29 mai 2013

Veel pilte ja tegemisi

Reedel, 24. mai olin ka kodus. Veidi sadas vihma ja mul lubati kodus olla, kui pühapäeval talli lähen. Olgu. Suurt midagi ei teinudki, sest ilm oli paha ja ise siis ka puhkasin.

Laupäeval tallis. Ikka tegin boksid, pärast kordetasin Nearcot, kes tuulega jälle pid kartis, platsi liivasest osast välja hüppas ja rohu peal libises ning korralikult külili käis. Enne bokse tehes ta tõmbas omale näo peale ka mõnusa kriimu, kuna Pavaroga suhelda üritas. Lõpuks tõmbas ta omal esimese raua ka alt ära. Ei old kõige õnnelikum päev talle. Läksime talli, raud alla tagasi ja jooksime edasi, kuni kõik korras oli.

Ah ja Elio käis ka, kordetas hobust, kõik vaatasid ja hobune ei teinudki midagi, ent Elio lasi kordest lahti ja Corinto oleks natuke inimestele otsa jooksnud. Elio pärast ütles, et ta muutub närviliseks, kui palju inimesi ümberringi... Ei tea, kõik omad, seisid talli nurga juures ja hoidsid tal silma peal...

Pühapäeval tegin bokse, vedasin saepuru jälle boksidesse juurde ja pärast vaatasin, kuidas C Pavarot kordetas. Ma ei tea.. See super tupsunupsik ju lonkas... Tegin video ka, kuidas mõlemat pidi jookseb, aga mu nett ei võimalda siin videosid üles laadida. Pilte tegin ka.


Uus kordering


Pavaro

Esmaspäeval, 27. mai, oli Aadu sünnipäev. Sai 4-aastaseks! Nüüd juba parajalt suur poiss, et sel aastal sadula ja ratsaniku kandmisega algust teha.

Tallis boksid ja Nearcole saepuru juurde. Siis aitasin Ellil Arest valmis panna. Müstika, kuidas neiu ikka veel ei jaga matsu, kuidas see sadul ja valtrap ikka asetsema peaksid. Sadulavöö pani ka valepidi... Aga teate.. Ciccio vahetas sadulat. Täitsa uus Pessoa on nüüd neil tagumiku all. See aga suurem, 17 tollise istmega, eelmine oli väiksem. Sadul paistab olevat üsna sirgele turjale ja laiale seljale. Aresele see saul aga ilmselgelt ei sobinud. Muidugi valtrapi peal endiselt geelpadi ja siis poroloonpehmendus. Äkki tekkis neil omal ka mõte, et katkise sadulaga võib hobusel valus olla... ? Aga sellegipoolest Ares pukitas ja Elli kukkus. Minu arvamus on endiselt see, et hobusel on mingi trauma olnud seljaga ja seepärast valus. See muhuke selgroo kõrval ja toonuseta saba on kahtlased natuke. Aga nemad seda mõttesse ei võta.

Arvamus oli, et hobusel on harjumus. Nüüdseks Ares juba aasta siin tallis olnud. Koguaeg pukitanud. Elli kukkus, Ciccio mitte. Siis sõitiski vahepeal ainult C, et harjumusest lahti saada ja hobune aru saaks, et inimene ei kuku iga kord. Olgu, Elli hakkas nüüd uuesti sõitma ja esimesed korrad oli hobune ok. Nüüd aga trikitab jälle.

Siis tuli arvamus, et hobusel liiga palju energiat. Söödetakse kaerata heina, aga lisasööt on ikka mingi graanuli kujul ja müslit enam ei saa. (Sest kui Pavarole uus sööt toodi, siis hakati kõiki sellega söötma) Ares on mega paks. Kui sõit lõpetatakse, antakse hobusele platsil suhkrutükk ja kui hobune boksi läheb, siis ootab künas 3 suhkrutükki! Ja nii iga päev, kui sõidus käib...

Õhtul leidsin ühe toreda mõttega pildi. Jagasin seda ka FBs, Elli tegi kliki, et talle meeldib.
Eesti keeles oli kirjas: Tead, mis mulle hobuse-inimeste juures meeldib? Nende hobused.
Kerge sarkasm või...


Eile hommikul sõin väljas, tõin lõuna koju ja pärast talli.  Elli tuli ka ja läks varem ära. Tuli minu juurde ja ütles:
"Ma nüüd lähen koju ja tulen pärast tagasi. Saad minuga koju. Ja kuna ma koju lähen, siis ma üritan su kaardi ka sealt kaasa võtta. Hihiihii, loodan, et meelest ära ei lähe."
Ma ei öeld midagi selle peale... Aga lootsin, et see sarkastiline mõte jõudis ikka temani. Ainult et... Ta ei tulnudki õhtul tagasi ja Ciccio viis mu koju...

C käis veel Nearcoga sõitmas. Ei tea, endiselt hobune ei liigu mingi hoo ega impulsiga, vaid nii aeglaselt, kui C parasjagu nõuab. Pärast tegi paar hüpet ka. Lõpetasime okseriga. C käski mul seda ainult laiemaks tõsta ja laiemaks tõsta. Üldiselt oli sellel rohkem laiust kui kõrgust.... Viimane hüpe oli tegelikult ilus. Oli näha, et hobune pingutas ja tõesti lendas. Okser oli eest 115, tagant 120cm ja laiust oli 140 cm. Cicco käis aga lausega - me peame seda veel laiemaks tõstma. Võistlustel on okserid 150 laiad. Jah, aga mis kõrgusel? Ciccio vastas, et teda kõrgus ei huvita, aga laiust peab asjal olema. "Tahan, et ta oma hüppe pikemaks venitaks" Olgu. 

Üldsielt jäi C vist rahule. Puudus küll Elli, kes oleks pärast igat hüpet "Bravissima! Bellissima!" hüüdnud. Aga ma poetasin ka viimase hüppe kohta paar ilusamat sõna kui muidu... :D 

Tegin veel Ledy Falkonist pilte. Ja tema lahedast märgisest. Ja eile õhtul panin talle neli pindet ööseks peale. See tähendab, tänase lõunani... Loodan, et need veel peal püsinud, kui talli lähen. Pole ju terve see aeg siin kedagi pindeerinud... :D Aga mõtlesin, et mis ma vingun teiste kallal, kuidas pindeerivad, proovin ise ka siis vahelduseks.

Taga tallis Tosca, Macellan, Ledy Falkon
"Hei, olen Alessandra uus hobune..."

"... ja mul on lahedad märgised!"
Tal on kõhu all ka väike valge laik.

Ja siis eile tellis Sara omale koju pitsat. Õues ukse kella juures on aga ainult minu nimi. Kirjutatud Maarja Sinijaru. Jah.. Lahe. Aga kui Sara pitsakasse helistas, siis ütles, millisele nupule vajutada, hääldas väga püüdlikult mu nime, kuna see siin keeruline on. Koju saabus pitsa ja seal peal oli kirjutatud mu nimeks Maria Ciniard. :D Väga äge.


Täna õhtul lähme tüdrukutega (Arianna, Sara - korterikaaslased) Hiina restosse sööma. 

23 mai 2013

Pildid, iseloomud ja natuke veel

Mina ka taas postitamas neile, kes veel lugema on jäänud. Kõigepealt lisan pilte Paolast, kui mere ääres käisin.




Viimasel pildil on Paola pühak sealse rongijaama ees.

15. mai, kolmapäeval, läksin talli. Tegin boksid, pesin Elektra, kellega Elli kablutas ja pärast C sõitis Arest ja Nearcot. Vahepeal käis Elio tallis. Pani sellise pirni maha, et mul tekkis mõte, et ta lihtsalt mängib meiega lolli... Hobune oli juba valmis, siis nägi mind ja ilma tervitamata kutsus mind boksi ja küsis, et kuidas need tagumised kaitsmed küll hobusele peale käivad.... Ma ei tea, ta on ju iga kord need ise peale pannud, aga seekord pani ta vasaku jala kaitsme paremale jalale, niimoodi, et see kaitsev osa jäi väljapoole ja kinnituse krõps oli seespool. Mul ei olnud sõnu enam lihtsalt. See pole võimalik ju.

Neljapäeval oli vaba päev. Sadas veidi isegi vihma. Suurt midagi tarka ei teinud, käisin poes ja leidsin seeliku omale viimaks ometi :) Kodus jõin veini...

Reede, 17. mai oli tegelikult üks tähtis päev. Nennu sai 18 aastat vanaks. Suur tüdruk juba.
Tallis ikka sama teema. Boksid, hobuste pesu, ei midagi erilist. Ainult kuulsin jutte, et Alessandra hakkab uue hobusega vist võistlustele sättima. Võistlustele, mis toimuvad 31.mai-2.juuni. Ei tea. Ema oli mures, et kas 2 nädalat ikka piisab tüdrukule harjutamiseks. C lõi käega, ütles, et ei ole midagi hullu, saavad hakkama. Ega seal midagi rasket pole. Pärast Paolo ütles, et kui ma peaks tahtma enne Eesti minekut nende hobusega sõita, siis luba on antud. Aga ma arvan, et jääb ära see üritus...

Laupäeval tallis käis C viimaks Pavaroga sõitmas. Uus plats on meil küll, aga sellegi poolest C ei sõida hobusega igapäevaselt. Ma ei tea, mis probleem tal on. Võib-olla nagu nende uute asjadega ikka - hoiab võistlusteks. Et kodus sõidab vanade hobustega, aga võistlema siis läheb uuega... Nali naljaks. Aga miski 25 min sõitu ta tegi seekord. Ikka oma katkise raamiga sadulaga. Ahjaa, nüüd kus mul meenus, lisan kohe selle sadula pildid ka.

20-aastane Pessoa

Natuke parandatud

Mis raam.. ?

Igatahes, kui C oli Pavaroga sõitmise lõpetanud, tuli ta sealt kõrgustest alla ja läks kõigile pealtvaatajatele looma kiitma. Mina jalutasin hobusega platsil, aga värava juurest see tainas tahtis kodu poole minna ja keerutas oma peaga täpselt nii, et sain paraja matsu kirja. Paras kolakas käis ja meie pead kohtusid. Sain põserihma pandlaga pikki kulmu ka. Toredalt valus. Aga veel toredam on eestikeelseid sõimusõnu karjuda, keegi ei saa aru, mis ma ütlen. Talli minnes sain jääd kohe peale panna, aga paiste läks ikkagi. Tänagi veel silma nurk sinine. Väga tobe juhus. 

