Reisile

No ma ükspäev pean tagantjärgi natuke meie seiklustest pitsa-maal kirjutama.. Aga praegu tahtsin teile öelda, et teisipäeva hommikul kell 5.45 läheb meie rong Cosenzast Napoli suunas ja meie läheme Pompeisse. Pärast seda suundume samuti Napolisse ja kohtume Linda ja tema vennaga. Veedame öö Napoli hotellis ja loodame hommikul ärgates bussiga Amalfi rannikule suunduda. Pärast seda Salerno ja järgmise päeva õhtuks teoreetiliselt oleme kodukandis tagasi (: Seega kaks päeva olen internetiavarustest eemal. Edu meile.

Hommikune bussijaam

Juhtus niisugune lugu, et laupäeva varahommikul, veidi enne kella viit helistas Carmelo mulle ja äratas mind mõttega üks tiir linna peal teha. Niikuinii paremat teha pole hommikul vara ju. Juhuslikult olime sattunud Cosenza bussijaama juurde, kui sinna sõitis Simeti punane buss. See miskipärast köitis mu pilku.. Ehk seepärast, et märkasin justkui üht tuttavat kuju... Kati, pagan, mis Sa siin teed? :)

Tegelikult teadsin ja seda ma ootasin... 

Kati oli elus ja terve, kõik oli siiani hästi sujunud, kuni avastasime, et bussist oli ta pagas kaduma läinud. Kuna ma C-ga koos olin, siis ta uuris kohe, mismoodi see juhtuda võis. Sai telefoni numbri kuhu helistada ja vastuse, et kell 9 tuleb asja ajama hakata. Õnneks C ikka mõikab siinse asjaajamise ebapädevust ja ajas inimesi tagant, et kell 9 oli kohvrile juba võimalik järgi minna. Vahepeal siis pidid teised inimesed bussi vahetama ja sellega tõsteti ka pagasit ümber, kuid vale kohver sattus uude bussi. Sihtkohta jõudes jäi kohver üle ja nii toimetati see vastavasse asutusse, mis pidi kohvri Cosenzasse saatma kella 12-ks. C aga seletas neile, et kell 12 pole kuidagi võimalik, sest kohvriomanik võtab uue bussi Lameziasse ning üldse suundub siis praamiga Sitsiiliasse (mis pole tõsi, eks). Nii toodi kohver autoga varem sihtkohta ära ja kella kümne paiku oli see C-ga rõõmsalt minu maja juures. Oleme äärmiselt tänulikud.

Aga muidu tegime mu korterikaaslastega tutvust, käisime Robinsoni pargis loomi vaatamas ja pildistaist tuli mingisugune kahtlane onu rikkuma. Kuna temast lahti pidime saama, siis suundusime kibekiiresti Metropolisse ja käisime selle läbi. Ipanemasse ka tuur ja veel toidupoodi ning tulime koju süüa tegema.

Õhtul saime C-ga tuuri väljas teha ja jäätist söömas käia. Tegime tiiru Cosenza vanalinnas ja kohtasime tänaval ka Lindat ja tema venda. Jalutasime natuke C.M tänaval ja suundusime kodu poole tagasi. Päris külm oli ka. 9 kraadi. Aga siinne 9 on nagu meie -9. Ok, veidi leebem, aga siiski külm.

Ent päev oli ilus ja päiksepaisteline. Väga soe oli ka üle pika aja, aga seda päikse käes. Päikse kadudes kisub ikka jahedaks.

Ootan

Esmaspäev oli vaba. Ma istusin terve päev arvuti taga ja tegelesin meie talli logoga. Kuna nad arvasid, et ma joonistada oskan, siis võiks neile logo organiseerida. Jagan teiega ka.

Teisipäeval käisime tallis. Puhastasin kaks boksi ja aitasin Cicciol Nearcot pügada. Kõrvade juurest on ta ikka täitsa totu ja ei püsi üldsegi paigal.

