Ciccio kiiks ja uuest kodust

Esmaspäeval läksin talli, näitasin oma uusi papusid, mis mulle kingiti... Ja ütlesin Cicciole, et näe, C tõi mulle kingiks kaitsmed ka. Ciccio vaatas, näppis, oo, ilusad, aga neid küll C ei toonud, kui ta hobuseinimene pole. Küll aga ei mahtunud talle pähe, et ta ei näinud, kuidas ma need kaitsmed poest tallini transportisin nii, et tema ei näinud. Igaljuhul talle meeldis mu ost. Ja siis juhtus see, mida me Elliga arvasime. Cicci ütles: "Jaa, need on nii ilusad kaitsmed, neid hoiame kapis võistluste jaoks." EI ! Ütlesin, et viskame need mustad jurad minema ja kasutame neid. Ciccio ikka ajas, et ei, need mustad on head kaitsmed ja uued on liiga head, et kodus kasutada.

Nimelt on Cicciol kiiks panna kõik uued ja ilusad asjad kappi ning kasutada neid vaid võistlustel. See on muidugi tore, et võistlusteks meil ilusad asjad on, aga ühel päeval avas C oma varustusekapi ja sealt tuli välja igasugu asju, mida tegelikult oleks tallis vaja kasutada. See on see.. mingi hoiak. Et need ilusad asjad paneme paremateks päevadeks. Teate, tegelikult on nii, et need on vaid asjad. Uued asjad on kõik ilusad, aga asjad on tehtud kasutamiseks. Asju saab osta, kasutada, parandada ja vajadusel uuesti osta. Ei ole asju, mis on liiga head, et kasutada.

Elliga rääkisime ükspäev varustusest, et on normaalne, kui igal hobusel on oma hari, eriti Rosital, kuna tal mingi naha värk praegu on. Elli ütles ka, et ta tõi Aresele ka oma harja ja harjakasti... Ma jäin mõtlema, et huvitav, miks ma neid siis näinud ei ole? Loomulikult seepärast, et Ciccio pani harja kusagile peitu, et seda võistlusteks kasutada. Esmaspäeval me muud nalja ei kuulnudki, kui et head asjad on kõik võistlusteks. Minuarust võiks siis ju kodus ka näiteks Mendietaga treenida, kuna ta väga terve pole, ja Arest hoida boksis võistlusteks. Aga noh, Cicciol umbes nii ongi, et hobused on ainult võistlemiseks, mitte mingisuguseks maastikul jalutamiseks või jumala eest koplisse laskmiseks. Sest maastikul võib hobusega midagi juhtuda ja ta ei ole inimene, kellel väga veaks. Alati on mingi probleem, et ei saa võistlema minna. See selleks, tegu on juba süvenenud probleemiga, mida välja juurutada väga raske.

Vahel on mul tunne, et ma tahaks Ciccio tooli külge kinni teipida, tõsta siis tool kopli ette ja lasta Nearco või Mendieta koplisse mürama. Ma kujutan ette, et ta tunneks sama, mis klaustrofoob hämaras liftis 12. korrusele sõites... Tegelikult olen ma normaalne. Hmm.. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas jõuluks koju saada :D

Muidu esmaspäeval ja teisipäeval sõitsin jälle Rositaga. Täitsa lõpp, mulle meeldib see hobune. Ta on nii tubli. Vähemalt mina tunnen vahet, et ta juba mõikab mu märguandeid paremini ja teen temaga rohkem üleminekuid ja suunamuutusi, et teda pehmemaks sõita. Ciccio vähemalt ei sega mind, kui Rosiga sõidan. Aga eile läks küll Rositaga trenn käest ära. Ma ei vaadanud kella, kui pikalt temaga tööd tehti. Mina jalutasin pikalt ja tegin traavi, miski 20-25 min vast kokku. Siis sõitis Angielo. Vaatasin, et viimaks ikka lõpetas ka, aga siis läks veel Ciccio selga, et galoppi ka teha. Hmhh. Nüüd on hobusel kolm puhkepäeva, loodan, et vähemalt saan üks päev kordet teha talle, et ta lihtsalt lampi seisma ei peaks.

