma taustal liikuv kogu. Mingi männilaadne puu oli meil taustal, seega oks või midagi, aga lähemal vaatlusel osutus nähtu rõvedaks. Seal puu otsas kõlkus nööri otsas lind. No ju keegi oli ta jalutama viinud ja unustanud.. Või noh.. See teine variant ei kõla üldse ilusasti, sest ma ei kujuta ette, kuidas mõni inimene ikka nii rõve võib olla. Jah, seda ülemist pilti võib nüüd uue pilguga vaadata. Seal umbes sisaliku abaluude kohal on üks hall element.

Hobuseid nägin ka. Kaks aeda, suuremas üks hall täkk ja väiksemaks 4 looma. Neist 3 olid täkud, 4. võis ka ruun olla. Õnnetu elu, kui isased nii väikest territooriumi jagama peavad. Ainus asi, mida ma nägin, et neil on korralik joogivesi olemas, mis maa seest tuleb. Muu väga ilus polnud.

Pargist välja jalutades läksin ühest trepist alla ning oleks ehmatusest peaaegu ninali käinud. Ühe astme alt pistis jooksu sisalik koos omapikkuse surnud vihmaussiga. Vähemalt sain aimu, mida nad söövad.

Edasi jalutasin juba tuttavaid teid otsides ning Conadi poeni välja, mis asub Quattromiglias. Tee oli ilus ja sügisene, sisalikud krõbistasid ikka põõsastes ja inimesi väga palju liikvel polnud, kuna oli pühapäevane lõuna.

Vahel aga võibki see üsna kummalisi situatsioone tekitada, kui inimesi tänaval pole ja üks napakas sinna ära eksib. Jalutasin mina vasakul pool teed kõnniteel majade vahelisel tänaval. Suunaga selle Conadi poole, mis ka lõuna ajal avatud on. Enne Conadit on üks hiina-pood. Suunaga hiinaka poole nägin üht väikest hõbedast autot parkimiskohta otsivat. Samale poole, kus mina jalutan, ehk oma sõidusuunas tee äärde. Praku auto tagurdas veidi ja peatus keset oma sõidurida. Kõrvalistuja aken, mis oli minu poole, avatud. Mina onu ei vaadanud, ei naeratanud ega teinud kuidagi temast välja. Onu sõitis edasi, pööras ringi, sõitis minust mööda ja pööras uuesti end parkima. Seekord parkis, peatas auto ja teda hetkeks vaadates, noogutas mulle. Tegin pooleldi noogutava liigutuse ja jalutasin rahumeeli edasi. Siis pööras ta uuesti ringi ja jäi ühele teeotsale seisma. Ütles mulle tere ja viisakusest vastasin tallegi edasi jalutades. Seepeale seiskas onu mootori, tuli autost väljaja jalutas mulle üsna kiirelt järgi. Pisike paksem vana onu, halli peaga juba ja prillidega. Ma keerasin järsult ümber, ta vist veidi ehmatas seepeale aga marssis edasi. Võtsin telefoni ja "hakkasin helistama" ning sama aegselt ühe kortermaja uksekellasid lugema, nagu otsiks kedagi. Jälgisin aga onu tegevust. Ta jalutas selle hiinaka nurgani, vaatas, et see on veel kinni (kuna lõuna oli), keeras otsa ümber ja läks auto juurde tagasi. Minna ikka otsisin uksekella ja "rääkisin telefoniga". Mu digika aku oli ka tühjaks saanud tee peal nign ma ei saanud autost pilti teha. Telefoni kaamera on kehv selle jaoks. Igatahes, kui ta kadunud oli, lippasin mina Conadisse, et meie teed koheselt kusagil ei ristuks.

Pärast Conadist välja tulles avati ka hiinaka uksed ja avastasin end jälle ostlemast. Aga sain vispli pannkookide jaoks, nõelakomplekti, kuna ühtteist parandada vaja, märkmepaberit ja metallist tee"koti" (või kuidas seda asja nimetama peaks, kuhu lahtine teepuru sisse panna?) Seda kõike vaid 4 euro eest (arvestades, et päris köögitarvete poest sain paljalt riivi 4 € eest ja vispel maksis ka sama palju). Hiina poed on toredad kohad.