Kolmapäev oli vaba, sest Ciccio pidi oma õega midagi tegema... Ma ei teinud ka midagi tarka ilmselt. Õhtul käisin vaid jalutamas.

Neljapäeva oli ka vaba, sest Ciccio oli Catanzaros. Mina organiseerisin kodus asju... Nimelt tuleb täna (laupäeva) õhtul Linda koos oma vennaga Itaaliasse. Plaanime väikse tiiru kahe päeva jooksul teha. Vaatab, mis välja tuleb. Igaljuhul ootan seda huviga.. Sest... 

Õhtul käisin C-ga yogurtikohvikus pannkooki söömas, nutella ja külmutatud jogurtiga... Mis oli imehea. Pärast seda mängisime bowlingut, kus ma kolm mängu korralikult pähe sain. Arvestades seda, et ehk 4. või 5. korda elus üldse mängisin, siis pole väga hullu :)

Reedel käisin tallis. Ciccio hakkas Arest pügama, esimest korda siin tallis. Ei teadnud, kuidas ta reageerib, aga väga nunnu oli. Tõeliselt nunnu, isegi kõrvade juurest ja pool nägu. Kõik sai tehtud ja kiiresti. Ülinumpsik on see hobune.

Mina puhastasin Mendietat ja Nearcot. Pärast seda Nearco püherdas korralikult oma mitte just kõige puhtamas boksis ja hakkasin otsast pihta. Aitasin natuke Cicciot ja siis aitasin Alessandral Luxi valmis panna. Seejärel mingi 20 min kordet ette sõitmiseks ja Alessandra tegi trenni. Tuli ka Andreina, kellega trenni tegime.

Enne Andreina selga minekut rääkis ta, mismoodi oli inglise keele testiks saanud hinde -2. mingi huvitava huumorisoonega õpetaja vist või ongi neil miinustega hindeid võimalik saada. Mitte 2-. Miinus kaks, alla nulli. (Ja neil on koolis 10 palli hindamis süsteem) Tehti nalja, et ma võin ju keelt aidata õppida. Võib ju rääkida minuga küll, mul pole selle vastu midagi. Pärast, kui Andreina koju läks, helistas Ellile, et kas ma päriselt saaks inglise keele individuaaltunde anda. Noh... Mul pole õrna aimugi, kuidas ma õpetaks keelt kellelegi itaalia keeles, mida ma pean isegi õppima :) Aga võin ju proovida teda aidata. Mitte, et ma eriline inglise keele prof oleks, aga teades nende taset koolis, siis ehk küll.

Õhtul käisin jälle seda suurepärast pannkooki söömas ja seejärel proovisin C-ga piljardit mängida. No ei ole huvitav järgmisel õhtul järgmised kolm mängu pähe saada. Ma ei tea, mis järgmiseks proovime.. 

Nalja kah

Täna tahaks teile kirjutada lihtsalt ühe naljaka loo, mida eile tallis kuulsin. Ja muide, see on täitsa tõsi jutt.

Elli siis rääkis, et Angielo järgmine hobune Arthu(või mis iganes ta nimi ka poleks) on hakanud ka lonkama ja Angielo pidi tulema eile talli talle pindesid peale panema, sest see huvitav Veterinaar-isiksus oli soovitanud. Ciccio oli küsinud mehelt, kas too teab, kuidas pindesid siduda, sest ega see niisama lihtne ole. A vastas, et ei ole hullu, vet seletas ja ütles, et ega see keeruline pole. Niisiis. Eile teda talli küll ei tulnud.

Sama Vet-isiksus oli käinud Angielo kodus Rositat vaatamas. Pärast külastust muljetas Angielo, et diagnoosiks oli pandud süstikluu sündroom. Tagumistel jalgadel... C küsis, et kas tehti MRI uuring? Angielo siis pajatas, et ei... Veterinaar diagnoosis anesteesia abil. Mul juba kõrv kikkis, et näe, midagi see Vet-isiksus siis ju teadma peab.

