Vajame seppa Lõuna-Itaaliasse !

Ja tõsiselt. Kui ma teaks, et keegi, kellele meeldib välismaal töötada ja on omandanud just sepatööks vajalikud oskused, siis ma soovitaksin reisida siia, osta kokku omale korralik varustus ja see tasub ennast peagi ära. Kedagi ahvatleks see mõte?

Asi on selline, et meil tallis seisavad pooled hobused, kuna pole võimalik sõita hobusega, kelle kabjad on üle kasvanud ja rauad juba viltu all, kuigi peakso lema tegu ravirautused. Nii, uudis on see, et sepp helistas ja ütles, et ta saab tulla homme kell 17.00 ja pärast seda võib-olla laupäeval ja siis enam mitte, sest tema läheb ühe tüdrukuga koos mere äärde ja siis algab temal PUHKUS! Saate aru. Ei noh, vana mees ka juba, eks tal olegi vaja puhata ka, aga ta teeb niigi ainult ühe hobuse päevas ja selle eest saab 50-60 euri. Inimesed on valmis rohkem maksma selle eest, et nad teavad, et võivad jätta sepa ja hobuse talli vahele kahekesi. Siin see pole võimalik, sest nagu varemgi olen maininud, siis mees unustab poole töö pealt ära, miks ta tuli :)

Elli rääkis, mismoodi nad käisid teises regioonis võistlemas ja Elektral tuli raud alt ära. Natuke murdus kapja ka, seega oli vaja sepp koha pealt. Tuli mees, kes avas oma auto uksed ja seal leidus igasugu vidinaid. No nagu meil Eestis. Ja siis Elli küsis, et kas ta ei saaks tulla ka nende talli. Aga mees ütles, et tal on seal kliente nii palju, et ei mängi kuidagi välja. Loomulikult heal sepal kliente jagub. Elli oli nõus isegi rohkem maksma, aga mees ütles, et ei ole ikka võimalik, meie tall on selleks kaugel ka.

Seega keegi, kellele sepa töö ja Itaalia meeldib, siin oleks võimalik selle tööga teenida. Isegi, kui päevas ainult 2 hobust teeks. Kolm ja oled miljonär. Ja puhkuse ajal saab mere äärde sõita (: Mõelge selle üle, kallid töötud Eesti sepad. (hiljem lisatud: nagu Eestis saaks kasutada seesugust väöljendit. Rumalus)

Muidu oli jälle Elektraga sõitmine täna super hea, C ütles, et reedel proovime hüpata ka. Loodan, et saan Elektra galopi siis ka nii hästi toimima nagu täna.

Kiirelt mainin ära, et Luisa tõi mulle pappi ja olin talle suureks abiks täna. Ta teeb nii head ja rahulolevat nägu alati, kui ma midagi õigesti teen. Selle nimel tasub vaeva näha (: Kindlasti oli midagi veel, aga mul on kõht jube tühi ja mind juba oodatakse.. Seega lähen söön nüüd midagi imelist, nagu pitsa näiteks (: Teie olge tublid ja kirjutan teile homme jälle.

Ps. Ei saa mainimata jätta, et homme lähen mere äärde (: Päevitan oma valged randid ka ära, siis olen üleni ilus ja pruun (: Ma tean küll, et teil seal on torm ja vihma sajab. Lihtsalt pidin mainima. Olgu.

Ciao.

Olen ametlikult Luisa väike valge neeger

Täna oleks oma esimesed 50 € teeninud, aga Luisa jättis rahakoti maha. Homme toob.

Puhastasin talle hobuse, mida ta teeb tavaliselt vaid pehme riidest kindaga, millega muidu nägu pestakse. Ega enne trenni puhastamine ju polegi oluline. Puhastasin täna kabjad ka hobusel. Tema seda tavaliselt ei tee. Ma ei tea, miks. Kaitsmed. Mingisugune geelpadi valtrapi alla. Jap. Valtrap. Geelapdi ja valtrap on neil Pieroga ühesugused, omad märgised on peale tehtud, siis teavad, kumb kumma. Sadul koos karvase pehmendusega, sadulavöö, mis käib mõlemalt poolt viimastesse aukudesse, nii et kummaltki poolt enam rohkem pingutada ei annakski. Rinnarihm-martingal, kõrvad, mille oleks unustanud, valjad. Kapslid ja kõik pandlad kinnitasin aukudesse, mis kõige rohkem kulunud on. Luisa käest sain kiita, perfektselt kinnitatud.