Kodu poole tagasi jalutades avastasin, et Tallinn International Horse Show 2012 Grand Prix 140-160 cm sõidu otseülekande ajaks ma koju ei jõua. Mu samme kiirendas muidugi Kati sõnum, et Siim ümberhüpetele pääses. Jõudsin koju küll selleks ajaks, ent miski ei tahtnud, et ma seda ülekannet näeksin. Mu arvuti ei tuvastanud enam netipulka. Seega sain sõnumite vahendusel teada, kuidas Siimul seal läks. Ning super tublid minu meelest. Elasin kaasa. Tänud, Kati (:

Pärast sain loomulikult oma neti ka tööle, kui kogu võistlus läbi oli. Seega otsustasin teile selle hirmus pika postituse teha ja vaatan, kes lugemisel vastu peavad (: Ega kõik see lora vast huvitav pole, aga mul endal teinekord ehk tarvis. 

Treenerihakatis

Eile andsin kolm tundi järjest. Andrea ja Elektra, kes alustasid jooksuaias traavimisega. Kutt on päris asjalik, kuigi enesehinnang on küll ühe itaallase kohta madal. 

Andreina Toscaga. Elli kommenteeris, et kas ma saan sammus tüdruku istuma panna ja siis lasen neil lihtsalt traavida kogu aja, kuna tüdruku isa helistas uuesti Cicciole. Noh, õnnelikuks tuleb ju printsessid teha. Andreina sarnaneb rohkem mingile sõjaprintsessile. Ta siis närvi minnes võtab ratsmed ühte kätte ja steki teise ning hakkab hobusele stekiga vastu kanni lajatama. Või kui hobune tahab alla sirutada, siis Andreina teeb kätega ühe järsu liigutuse ja kisub pea üles tagasi. Kui ma seda veel nägema peaks, siis ma kamandan ta sealt hobuse seljast alla ja käigu jala seda platsi-ringi, kui tahab. Terve pool tundi ütlesin talle, et ta oma kannad alla paneks, sääre tahapoole lükkaks, sõrmed kinni pigistaks ümber ratsmete ja otse ette vaataks, mitte maha. Mis te arvate, kas ta ühelegi mu lausele reageeris ka? Muide, ma rääkisin selges itaalia keeles temaga. Jah, ta reageeris mingi aeg mu jutule, öeldes, et ta säär loksub edasi tagasi, sest äkki ta jalused on pikad. No pagan, need pole talle pikad. Aga printsessi soovil proovisin jaluserihmu lühendada. Ühel pool polnud auku sellel kohal, kus vaja oli, seega üks jalus jäi teisest natuke lühem. Ma ütlesin, et ta ei saa niimoodi sõita. Tema aga ütles, et tal on super tore olla ja kõik on väga hästi. Kihutas siis traavis jälle minema, õlad löngus, vaatas maha ja säär oli ikka ees. Õhh. Miks ta mitte midagi ei kuula, mis talle öeldakse ?

Õnneks saabus Erica ja tema ikka jagab meil asjast matsu ka. Tal küll seekord ei tulnud õigele jalale kergendamine väga välja, aga ok. Kuulsin, et järgmine kord saab ta ehk La Luxiga sõita, seega proovime normaalse hobuse peal uuesti. Ületasime ühte maalatti ja hiljem ka kahte, aga Tosca pole selleks ka sobiv tegelane. Vahib neid latte nagu mingeid ime asju, mäletan, et hüpates oli sama asi.

Pärast pesin Tosca, panin Nearco kordeks valmis ja pesin pärast kordetamist. Kogu mu tööpäev.

Ja Marlon pole siiani tallis käinud. Pole temaga rääkida saanud. Eile õhtul me ei käinud La Luxi omanikega pitsat ka söömas, pidime täna minema hoopis.

Codice fiscale

Kolmapäeval tegin ainult Nearcole ja Aresele kordet. Pidin Mendietat ka liigutama, aga jäime vähe hilja peale. C ei sõitnud, kuna talli tuli see perekond, kellel La Lux on ja tegeles nendega.

Eile lõunal tegelesime natuke paberimajandusega. Läksime mulle siis kohalikku codice fiscalet taotlema. Nimelt siin on see kood peaaegu nagu meie isikukood. Ainult isikukoodi saame meie sündides ja see on täiesti personaalne asi. Siinne "makuskood" on aga taodeldav, pikem, sisaldab tähti ja on üsna segadust tekitav itaallastele endilegi.

Koodi oli vaja, et ma saaksin oma korteri lepingu allkirjastada ja pärast seda end elukoharegistrisse kanda. Koodi taotlemiseks on aga vaja elukoha aadressi, mida ei saa kirjutada lampi, ilma, et mind elukoharegistrisse oleks kantud. Üsna nokk kinni-saba lahti teooria, või mis? Elli ütles, et kui meil veab, siis saame koodi ilma, et mul veel aadress oleks. Sain, aga see oli ka paras naljamäng.