Käisin tema puhul välja veel mõtte, et äkki see naha teema on allergia putukatõrjele. Kasutame putukatõrjena õunaäädika ja tsitronellaõli segu. Lihtsalt tuli nagu mõtteks, sest söödast see ilmselgelt ei tule. Muidugi rääkisin ma Ellile veel, et põhjuseks võib olla mitte puhas boks ja stress, kuna hobune on olnud 2 aastat vabapidamisel varasemalt. Aga kuidas sa Cicciole ütled, et boks on must, ta ju võtab märja saepuru iga nädal välja ja iga kuu aja tagant vahetab puru välja. Varem võttis kord kuus märja puru välja ja teised tallid ei korista üldse bokse... Aga Ciccio arvas nüüd, et jah, just, see tal ongi. Allergia putukatõrje vastu.

Igatahes eile õhtul pärast Rosita pesu sain ma Francescalt 20 €. Tegin küll nägu, et oi, ma olen nii üllatunud ja väga kena teist.. Aga tegelikult kõige selle eest 20 kuus. Elli pärast ütles, et nad lubasid pool anda praegu ja pool laupäeval, kui oma puhkuselt tagasi on. Noh, 40 kuus on juba ok. Elli arvas, et vähe. Mina ei kurda.

Kui veel eilsest kirjutada, siis Serena käis Elektraga sõitmas ja hüppamas. Hüppasid galopis väikest rada 4 takistusega. Oleks te Elli nägu selle peale näinud. Talle ei meeldi, et Serena Elektraga sõidab. Mulle ei meeldi, et Serena üldse sõidab ja hüppab. Tal oli alles põlveopp ja üldse ta pingutab vähe oma suhtumisega üle. Aga siin ongi inimesed imelikud, tuleb lihtsalt harjuda (:

Täna hommikul käisin viimaks oma silmaga uut korterit ka vaatamas. Teate, täitsa kena pesa on. Alustades juba väljast, see maja on ilus. Väisukse tagune oli ilus, kus postkastid ja uksekellad on. Välisuks on klaasist, sealt sisse minnes on trepikoda nagu üks suur fuajee. Istekohaga ja peegliga, trepp ja lift. Lift on samasugune nagu Catanzaro kolme tärni hotellis. Peegliga. Hakkan elama 4. korrusel, kaheksakordne maja on. Sisse minnes on avar elutuba, kus oli vaid üks diivan ja kirjutuslaud riiuliga. Väga tühi ja natuke kõle, loomulikult veel valged seinad, mis selle kõik ära rikub. Aga muidu oli superilus köök, kaks wc-d, millest üks on pisike koos pesumasina ja kraanikausiga, teine aga suur ja avar, koos dušinurga ja eraldi vanniga. minu tuba on üpris pisike, aga mahutab voodi, öökapi, kirjutuslaua ja riidekapi. Aken on avatav ja tuleks natuke tuulutada, vaade pole just kõige ilusam, siiski linn. Elutoast läks uks rõdule, rõdu on suur ja kaarja kujuga ning seal on teinegi uks, mis läheb kööki. Kohtasin oma ühte korterikaaslast ka, tundus täitsa ok, kuigi siiski itaallanna, eks... Teine tüdruk pidi nädala lõpus tagasi tulema, kes räägib vähemalt natuke inglise keelt ka.

Homme hommikul lähme ostame mulle pesukuivatusresti ja voodipesu ning ehk veel midagi. Viime need korterisse, saan võtmed ja reedel ilmselt kolin sinna. Praegune kodu on ju vaja septembriks vabastada. Uue korteri lepingu pidime sõlmima aga septembri lõpus või esimesel oktoobril, mis on ka viimane aeg, et siis mu kohalolek ära registreerida. Kõik on korras, paberid on käigus ja Elli tuttav tegeleb lepingu koostamisega, sest mul korteri leping on veidi teistsugune, kui kohalikel. Aga korteriomanik on jälle Elli tuttava tuttav, mis on hea.

Ja internetti korteris ei ole, seega pean Elli pulka jääma kasutama. Loodan, et seal on siis vähemalt parem levi.


