Treenerihakatis

Eile andsin kolm tundi järjest. Andrea ja Elektra, kes alustasid jooksuaias traavimisega. Kutt on päris asjalik, kuigi enesehinnang on küll ühe itaallase kohta madal. 

Andreina Toscaga. Elli kommenteeris, et kas ma saan sammus tüdruku istuma panna ja siis lasen neil lihtsalt traavida kogu aja, kuna tüdruku isa helistas uuesti Cicciole. Noh, õnnelikuks tuleb ju printsessid teha. Andreina sarnaneb rohkem mingile sõjaprintsessile. Ta siis närvi minnes võtab ratsmed ühte kätte ja steki teise ning hakkab hobusele stekiga vastu kanni lajatama. Või kui hobune tahab alla sirutada, siis Andreina teeb kätega ühe järsu liigutuse ja kisub pea üles tagasi. Kui ma seda veel nägema peaks, siis ma kamandan ta sealt hobuse seljast alla ja käigu jala seda platsi-ringi, kui tahab. Terve pool tundi ütlesin talle, et ta oma kannad alla paneks, sääre tahapoole lükkaks, sõrmed kinni pigistaks ümber ratsmete ja otse ette vaataks, mitte maha. Mis te arvate, kas ta ühelegi mu lausele reageeris ka? Muide, ma rääkisin selges itaalia keeles temaga. Jah, ta reageeris mingi aeg mu jutule, öeldes, et ta säär loksub edasi tagasi, sest äkki ta jalused on pikad. No pagan, need pole talle pikad. Aga printsessi soovil proovisin jaluserihmu lühendada. Ühel pool polnud auku sellel kohal, kus vaja oli, seega üks jalus jäi teisest natuke lühem. Ma ütlesin, et ta ei saa niimoodi sõita. Tema aga ütles, et tal on super tore olla ja kõik on väga hästi. Kihutas siis traavis jälle minema, õlad löngus, vaatas maha ja säär oli ikka ees. Õhh. Miks ta mitte midagi ei kuula, mis talle öeldakse ?

Õnneks saabus Erica ja tema ikka jagab meil asjast matsu ka. Tal küll seekord ei tulnud õigele jalale kergendamine väga välja, aga ok. Kuulsin, et järgmine kord saab ta ehk La Luxiga sõita, seega proovime normaalse hobuse peal uuesti. Ületasime ühte maalatti ja hiljem ka kahte, aga Tosca pole selleks ka sobiv tegelane. Vahib neid latte nagu mingeid ime asju, mäletan, et hüpates oli sama asi.

Pärast pesin Tosca, panin Nearco kordeks valmis ja pesin pärast kordetamist. Kogu mu tööpäev.

Ja Marlon pole siiani tallis käinud. Pole temaga rääkida saanud. Eile õhtul me ei käinud La Luxi omanikega pitsat ka söömas, pidime täna minema hoopis.

Codice fiscale

Kolmapäeval tegin ainult Nearcole ja Aresele kordet. Pidin Mendietat ka liigutama, aga jäime vähe hilja peale. C ei sõitnud, kuna talli tuli see perekond, kellel La Lux on ja tegeles nendega.

Eile lõunal tegelesime natuke paberimajandusega. Läksime mulle siis kohalikku codice fiscalet taotlema. Nimelt siin on see kood peaaegu nagu meie isikukood. Ainult isikukoodi saame meie sündides ja see on täiesti personaalne asi. Siinne "makuskood" on aga taodeldav, pikem, sisaldab tähti ja on üsna segadust tekitav itaallastele endilegi.

Koodi oli vaja, et ma saaksin oma korteri lepingu allkirjastada ja pärast seda end elukoharegistrisse kanda. Koodi taotlemiseks on aga vaja elukoha aadressi, mida ei saa kirjutada lampi, ilma, et mind elukoharegistrisse oleks kantud. Üsna nokk kinni-saba lahti teooria, või mis? Elli ütles, et kui meil veab, siis saame koodi ilma, et mul veel aadress oleks. Sain, aga see oli ka paras naljamäng.

Kuna kohale jõudsime 13.05 ja loomulikult ka ametnikud lõunat peavad, siis pidi koht avatama 13.30. Passisime niikaua ooteruumi ukse taga. Ooteruumis on automaat, kust omale järjekorra number võtta, nagu pangas. Selleks pani turva paberilehe ukse peale ja pidime oma nimed sinna kirjutama, et kes automaadi kallale esimesena saab. Pärast uste avamist kõik trügisid sisse ja hakkasid vaidlema, et kes on kes ja kellel ikka õigus number esimesena võtta on :) Mingi kooli söökla järjekord tuli meelde...