Tegelikult ongi selle hobusega nii, et meil puudub igasugune vastastikune sümpaatia. Mulle lihtsalt ei meeldi see hobune. Tema.. iseloom. Olek. Ta on nii ülbe. Ta nügib mind oma hiigel peaga boksist kaugemale, üritab naksata, keerab mu käru kummuli, kui see liiga lähedale jääb, peksab sabaga sihilikult minu poole, kui boksi puhastan... Ja ta ei tee mingist keelamisest või eemaleajavast märguandest välja. Tal on ükskõik. Usun, et ta on oma ülbuse või suure ego ja enesekindluse tänu oma suurele kasvule saanud. Et alati olnud liider, kuna on teistest tugevam. Olen teda ühe korra näinud sellise huvitundva näoga, kus tal kõrvad kikkis ja tal tahe midagi uudistada. See oli siis, kui ülikarvane kass Asia tema boksi ees askeldas ja hobune teda nuusutada üritas.

Nearco on ka meil suur hobune, tugev. Aga iseloomult hoopis vastupidine. Uudishimulik. Keerab ka käkki koguaeg, aga on selline pehmik, et kui midagi keelad, siis talle jääb jubehästi meelde. Ta armastab tallivahel oma perse alati millegi otsa toetada. Aga ühes seinas on hirmus palju pudipadi ja kui Nearco sinna toetuma hakkab, kukuvad kõik totsikud ja potsikud. Korra marssisin teda keelates tema ja seina vahele, tegin samal ajal sõrmega nipsu ja lolli häält. Tüüp ehmatas nii ära, nüüd kui tahab toetuda, lähen tema poole ja teen sõrmega nipsu ja ta juba keerab oma kanni ära. Pavarol on aga täiesti suva ja tema esimene reaktsioon ei paista küll põgenemine olevat, vaid kohe rünnak. Ründab oma egoga. Ah, lihtsalt väike tähelepanek nende iseloomude kohta... 


Pühapäeval oli vaba päev. Pärastlõunal käisime Carmeloga natuke ringi sõitmas. Ilm oli üsna jahe ja veidi vihmanegi. Aga üks mägitee Paola suunas oli selle eest äärmiselt ilus. Palju rohelist, kerge udu.. Tegime ühe jalutuskäigu Fiumefreddo mägilinnakeses. Kuidas mulle need paesed ikka meeldivad. Armas, vaikne, oma elu, puhas, ilusa vaatega...



 Ülal oleval pildil, kus kaks tädi seisavad, on tegelikult veel üks mammi. Üks väga armas ja lahke, väikelinnale iseloomulikult uudishimulik mammi, kes meid teretas ja meiega natuke juttu rääkis. Natuke kurb ka, sest enamei ole seal linnakeses väga kedagi... Ajad muutuvad, inimesed muutuvad.



Kindlus



Koju minnes ostsime tee äärest maasikaid. Üli head, väikesed, aga magusad. Mitte nagu marketi kraam. Kodus sain omale tuppa teleka. Sara ei vaata seda ja tõstime minu tuppa ümber.

Esmaspäeval ei toimunud ka midagi põnevat. Sain teada, et Elli vend sai haiglast koju viimaks. Läks hästi.

Teisipäeval oli jälle tiba vihmane värk. Aga soe. Tegin boksid ja suurt rohkem midagi ei teinudki. Elli oli tallis, otsis midagi oma kotist ja suvatsesin küsida, et kas ta otsib midagi mulle? (Näiteks mu litsentsi, mis olevat postkontorist ära toodud ja peaks tal kodus olema) Elli raputas pead ja naeratas mulle, nagu alati. Ütles, et nüüd tal vend kodus ja ta ise ka rohkem kodus ja saab selle mulle ära tuua.

Eile ma siis küsisin uuesti, et kas tõi mulle selle pagana kaardi või ei. Ei toonud ja vahetas kiiresti teemat ka. Nüüd tal vist vabandused otsa lõppenud, miks se maha unustada jne. Lihtsalt usun, et seda ei olegi tal kodus. Ütlesin, et homseks toogu ikka mulle ära. Aga kui seda homme ka pole Elliga kaasas siis ma ütlen talle, et ei ole vaja rohkem pingutada...

Pärast seda nädalat veel 3 töönädalat jäänud ja te ei kujuta ette ka, kui väga ma seda viimast päeva tallis ootan. Tahaks kohe tähistada selle jama lõppu. Ma puhkan ikka korralikult selle ülejäänud aja, mis mul jäänud on. Ja ausõna, ma olen iga päev väga õnnelik :D

15 mai 2013

Reedel, 10. mail, oli vaba päev. Hommikul läksin Quattromigliasse. Oli asja ajada veidi ja siis ootasin rongi, et Paolasse minna. Mul oli üks tunnike aega. Istusin Bar Colosseosse mahla ja cornettoga ning nautisin ilusat ilma. Peagi nägin mööda kõndimas Pierot. Ja oma ringiga jõudis ta minuni. Istus siis üks pool tunnikest minuga ühes lauas ja rääkis ikka Cicciost ja uuris mu elu kohta jne.. Ütleme nii, et päris sellist hommikupoolikut ma ka ei oodanud :)

Kell 13.07 läks rong Paola suunas. Reede. See rong oli puupüsti täis üliõpilasi, kes koju suundusid. Paolas jalutasin kõigepealt unnikese, otsisin vaikset paika. Sellega probleemi pold, sest rannas palju inimesi ei olnud. Puhta paiga leidmisega oli aga küll probleeme natuke. Lõpuks õnnestus leida üks armas liivane laiguke keset kive ja sinna ma ennast paigutasin. Miski poolteist tundi olin rannal, kuid suure osa ajast oli päike pilve taga. Lõpuks jalutasin natuke teises suunas ka, tundisn, kuidas ma näost üleni punane olen ja mõni koht õhetas veel veidi. Sõin ühe jäätise suundusin rongijaama piletit ostma. Siis jäi veel natuke aega ja jalutasin läheduses. Leidsin ühe pisikese kiriku. Astusin sisse. (Hea jahe koht siiski) Tore on näha, et lapsed kirikus käivad siin.