Pärast pesin ta hobuse puhtaks, tema peseb varustust. Ciccio ikka manitseb mind, et ma tema hobust nii kaua ja korralikult ei peseks. No ma ei tea, väike uimane olen niikuinii, aga hobust mustaks ka ei saa ju jätta. Hea on vähemalt see, et Petulia seisab rahulikult paigal ja annab ilusti jalgu. Nii... Kui aga näo olin ära pesnud hobusel, tuli Elli, küsis, kas kõik on korras ja kas Petulia on hea hobune pesemiseks. Ütlesin, et jah, Luisa kohe jätkas, et oi, kas mulle Petulia meeldib ja kas ma hobusega sõita tahaks proovida. Ma ei rutanud positiivselt vastama, ütlesin, et võib-olla, mõni päev, ehk... Piero oli ka loomulikult kõrval ja oli mu vastusest väga huvitatud. Luisa ütles, et mõni päev kui ta lõpetab, võin Petuliat proovida, aga Piero tahab ka näha. Loomulikult tahab mees näha, sest ta loodab, et ma hobusega hakkama ei saa ja kusagil eksiks. Mul ei ole sest aga midagi, las vahib :) Seega ootan huviga mõni päev.

Ehk siis päev nägi välja nii, et kõigepealt ootasin, et ma ellu jääks selle kuumaga, siis tuli Luisa talli ja hakkasin talle Petuliat valmis panema, samal ajal pani Ciccio valmis Elektra, siis tõi Rosita ja pani selle valmis. Angielo ja Francesca sõitsid ja mina pidin Ericale trenni andma täna.

Erica oli väga tubli, arvestades, et ta pikka aega pole käinud ja mäletas kõike, mis me rääkisime varasemates tundides. Tal isegi tuli täitsa ratsutamine välja täna. Ehk siis käskisin tal ikka rahulikumalt istuda ja jalad enda alla lükata ja kannad alla suruda. Käed on tal õnneks paigal ja ilusasti all, seega saab ta rahulikult oma istumisele keskenduda. Lõpetuseks sõitis sammus kaheksat ja proovis traavis ka, tahtsin näha, kuidas ta hobust pöörab. Mitte päris nii, nagu peaks, ütleme, sest Elektra ronis igal võimalikul moel aia nurkadesse, kust oleks võimalik välja saada.

Pärast Ericat sõitsin mina, natuke traavi ja siis galoppi. Kuna teda nüüd galopis ka ratsmesse sain, siis teate, mõningad fuleed olid niii mõnusad, kus tõepoolest tundsin, kuidas hobune läbi selja liikus ja mina sain ilusasti sadulas istuda. Täitsa lõpp, kui mõnus ja kui õnnelik ma olin. Tubli tubli. Ainult et paar fuleed hiljem kaotasime esimese raua. Kabjad on tal nii kehvad ja rabedad ja sepp ei tule ega tule.

Pärast andsin Elektra üle Cicciole ja sellele väiksele tüdrukule ja ise läksin Petuliat pesema. See pestud, saabus Rosita pessu ja kui tema oli pestud, tuli Elektra pessu. Selline liinitöö täna.

Rositat pestes nägin, et ta turi oli täna katki hõõrutud. Täna saduldas teda ju Ciccio, kes ei armasta panna sadulavöö trippidest läbi neid aasasi, et valtrap paigal püsiks. Tõenäoliselt ei jäänud valtrapi ja sadula vahele ruumi, see nihkus iga korraga ja valtrapi äär on paksendatud turja kohalt, seega jah.. Miks ma olen nii korralik.

Rositale toodi täna ussirohtu ka. Equalan duo. Mis see Eestis maksab? 6-10 € ? Teate, mis see siin maksab? 35,45 € üks tuub. Angielo oli soodukaga saanud, 70 € ja kolm tuubi. Täitsa lõpp, ma ütlen.

Jälle tuli nii pikk jutt peaaegu, et ei-millestki. Aga minu jaoks oluline. Muidu võin öelda, et homme oli väike plaan mere äärde minna, aga ei mängi välja. Ülehomme vist :) Ja reede öösel vaadatakse siin tähti, mis hakkavad langema. 10. august on tähesadu. Kas Eestis ka ?

Kuum

Korterit ei käinud eile vaatamas, ei teagi, miks. Ciccio andis täiesti uue pehmenduse mulle sadula alla, lambavillaga. Teate, vahet oli tunda, mis seal sadula all on.

Luisa palus mu abi, kuna ta vaesekese selg nii haige on, tõstsin Petulia jalgu, et ta saaks neid alt pesta. Pärast Elli rääkis, et Luisa arutas võimalust mind omale appi võtta sel kuul, et hobust pesta või vahel aidata ka valmis panna. 50 € pidi kuus juurde tiksuma jälle. Luisa on ses osas vähe kindlam variant, kui Elio. Eks näis.

Muidu oli eile jälle 42 kraadi ja õhtul kell 23.00 näitas auto 30 kraadi. Saate aru? Aga see õhtune 30 oli väga mõnus (: Päevane 42 aga tappev.

Tegin ükspäev sisalikust pilti, kui talli hakkasin minema. Sain oma kaameraga nii lähedale, et makrovõtet teha ja tuli pilt nagu ülemine, aga seepeale vaeseke ehmatas ja kukkus üle trepiserva. Huvi oli aga suur ja nii ta piilus, kas ma ikka trepi peal alles olen, et ta tagasi oma kohale võiks tulla.

Söö, palveta, armasta

Sain lõpuks teada, et see perekond, kes ratsutamas käib, ei olegi tegelikult päris perekond. See tüdruk pole nende tütar vaid on kummagi venna tütar. Pärast meenus, et nende pulma videot vaadates nägin ka tüdrukut, aga Itaalias ju lapsed enne abiellumist ei sünni, seega on ainult väike poiss nende oma.. Itaalia ja suured perekonnad.

Siin on see ka normaalne, kui 45-aastaselt on sul 87-aastane vanaema, kes suitsetab ja sõidab autoga. Ja mitte mingi Fiat Unoga vaid korraliku Toyota Yarisega...

Igaljuhul Rositaga trennide vaatamine on mind ära tüütanud, sest nad teevad AINULT traavi kogu aeg kordel. Midagi nagu ei muutu ka.. Las ta siis olla. Käskisin ühe pehmenduse sadula alt ära võtta, sest see pold enam normaalne, kui sadula ja hobuse vahel oli 20 cm pehmet massi. Laupäeval tuli Rosita trennist ja temale ostetud full-cheek suulistel olid peal ka kummid, kummide all ristkapsel ja see kumm oli hobusel suunurga katki hõõrunud. Milleks see kumm seal üldse olema pidi, ma ei tea. Tagumiste sõrgatsite peal olid ka jutid, hobune vajab hoopis tagumisi kaitsmeid, mitte nii väga esimesi. Aga noh, kõigest saadakse ju alles siis aru, kui see juba katki on.

Muidu.. on kõik nagu ikka olnud, mis ma sest siin topelt ümber kirjutan. Ainult see asi oli, et laupäeval hüppasin natike Elektraga, pisike harjutus, kus oli süsteemina väike rist, mingi 4 fuleed vahet ja lattaed. Pidin ristile minema traavis, edasi galopis, pekki, kus hobune läks käest ära lihtsalt. Pea laes, keksleb kohapeal. Tean, et tegelikult peaksin ilmselt tagant rohkem peale sõitma, aga noh. Tagantjärgi tarkus. Ainult et pärast hüppeid sõitsin ma Elektra esimest korda ratsmesse. Või noh, ma pole päris kindel, kas ma sõitsin ta sinna või sikutasin ta ratsmesse, sest eest pidi ikka maru kõva kontakt olema. Sisemise ratsmega üritasin mängida, lõdvestasin, võtsin jne.. Oleksin tahtnud kõrvalt näha, kuidas ta liikus, kaugele astus.. aga Elli sõitis minuga samal ajal, seega pilte ei saanud. Aga mugavam oli seal seljas küll olla. Ciccio käest sain kiita ka. Hüpped olid nagu olid ja läksid suht pekki, ma pole endaga rahul, aga traav oli mõnus. Pärast seda lasin vaba ratsmega ilusasti alla sirutada ja tänasin Elektrat meeldiva koostöö eest.

Tahaks nüüd mingi aega minna varustuse poodi ja osta Elektrale näiteks oma isiklik hari. Mingi pikemate ja pehmemate harjastega, sest ilmselt on ta nahk nii pagana hell, et kui teda kõva harjaga puhastada, siis ta on valmis sind maha lööma. Samas kui ma hästi pehme käega ja kergelt teda puhastan, on ta väga ok. Tahaks kaitsmed ka osta, et vähemalt minu all ei peaks ükski hobune mingite räbalatega ringi jooksma ja loomulikult see pehmendus sinna sadula alla. Sellest räbalast tahan ma esimesel võimalusel loobuda. Miks ma ei võtnud seda lambanahka kodunt kaasa? See oli mul korra mõttes, aga noh, mis seal siis ikka. Oleks kaasa võtnud, poleks vaja läinud. Uusi ratsapükse on ka vaja, ma vist olen kusagilt otsast natuke väiksemaks jäänud ja need püksid on niii kõrge värvliga, et pean nad kahe korra keerama.

Üldse kui rääkida asjadest, mida mul vaja on, siis kõige rohkem tahaks oma arvutist kuulata muusikat. Head muusikat, laadida alla uusi poppe lugusid, mida kõik kuulavad ja midagi head, mis ainult mulle meeldib. Tahaks paljusid filme ka vaadata, aga ei. Itaalia on ilmselt mingi andmekaitseseaduse aktiga liitunud ega luba kasutada mõningaid veebilehti, kus piraatkaupa oma arvutisse tirida saab. Ma ei hakka mingit itaaliakeelset filmi endale poest ostma ju, et oleks midagi vaadata, kui jälle pannkoogi taigent teen. Enda arvutist olen kõik filmid juba vähemalt 6 korda ära vaadanud.

Muidugi eilsete pannkookide kõrvale vaatasin "Eat, pray, love" ("Söö, palveta, armasta", "Mangia, prega, ama".. Kui inetult selle eesti- ja itaaliakeelsed pealkirjad kõlavad.) Vaatasin ikka uue ja uue pilguga seda osa filmist, mis tädi Roomas veedab. Hea oli see, et sain juba rohkematest itaaliakeelsetest lausetest filmis aru, teiseks mõistsin ka nende jutu mõtet paremini... Etteheide küll ameeriklastele, kes ei oska elust mõnu tunda ja töötavad üle ning siis veedavad nädalavahetuse pidžaamas ja teleka ees "puhates". Kuid eestlased on veel hullemad, nad ei puhka isegi nädalavahetustel mitte. Itaallane puhkab aga kogu aeg ja naudib elu, seepärast on neil pikad lõunad ja tehakse kõike väheke aeglasemalt, kuid samas ei jää ju midagi tegemata ka. Elu käib siingi. Vahel võiksime selle üle natuke tihemini mõelda...

Veelkord oma pannkooke mainides, siis need tulid väga head. Kaua tehtud, kaunikesed, sest taigna tegemisele kulus ikka hulk aega, kui omad ainult kahvlit. Lõpuks aga nautisin neid jäätise, nektariini ja viinamarjadega. 

Õhtusöögiks tegin makaronivormi hakklihaga.. Tean ise ka, et tubli olen, aga avastasin, et mulle meeldib süüa teha, kui teen seda ainult endale. Puudub söögitegemise kohustus. Kui ära väsin vahepeal või välja ei tule, siis ei pea sööma :)

Ühesõnaga pühendasin oma eelmise pühapäeva söömisele... Ehk sel pühapäeval külastan kirikutki ja palvetan. Ja järgmine pühapäev... Vaatan, mis teen (:

Põhjus, miks Itaalias peab alati olema tagavara vett

.. sest muidu tuled koju ja avastad, et ühestki kraanist ei tule tilkagi. Nagu juhtus just hetk tagasi, kui tallist tulin. Helistasin Ellile, et kas oskab öelda, mis värk on. Ta ütles, et hommikul ei olnud tema majas ka vett, et ilmselt see on mingi Rende probleem. Aga tavaliselt nad peaksid teavitama, sel korral aga mitte. Küsisin, et kas vesi tagasi ka tuleb, ta ütles, et 3-4 tundi tavaliselt on ära, kui on teatatud. Seekord ei tea. Aga otseloomulikult ei ole mul ju vett ka tagavaraks, seega pesemine on täna välistatud. Aga pagan, mu arust kostub kusagilt ülevalt korterist pesumasina hääl... Töötab see kuivalt? Äkki pole ainult mul vett praegu? Äkki seepärast, et täna on 3. august ja korteriomanik pole arvet tasunud? Või pagan, ma ka ei tea, kuidas need süsteemid siin toimivad. Korteriomaniku numbrit ka pole ja nii hilja teda tülitada ka ei tahaks. Ootan homse hommikuni, kui siis ka vett pole, on jamasti.

Eile.. või noh, nüüd juba üleeile, neljapäeval oli kiire päev. Alustuseks panin Rosita (Raissa on tegelik nimi) valmis, Angelo ja Francescaga tuli kaasa veel kaks pereliiget.. sugulast.. no suur pere nagu siin itaalias on.. Üks naine, kes elab samuti Austraalias, tore oli jälle inglise keelt kuulata/rääkida. Igaljuhul sõitsid Angelo ja siis Francesca, siis panin Elektra valmis, viisin platsile ja pesin Rosita, samal ajal tegi Nicole Elektraga sõitu ja varsti saabus nuttes tagasi. Oli kukkunud, kuna opakad naabrid teisel pool platsi olid mingi puu jupiga hobust hirmutanud ja karjunud, Elektra oli galoppi teinud ja tüdruk kukkus alla. Seega kulus veidi aega tüdruku turgutamisele ja siis pidime me Elliga sõitma minema. Tema Aresega, mina Elektraga ja sõitsime kuni pimedani. Muide Costantino käis ka tallis, aga kuna me nii hilja peale jäime, siis ta sõita ei saanudki proovida. Pesime asjad puhtaks, hobused ära ja Costantino tõi mu koju.

Reedel koristasin oma korterit. Metsik palavus oli õues jälle ja 16.00 läksime Elliga siit talli. Puhastasin Nearco ja panin kordeks valmis, Ciccio käis kordetamas, käskis mul ja Ellil tallis püsida, sest õues päikse käes oli nii metsikult palav. Meile tuli külla Serena, kes oli põlveopil käinud ja kuulas niisama uudiseid.

Pärast panin Rosita jälle omanikele valmis, vaatasin trenni ja tegin neist pilte, siis panin Elektra valmis ja Elli Arese ja ootasime, kuni Ciccio ise Rosita puhtaks pesi ning läksime sõitma. Muidu jah, Luisa käis ka tallis, vaeseke oli nii murtud, et tema kallis Piero ei tulnudki täna, ega ei saanudki Luisa hüpata. Ciccio oli viisakas ja pakkus, et kui teine hüpata tahab, siis ma võin talle takistusi valmis panna, aga Luisa ütles, et tal on ikka rinnus valu ja ta vist peab sõitmise lõpetama hoopis. Kui kurb. 27. augustil on ju juba võistlused tulemas ja teine ei saagi treenida...

Igaljuhul oli naine platsis, kui minu ja Elli trenn oli galopini jõudnud ja Ciccio mulle täna ühe takistuse pani (max 80 cm), mida galopis hüppama pidin. Vasakust jalast takistusele, pärast paremale pööre ja paremast jalast uuesti takistusele, pärast takistust vasakule uuesti. Luisa vaatas hüpped ära ja siis läks minema. See vist oli liiga valus vaatepilt :) Ma ju lausa julgesin hüpata.

Elli pärast rääkis mulle, et Luisa oli öelnud, et pole kindel enam, kas ta ikka võistlustele läheb. Elli oli talle öelnud, et 15. agustil on teises regioonis ühed võistlused ja kui me raha saame, siis lähme. Lähme. Et nagu mina ka. Aga Luisa vaeseke ei teagi, et mina saan alles kuue kuu pärast võistelda, pärast selle kaardi tegemist. Tema ilmselt mõtleb, et ma tegin selle kaardi juba jaanuaris ja võin nüüd võistlema asuda. Nüüd on hirm nahas, et äkki ma olen parem. Oli juba maininud tallis, et kellega ma võistlema hakkan, et Elektral on ju see kiiks, et ta võistlusväljakul keerab sassi ega hüppa. Ciccio oli öelnud, et jah, Elliga küll ja vahel ka Ciccioga, aga et hobune minuga võiks hüpata küll. Tädi nägu oli pikaks veninud kui vanal hobusel endal.. Neile ikka meeldib Luisat kiusata.