Võtsime numbri ja Elli nägi ka, millised inimesed just selle sama probleemiga numbri võtsid. Millegi pärast ei tulnud tabloole meie numbrit tükk aega ja Ciccio oma kannatamatusega võttis teise numbri ka, aga teisest sektsioonist. Siis vaatasime, et inimesed, kes olid pärast meid järjekorras, aga sama murega, olid juba endale mingi teenindaja leidnud ja ajasid asju. Siis Ciccio trügis ka meid uksest sisse, kui viimaks me number tabloole ilmus ja mingi väga pahura ilmega tädi andis meile blanketid, mida täita. Kirjutasin sinna siis rõõmuga ja korrektselt oma perekonna nime ja sünnikoha, mis neile tundmatuid tähti sisaldavad. Siis C võttis juba kolmanda numbri, et löögile pääseda ja lõpuks ikka me võtsime suvalise tädi rajalt maha. Igatahes sain oma tähtsa paberi koos koodiga, saatsime koodi korteriomanikule. Nüüd pean lepingule allkirja andma, saama lepingu koopia omale, minema sellega uuesti sinna majja, kust koodi sain, andma neile aadressi, siis tegema taotluse oma tessera sanitaria jaoks. Ehk siis mikrokiibiga tervisekaart, mis näeb välja umbes nagu meie ID-kaart, ainult ilma pildita. Selle olemasolul saab arsti juurde minna, arstid saavad retsepte mulle kirjutada ja tubakaautomaadist saab sigarette osta.

Vot niisugused süsteemid on siin riigis. Ja neil isikukoode polegi ? Vähemalt Ellilt küsisin ma ja siis ta ütles, et ta küll ei tea. Ma arvan, et on, aga nad lihtsalt ei kasuta seda. Sest muidu jäin mõtlema, et kuidas toimib see süsteem, kui mõni itaallane Eestisse peaks tulema ja meil asju ajama hakkaks. See maksukood küll meie isikukoodiga ei ühti. Aga meie riigis omale isikukoodi ju ei saa taodelda. Või saab ?

Igaljuhul pärast asjaajamist läksime mingist rehvitöökojast läbi, kust Ciccio traktori esiratta tagasi võttis. Kurtis, et selle parandus oli 30 € maksma läinud. Ma ei tea, kas tõesti parandus või oli seal uus rehv, ma ei uurinud,sest traktorid pole väga minu teema (:

Tallis ootas meid juba Andrea, see uus trennikutt. Panime Elektra valmis ja kapju puhastades nägin, et C oli valet jalga seal parandanud. Teise jala kabi on palju hullemas seisus. Igatahes tegime pool tundi Andreaga tööd. Olime selles jooksuaias ja õppis natuke traavitama ja hobuse liikumist tunnetama. Mingi jama on ta jalgadega ikka, ilmselt tuleb järgmisel korral jalus tiba lühemaks panna. Aga muidu ta kuulab mind ja arutleb ise ka ja proovib ja tahab tõesti õppida ilmselt. Ellile oli ka öeld, et ta on suht väss pärast tänast, et sai ikka trenni tehtud jälle. See on hea.

Sõitsin ka veidi Elektraga. Koperdas väga palju ja ikka üsna kindlalt tiris end nurkades platsilt minema. Pärast jalutades tõmbas endale veel herilase ninna või suhu. Ma ei tea, aga sahmis tükk aega ja lõpuks, kui nina sügas vastu jalga, nägin surnud herilast maas. Suht rõve.

Pärast läksime pessu. Maarja sai ka oma õppetunni. Et ka magava hobuse kõhu alla ei tasu ronida. Tavaliselt ma seda ei teegi, aga see üks kord, kui ma vasakult poolt ka paremat esijalga pesin ja Elektra parema tagumisega oma mingit kärbest kõhu alt ära ajas. Virutas mulle kabjaga täpselt kõrva taha, peakolu pihta. Õnneks õrnalt, või noh, mitte väga, aga mitte ka nii, et mul pildi oleks eest löönud. Õhtul katuke tuikas, aga  pea ei valutanud üldiselt. Täna on ka ok.