Pärast käisime poes, ostsin Elektrale pesulapi, et teda pärast trenni ei peaks kõva harjaga nühkima. Eile katsetasin, et teda lapiga pestes on ta palju rahulikum. Ciccio veel ei tea, et see Elektrale on. Kui selle talli viin, siis ta kindlasti ütleb, et võime seda võistlustel kasutada.

Ahjaa, hommikul avastasin, et keegi oli mulle surnud hiirepoja ukse taha vedanud. Mõtlesin, et mu Kiisu on lõpuks mulle ka süüa toonud. Kui aga pojakese põõsa alla viskasin, kostus teiselt poolt heki tagant üks jäme mjäu. Mind põrnitses mingisugune musta-valgekirju kiisu. Selge, otsisin hiirekese üles ja viskasin talle. Kassil oli lõbu laialt ja mängis sellega tükk aega. Kassid on ikka ägedad :)

Pilte võistlustelt

Mägedes kasvavad lilled nagu meilgi. Aga kes on lille peal?

Võistlusväljak

Soendusväljak

Platsi kastmine

Rada on võistlejatele tutvumiseks avatud. Oi, takistus jäi ehitamata.
Teine takistus samuti, kuid see on kaadrist väljas.

Pisike tubli rikas tüdruk, kellel on ikkagi kolm isiklikku hobust.

Aga nägi ka ilusaid hüppeid ja palju häid hobuseid

Juba vana hobune, kelle kohta Ciccio teadis rääkida, et pidevalt on
mingeid rohtusid täis topitud, et ainult võistelda saaks 

Isegi niisuguseid asju võib Itaaliast leida. Päris kodune tunne.

Ebakorrektne võistlusvorm, eelmises sõidus paljanes pluusi ja pükste vahe.

Esimesel takistusel on onu veel viisakas.

Camigliatello võistlused

Tervitused teile. Paar sõna sellest, et reedel sõitsin jälle Rositaga natuke. Mulle täitsa meeldib see hobune, sest kui alustasin ja ta vasakule poole pööretel oli mega kange ja õlaga kõvasti sisse vajus, siis varsti suutsin talle selgeks teha, et mingisugune paine võiks ikka sinnapoole olla, kuhu sõidame. Tubli hobune on. Jalad olid ka reedel paremad ja Angielo tõi mingisugust rahustavat geeli ka kõõlustele. Noh.. ega see paha ei tee. Muidu pärast oma sõitu läksin Petuliat pesema ja varsti saabud Angielo Rositaga. Ütles, et nad kukkusid. Kukkusid jah, mõlemal jala pealt karv maas ja üleni tolmused. Sammus oli hobune koperdanud ja nina maha pannud. Õigemini nad ei tee sammu, vaid kulgevad niisama pärast trenni mööda platsi. Aga kõik läks hästi.

Laupäeval umbes 11 hakkasime Silasse sõitma, et võitlusi vaadata. Oh... Teate, esimesed parkuurid oli nii hariv kogemus, et ma sain täitsa aru, miks Ciccio mulle kogu aeg ütleb, et ma hea ratsutaja olen. Hakkasin seal isegi seda uskuma. Mõni ratsanik paistis olevat takistussõidu platsile täitsa ära eksinud, näiteks vesterni väljakult. Mõni lihtsalt ei osanud üldsegi mitte hüppe ajal seljas istuda, mõni oli väga vana hobusega, mõni äärmiselt ebakorrektselt riides arvestades oma kehamassi. ega ikka ei ole ilus, kui rasv sadulas loksub ja hüppe peal terve publik paljanevat tagumenti vaatama peab.

Platsimeeskonda kuulus vist 5 meest, kellest üks oli võistluste ametlik sepp. Nad tegid mega uimast tööd ja kui kuulutati välja, et rada on võistlejatele vaatamiseks avatud, ei olnud kaks takistust veel üles ehitatudki. Latid olid vaid oma kohal ja takistuse nr. Aga milleks...