Mäletan, et tegin Ulvile ettekande sellest haigusest ja sai uuritud, et tehakse lokaalne anesteesia süstikluu piirkonnale, mis valu tundvad närvid tuimaks teeb ja lonkav hobune seejärel normaalselt käima hakkab. Loogiline, valu pole, eks....

Nii.. Aga Elli rääkis edasi, et Vet-isiksus oli teinud mõlemale tagajalale anesteesia kusagile süstikluust paar luud kõrgemale ja mõne hetke pärast vajus hobune istuli. Siis vet vaatas hobuse pead(silmi, pulssi) ning pani diagnoosi - süstikluu sündroom.

Aga Angielo hobu-saaga jätkub... Ma kusagil mainisin, et ta Firenzest omale uue hüppehobuse ostis. Oli maksnud 2500 €, mis siin on ikka üsna pisike raha ühe hobuse eest. Ega's midagi.. Angielo aga sai enne hobuse saabumist omanikult looma kohta videosid, kuidas teda saduldatakse jne. Suure uhkusega tuli mees videot oma telefonist Cicciolegi näitama. Ciccio vaatas ja märkas, et hobusel üks jalg suurem kui teine. Ei tea täpselt, milline see paistes oli ja kust, aga paistetus oli järelikult nähtav. Angielo ütles, et jah, ta teab ja märkas ka, aga omanik ütles, et see ei tee midagi.. Pole nagu probleem.

C siis vaatab edasi ja oli märganud, et üsna suure hobuse kohta pidid kabjad üpris pisikesed olema. Elli seletas mulle midagi raudade numbri järgi, aga ma arvan, et seal ta eksis natuke ise ka. Lõppkokkuvõtteks ma nagu ei saanudki midagi aru ja ütlesin, et hobusele ju ei saa väiksemaid raudu alla panna, kui kabjad on... ? Elli ütles seepeale, et noh, kui sepp ikka pidevalt ja väikseks lõikab... Vot siis ma pidin küll tilgad püksi naerma selle lolluse peale.. Ah ning viimaks selgus, et see uus hobune on 20-aastane.

Ja teie küsite/imestate, kes ja miks ja kui palju siin hobustest teab. Vot niisugused ongi teadmised inimestel.

Belvedere ja Maierà

Kuna mu blogi postitused on viimasel ajal üsna nukrakõlalised olnud, siis räägin teile täna ka siinviibimise ilusamatest pooltest. Vähemalt pühapäev oli minu jaoks vägagi ilus.

Kuna hommikul end veidi tõbisena tundsin, puhkasin end ilusasti välja ja tõusin voodist keskpäeva paiku. Haarasin midagi hamba alla ega viitsinud täna aega kokkamisele kulutada. Ootasin oma C telefonikõnet, et pärastlõunal midagi huvitavat teha. Vastasel juhul oleksin kodus salli kudunud (ai, nüüd mul tuli meelde, et talli jaoks jäi mul sall ostmata) ja arvutis Iorio tallile logo joonistanud.

Aga ei, C saabus, ütles, et meil on 5 tundi aega ja kas võtame suuna mere äärde või mägedesse. Valisin mere. Seega suundusme Paolasse. Juba sinna sõit oli ilus, kuna viimati suvel mere ääres käies oli mets roheline, kuid rohumaa kuiv ja kollane. Tänane sügis näitas aga uduseid mäetippe, värvilisi puid ja rohelisi maalappe. Päikest ei olnud, kuid ilm oli soe ja udu oli kaunis. Enne tunnelisse sõitu oli udu ja nähtavus halb, vaid lähedased lehtedeta puud olid paista... Pärast pikka tunnelit ei olnud udu aga enam kusagil... C ütles, et tihti on juhtunud, et ühel pool tunnelit sajab, teisel pool paistab päike.

Paolas pidin tegema valiku, kas läheme paremale või vasakule, ütlesin, et vasakule, aga sest pold mingit kasu. C pööras paremale ja ütles, et seal on siiki ilusam :D Tähendab, et sõitsime mööda mereäärt põhja poole, Salerno suunas.