Veel ootasin sõidust Arest ja pesin tema ka puhtaks, muud ei teinudki. Lõpetasime 18.50 tallis, hobustel oli juba söök ees tol hetkel, aga ikka tulime 19.50 tallist ära, sest saabus Elektra tropist omanik ja andis pool boksi üüri rahast ja seegi oli pool juuli kuu eest hoopis. 

Sellised lood. Ma lähen nüüd vanntuba koristama, sest täna on reede ja see on nüüd reedeti mu püha kohustus. (:

Uudiseid

Jah, mina olen ka veel elus. Lihtsalt tekkis olukord, kus mu interneti pakett jamaks osutus ja elli praegu asja uurib. Ei saa ju olla nii, et maksad 20 € kuus ja saad selle eest 5 GB maksimum kiiruses netti ning pärast seda võid näppu imeda, kui tahad... Igatsen Eesti it-süsteeme.

Muidu teeks vaid kiire kokkuvõtte, et korterisse saabus eile uus elanik viimaks. Nüüd oleme kolmekesi. Uus tüdruk on ka 22 aastat vana, aga nägi esmapilgul välja nagu 30. Ma ei tea, mida nad söövad siin.. Tähendab, tean küll, aga miks nad kõik nii vanad välja näevad? Igaljuhul ta on üsna suur tüdruk ja üsna energiline ja valju häälega. Aga muidu paistab tore.

Talli... Noh, vahepeal oli üks väike keeruline periood, aga mis ma sest ikka siin kirjutan. Kes teavad, need teavad. Lõppes asi sellega, et ikka paganama hea huumorimeel peab olema, et sellises kohas toime tulla. Või siis paganama külm süda, aga viimast ilmselt mul pole, seega panustan huumorimeelele.

Uuest hobusest juba kirjutasin? La Lux on tema nimi (Valgus, ladina keeles). Ma ei tea, miks, aga ta ikka meenutab mulle Calitat väga. Aga ei tea, ei tegele temaga väga ja las see parem jäädagi nii. Küll aga kutsusid hobuse omanikud meid reedel pitsat sööma. Toredad inimesed, nagu nad siin kõik.

Ratsutanud.. Hmm, vist ei ole. Kuigi homme C tahtis, et ma Elektraga sõidaks, aga E vajab seppa. C midagi seal käkerdas täna, kuulsin, et haamer töötas. Aga eks vaatab. Mul pold aega vaadata, puhastasin kanalisatsiooni auku pesuboksis. Vabatahtlikult.

Uudis. Või noh, mis uudis see ka on, oli juba ette teada. Aga Serena tegi siin Corintoga sõite ja ühel päeval naases trennist hobune katkise küljega. Printsessi jallud ei ole ju nii tugevad, et ilma kannusteta tööd suudaks teha. Jalg ei püsi tal aga paigal ka ja üldse on printsessike nii pagana kõver seal seljas, et silmal on kole vaadata. Näitasin siis printsessile endale ka tema jala-tööd. Ta vaatas, ütles, et oh, vaesekene. Ja siis küsis maailma tobedaima küsimuse, mis üldse esitada saab: "Aga äkki see on palavusest?" *Peksan peaga vastu seina* Heitsin talle tõeliselt ebanormaalse pilgu ja ütlesin, et tema jalg tegi seda. Preili kalpsas platsile, kus olid Elli ja C, ütles, et ta tegi hobusele natuke haiget oma kannusega ja siis läks oma emmega kodu poole. Elli jõudis talli, vaatas, et see nüüd küll natuke polnud. C oli vihane suht ja terve õhtu rääkis, kuidas Serena ei suuda kuidagi õpetussõnu kuulda võtta. Iga käsu peale preili naeratab ja hüüab teadlikult : Jaa!

Igaljuhul järgmisel päeval vist küsis printsess, et kas ta võiks Elektraga jälle sõitma hakata, et talle see Corinto ei meeldi. C oli ikka kuri ta pihta, aga nõustus. Täna oli siis Serena ja Elektra trenn ja hommikul püüdis C Eliole helstada, et talle öelda, et hobune läheb selle preili käes küll päris käest ära. Parem andku ikka hobune mulle sõita. Vaevalt, et Elio nõus on, sest pean meelde tuletama, tal on armukade tütarlaps. Tegin ettepaneku siis, et äkki saab Corintot tundides kasutada, kuna hobune on hea rahulik ja pigem laisk. Saavad äkki Ericad ja Andreinad endale vähemalt tugevad jalad, kui ilma kannusteta sõidavad.

Trennidest rääkides, siis Andreina ei suuda küll mitte midagi oma kahe kõrva vahele talletada. Ericale vähemalt seletasin, kuidas käib õigele jalale kergendamine. Lisaks andsin üks päev trenni Nicole'le, kes on see väike tüdruk, aga oskab sõita rohkem, kui Andreina. Ps, kuulsin täna, et ta oli ise palunud, kas ta minult trenni saaks. Ja siis veel üks uus trenniline, 28-aastane mees, kes, vastupidi, näeb välja nagu 19-20. Sellel on ka armukade tüdruk (peab vist mainima, et kõik naised on Itaalias armukadedad). Tüdruk oli tal tallis kaasas, kui C ütles, et nüüd saab kutt minult esimese trenni. Elli oli ka platsi ääres ja ütles, et alustades vaatas tüdruk mind niisuguse näoga, et ära-käpi-minu-meest. Elli vestles temaga pisut ja lõpuks oli preili ise ka hobuse selga tahnud minna, et ma jalutaks mõni kord teda käe kõrval. Kutt (Andrea) oli ka mu trenniga lõpuks rahul. Algul ta ju kartis mind, sest Ciccio oli öelnud, et ma nõuan perfektsust. No vabandage, aga ma olen lihtsalt aus tüdruk, ega hakka mingi jama eest inimesi kiitma lihtsalt selle pärast, et nad õnnelikud oleks. Selleks on uus taktika. Küsi neilt korraga nii vähe, kui võimalik, et nad igal juhul hakkama saaks ja siis võin kiita. Siis on hundid söönud, aga lambad ikka terved. Ühesõnaga ilma jalusteta sain ma selle kuti lõpuks ilusti istuma ka ja pärast ta oli Ellile öelnud, et tundis kohe, et sai ikka trenn teha. Novot.

Ehk siis, C lubas mulle rohkem trennilisi anda, et kogu jama oma kaelast ära veeretada. Mulle sobib. Kuigi peab olema hoolikas, sest minu ülesandeks jääb siis need algajad õnnelikuks teha. See kõlab rohkem nagu mingi klienditeenindus, kui ratsutamise õpetamine. Aga noh, ma polegi ju ratsutamisõpetaja. Klienditeenindus ilmselt sobib mulle ka.

Lisaks veel plaanin Marloniga vestelda. Täitsa ise, itaalia keeles. Et äkki ta ikka tahaks oma Ladyt mulle sõita anda. Teen aga nutuse näo, et mul ei ole hetkel hobust, kellega sõita (mis on muideks tõsi, seega valetama ei peagi), aga tahaks nii väga ja kuna tema meil tihti tallis ei käi, siis äkki tohin Ladyga natuke kablutada. Tüüp pole meil ju jälle talli nägu näidanud. Selle aja sisse oleks juba palju ratsutamist mahtunud. Vastutasuks ütlen talle, et võin talle iga kell midagi õpetada, kui ta vaid ise tahab paremaks saada. Ja kui ma väga äärmusesse laskuma pean, siis võin pool seppa kulu ka kinni maksta ja ta hobusele midagi ilusat ja hädavajalikku osta. Aga ma loodan, et Marlon käitub mõistlikult. Aga lootus pidigi lollide lohutus olema...

Ja siis veel.. Et varsti saabki minust päris itaallane. Esmaspäeval annan korteri üürilepingule allkirja, teisipäeval saan oma koopia ja siis tuleb registratsioon kohalikus registris. 9-10-st oktoobrist alates võin siin riigis aasta veel viibida. Või siis nõuab Eesti riik minu tagasitulekut 9 kuu pärast... Ma ei tea, ma pole kindel.

Lähen nüüd vaatan Süvahavva uue osa ära ja kulutan Elli netipulga limiiti ka natuke. Loodan, et enda oma saan peagi tagasi ja normaalsete tingimustega. Seni ei pruugi mind netis kohata väga, seega teadke, et ma olen endiselt elus ja tegelikult mu eest hoolitsetakse siin hästi (: Tervitused teile !

Ikka veel imestan

Eile käisin tallis. Uus hobune polnud ikka saabunud. Pidi saabuma umbes poole tunni pärast, aga peagi helistas, et saabub alles õhtul.