Eks huvitavat, teistsugust, negatiivset, arusaamatut oli palju, aga räägin parem teile ühest huvitavast võistlusest, mida peeti. Kohalikud rääkisid, et see on väga omapärane Sila võistlustele. Platsil on üleval 8 takistusega üsna tehniline rada. Kõik on üksikhüpped, st ilma süsteemita. Antud on normiaeg ja platsile tulevad kaks võistlejat. Eesmärgiks on sõita mõlemal võistlejal rada 1 kord puhtalt läbi ning takistuse puhtalt hüppamine annab punkte. Kui esimene võistleja ajab näiteks 4. takistuse maha, peab tema paariline rada edasi sõitma, hüpates 5. takistust. Kui paariline hüppab ülejäänud raja puhtalt, alustab ta jälle takistusega nr. 1. Siis on justkui tema kord oma rada läbi sõita. Kui tema ajab mõne takistuse maha, peab esimene sõitja jälle raja üle võtma ja hüppama järgmist takistust. Kui ratsanik tõrgub, peab paariline hüppama seda sama takistust, mille ees tõrguti, kui temagi tõrgub, läheb kord jälle esimesele sõitjale. Olgu.. nüüd ma jäin kahtlema selles tõrke osas tegelikult. Igaljuhul maha võib põhimõtteliselt ajada iga takistuse, lihtsalt järgmist takistust hüppab teine ratsanik ja niimoodi vahetada võib senikaua, kuni aeg läbi saab. Aja mõte on aga see, et kes kogub rohkem punkte ja läbib raja kiiremini, on võitja. See eeldab aga head tiimitööd, et teine võistleja oleks iga hetk valmis rada üle võtma, kui mõni latt kukkuma peaks. Paljud seda aga ei mõistnud või arvasid, et paariline teeb puhta sõidu. Tuleb valvas olla.

Laupäeval ostsin varustuse poest (sama onu käest, kellega juba eelmisel korral kohtusin) omale pika steki. Muidu sõidame Marloniga ühe sama stekiga, kui too jälle sõitma hakkab, siis pean ma mingi roika võtma. Leidsin parema. Minu omal polnud hinda peal, aga täpselt samal stekil, mis oli 10 cm pikem, oli hind 10 €. Ütlesin onule, et minu stekk peaks siis ju vähemalt 9 maksma, sest see on lühem. Kauplesime mõnda aega ja sain steki 8 euriga kätte. Hiljem onu ütles Ellile ja Cicciole, et kas nad on kindlad, et ma Eestist pärit olen, paistab nagu Napolist, kust igasugu kauplejad pärit.

Võistlustelt läksime talli, söötsime hobuseid ja pärast seda Silasse tagasi, aga veidi teise kohta. Angielo ja Francesca perega pitsat sööma. Jõudsime suht hilja tagasi ja öösel oli näha, kuidas üks väike mäepealne mets tervenisti põles. Päris hirmus vaatepilt oli. Terve Cosenza ja Rende olid vingu ja tossu täis. Seekord oli ikka päris suur tulekahi. Pühapäeva hommikul oli vine kadunud, kuid nii minu kui ka Ciccio kodus oli terve õu tuhka täis.

Pühapäeval taas Silasse sõites oli näha, et tuli oli kontrolli alla saadud. Vaatasime jälle võistlusi ja käisin hobusepoes kolamas. Proovisin 95 euriseid ratsapükse teksamaterjalist ja 43 euriseid olematust materjalist pükse. Teadsin, et ma neid niikuinii ei osta, aga tahtsin ikka oma kanni nii kallisse kohta pista. Õhtul läksin ikka uue hooga kaitsmeid vaatama, et ehk saab nende räbalate asemele mingid uued kaunad soetada. Näppisin niisama Chetaki nahast kalleid kaitsmeid, mille esimene paar maksab poes 59 € ja tagumine üle 30. Onu tuli aga ligi, ütles mulle, et need on head kaitsmed ja annab mulle 4 tk 40 € ära. Elli tegi suured silmad seda juttu kuuldes.Ma nagu jäin ka mõtlema, et kas ikka õigesti aru sain, aga viimaks otsustasin ära osta. Materjal on hea ja kvaliteet ka, seega need peaks mõnda aega ikka kestma.