Vaatasime kõrgemal asuvaid väikeseid mägilinnasid ja C ütles, et ühe linna kohta oli mingi ritsika legend. Ma ei tea, kas ritsikad asustasid linna või mis juhtus, ma ei saanud täpselt aru ja linna nimi ununes ka, et hiljem uurida. Aga mööda sõites oli see täiesi tühi mägilinn, millest püsti vaid kivivaremed.

Peagi olime Belvedere väikelinnas, kuhu juba auto parkisime ja C avastas, et see pole ikka see koht, mida ta mulle näidata tahtis. Kobisime pärast väikest jalutuskäiku autosse tagasi ja otsisime järgmist mägilinnakest.

Järgmine linnake oli Maierà, mis oli tõeliselt vaikne, üsna inimtühi ja kauni vaatega teisele mägilinnale. Majade vahelt läks üles kitsas ebakorrapärane trepp, mille külgedel olid korteri uksed. Justkui oleksid kellegi trepikojas. Kohtasime kolme kassi ja ühte huvitavat arglikku koera. Nägime kahte vanamammit ja kaht seltskonda, kes linnavaikuses omi jutte ajasid.

Kui jalutuskäigu lõpetasime ja autoni kõndisime, peatus meie auto ees teine auto, et väljas seisvate meestega juttu ajada. Meie sättisime end autosse ja mehed ütlesid head aega. Lõpetuseks ütles väljas seisnud mees veel: "Buonanotte" ehk head ööd. Istusin autosse, vaatasin, et kell hakkas kohe viis saama. Ma nagu vaatasin C-le küsivalt otsa, et mismõttes head ööd... C tegi ka nalja, et ega siin kui pimedaks läheb, lähevad kõik magama ära, hommikul tõusevad kõik aga kukelauluga. Pole siin ju midagi teha, neil pole elektritki. Vot Sulle nalja. Ei, elekter peaks neil olemas olema, kuid tõesti, kell 17.00 süüdati tänavavalgustus ja mööda mägiteed nägime eemalasuva linna tulesid, alumise linna ja mere ääre tulesid, kuid meie külastatud linnas helkis vaid üks üksik tuluke. C üritas mind veenda, et seegi on tegelikult küünal :D

Lisaks veel kojusõidul nägin tee ääres hobuseid. Paistis pisike armas tallike, nii umbes 12 kohta ehk, väliboksid, puidust. Õhtuhämaruses nägin üht mees hobustele heina jagamas. Eemal oli üks pisikene puitmajake, võib oletada, et varustuse või muu vajaliku tarbeks. Teisel pool pisikest teed teine majake ja katusealune ning ilmselt väike liivakoppel või platsike ja teisel pool maja suurem liivaplats koos ilusate takistustega. Tee äärselt sildilt lugesin Ippolita, Centro Ippico ehk Ippolita ratsakeskus. Pisike, aga armas ja korralik. C küsis, et kas tahan minna ehk sinna tööd küsima. Aga me ei läinud.

Tagasi Rendesse jõudes oli väljas 17 kraadi ja mina jalutasin Metropolisse. Pühapäeva vaiksest pärastlõunast oli saanud pühapäeva kärarikas õhtu, kus kõik inimesd olid end kodunt välja vedanud ja asjatasid millegi kallal. Kas ostsid midagi, sõid jäätist või jalutasid niisama... Mina mõtlesin endale midagi head lubada, aga elus vist esimest korda unustasin endale kommi osta... Jalutasin lihtsalt riiulist tuimalt mööda. Poest juba välja minnes mõtlesin endale McDonald'sist siis ehk friikartuleid või burgeri võtta, kuid seal oli nii metsikult inimesi, et ma ei viitsinud oma poekotiga ootama küll jääda. Jalutasin parem koju ära ning nautisin ilma.

Vot niisugune ilus päev oli (: