Eestlane Itaalia väikelinna-džunglis

Nägudest ärme räägi, aga olen elus...

Eile oli jälle vaba päev. Hommikul sadas kõvasti, õhtul ka. Elli saatis sõnumi, et kodus oleksin. Hommikul katsetasin oma joonistuspaberit, mis C mulle toonud oli. Koristasin vannitoa otsast lõpuni ära, läksin lõuna ajal Metrosse süüa ostma. Ostsin omale joonistamiseks geel-pliiatsi ja lisaks kööki pisikese sabaga poti, mis mu toiduvalmistuskogusega hästi sobib. Tulin koju ja joonistasin jälle natuke ning läksin välja. Istusin veidi Ipanemas, siis leidsin sealt kõrvalt poe, kust harilikke pliiatseid saab ja avastasin sealt pika järjekorra.

Järjekorras seisid mitmed pered, kellel kaasas nimekirjad ja poe töötajad  tassisid hunnikutes raamatuid letile. Siin algab kool septembri keskel, mitte alguses. Ülikooli kursused algavad veel oktoobris. Kooliga paistab siin lugu nii olevat, et õpikud tuleb endal poest osta. See küll väga ilus mõte ei ole. Mäletan, et me pidime koolis vaid töövihikud välja ostma ja siis oli kõva poleemika, et nii palju raha kulub. Siinsed summad õpikutele paistsid aga tunduvalt suuremad. Lisaks vihikud ja muu... Jube.

Igaljuhul sain minagi oma pliiatsid sealt poest kätte ja istusin Ipanemasse tagasi. Sulgedes aitasin koristada, kuna mitte midagi muud siin vabal päeval teha ei ole. Just teha. Siin linna tsement-ehitiste vahel hakkab minus välja lööma põline eestlane, kes pidevalt millegi kallal nokitsema peab. Ega ma muidu poleks tervet vannituba korisanud. Pesin dušinurga seinad ka puhtaks, kuna kaua oma toas istuda ja joonistada ka ei kannatanud. Toas on üsna soe, seega on hea, kui aken on avatud. Paraku ei ole minu kõrvad sealt kostuva pideva automürinaga harjunud. Parem istusin Ipanemas, jõin rummikokteili ja lugesin eesti-itaalia sõnaraamatut.

Muidugi teinekord peab rummikokteiliga ettevaatlik olema. Pärast seda võib tekkida raskusi pitsa söömisega noa ja kahvli abil. Tähendab, olen õnnelik, et viimaks leidsime pitsarestorani, kus noad on tõepoolest noa nime väärt. Lisaks oli restoran mu lemmikvärvides ja taustaks kõlas võrratu hääletämbriga itaalia lauljanna Emma. (Ärge küsige, kes, mul pole õrna aimugi, aga ta laulis hästi) Pitsa oli ka hea ja see vast oli kõige olulisemgi. 

Täna ärkasin varem, et hommikul oma kondid Euroformi vedada. Kohtasin siis viimaks Rosaliat ka ja küsisin itaalia keele kursuse kohta. Ta ei olnud kindel, kas seda sel aastal toimub, kuid andis mulle kaks interneti aadressi, kus harjutusi teha ja lubas mulle ka paberkandjal järgmiseks nädalaks mõned harjutused leida. Väga armas. Pärast Euroformi läksin ma jälle Metrosse raha kulutama. Seekord arvan, et kulutasin hästi, kuna leisin ühe hea ostu. Raamatupoes oli raamat "Italiano per stranieri - for foreigners" (Itaalia keel võõramaallastele) Ehk siis oman korralikku 381-leheküljelist itaaliakeele õpikut, mis on inglisekeelne, koos inglise keelse sõnaraamatu osaga, grammatikaga ja cd-plaadiga. Lubasin endale, et hakkan aga otsast pihta ilusasti harjutusi täitma ja enne edasi ei võta, kui kõik eelnev selge on. Nii on mul vähemalt tegevust.