Talli minnes oli meie katkise uksega vana külmkap välja visatud ja asemele saabus lõpuks siis kohvi- ja snäkiautomaat. Idee on tore, aga mulle ei meeldi, et need masinad seal nii suured on. Üks klaasuksega ja nad seisavad euroaluse peal, mis on väga suur ja koridori ruumi on nüüd vähem. Kogu see kohvimajandus paistab olulisem olevat kui hobuste turvalisus.

Aga veendusin veelkord, et ega need hobused siin tallis ongi teisejärgulised. Inimene on ikka palju tähtsam, kui mingi neljajalgne karvik. Näiteks neiu Andreina, kellele trenni annan ja üritan seletada, kuidas ta traavis ilusasti istuma peaks, enne, kui galoppi teeks mu tunnis. Tähendab, tema isa helistas ühel hommikul, kell 6.30, Cicciole ja ütles, et tema tütar peaks saama rohkem traavi teha, galoppi sõita ja hüpata ning üldse oleks parem kui tema tütreke Mendietaga sõidaks. No kurat! Ma saan aru, et laps on omale võtnud lemmikhobuseks Mendieta ja korra tal seljas ka istunud, aga no mida nad omale ette kujutavad? Kõigepealt Serena, nüüd Andreina isa. See on haige.

Teiseks veel Luisa. Eile helistas Cicciole ja ütles, et ma talle Petulia valmis paneksin. C, Elli ja isegi C vanemad olid kõik väga hämmingus, et mis mõttes... Kas mu orjatöö juba läbi pole?

Nimelt alustasin tööd 7.augustil, 8.aug sain raha ja kokkulepe oli, et kuu aega. Kuu aega lõppeb tegelikult siis 7.septembril. Kõik oli hästi, Luisa käis iga päev tallis, panin valmis, pesin, kuivatasin, määrisin rohtu jne.. 19. august tuli ta talli ja ütles, et järgmised 2 nädalat ta vist talli ei tule, kuna läheb puhkusele jne. Ütlesime, et lükkame need 2 nädalat edasi ja aitan siis, kui tagasi tuleb. Kahe päeva pärast oli Luisa jälle tallis, mitte puhkusel. 22. ja 24. august aitasin teda jälle, mis tähendab, et see üks nädal sai ikkagi töötades mööda saadetud. Pärast 24. ma teda aidanud pole. Eilseks oli 24. agustist aga möödas juba 5 nädalat. Seega isegi, kui ta tahtis 2 nädalat edasi lükata, siis on see aeg tal ka läbi. Ei ühtki juttu, telefonikõnet ega palvet, et ma ta hobusega midagi teha võiks. Ja siis helistab mingi keset septembrit, et ma aitaksin, kui C ütleb, et kas see tööaeg juba lõppenud pole, siis naine vastab talle, et tema kalkuleerimise järgi peaks veel kolm nädalat tööd mul jäänud olema. No kena.

Järgmine kord olen targem. Elli ja C ütlesid, et kui sai kokku lepitud, et kuu aja eest maksab mulle, siis kuu aega lõpeb 7. sept ja ise teab, palju ta selle jooksul tallis käib. Kui ei käi, on tal õigus helistada ja paluda, et ta hobust kordetan või välja viin sel ajal. Pärast oli ta tallis väga pettunud ja rääkis Pierole ka kõigest kurjast, mis me talle teeme. C isa kuulis aga pealt ja ütles, et Luisal pole õigus. Luisa oli talle vastanud, et mina ise oleks pidanud huvi tundma, kas ma võin hobust kordetama minna ja välja viia. Sorry, lilleke, aga mind jätab see Petulia küll külmaks ning mina ei tea, kuidas sa oma hobust treenida tahad. Sina maksid, sina ütled, mida ja millal.

Siis veel Tosca köhis ja pidi poolteist tundi katkise raamiga sadulaga tööd tegema. C lubas talle õhtul rohtu anda, aga õhtul leidis mingi selgituse ega andnud. "Homme ta ei pea töötama niikuinii"

Õhtul saabus meie uus hobune ka. Ok, mitte meie hobune, aga uus tööloom küll. Hirmus vana paistis välja, kui treikust maha astus. Nõhus selg ja mitte midagi väga ilusat. Unustasin ennast ju normaalsesse maailma jälle, aga reaalsus on see, et osteti 12 aastane hobune, kelle hinnaklass pidi siin piirkonnas olema tavaliselt 7-10 tuhat €, kuid selle looma peale oli kulutatud umbes 3 tuhat €. Kas siis ei teki küsimus, et mis sel loomal viga on? Miks nad neid haigeid hobuseid ostma peavad? Miks ei ole meil tallis Mitte Ühtki TERVET hobust ?? Ohh..