Rongis oli üsna kahtlane istuda suvise pluusi ja üleni punasena, kui kell oli juba kuus läbi, päike kergelt pilve taha loojumas ja inimesed ümber ringi jakkide või pusadega on...
Castiglione Cosentino rongijaamas on üks baar ka. Lootsin sealt omale bussipileti osta, et siis Quattromigliast rahulikult bussiga koju sõita. Selle jaama-baari omanik on Vincenso, kes on ühtlasi ka tallis Elektra omanik. Paraku oli see baar tühi kui mutiurg, ütles, et piletid on otsas ja minu järel olev noormees ei saanud isegi kohvi mitte. Olgu, jalutasin siis järgmisesse kohta, sain piletid ja peagi tuli buss ka.

11. mai, laupäev käisin tallis. Tegin boksid, pesin Elliga sõidust tulnud Elektra, kordetasin Nearcot, kes uue korderingi üles kündis kuna tuulega puid kartis ja siis panin Elektra uuesti valmis, et omaniku pisikesele tütrele paar ringi platsil teha. Tallis oli veel miski preili, Elli tuttav, see jalutas ka natuke ja läksime talli ära.

12. mai, pühapäev olin kodus. Koristasin tuba, asju. Panin veidi kokku neid ja talve asju pakkisin kokku. Käisin õhul metros süüa ostmas ja ei midagi põnevat väga. Olin üksi kodus ka (:

Esmaspäeval talli. Tegin boksid. Vedasin mingid paar blokki plasilt ära, ei tea, mida C nendega tegi. 5 tükki, aga vastikult rasked. Pesin kordelt tulnud Nearco ja sain veidi varem Elliga koju. Muide Elli vend läks eelmisel päeval haiglasse... Kurtis valusid seljas ja küljes ja käes. Tal leiti õhku kopsudest väljapool rindkeres. Üsna tõsine värk.

Eile Ellit tallis ei olnud. Mina käisin bokse tegemas. Hommikune uudis oli veel see, et lammas, Pasquale, kes Toskaga ühes boksis elas, on surnud. Oli juba hirmus vana ka. Aga vähemalt ei piinle enam. Ahjaa... Reedest saati pole meil enam La Luxi. Nüüd on tema asemel Ledy Falkon. Helekõrb, nelja valge jalaga ja kurgu all on ka valge märgis. Nägu ja värvus on kenad. Kabjad lamedad ja jalad üsna peenikesed selle kere kohta, laudjas väga nurgeline. Aga muidu paistab tore hobune ja lihtne sõita ka, kui eile nägin. Igatahes kui Sabina ja Alessnadra boksi juurde hobust võtma tulid, siis ütles Sabina, et tal on mulle väike kingitus. Minu lahkuse eest, et neid alati Luxiga aidanud olen. Nii armas. (: Sain omale kenad hõbedased kõrvarõngad.

Siis saabus veel üks ema oma hullult vahva seitsme aastase poja Alessandroga, kes tahavad mõlemad meil ratsutamas käima hakata. Suundusid pärast eilset prooviringi kohe poodi ratsariideid ostma. Vot nii on lood. Täna kell 19.00 pidid platsis olema... Pilte panen ka teile mingi hetk. Praegu pean aga talli minema jälle.. 


09 mai 2013

Tsirkus küll

Teisipäeval läksin lõunast talli, tegin boksid ja kui lõpetama hakkasin, nägin, et Corinto ei olnud jälle korras omadega. Korra nägin teda magamas. Tavaliselt ta seda ei tee, aga nüüd kuumaga, kes teab.. 10 min hiljem nägin teda samuti maas, aga teises asendis, mis tähendab, et ta oli tõusnud vahepeal. Siis jäin vaatma. Tõusis, kraapis, vahtis kõhtu ja närviline. Selge. Ütlesin Cicciole. C ütles, et kui püherdada tahab, tooks talli vahele. Hakkas püherdama, tõin talli vahele, sai Finafyni süsti ja läksin jalutama. Oli parem, panin boksi.

Asi aga selles, et kui ma bokse teen, siis ta alati teeb ühe hunniku sel ajal. Hommikul oli kõht lahti ja päev varem samuti. Iga päev on tal külgedel näha, et on hammastega süganud. Seda olen vist ka maininud, et kõhnaks on nüüd jäänud. Mina kardan seda, et tal võivad siseparasiidid olla, mis valu teevad. Oma silmaga ma ei näinud, et ta ussirohtu tookord sai, kui jutuks oli... Pealegi sel korral ta seedimine töötas, oli kuulda helisid ja normaalselt... Samas oli kõht punnis veidi ja hoidis seda üleval.