Lisaks leidsin omale 20 € eest käekoti ja loodan, et see siin korralikult aasta vastu peab. Veel kaks pluusi ja olengi rahul. Nüüd peaks kõik esmane ja vajaminev olema soetatud. Muidugi varsti tuleb natuke soemate riiete peale mõtlema hakata, aga ootan endiselt oma lemmikpoe PiazzaItalia avamist Metros. Niisugused lood.

Muidu kolmapäeval käisin küll tallis, sõitsin Elektrat esimesena Francescale soojaks ja pärast seda kohe otse Rositale selga. Rosita seljas on ikka endiselt superlux istuda, kuigi ta mulle suust kõvasti vastu võitles ja peaga vehkis. Ma usun, et ta oli juba tüdinenud ka, seega üritasin temaga lõdvestuvat traavi sõita ja rohkem sammu. Käskisin Cicciol kavaletid ka laiemaks tõsta, sest probleem, miks hobune sealt üle ei lähe, on lihtne. C paneb liiga kitsad vahed alati ja nii ei saa Rosita mingi tempoga sinna peale minna ja kobistab alati või jääb seisma. Loogiline. Laiema vahega ei kobistanud Rosita midagi ja suutis omas tempos püsida. Jälle sain mina kiita, et ma oskan. Aga Ciccio peaks ju ka selliseid asju teadma.. Nääh. Ilmselt mitte. Vaatab, mis täna seal tallis toimub. Teile kõike ilusat (:

Ps. Unustasin kirjutada, et Arianna (mu korterikaaslane) läheb täna õhtul ära oma vanaema juurde ja tuleb tagasi pühapäeval või esmaspäeval. Juhuu, üksi kodus :)

Üle pika aja midagi toredat tallis

Eile polnud tööpäev, kuna Elli saatis hommikul sõnumi, et ta vanaisa on surnud ja ta lendas matustele. Seega mina käisin lõuna ajal jalutamas, aga Metropolis oli kinni. Tahtsin minna omale patja ostma, et viimaks magada ka saaks.

Tagasi majani jalutades külastasin aga seda pisikest poekest, mis kohe mu maja kõrval on. Ostsin sealt juua ja läksin koju. Kodus sõin koos Ariannaga lõunat ja rääkisime juttu. Ta on päris tore, aga natuke kahtlane ka. Ja teine tüdruk pole siia ikka veel saabunud, kes ütles, et 1.septembril sisse kolib. Igatahes rääkisime korterist ja vaatasime seda tühja tuba. Leidsin, et seal voodil lebas täpselt selline padi nagu mul vaja on. Loomulikult vahetasin need ära ega peagi nüüd patja ostma.

Pärastlõunal koristasin natuke ja siis läksin Euroformi külastama. Nägin Luigit ja Sandrat. Sandra oli meeldivalt üllatunud, et taas siin tagasi olen. Tegi mulle silma ja ütles, et ma ikka tagasi tuleksin ja Rosaliat ka tervitada saaksin.

Seejärel veetsin oma õhtu baaris ja aitasin pärast sulgedes veidi koristada ka. Kui baari uksi kinni hakkasime keerama, hakkas hullu padukat sadama. Jällegi üks 10-15 min sadas lahinal ja kõik tänavad uputasid. Pärast seda oli aga õhk mõnusalt värske ja samuti täna.

Täna Elli saatis sõnumi, et ta pole Pugliast tagasi jõudnud, aga Ciccio tuleb mulle 15.30 järele. Tuli. Enne veel teda väljas oodates mõtlesin teile pilti teha oma n-ö trepikojast. Kuna klaasuksed käituvad valgusega nagu peegeluksed, siis ma ei näinud, kas keegi on uksest välja tulemas või mitte. Endamisi ma mõtlesin, et kindlasti tuleb keegi uksest, kui pilti teen ja siis ma väga normaalne ei paista. Ja nii oligi (: Tegin klõpsu ära ja üks neiu astus uksest välja. Mina muidugi vabandasin, et ega ma teda pildile tahtnud püüda. Tema küsis, et mida ma üldse pildistasin. Seletasin siis, et maja, kuna olen siin uus. Tema oli sõbralik ja kuna ta kohalikku keelt rääkis arusaadavalt, oli lihtsam talle seletada, et elan jah 4. korrusel ja tegelikult olen vaimselt normaalne :D Ta ütles, et elab 5. korrusel ja tema nimi on ka Maria. Väga armas. Panen nüüd pildi ka. 