Lugu on aga selles, et Cicciot polnud ja tema ei tea siiani, et need ostsin. Kuna need on minu kaitsmed võin nüüd ise otsustada, kellele need peale panen, kui hobuseid valmis panen. Neid musta värvi räbalaid mina enam ei torgi ja viskaks need parima meelega prügikasti. Tean aga, et Ciccio ilmselt väga õnnelik pole, et oma raha kulutan varustusele, aga novembrini ma ka ei jaksa oodata, kuni ta ükskord Verona messilt suvatseb kaitsmed osta. Ehk mu liigutus saadab teda nüüd vähe kiiremini poodi kaitsmete järele. Kui ei, ei ole mul selle vastu midagi, et neid kaitsmeid peale Elektra ka teistel hobustel kasutan.

Täna plaanisime Elliga, et kui Elektraga sõitma lähen, panen kaitsmed peale ja teeme nalja, et mu Carmelo (mu salapärane C siis) tõi need mulle kingituseks Sitsiiliast. Teada värk, et Ciccio uskuma ei jää, aga nalja ikka teeme. Siis tuli välja, et mina täna Elektraga ei sõida, sõidavad Serena ja Francesca. Elli arvas, et Serenale küll ei ole hea mõte uute kaitsmetega hobust valmis panna. Mina jälle arvan vastupidi.  Ostsin kaitsmed hobuse heaolu pärast, mitte selleks, et kui mina ratsutan, on varustus ilus. Äkki paneb see Serenat ka mõtlema, et mida tema oma isiklikule Nearcole ostnud on... Või Mendietale, kellega sõitis ? Või mida tema on teinud, et mõnel ta hobusel siin hea oleks ?  Aga ilmselt ta ei tule selle peale, vaid tunneb rõõmu, et ta hobune hea välja näeb...

Muidu .. oma ratsutamise kaardist pidin ka teile rääkima. Et siis siin tuleb võistluslitsentsi hakata taotlema 6 kuud enne esimest võistlust ja selle kaardiga saab esimene aasta võistelda vaid 60 ja 80 cm. Selle kaardi eest pidi maksma 55 € aastas ja kui aasta aega on möödunud, siis saab vahetada selle kaardi vastu, mis lubab võistelda 90-115? Ja siis on juba vaja osaleda teatud arv võistlustel ja need puhtalt läbida, et järgmist taset saada jne.. Nagu järgusüsteem. Mõtlesin ainult, et pidime ju augustis mu kaarti ka taotlema, aga Elli rääkis, et C oli sellega juba juulis tegelenud ja kui ta nüüd ei eksinud, siis 13 juuli maksis selle eest raha. See tähendab, et täpselt 6 kuud hiljem ehk alates 13. jaanuarist saan ka mina osaleda võistlustel tasemega kuni 80 cm. Nüüd tuleb veel vaid hobune selleks leida. Stardimaksudest kirjutan ma teile teine kord.. See on mingi eriline süsteem siin. Igaljuhul, olgem õnnelikud süsteemi üle, mis meil Eestis tegelikult kehtiv.

Nii.. siis Marlon tuli ka eile talli, tal võeti kips ära, nüüd tuli meelde, et tal hobune ka on. Hobune pole 30 päeva boksist välja saanud. Päris lahe. Ma ei tea, eile sai igasugu juttu räägitud talle, äkki hakkab tal mõstus kuskilt otsast sisse voolama. Kahtlen. Igatahes võttis ta oma sadula ja läks seda koju rasvatama. Millalgi näeme teda ehk jälle. Ahjaa, Marlon tuletas mulle meelde, et õpetasin kohalikele järgmise eestikeelse sõna. Siiani oskavad nad öelda "Tere". Kui juttu tuli Marlonist ja Eliost, palus Ciccio õpetada mõne inetu sõna ka. Nüüd nad oskavad siin öelda "Tere, sitapea"...

Olgu, praegu lõpetan, pean paari minut pärast talli kobima, seega pilte teile hetkel lisama ei hakka. Teen selleks eraldi postituse. Ciao ciao.