Kuna kohale jõudsime 13.05 ja loomulikult ka ametnikud lõunat peavad, siis pidi koht avatama 13.30. Passisime niikaua ooteruumi ukse taga. Ooteruumis on automaat, kust omale järjekorra number võtta, nagu pangas. Selleks pani turva paberilehe ukse peale ja pidime oma nimed sinna kirjutama, et kes automaadi kallale esimesena saab. Pärast uste avamist kõik trügisid sisse ja hakkasid vaidlema, et kes on kes ja kellel ikka õigus number esimesena võtta on :) Mingi kooli söökla järjekord tuli meelde...

Võtsime numbri ja Elli nägi ka, millised inimesed just selle sama probleemiga numbri võtsid. Millegi pärast ei tulnud tabloole meie numbrit tükk aega ja Ciccio oma kannatamatusega võttis teise numbri ka, aga teisest sektsioonist. Siis vaatasime, et inimesed, kes olid pärast meid järjekorras, aga sama murega, olid juba endale mingi teenindaja leidnud ja ajasid asju. Siis Ciccio trügis ka meid uksest sisse, kui viimaks me number tabloole ilmus ja mingi väga pahura ilmega tädi andis meile blanketid, mida täita. Kirjutasin sinna siis rõõmuga ja korrektselt oma perekonna nime ja sünnikoha, mis neile tundmatuid tähti sisaldavad. Siis C võttis juba kolmanda numbri, et löögile pääseda ja lõpuks ikka me võtsime suvalise tädi rajalt maha. Igatahes sain oma tähtsa paberi koos koodiga, saatsime koodi korteriomanikule. Nüüd pean lepingule allkirja andma, saama lepingu koopia omale, minema sellega uuesti sinna majja, kust koodi sain, andma neile aadressi, siis tegema taotluse oma tessera sanitaria jaoks. Ehk siis mikrokiibiga tervisekaart, mis näeb välja umbes nagu meie ID-kaart, ainult ilma pildita. Selle olemasolul saab arsti juurde minna, arstid saavad retsepte mulle kirjutada ja tubakaautomaadist saab sigarette osta.

Vot niisugused süsteemid on siin riigis. Ja neil isikukoode polegi ? Vähemalt Ellilt küsisin ma ja siis ta ütles, et ta küll ei tea. Ma arvan, et on, aga nad lihtsalt ei kasuta seda. Sest muidu jäin mõtlema, et kuidas toimib see süsteem, kui mõni itaallane Eestisse peaks tulema ja meil asju ajama hakkaks. See maksukood küll meie isikukoodiga ei ühti. Aga meie riigis omale isikukoodi ju ei saa taodelda. Või saab ?

Igaljuhul pärast asjaajamist läksime mingist rehvitöökojast läbi, kust Ciccio traktori esiratta tagasi võttis. Kurtis, et selle parandus oli 30 € maksma läinud. Ma ei tea, kas tõesti parandus või oli seal uus rehv, ma ei uurinud,sest traktorid pole väga minu teema (:

Tallis ootas meid juba Andrea, see uus trennikutt. Panime Elektra valmis ja kapju puhastades nägin, et C oli valet jalga seal parandanud. Teise jala kabi on palju hullemas seisus. Igatahes tegime pool tundi Andreaga tööd. Olime selles jooksuaias ja õppis natuke traavitama ja hobuse liikumist tunnetama. Mingi jama on ta jalgadega ikka, ilmselt tuleb järgmisel korral jalus tiba lühemaks panna. Aga muidu ta kuulab mind ja arutleb ise ka ja proovib ja tahab tõesti õppida ilmselt. Ellile oli ka öeld, et ta on suht väss pärast tänast, et sai ikka trenni tehtud jälle. See on hea.

Sõitsin ka veidi Elektraga. Koperdas väga palju ja ikka üsna kindlalt tiris end nurkades platsilt minema. Pärast jalutades tõmbas endale veel herilase ninna või suhu. Ma ei tea, aga sahmis tükk aega ja lõpuks, kui nina sügas vastu jalga, nägin surnud herilast maas. Suht rõve.