Piero ilmutab aga endas vahetevahel normaalse inimese märke. Näiteks, kui Elio tuli kuu lõpus oma hobust välja viima ja Corinto tal läbi aia jälle tuli, siis Piero oli talle öelnud, et hobune tahab ju tegelemist saada, et oma energiat kuskile rakendada. Piero oli küsinud, et miks mees siis ei palu minu abi, et hobust liigutada. Elio oli öelnud, et 50 € kuus on ikka liiga palju maksta, selle eest, et inimene 3 korda nädalas hobust liigutaks. Saate aru. See 50 € kuus on tegelikult naeruväärselt väike raha sellise tegelemise eest. 12 korda kuus, see teeb 4,2 € treeningkord. Puhasta, pane valmis, sõida, pese hobune ja varustus ja 4,2 €. Ok, Piero oli ka öelnud, et see 50 euri on väga hästi saadud pakkumine. Siis Eli oli öelnud, et võib-olla ta palub mu abi umbes 2 nädalat enne seda, kui ise sadulasse hakkab ronima. Piero oli öelnud Cicciole, et siis peab küsima 50 € nädal juba, sest hobune on ju pikalt tegelemata ja hakka jälle tööd otsast peale tegema. Täitsa õigus.

Ja siis on veel Marlon. Advokaat, raha nagu ratsahobusel kakki ja temale peab iga kuu lõpp hakkama mitu korda helistama, et ta boksirendi ära maksaks. No ma ei tea. Nüüd on ta veel ise kipsis ega saa ka Ladyga midagi teha. Ta on vähemalt natukenegi mõistlikuma hallollusega, kui too Elio. Ehk siis C tahab rääkida, et ma saaks tema hobusega sõitma hakata ja kuna mees selline äpu on, et ise võistelda, siis äkki ka proovida ühel päeval parkuuri läbida. Kuna Lady on tegelikult hea hobune ja kõigil on kahju, et selline tegelane siin niisama seisab. Aga no need on alles tuleviku plaanid. Siin võib kõik sekundi pealt muutuda. Kirjutan üles ja teine kord hea lugeda, mis plaanid olid või kuidas asjalood läinud on.

Igaljuhul pärast arutasime jälle hüppetehnika lugusid, kuna ma endiselt ei oska sadulas istuda ja Ciccio ütleb, et see on normaalne, ses ma õpin ja tal on ka selliseid hüppeid olnud jne jne.. Aga ikkagi ta tegelikult ei oska vastata mu küsimusele, et mismoodi ma seal seljas siis istuma pean. Ja pagan, et kõik tähtsad raamatud otsustasin ka koju jätta, kus vähegi tarka infot hüppeistaku kohta on. Eks siis.. ma ei tea, hüppan nagu ma hüppan noh.

Muidu, miks ma jälle nii hilja postituse tegin, siis.. Mulle tuldi külla, toodi pea kaks kile viinamarju, ja kuna vett pole ning süüa suurt midagi teha ei saanud, käisin väljas pitsat söömas ja pärast seda sõitsime mööda mäenõlvakuid ja vaatasin ilusat tuledes linna. Samuti reede õhtuseid inimesi tänaval, mis on alati huvitav, kuna väljas on igas vanuses inimesi. Lapsi, suuremaid lapsi, noori ja vanu, kõik on rõõmsalt mõnda tänavanurka koondunud või söövad koos jäätist ja jalutavad ning on rõõmsad. Paarikesed kudrutavad oma ette pargipiknkidel või autodes ja tunnevad elust rõõmu... (: Alati on põhjuseid, miks rõõmustada... Ka siis, kui ma praegu ei saa end pesta ja hommikul palavas ja haisvana ärkan, lootuses, et uus päev on ka minu korterisse vee toonud... Olge rõõmsad teiegi.