C helistas Eliole. Ütles, et peab nüüd uue rohu tooma talli, sest Finadyn sai otsa ja oleme seda juba 2 korda tema hobusele kasutanud. Seega oleks ilus maksta kasutatud ravimite eest. Elio lubas minna vetapteeki ja rohu osta ning talli tulla. Päris tuligi...

Siis läksin viimaseid 6 takistuseposti esimest korda üle värvima. Olime lõpetanud, andsime söögid ja koju.

Kolmapäeval oli selline lugu, et mõned tänavad olid kinni Giro d'Italia tõttu. Jalgratturid. Palju jalgrattureid. ametlik teadaanne oli, et 14.30 tehakse tänavad lahti. Tegelikult oli juba 13.00 kõik avatud. Elio saatis kella kümne paiku smsi C-le, et tuleb talli 19.30, kuna tänavad on kõik kinni.

Kell 19.00 C helistas Eliole. Elio vastas, et jaa jaa, poole tunni pärast on tallis. C ütles, et saab vetapteegist allahindlust ka, kui C sinna enne helistab. Aga no ei midagi. Mees ei tulnud jälle.

Mina läksin kolmapäeval 14.30 talli, viskasin Nearco põhuboksi tühjaks, panin saepuru asemele ja kõik. Võtsin siis värvipurgi, et lähen värvin postid teist korda üle. Jalutan sinna, kus takistused olid... ja tühjus. Kõik juba platsile veetud. Normaalne vend ikka küll. Saan aru nüüd, mida mõeldi, kui miski 3 inimest küsisid mu käest, et kuidas ma tean, kuidas värvida. No tule taevas appi.

Läksin siis platsile ja värvisin nad seal üle. No muidugi plats on nüüd suurem ja terve plats jälle takistusi täis pillutud ja ruumi kuskil miagi mõistlikku teha on imevähe. Aga noh, keegi ei teegi seal midagi mõistlikku ja mul on ka savi, sest ma nagunii sõitma ei lähe sinna enam.

Postid värvitud küsisin, et mis edasi. C ütles, et võin puhata natuke. Nii ma siis puhaksin 2 tundi. Nad istusid terve selle aja platsil (C, Paolo, Elli, Walter, hiljem Alessandra ja Sabina). Vaatasid, kuidas ratsutas Marlon ja kui saabus Luisa... Oeh. Milline kommenteerimine... Tegelikult oli ka mida kommenteerida, sest Super-treener Piero säras oma täies hiilguses. Kõigepealt sõimas Luisat, kes lõpuks enam ühtki takistust ei hüpanud, kuna Luisa ütles, et kardab ja hobune tõrkus kõike. Siis pani Piero ka ratsariided selga ja küll siis läks lõhkumiseks. Hobuse lõhkumiseks paraku... Siis ma jalutasin juba platsilt ära, sest ma ei kannata sellise jama vaatamist. Lõppkokkuvõte oli aga see, et Luisa ei lähegi Catanzarosse nüüd võistlema.

Täna talli minnes ütles C, et Elio oli eelmine õhtu siiski hilja talli tulnud. Aga mitte Finadyni tooma vaid boksiüüri maksma.

Täna tegin tallis boksid. Pooled hobused olid üsna paanikas, kuna kahe talli vahel olevat platsikest veeti igasugu risust kopa ja käruga tühjaks. Sinna tulevad uued boksid kunagi... Ja siis tuli Elio talli. Ratsutama. Või noh, vähemalt plaaniga seda teha. Aga rohtu ei toonud ta ikka hobusele :D

C käis Arest kordetamas, seal uues tondinos (korderingis) ja siis kui lõpetanud olin boksidega, palus mul Nearcot kordetada. Uskumatu, kui väike se kordering on. Ja nad tahavad sellele veel piirde ja katuse panna. Möh... Pool kordet oli mul käes, tavaliselt ikka Nearcol lasen korralikult suurel ringil joosta, et korde täies pikkuses... Lisaks on pinnas ka ikka jama ja liiga pehme vast. Seal ainult liiv. C enne kastis ja siis rullis, aga nomaeitea.