Ilm oli mõnus ja kergelt tuuline, plats juba kastetud ja saime kohe tegutsema hakata enne kui keegi saabus. C sõitis Mendietat natuke ja mina kordetasin Arest. Kui arest pesin, märkasin, et tagumisel raual on pealt vaadates kõik kolm naela ilusasti alles, kuid kabja all puudub üks naelapea. Ütlesin C-le ja ta tegi asja korda. Algul ta sai aru, et sealt on lihtsalt üks nael puudu, aga tegelikult oli nael pooleks läinud. Ma ei tea, ma ei ole seda situatsiooni just palju kohanud. Küsisin C-lt et kuidas see võimalik on... Ta arvamus kattus minu omaga - sepp kasutab sita kvaliteediga naelu. Nii ongi.

Pärast pani C Elektra valmis Serenale ja mina Rosita. Sõitsin Rositaga jälle esimesena ja.. ohjesver, kui kole oli see traav, kui alustasime. Sammus oli ta algul päris tore, teda ei ole veel tuimaks sõidetud, seega mu sääre märguande peale hobune liigub ilusasti. Traavis samuti liigub säärele edasi, kuid pöörded vasakule on kohutavad. Ta lihtsalt on nagu puutükk ja kukub õlast sisse. Ma siis ikka teen suunamuutusi ja üleminekut sammule-traavile. Sõidan ringe üht ja teistpidi ja oluline on võtta stekk sisemisse kätte, kui vasakule sõidan. Aga teate, mulle märkamatult muutus see hobune lõpuks pehmemaks, oli armas ja kuulekas ning tempo oli traavis mõnus, sest kergendada oli üli lihtne ja pehme. Sõitsin siis kavalette ka. Tavaliselt ta kolistab alati vastu latte, täna ainult ühe korra ja saime Cicciolt kõvasti kiita. Kui ta tubli oli, lõpetasime, sest Angielo pidi ju ka sõitma. Ega tal väga pikalt seda pidu ei olnud, sest peagi tuli esimene raud hobusel alt ära ja siis tegid nad ainult sammu. Mul oli tegelikult hea meel, sest nii ei läinud Rosita päev pikaks. Mis siis, et omanik väga palju oma hobusega sõita ei saanud.. Aga hea uudis oli see, et ma nägin täna Rosita turjal uusi karvu kasvamas. Sellel väiksel karvutul lapil, mis eelmine paha valtrap (ja tegelikult ka see sadul) tegi. Nüüd on valtrap parem, ühekordse turjaosaga ja sile. Rosita on tubli tubli ja mulle see hobune meeldib. (:

Lõpetades pesin mõlemad hobused puhtaks ja tundsin, et egelikult oli päris armas päev tallis. Seda ei juhtu just iga päev. Märkimisväärne. Sest Rosita oli hea, Arest jookutasin tervete kaitsmetega ja Ciccio andis uue traatharja kapjade puhastamiseks. Angielo ja Francesca sõidutasid mu jälle koju ka. 

Ahjaa, Elio käis eile nägu näitamas. Tuli vaatas oma hobust, C ütles, et seppa on vaja. Elio vaatas hobust, ütles, et ahah, ok, kolmapäeval helistab ja istus oma autosse tagasi. On mühakas.

Pizzo

Laupäeva hommiku veetsin Metropolises. Ostsin omale tuppa vaiba ja luurasin padja järele. Siinse padjaga ei saa magada, see on nii paks, et hommikul ärgates on kael hiiglama valus. Magasin parem ilma padjata.

Ostsin endale lõpuks juhtmevaba hiire ka. Pidin selle juba siis ostma, kui arvuti soetasin, kuid see juhtus 3 aastat tagasi.

Pärastlõunal läksin talli, ilm kiskus pilviseks. Ciccio kastis muidugi platsi ära ja panime Nearcogi valmis, kui kuulsime, et vihma hakkas sadama. Üks 15 minutit sadas korralikult. Selle ajaga jõudsime valjaid puhastada ja Nearco lahti saduldada. Siis läks ilm jälle ilusaks ja Elli läks hoopis Aresega sõitma. Mina võtsin Elektra nööri otsa ja jalutasin temaga platsi ääres, söötsin rohtu. C ütles, et võin ta katkisesse koplisse ka lasta, aga seal polnud midagi süüa enam. Tekkis aga mõte, et äkki jätan ta koplisse ja võtan Corinto või Lady nööri otsa ja jalutan väljas. Elli arvas, et see pole hea mõte, sest kui midagi juhtub, jääme meie süüdi, kuna keegi pole hobusega midagi palunud teha. Pealegi, kui hobuse omanik peaks talli tulema, ei ütle ta mitte "aitäh" vaid "miks sa näpid minu hobust". Väga haige.

Siis tuli järgmine naljakas mõte. Prooviks Elektraga sõita ilma sadulata. C vaatas küll, et ma olen napakas, aga proovida tahtsin ikka. Äärmiselt ebamugav valik, kuna hobusel puuduvad igasugused selja lihased või rasvkude ja mu kanni vahel oli tunda Elektra selgroogu. Vähemalt polnud kartust alla kukkuda. Siiski rohkem jalutasime ja natuke tegime traavi ka. Jalutasin platsilt väljaspool ka veidi ja siis pesin kabjad puhtaks. C pärast küsis, et miks ma ilma sadulata ratsutasin. Tema ei tee seda kunagi, talle ei meeldi. Mina arvan, et vahel on tore ilma sadulata sõita, et tunda paremini, mida hobune teeb ja kuidas oma keha/lihaseid liigutab. Mulle meeldiks tihemini ilma sõita, et ka oma tasakaalu parandada ja oma keha paremini kontrollima õppida. Paraku Elektraga ma seda ilmselt enam ei tee. Ebamugav.

Elektrat pestes saabusid talli Francesca ja Angielo, otse Sitsiiliast ning tõid Elli lemmik maiustust. Täidetud miski küpsiselaadne toru ricottaga. Kreem oli tõesti hea, aga see toru mulle väga ei maitsenud. Seega, endiselt ma ei armasta ka maiustusi siin väga. Martsipani koogikest või küpsist armastan küll, aga see on nii metsikult magus, et pärast ühte ampsu väga rohkem ei taha.

Täna pidime minema Boscarelli talli (tall siin lähedal, mis oli meie teine praktikakoha kandidaat) võistlusi vaatama.Siin oli midagi sarnast noorhobuste tsempionaadile. Ärkasin vara ja ootasin minekut, Elli saatis siis aga sõnumi, et ei saagi minna. Istusin mina juba arvuti taha, kui mulle helistati ja mere äärde kutsuti. Kuna olin Ellile öelnud, et ikkagi talli lähen, pidime Paola rannaga arvestama. Aga siis Elli arvas, et ma ikka olen vaba päeva ära teeninud ja sõitsime kaugemale. Kohta nimega Pizzo. See on veidi enne Tropead. Rendest siiski lõunas.

Rand oli parem kui Paolas, kuna tegu oli siiski liivarannaga. Kollane liiv, mitte valge. Üsna jämedateraline ikkagi, seega mu tallad ikka hellad seal kõndimisest. Ujuda nii väga hea ei olnudki, kuna kalda ääres olid lained. Vees käisin muidugi mõned korrad ära. Pärast kuivades tundsin ja nägin, mismoodi mu nahka kattis soola kiht. Müstika.. Vesi muidu ka väga puhas polnud, aga oli siiski vesi. Märg ja soolane.

Vahepeal käisime lõunasöögil restoranis, kus sõin mereande, kalmaari salatit ja fritüüris valmistatud kalmaari rõngaid koos krevettidega, keda pidi koorima.. Siis randa tagasi. Järsku tulid kusagilt pilved ja hakkas sadama. Istusime veidi aega varju all ja korra tuli päikegi välja, kuid siis hakkas ikka korralikult sadama ja läksime hoopis jäätist sööma. Jäätisega on Pizzos ka omad lood. Sellel kohal on omapärane jäätis. Tavaliselt kahe maitsega neljakandiline hunnik, mille sees on täidis. Mina sõin näiteks lagritsajäätist. Sees oli lagritsa kreem, peal oli natuke teistsuguse maitsega lagritsa jäätis ja all valge koore jäätis. Ma ei tea, minu meelest ilma täidiseta on see nagu meie jäätiski. Sest tavaline jäätis, mida baaridest saab, on natuke teistsugune. Aga hea oli see igaljuhul (:

Tagasi sõites käisime mu vana kodu juurest ka läbi ja leidsime Kiisu üles. Tal olid ikka pojad kõhus ja ta nägi maru näljane välja. Vaeseke ei saanud aru, miks ma ei lähe nüüd tuppa ja talle süüa ei pane. Arvan, et korterisse ei ole keegi asemele veel ka kolinud, kuna kõik paistis täpselt sama, mis minu lahkudes. Loodan, et keegi kolib varsti ja Kiisule süüa annab.

Tsivilisatsioonis

Tahtsin teile veel piltide juurde kirjutada, et neljapäev oli ilus tööpäev, sest mitte keegi teine ei käinud tallis oma hobusega tegelemas. Tähendab, hea rahulik oli ja kuna Cicciol väike palavik oli, siis ta ei ratsutanud ka. Seega alustuseks ma pesin Tosca puhtaks, et natuke initsiatiivi näidata. Puhastasin ta ulmeliselt koledad kabjad ära. Need tahavad lõikamist saada. Ja sel hobusel on kiilud kuhugile ära hävinenud. Pahad kabjad.

Kuna Toscal boks oli ka puhastamata tükk aega ja saepuru üsna vähe, tahtsin välja pakkuda, et ma teen ise boksi puhtaks. Ciccio aa keeldus sellest mõttest kategooriliselt. Elli rääkis, et Cicciole ei meeldi, kui naisterahvad seda tööd teevad ja seepärast pole saanud Elli ka õppida. Aga C arvates oli sel kellaajal ka liiga palav selle jaoks, et ma tööd võiks teha. Ma siis rääkisin, et meil on ikka eestis ka palavaid päevasid vahel ja ma olen bokse teinud oi oi kui palju, ka tõsiste miinuskraadidega. Tema ütles ikka, et ta puhastab ise hommikul boksi ära ja rahu majas. Hea seegi, et ta seda siis teeb vähemalt.

Aga jõudsime mõtteni, et tegelikult olen ma siin nagu puhkusel. Ma teen praegusel ajal pool päeva tööd, saan ratsutada ja üsna meeldivate hobustega. Ma ei sööda hobuseid, ma ei puhasta bokse.. Tulen talli, söön jäätist, panen mõne hobuse valmis, pesen mõne, sõidan mõnega ja pesen varustust. Vahepeal pean kedagi õpetama ka. Füüsiliselt olen ma puhkusel, vaimselt on see kõik siin palju raskem. Näha erinevusi, sõgedaid inimesi, katkiseid hobuseid. Aga muidu on ikkagi puhkus (:

Ühte uudist kuulsin. Nimelt Mendieta läheb müüki. Ilmselt C ikka sai ise ka aru, et ei ole mõtekas hobusega mööda platsi kahe jala peal ringi karata ja tõrkuda. Ning õnneks on olemas ka üks ostjakandidaat. Carlo (vähemalt nii on mulle tema nimi meelde jäänud). Kes äkki mäletab, siis eelmine kord oli meil tallis hobune nimega Matta, kelle omanik end Whitakeri isaks pidas. Tema enam väga ratsutamisega ei tegele, kui siis natuke oma lõbuks. Ta tahaks Mendieta ära osta, et ta siis koplisse lasta ja kõigile näidata, kui ilus hobune tal on. Sest olgem ausad, Mendieta on tõesti ilus. Kõigi lemmik alati, kes talli tulevad. Seega Carlo oleks talle küll parim omanik.

Aga eile... Sain ka korterist välja tsivilisatsiooni astuda. Üle pika aja oli see päris hea tunne, eriti juba tuttavates kohtades jalutada. Läksin siiski Metropolise eest läbi Ipanemasse. Ja keda ma näen tee peal. Ühe poe juures oli remont ja Piero jalutas seal rõõmsalt ringi. Ütlesime ilusasti tere ja tema veel küsis, et kas ma tööl ei olegi. Ütlesin, et jah, sel päeval mitte, homme lähen.

Ipanemas oli ka tore. Nägin mõnda tuttavat nägu jälle. Näiteks Ermignio (või kuidas iganes ta nimi kirjutatkse), kõrvalt restoranist Mare Luna, kus me Mariiga igal õhtul söömas pidime käima. Ta tundis mu ära, nimepidi vast mitte, aga küsis küll, kas ma olen tagasi Euroformi kaudu või mis.

Siis käis baaris üks onu, keda seal igal õhtul nägime, mingi teine onu ka, keda ma vähem mäletasin, aga tema mind küll teadis.

Ja siis tuli baari Luigi, Euroformist. Tal olid juuksed pähe kasvanud, seega ma ei tundnud teda kohe alguses ära. Aga tema tegi suured silmad, kui mind nägi ja tervitas mind nimepidi : " Maaarjaaa, ciaaao. " Päris hea mälu, peaks mainima.

Istusin Ipanemas sulgemiseni, aitasin veidi koristada ka ja siis läksime C-ga Silasse. T-särk oli seekord natuke vale riietus, sealne 19 kraadi oli ikka päris jahe. Õhk on nii erinev mägedes ja all orus. Sõime õhtust, tulime tagasi Metro juurde jalutama ja siis tulin oma korterisse.

Via Bari 44, Roges, Rende (Cs)

Tänast blogipostitust kirjutan teile juba oma uuest korterist. Paraku pole siin internett kiirem, seega viga on Elli netipulga paketis. Seega loodan teile pilte ka oma korterist lisada. Muidu elan endiselt Rende linnas, vahetasin vaid linnaosa. Nüüd elan Roges'is, tänaval nimega Bari. Uskumatu, kui eile oma asju kokku pakkisin, avastasin, et neid on juba palju. Tegelikult kohale jõudes aga näen, et inimestel võib veel rohkem asju olla.

Hommikul kui Elli ja Ciccio saabusid, tuli mu kiisu ka koju. Ma tegelikult lootsin, et ma ei näe teda. Kahju on, kui ta õhtul mind ootab, nagu eile ja mina ei tulegi.

Siia jõudes koristasin ja sättisin asjad enamvähem ära. Korterikaaslast pole kodus, seega ma ei tea ka, kuidas siin asjad käivad. Sügavkülma oli vaja oma toitu mahutada, aga seal on küll mõlemad kaks riiulit hõivatud. Nurgakese leidsin, aga noh..

Minu tuba ukselt vaadates

Vannituba ukselt, vasakul, ukse taga on ka dušinurk

Pesuruum teise wc-ga

Köök on siin hubane ja suur

Mõnusalt avar rõdu

Rõdu ukselt vaadates elutuppa

Minu heade mõtete nurk