Nii.. Kirjutaks mingeid uudiseid teile. Midagi väga põnevat pole toimunud, olen kaks päeva Rositaga sõitnud. Lihtsalt natuke, enne kui Angielo selga läheb. Hobu on mõnusa liikumisega muidu, aga mind ikka see jalaviga häirib. Käiguvahe ilmselge jällegi, Elli on minuga ühel arvamusel, aga Ciccio väga numbrit ei tee. Muidu on hobune alla ka võtnud veidi, pekki on ikka kadunud selle kuu ajaga, nüüd võiks mõni lihas ka tulla, siis oleks täitsa ilus hobune.

Palav on meil ikka, täna õhtul jõudsin koju, auto näitas 29 kraadi sooja. Õhtune õhk on muidugi suurepärane ja niimoodi võiks see 29 kogu aeg olla. Päeval näitab auto 40, see ei ole nii mõnus.

Korteriomanik pidi oma puhkuselt tagasi linna tulema laupäeva pärastlõunal. Meie läheme laupäeva hommikul Silasse ratsavõistlusi vaatama. Äkki sealt tagasi tulles saan korterit ka lõpuks näha. Pühapäeval võin ka võistlusi vaatama minna, kui tahan, aga ei pea, sest tegelikult on mul ju vaba päev. Aga mis ma siin ikka oma lemmik-itaallaseta passin. Arvatavasti lähen vaatan, sest Silas on kliima ka mahedam ja saab kartuleid süüa (:

Täna Francesca ja Angielo rääkisid tallis oma friisikatest, nende lakkadest ja patside punumisest. Tegin siis Arese peal kähku mingi hispaania patsi näidise, kõigile meeldis. Aga nad olid ikka näinud mingit patsi, mis oli lakaharja lähedal, tegin siis hispaania patsi lühikeselt ja siis proovisin n-ö kalasaba mööda lakaharja. Jätab mulje, et hobusel polegi lakka, aga ratsanikul seljast maru ilus vaadata. Kõik kiitsid ja öeldi, et kui lähme võistlustele, pean patse hakkama tegema. Uujaa. Vähemalt midagi kasulikku :)

Muidu mu Kiisu söögiisu on kolmekordistunud, nagu ta isegi. Rasedate asi. Avastasin, et ta nüüd magab mu basiiliku-peenras ööseti. On vist nii paks ja laisk, et ei jaksa kaugele minna ega endale sööki püüda enam. Kahju kohe, kui siit ära pean kolima. Loodan, et uued üürilised siin hoolitsevad ka Kiisu eest.

Seega.. ma ei tea, kirjutan, kui olen võistlusi näinud ja jälle midagi huvitavat leidnud. Olge tublid (:

Tõin täna Rosita boksist välja, et puhastada ja kordetada. Avastasin, et ta kaelal oli umbes 15cm diameetriga laik, kus nahk oli täiesti kuiv, karv vähe kare ja nahk nagu kõõmane. Teisel pool oli samuti sama mure. Ciccio arvas, et võib olla mingi allergiline reaktsioon. Saepurule. Samas kui hobune on koguaeg siin nüüd saepuru peal elanud ja varem pole midagi olnud.. Boksis vahetati saepuru täielikult välja 3 päeva tagasi. Seda reaktsiooni oli Ciccio juba eile avastanud. Aga üleeile õhtul andis Ciccio neile teistsugust sööta. Äkki sellest ?

C arvab heaks kord kuus hobustele anda müsli asemel leotatud kaera koos nisukliidega. Kord kuus.

Triibuline osa on kuiv ja nagu vananev nahk

Täna oli Ciccio võtnud ette reisi Luisa, Piero ja Marloni koju, et neilt isiklikult hobuste boksiüür välja nõuda. Luisa ja Piero käisid raha välja, Marlon, meie suur advokaat, kirjutas tseki, mis muutub kehtivaks reedel. C sai natuke kurjaks ka ja ütles, et kui sellist jama korraldavad, siis peavad hakkama ette maksma. Lisan veel, et neil puudub absoluutselt igasugune leping rendibokside kohta.

Eliole helistati ka ja öeldi, et oleks nagu viisakas hobuse sööt kinni maksta. Aga Elio ütles, et temal pole probleemi, tema hobune võib ainult heina kaa süüa :)