Kui Nearcoga talli läksin, oli Eliol Corinto valmis pandud. Pidi ette kordetama. Aga juba küsis, et kuidas see korde üle kukla kinnitatakse ja kuidas seda pärast vahetatakse, et suunda muuta jne. Unustasin hetkeks, et uus kordering on avar maa ja seal ilmselt Corinto hästi vasakule ei jookse. Kinnitasin siis korde nii, et hakkaks paremale jooksutama. Läksin Nearcot pesema. Elli tuli 10 min pärast ja ütles, et C kutsus neid platsile. elio ütles, et peab veel jooksutama, alles alustas. Rääkisin Ellile, millal ja kuidas ja mis. Elli läks platsile. Elio tuli küsima, kuidas ta vasakut pidi saab jooksutada, see ju keerab nina ringi sisse ja ei liigu rohkem. Ma ütlesin, et ei ol lugu, jookseb siis 5 min kauem paremale ja läheb platsile, alustab ilusasti vasakule poole sõiduga. Elio ütles, et ei tema ei lähe kuhugile nii, hobune liiga energiat täis ja tema kukub alla. Ütlesin, et asi ei ole üldse nii hull, Corinto oli niigi juba pool surnud sellest laus päiksekäes jooksmisest. Ei ei, tema nii ei lähe ja äkki proovin mina ikka vasakule jooksutada. No issand. Võtsin hobuse ja läksin siis kordeplatsile, tal käskisin C-ga rääkima minna. Pidin ju tegelt Nearcot pesema, aga no kuidas see hädakott sinna üksi oma hobusega jätta. Corinto sammus kõnnib küll, aga joosta ei taha vasakule. No mis ma teen. 5 minutiga ei tee ma kordel imesid hobusega. Elio tuli tagasi, ütles, et C käskis ikka platsile minna, aga tema nii ei lähe ratsutama. Ma andsin talle selle korde ilusasti üle ja ütlesin, et mina ka ei tea, mis tsirkust te korraldate. Mina lähen teen oma tööd edasi. Siis tuli C ise ja jooksutas hobust. Uuesti paremale ja siis vasakule. Mängis temaga seal natuke ja jookseb küll, kui ilusasti nõuad ja jälgid ja õigel kohal teda edasi ajad. aga Eliost ju ei ole mingit nõudjat. Lõpuks ei läinudki mees siis sõitma. Ütles, et tulb homme uuesti kordetama ja vast siis sõidab... Aga homme ei ole tallis mitte kedagi.

Nimelt C läheb siis Paologa Pugliasse. Võtavad Luxi kaasa ja toovad Alessandrale uue hobuse asemele. Mul tuleb vaba päev (ärge küsige, kes bokse teeb, ilmselt mittekeegi) ja tahan homme minna kusagile. Vot niisugused lood on siin olnud. Ma veel vapralt üritan vastu pidada.. 5 töönädalat tallis jäänud, siis võtan puhkuse! (:

07 mai 2013

Uuendused

Pühapäeval mere ääres ei käinud. Ilm oli kahtlane. Järgmine vaba päev lähen (: Käisin hoopis riideid ostmas. Tuleb ju võimalust kasutada, kuni veel odavalt riideid saada on. Kes neid Eestis enam osta jaksab..

Esmaspäeval tallis tegin boksid ära ja läksin jälle värvima. Tegin seekord teile pildid ka, mis uuenduskuur meil toimub...

Kordering 26.aprill. Vasakul vana jooksuaed.
Kordering ja jooksuaed 6.mail
Teine pool platsist

Mu värvimistöö

04 mai 2013

Nädal võistluste, töötegemise ja merega...

Peaks ikka teile ka oma tegemistest kirjutama.

Laupäev, 27.aprill sadas vihma. Üle pika aja. Aga tegelikult oli palav ikkagi. Ainult hommikul sadas. Tegin bokse ja Elektra ning Tosca oma viskasin tühjaks täiesti. Elektra boksi tegemise ajal käis sõitmas Elio. Marlon ka, koos käisid. Elio ikka ootas mu abi, kui talli saabus, aga ma vahetasin väljas valjad päitsete vastu ja pistsin talle nööri pihku, öeldes, et pean nüüd tööd edasi tegema. Mees jalutas hobusega boksi ära, võttis seal sadula maha ja mingi hetk tuli Elektra boksi juurde: "Maarja! Maarja! Tule siia korraks." Mõtlesin, et midagi juhtus. "Tule tule, ära karda, ma ei hammusta," kutsus too ikka. Lähen boksist välja ja mees sirutab mulle käe, midagi ulatades. Vaiksemalt toonil ütles, et näe, osta pärast kohvi omale. Ulatas 10 euri. "Oled alati abiks olnud, võta üks kohvi omale." Olgu. Esimene küsimus tekkis, et kas pean ülejäänud tagasi andma, kohv maksab 50 senti. Ei, ma ei küsinud nii... Ma ei lisanud ka, et kui ta mulle viieka veel toob, siis ma talle valtrapi võiks tuua. Oeh... 

Elio ja Corinto, 26.aprill
Siis käis siinne tegija La Neve juunior kellegi 4-aastast hobust meie platsil proovimas, enne välisvõistlustele minekut. See oli paras šokiteraapia üle pika aja jälle. La Neve juunior näeb välja nagu ehtne joodik. Noor kutt, lühem kui Ciccio, umbes Elli pikkune, aga lihastes. Selline pisike junn. Tal oli kaks korda suurem ja laiem tüdruksõber kaasas. Isa ja hobuseomanik. Mõlemad vanemad ja kõhukad mehed. Neve juunior teadis väga hästi, et tuleb ratsutama, aga ei kaskat, ei ratsapükse, ei ratsasaapaid. Päevinäinud Nike-pluusiga, teksade ja tossudega. Ei näinud ma midagi paremat ka hobuse seljas. Suuline paistis tavaline trensel, tallis pärast nägin, et mingi hullu tiluliluga keskelt.
Aga see oli üks kiireim parkuur, mida ma kunagi näinud olin vist. Ime siis ka, et Nearco on kihtuama õppinud. (Nearco on nende talli kasvandik) Lihtsalt antakse takka ja peab hüppama, suht ei mingit tehnikat, ei mingeid harjutusi, ei mingit ratsastust...

Ja kuna rahvas platsi äärde jutustama jäi, said hobused üle poole tunni hiljem süüa. Mina hiljem koju jne..