Pärast läksime pessu. Maarja sai ka oma õppetunni. Et ka magava hobuse kõhu alla ei tasu ronida. Tavaliselt ma seda ei teegi, aga see üks kord, kui ma vasakult poolt ka paremat esijalga pesin ja Elektra parema tagumisega oma mingit kärbest kõhu alt ära ajas. Virutas mulle kabjaga täpselt kõrva taha, peakolu pihta. Õnneks õrnalt, või noh, mitte väga, aga mitte ka nii, et mul pildi oleks eest löönud. Õhtul katuke tuikas, aga  pea ei valutanud üldiselt. Täna on ka ok.

Veel ootasin sõidust Arest ja pesin tema ka puhtaks, muud ei teinudki. Lõpetasime 18.50 tallis, hobustel oli juba söök ees tol hetkel, aga ikka tulime 19.50 tallist ära, sest saabus Elektra tropist omanik ja andis pool boksi üüri rahast ja seegi oli pool juuli kuu eest hoopis. 

Sellised lood. Ma lähen nüüd vanntuba koristama, sest täna on reede ja see on nüüd reedeti mu püha kohustus. (:

Uudiseid

Jah, mina olen ka veel elus. Lihtsalt tekkis olukord, kus mu interneti pakett jamaks osutus ja elli praegu asja uurib. Ei saa ju olla nii, et maksad 20 € kuus ja saad selle eest 5 GB maksimum kiiruses netti ning pärast seda võid näppu imeda, kui tahad... Igatsen Eesti it-süsteeme.

Muidu teeks vaid kiire kokkuvõtte, et korterisse saabus eile uus elanik viimaks. Nüüd oleme kolmekesi. Uus tüdruk on ka 22 aastat vana, aga nägi esmapilgul välja nagu 30. Ma ei tea, mida nad söövad siin.. Tähendab, tean küll, aga miks nad kõik nii vanad välja näevad? Igaljuhul ta on üsna suur tüdruk ja üsna energiline ja valju häälega. Aga muidu paistab tore.

Talli... Noh, vahepeal oli üks väike keeruline periood, aga mis ma sest ikka siin kirjutan. Kes teavad, need teavad. Lõppes asi sellega, et ikka paganama hea huumorimeel peab olema, et sellises kohas toime tulla. Või siis paganama külm süda, aga viimast ilmselt mul pole, seega panustan huumorimeelele.

Uuest hobusest juba kirjutasin? La Lux on tema nimi (Valgus, ladina keeles). Ma ei tea, miks, aga ta ikka meenutab mulle Calitat väga. Aga ei tea, ei tegele temaga väga ja las see parem jäädagi nii. Küll aga kutsusid hobuse omanikud meid reedel pitsat sööma. Toredad inimesed, nagu nad siin kõik.

Ratsutanud.. Hmm, vist ei ole. Kuigi homme C tahtis, et ma Elektraga sõidaks, aga E vajab seppa. C midagi seal käkerdas täna, kuulsin, et haamer töötas. Aga eks vaatab. Mul pold aega vaadata, puhastasin kanalisatsiooni auku pesuboksis. Vabatahtlikult.

Uudis. Või noh, mis uudis see ka on, oli juba ette teada. Aga Serena tegi siin Corintoga sõite ja ühel päeval naases trennist hobune katkise küljega. Printsessi jallud ei ole ju nii tugevad, et ilma kannusteta tööd suudaks teha. Jalg ei püsi tal aga paigal ka ja üldse on printsessike nii pagana kõver seal seljas, et silmal on kole vaadata. Näitasin siis printsessile endale ka tema jala-tööd. Ta vaatas, ütles, et oh, vaesekene. Ja siis küsis maailma tobedaima küsimuse, mis üldse esitada saab: "Aga äkki see on palavusest?" *Peksan peaga vastu seina* Heitsin talle tõeliselt ebanormaalse pilgu ja ütlesin, et tema jalg tegi seda. Preili kalpsas platsile, kus olid Elli ja C, ütles, et ta tegi hobusele natuke haiget oma kannusega ja siis läks oma emmega kodu poole. Elli jõudis talli, vaatas, et see nüüd küll natuke polnud. C oli vihane suht ja terve õhtu rääkis, kuidas Serena ei suuda kuidagi õpetussõnu kuulda võtta. Iga käsu peale preili naeratab ja hüüab teadlikult : Jaa!