Õhtud väljapool talli on palju ilusamad. Eile käisime näiteks McDonald'sis söömas ja Carmelo on mingisuguse pisikese Daewoo Matize kusagilt välja võlunud. See on bensiinimootoriga ja puha. Sain mäki kõrval olevas suures parklas autoga sõita üle pika aja. Nii äge :) Sõitsin suurest parklast mäki parklasse ja parkisin auto perfektselt ära ka, mitte nagu C iga kord, kuskil viltu ja üle joonte. Olin burksi ära teeninud küll. Pärast läksime Metro taha väljakule kastaneid sööma, mida C hommikul korjanud oli. Siin maal ju sünnivad kastanid süüa ka toorelt. Eelmine kord proovisin neid röstitult, või õigemini gaasipliidil valmistatult. Ei old midagi erilist. C ütles, et päris tulel valmistatult on nad paremad, eriti koos valge veiniga.

Elamisest üldiselt

Teisipäeval ja kolmapäeval ma ka tallis ei käinud. Haigused pole toredad asjad. Veetsin kaks päeva kodus ja kui parem oli, käisin õues jalutamas. Tegelikult on üsna huvitav siinset elu jälgida. Inimesed ärkavad vara. Kui ühel hommikul miskipärast oma silmad kell 5.30 avasin ja aknast välja vaatasin, nägin vastasmaja uksest üht pensionäripaari välja astumas. Automürinast rääkimata, mis sel kellaajal juba kuulda oli. Kõik peavad minema kusagile. Elu algab varavalges, siis kui mina veel magusat und naudin. Mulle tegelikult meeldib vara ärgata ja näha seda, mida ma igal hommikul ei näe, kuid ma lihtsalt armastan magamist.

Sel ajal kui mina ärkan ja oma hommikuste tegemistega ühele poole saan, hakkab lähenema vaikselt lõuna aeg. Lõuna algab siin umbes kella 12 ajal. Enne seda on mu maja kõrval minimarketis tihe sagimine, kuna inimesed ostavad koha peal valmistatud paninisid omale lõunaks, valivad puuvilju ja ostavad miskit juua. Kell 12 sulgeb oma uksed pagaripood siin lähedal ja kõikide teiste pisemate poodide töötajad sõidavad koju lõunale. Kui kella 13 ja 14 vahel tänaval jalutada või rõdul seista ilusa ilmaga, ei kuule enam väga palju autosid. Rõdude uksed on avatud ning sealt kostub tänavale inimeste juttu ja taldrikute klirinat. Kõik on perega ühise laua taga einestamas.

Tavaliselt ma seda aega ei näe, kui poed jälle avatakse, kuna siis olen ma tallis. Igaljuhul 15.30 ei ole minimarket oma uksi veel lahti teinud. Tõenäoliselt avavad kell 16.00, mis teeb 4 tundi lõunat. Poe uksed sulguvad jälle õhtul kell 20.00. Ja see pole mitte ainult meie pisikese marketikesega nii, naid ka suuremad poed suurematel tänavatel. Jah, avatud on mõni suurem Conadi keti pood, millega ühes majas on kohvikud, kus inimesed lõuna ajal viibivad. Avatud on terve lõuna ka Metropolis. Ent suur kaubanduskeskus avatakse esmaspäeviti kell 14.00. Suletakse igal õhtul kell 20.00. Ning inimesed ei kurda.

Ei kurdeta selle üle, et kella kümneni ei saa alkoholi osta. Kodudes on alati mõni õlu külmkapis ja veinipudelid oma tagavarast võtta. Kes juua tahab, läheb baari, mis tavaliselt varahommikuni avatud on. Inimesed varuvad toitu oma koju ning Metropolises ostlemas käies võib näha, millistes kogustes toidukaupa ostetakse. Olgu, siin on ka suured pered ja toitu kulubki rohkem, kuid siiski. Lihtne näide, et ka minu korterikaaslasel seisab "sahvris" mitu plokki vett ja eile tõi uue ploki seda aegumatut piima. Sest iga piimapaki või veepudeli järel pole ju vaja poodi joosta. Ning pealegi tagavara veest olen ma teile juba rääkinud ;)

Üldiselt, ma küll imestan iga päev mingisuguste huvitavate tegude üle, millest Elli mulle jälle räägib, aga ma olen nüüd sellel tasandil, kus itaallased tunduvad mulle isegi inimestena. Varasemalt tundsin end kui mõnes subtiitriteta filmis, vaatasin silmad pärani ja imetlesin kõike, mis mu ümber toimus. Nüüd ma neid erinevusi nii väga tähele ei pane. Jah, siiski on võõras vaadata, kui ülikondadega mehed rolleriga tänaval sõidavad või hilisõhtul pime parklanurk "kõikuvaid" autosid täis on pargitud.

Olgu, tegelikult endiselt imestan ma inimeste üle, kes ostavad Roomast 1000 € eest taksikutsika ja siis sellest tüdinevad, kuna too närib jalanõusid. Koer jäetakse kinnisesse autosse päikse alla ja öeldakse tuttavale, et näh, võta palun omale, mul on siiber. Või imestan, kui räägitakse veterinaarist, kes kiipi valelt poolt otsib, hobuselt musi küsib ja üteb, et kõik on korras, kirjutab vaba käega antibiootikume ning et sama veti töö tagajärjel suri hobune operatsioonil. Küsisin, mis opiga tegu oli. Kastratsioon. Pikali, boksis, mida pole koristatud. Ma isegi ei osanud tuua näidet, millal oli viimane kord, mil mõni normaalne hobune oleks Eestis surnud kastratsiooni tagajärjel?

Imestan, kuidas hobuseomaniku pruut võib olla armukade ega lase seetõttu kellelgi teisel oma peiu hobusega tegeleda. Elli arvas, et ilmselt seetõttu, kuna naise vennal olid ka hobused, kuid vend hukkus autoavariis. Hobused jäid pere hoolde, kuid keegi ei teadnud neist muffigi. Seega naine otsustas hobused mägedesse lahti lasta, nii pole vaja sööta-joota ega veti-seppa kutsuda. Ja kui hobused vahel linna satuvad, siis inimesed kardavad. Ei tea, küll, miks...

Ning ma endiselt imestan n-ö meie talli maine hoidmise üle, kus preili-Serena isa helistas Cicciole ja palus teda, et tema tütar hüpata saaks. Vahet pole, mis hobusega, vahet pole, mis kõrgust, vahet pole, mis istakus, peaasi, et hüppaks. Muidu tütar tuleb koju ja räägib halbu asju talli kohta ning isa ei viitsi seda kuulata. Ikka imestan, mismoodi Ciccio suust kõlavad algajatele trennilistele sõnad  bravissima ja perfetto, kui tegelikult pole C selgitanud, kuidas õigesti sadulas istuda ja iga liigutust tuleb tagant kiita, et inimene tahaks järgmisesse trenni tulla.

Lihtsalt... Nad on ka inimesed, ainult neil on väärtushinnangud vähe valed. Elli ja Ciccio on isiksustena väga toredad, lahked ja abivalmis. Ciccio küll üsna huvitava karakteriga ja äärmiselt omapärane, kuid siiski. Ja pealegi tean ma mõningaid inimesi, kes on äärmiselt heasüdamlikud ning saavad ka aru, et kogu see mentaliteet siin riigis on vähe jama. Aga neid hoiab siin omavaheline suhtumine. Lõuna-itaallane, kes 5 aastat Milanos on elanud, tuli tagasi ja ütles, et siinsed inimesed on soojad, naeratavad ja lahked. Põhjas ei öelda "tere", kui baari/poodi/kuhu iganes sisse astutakse. Põhjas ei naeratata võõrastele inimestele. Inimesed on külmad ega lase endale ligidale. Kas kõlab kuidagi tuttavalt? Itaallane jääb Itaaliasse, oma koju, teiste itaallaste pärast; eestlased lähevad Eestist teiste eestlast pärast ära, sest me otsime midagi paremat. (Ning nüüd ka Eesti Energia pärast, nagu kodustest uudistest lugenud olen.) Seda kõike muidugi üldises pildis, aga nii see paistab olevat. Tean muidugi, et ega see Lõuna-Itaalia elugi lilleline ole, aga sellest võin teile järgmistel kordadel kirjutada.

Vabandan, et tekstist nii mitmeid kordi sõna "inimene" leiate :) Sõnakordused olid ka gümnaasiumis mu probleemiks.