Pühapäeval oli äratus varajane, kell 7 hommikul tuli Luisa mulle järgi, võtsime Piero, Matteo ja Giorgia ka peale ja suundusime võistlustele. Muidugi terve tee ma pidin kuulama, kuidas läks eilne võistlus ja kui paha on Ciccio ja mida kõike neile valetanud. Aga.. 

Gli Olmi ratsakeskus. Lahe oli see, et neil oli lehmafarmist ehitatud tall, suur ja avar, kõrge ning mõnus jahe oli seal sees. Kahte sorti bokse oli sisse ehitatud, ühed kasutasid sisse jäänud betoonservasid hästi ära, teised tunusid küll ebamugavamad. Tuletasid kohe Särku teist talli meelde.

Väljakud korralikud, isegi üks koppel oli näha ja pold sel kohal häda midagi. Alustuseks lihtsalt Ciccio ütles kellelegi, et mõttetud võistlused on, kuna koht on hullem kui Boscarellide tall jne.. Tegelt pole Boscarellide kompleksil ka häda midagi, aga see seal Catanzaros oli isegi asjalikum.

Igatahes kohtasin Liisit ja tutvusin tema inimestega ja hobustega. Nii tore on see situatsioon, kui mult küsitakse, et kas ka hobustega tegelen ja kui küsitakse, kus tallis ma töötan. Ning kui vastan, et Franco Iorio juures, tehakse suured silmad ja öeldakse "ahah..." Rohkem ei taha nad minuga millegipärast rääkida...

Luisa 100 cm parkuur lõppes ühe tõrkega. 9-st ratsanikust 8. koht, sest üks loobus. Ta oli ise õnnelik, et nii läks, eelmisel päeval tõrkus eelviimasel takistusel välja. Sel korral oli ka eelviimasel takistusel tõrge, aga vähemalt lõpetas. Piero aga küll rahul polnud. See selleks.

Luisa Talarico ja Petulia del Crati
Pärast läksid nad hobust pesema, sinna talli sisse. Pesuboksi ees oli ka betooserv, millest pidi üle astuma. Põrand oli üsna hirmuäratav endalegi. Betoonblokk oli terves ulatuses selliste vahedega, kust vesi ära voolas. Petulial võttis natuke aega, et sinna pesunurka päriselt sisse marssida. Aga ei old lugu. Tuli Piero, andis hobusele paar litakat jalutsnööriga, absoluutselt sel hetkel, kui hobune oli ka boksist eemale talutatud. Lõpuks hobune läks sisse. Ma julgesin endamisi öelda, et poleks vaja peksta olnud, teised ka vaatasid ümberringi. Matteo (Piero poeg) kuulis. Ütles siis hetk hiljem:
"Isa, Maarja ütles, et pole õige hobust peksta !?" Ja hakkas pihta...
Piero tuli naerunäoga mu juurde:
"No kuidas me selle hobuse sinna siis oleks saanud? Ega ma siis kõvasti peksnud, ega ta haiget saanud, aga hobusele tuleb näidata, kes boss on ja kes käsutab. Talle jäävad asjad meelde, kui tal niisama vahtida lased, siis jääbki meelde, et võib vahtida ja sisse ei pea minema."
Ja jaa, noogutasin kaasa kõigele, mul siiski oli nendega koju vaja ka sõita.

Vaatasime võistlusi. Liisi võitis 115 cm parkuuri ära. Tore oli.

Liisi Kaasik ja Althea Saura

Autasustamisel vale hobusega :)
Võistluste lõppedes käisime Catanzaros sees, käisin siis ka viimaks sporditarvete poes nimega Decathlon. Seal on Fouganza varustust müüa ja mule nii meeldivad selle firma ratsariided. Neil on lahe disain. Seega ostsin omale ratsapüksid (muideks elus esimest korda), ühe ilusa polo-särgi ja paari suviseid töökindaid. Rahul (:

Siis sõitsime talli juurde tagasi, Angelo tuli treilerile järgi ja vaja Petulia treikusse saada. Transpordikaitsmeid Luisal pole, seega pidi tagumistele peale panema pinded. Loomulikult pidi seda tegema Super-Piero, aga ta ei saanud sellega hakkama. Korra sirutas Petulia jalga ja kõik lagunes koost, siis vajus see kupatus lihtsalt alla ja pinde pudenes Piero käest ja siis juba aias Luisa teda oma naermisega närvi ning mehel hakkasid käed värisema, kui Luisa ütles: "Meil on ju Maarja ka..." Angelo lisas, et no see tunnike sõitu ei ole väga hull, et võib ilma ka minna. Tulles oli rahulik. Läkski ilma. Aga siis hakkas Piero Petuliat treikusse talutama. No ei taha Petulia päris kohe, esimese korraga minna. Luisa läks eest porgandiga kutsuma. Piero hakkas jälle jalutusnööriga peksma ja Petulial kadus igasugune isu selle asja vastu. Angelo õnneks ütles siis, et ei ta pekstes küll ei lähe ja võttis korde küljele abiks. Natuke pusimist ja meelitamist ja jalutas peale küll.

Pärast autos oli teema selle kohta, kuidas Luisa ütles, et tema hobust ei pea peksma, et on normaalne, et ta sinna treikusse minna ei taha, kui vähe sõitnud on ja pole harjunud. Piero aga tuli oma steki jutuga välja, et järgmine kord tuleb ikka korralik stekk välja võtta ja küll ta siis näitab, kuidas see hobune sinna treikusse läheb. No püha jumal...