Igaljuhul järgmisel päeval vist küsis printsess, et kas ta võiks Elektraga jälle sõitma hakata, et talle see Corinto ei meeldi. C oli ikka kuri ta pihta, aga nõustus. Täna oli siis Serena ja Elektra trenn ja hommikul püüdis C Eliole helstada, et talle öelda, et hobune läheb selle preili käes küll päris käest ära. Parem andku ikka hobune mulle sõita. Vaevalt, et Elio nõus on, sest pean meelde tuletama, tal on armukade tütarlaps. Tegin ettepaneku siis, et äkki saab Corintot tundides kasutada, kuna hobune on hea rahulik ja pigem laisk. Saavad äkki Ericad ja Andreinad endale vähemalt tugevad jalad, kui ilma kannusteta sõidavad.

Trennidest rääkides, siis Andreina ei suuda küll mitte midagi oma kahe kõrva vahele talletada. Ericale vähemalt seletasin, kuidas käib õigele jalale kergendamine. Lisaks andsin üks päev trenni Nicole'le, kes on see väike tüdruk, aga oskab sõita rohkem, kui Andreina. Ps, kuulsin täna, et ta oli ise palunud, kas ta minult trenni saaks. Ja siis veel üks uus trenniline, 28-aastane mees, kes, vastupidi, näeb välja nagu 19-20. Sellel on ka armukade tüdruk (peab vist mainima, et kõik naised on Itaalias armukadedad). Tüdruk oli tal tallis kaasas, kui C ütles, et nüüd saab kutt minult esimese trenni. Elli oli ka platsi ääres ja ütles, et alustades vaatas tüdruk mind niisuguse näoga, et ära-käpi-minu-meest. Elli vestles temaga pisut ja lõpuks oli preili ise ka hobuse selga tahnud minna, et ma jalutaks mõni kord teda käe kõrval. Kutt (Andrea) oli ka mu trenniga lõpuks rahul. Algul ta ju kartis mind, sest Ciccio oli öelnud, et ma nõuan perfektsust. No vabandage, aga ma olen lihtsalt aus tüdruk, ega hakka mingi jama eest inimesi kiitma lihtsalt selle pärast, et nad õnnelikud oleks. Selleks on uus taktika. Küsi neilt korraga nii vähe, kui võimalik, et nad igal juhul hakkama saaks ja siis võin kiita. Siis on hundid söönud, aga lambad ikka terved. Ühesõnaga ilma jalusteta sain ma selle kuti lõpuks ilusti istuma ka ja pärast ta oli Ellile öelnud, et tundis kohe, et sai ikka trenn teha. Novot.

Ehk siis, C lubas mulle rohkem trennilisi anda, et kogu jama oma kaelast ära veeretada. Mulle sobib. Kuigi peab olema hoolikas, sest minu ülesandeks jääb siis need algajad õnnelikuks teha. See kõlab rohkem nagu mingi klienditeenindus, kui ratsutamise õpetamine. Aga noh, ma polegi ju ratsutamisõpetaja. Klienditeenindus ilmselt sobib mulle ka.

Lisaks veel plaanin Marloniga vestelda. Täitsa ise, itaalia keeles. Et äkki ta ikka tahaks oma Ladyt mulle sõita anda. Teen aga nutuse näo, et mul ei ole hetkel hobust, kellega sõita (mis on muideks tõsi, seega valetama ei peagi), aga tahaks nii väga ja kuna tema meil tihti tallis ei käi, siis äkki tohin Ladyga natuke kablutada. Tüüp pole meil ju jälle talli nägu näidanud. Selle aja sisse oleks juba palju ratsutamist mahtunud. Vastutasuks ütlen talle, et võin talle iga kell midagi õpetada, kui ta vaid ise tahab paremaks saada. Ja kui ma väga äärmusesse laskuma pean, siis võin pool seppa kulu ka kinni maksta ja ta hobusele midagi ilusat ja hädavajalikku osta. Aga ma loodan, et Marlon käitub mõistlikult. Aga lootus pidigi lollide lohutus olema...

Ja siis veel.. Et varsti saabki minust päris itaallane. Esmaspäeval annan korteri üürilepingule allkirja, teisipäeval saan oma koopia ja siis tuleb registratsioon kohalikus registris. 9-10-st oktoobrist alates võin siin riigis aasta veel viibida. Või siis nõuab Eesti riik minu tagasitulekut 9 kuu pärast... Ma ei tea, ma pole kindel.

Lähen nüüd vaatan Süvahavva uue osa ära ja kulutan Elli netipulga limiiti ka natuke. Loodan, et enda oma saan peagi tagasi ja normaalsete tingimustega. Seni ei pruugi mind netis kohata väga, seega teadke, et ma olen endiselt elus ja tegelikult mu eest hoolitsetakse siin hästi (: Tervitused teile !