Igatahes edasi kuulasin jälle jutte, kuidas Ciccio kõike valesti teeb ja mida kõike hobustega teinud ja mida valetanud jne... Palju võis sealt ka tõsi olla, panen pildi kokku, mis minu peas ei klappinud enne. Aga ega nemadki kõike ei tea ja siin käib selline susserdamine, et paha hakkab. Kokkuvõtteks sobib siia hästi ütlus, et pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad. 


Esmaspäeval, 29. aprill, läksin talli. Ja mida ma näen. Meie ratsaplats oli takistustest tühi, korderingi ja vana koplit ei olnud enam, kõik maa üheks kokku lükatud ja ma masinad vedasid kamarat pealt ära. Tuli väja, et see uus maatükk, mis platsi ootas, läheb esialgu nii kalliks (25-30 tuhat koos trenaažiga), et parem tehti vana suuremaks ja tuuakse liiv peale. Ainult, et ma mäletan seda juttu, kuidas ei olnud mõtet seal maal midagi uuendada, kuna see maatükk pidi ära ostetama mingi tänava või majade tarbeks.... Ellilt küsisin ka, aga ta vist ei saanud mu jutust jälle hästi aru. Ühesõnaga.. Jah. Tegin Mendieta ja Corinto boksid ära. 

Teisipäeval tegin tallis boksid ja kell pool 4 pärastlõunal läksin meie takistustega tegelema. Meil on metallist tsingitud takistusepostid. Vana lahtine värv oli vaja maha võtta, et saaks uuesti üle värvida. Mulle anti 60-ne liivapaber kätte ja öeldi, kus takistused on. Kolm ja pool tundi nühkisin neid käsitsi päikse käes. 13 posti said puhtaks. Üksikut, mitte külgväravaid. Meil on miski 10 külgväravat ja umbes 20 posti kokku. Käsi valutas õhtul.

Kolmapäev, 1.mai, oli ka siin püha. Tööpüha. Ma pidasin ka püha ja ei läinud talli. Hommikul läksime Carmeloga Crotone provintsi, Le Castella linnakesse, mis asub Joonia mere ääres. Tegime tuuri mereäärses vanas kindluses ja siis käisime söömas. Lõpuks jõudsime umbes pool viis randa ja käisin meres ka. Ujumas mitte, kuna vesi oli seal väga madal, aga jalgupidi küll. Vesi oli ülimalt soe.

Kindlus

Sinine meri


Rand

Pärast randa veel üks jäätis ja vaatasime, kuidas rahvas kindluse juurde kogunes, et 1.mai pidustusi pidada. Meie aga tulime koju.

Neljapäeval talli minnes ütles C, et kõik takistusepostid on nüüd puhtaks tehtud. Olid eelmine päev Paolo abiga ja kahe masinaga neid lihvinud... Hea seegi. Tegin siis kõik boksid ära ja läksin värvima. Esimest korda valgega värvisin kaheksa külgväravat. Siis sai värv otsa ka. Veel jäi kaks külgväravat ja üksikud postid.

Reedel tegin boksid ja läksin jälle värvima. Külgväravad teist korda üle, kaks külgväravat ja 4 posti esimest korda. Värvi jäi veidi alles, aga panin asjad kokku, kuna kell oli juba kaheksa saanud, päike läinud ja hakkas jahedaks minema. Olin 4 tundi üsna vahetpidamata värvinud. Olgu, korra sõime Lindaga Fonziesid.

Aga muidu selle platsi teemaga on veel nii, et Luisa arvas, et ta peaks nüüd 11.-12. mai uuesti võistlustele minema. Seega tema treeningplaan näeb ette, et peab iga päev hüppama. Pühapäeval tuli võistlustelt, esmaspäeval hobune boksis. Teisipäeval, kui ma takistusi puhastasin ja platsi pinnas oli kooritud, tuli Luisa küsima, kas ta ikka võiks ühe takistuse sinna poolikule ja konarlikule platsile vedada... C ütles, et noh, kui tal nii hädasti vaja, eks siis mingu. Ise teab. 1. mai käis ka Luisa hüppamas, poolel platsil, kus pinnast pole ollagi. Neljapäeval hobune seisis boksis. Reedel tahtis Luisa jälle hüpata, aga kuna nüüd uuendatud platsil on juba liiv peal enamvähem, aga töö käib, siis ütles Luisa, et läheb talli taha sõitma, kuhu pidi uus plats tulema ja kus maapind kooritud on. Muidugi on täid alustatud ammu juba, seega rohi peal ja heingi tehtud sellelt tükilt. Pinnas on pehme ja mõningate suuremate kividega. Aga ei, Luisa vedas takistused sinna rohu sisse... aga Piero ei tulnud talli ja ta ei saanudki hüpata. Üsna mossis oli. Aga no mida loogikat... ?

Siis veel...Täna, laupäeval, lähen talli. Homme vaba. Homme plaanin rongiga Paolasse minna, mere äärde. Vaja natuke päevitada, sest päike on mulle parajad randid jätnud. Kolm erinevat päevitust on vaja ühtlaseks saada (:

Veel selline uudis, et täna muideks on Ciccio sünnipäev. Olin selle täiesti unustanud. Häbi värk. Aga keegi ei rääkinud ka sellest midagi... Pean nüüd midagi välja mõtlema.