Concorso ippico in Catanzaro - ratsavõistlused Catanzaros

Tegin pragu julmalt copy-paste oma praktikapäevikust. Scusa...

Neljapäev 12.jaanuar

9.30 võttis Ciccio meid korterist peale, käisime poes paninisid ostmas, võtsime Elli peale ja talli. Hobuveok pidi saabuma 10 paiku, kuid kell oli pool 11 ja meie panime hobused valmis. Hobustele kaitsmed ja nad  reisisid ilma tekkideta ja sabakaitsme kinnitamiseks tuli kaela panna rihm. Nägin seda süsteemi esimest korda. Elektra sai enne starti rahustit, sest tavaliselt lõhub ennast või midagi muud sõidu ajal ära. Kõik hobused jalutasid problemideta veokisse ja startida saime alles 12.45. Veokijuht unustas muidugi mingid reisimiseks vajalikud planketid maha, mida hobuseomanik täitma peab ja kulutasime Rendes sellele aega. 13.00 sõitsime probleemideta. Kohale jõudsime veidi pärast kahte, Catanzaro asub 165 km Cosenzast.

Jõudsime enne veokit, vaatasime boksid üle, asusime kõige kaugemal veokist ja kõige lähemal platsidele. Viisime hobused boksi, panime saepuru, vee. Mõned asjad viisime talli juurde, sest Nearcot ja Mendietat pidin kordetama. Mõlemat šambooniga.

Väljakud asusid päris kaugel, umbes kilomeeter tuli jalutada, et kordealale saada, isegi rohkem. Kordetamiseks oli eraldi ringväljak kõige kaugemal, allpool soendusväljak, vahel olmehoone ja veel mäest alla suur võistlusväljak. Tingimused olid head ja väljakud suured ning pimedas hästi valgustatud.

Pärast kordetamist ootasime Cicciot (kes läks veokijuhti koju tagasi viima) ja söötsime hobused. Ootasime, kuni lõpetasid, viisime varustuse veokisse ja sõitsime hotelli. Meid kutsuti õhtusöögile, mis oli kolmekäiguline ja väga toitev.

Reede 13.jaanuar

Hommikusöök, kell 8.15 talli.Viisime varustuse veokist bokside juurde. Hakkasin Nearcot valmis panema, kell 10 algas sõit, kus Ciccio oli esimene võistleja. Varustus, tekk ja korde ning läksin Nearcoga platsi juurde või kordealale jalutama, kuni Ciccio soendusesse läks. Tekk maha, korde küljest, Ciccio selga ja mina Elliga platsile, et takistusi tõsta. Pikalt traavi ega galoppi ei tehtud, suht kohe hüppama. Nearco vähemalt ei longanud täna. Võistlusväljakul ajas esimese maha ja lõpuks tõrkus välja. Takistuste kõrgus 140(150?) cm. Võistlusväljakult jalutasime otse talli. Varustus maha, päitsed ja jalgu pesema. Talli tagasi, jalad kuivaks ja boksi. Tegime vahepeal bokse, sõnnik läks meie bokside rea algusesse, kust kõik mööda kõnnivad.

Järgmisena pandi Elektra valmis, Ciccio läks ka temaga võistlema. Marii jalutas enne kordega, pärast raja vaatamist Ciccio selga ja me Elliga takistusi tõstma. Võistlusväljakul tõrkusid välja ilma hüppamata, kuigi soojendusel oli kõik korras. Augustis oli ühel võistlusel pärast stardikella Elektra krampi tõmmanud ja pärast seda enam ei võistle. Meie aga läksime talli, Elektra varustus maha, panin varustuse kokku ja oma kohale.

Seejärel lõunale, vaatasime natuke võistlusi ja läksin talli Mendietat valmis panema, et kordetada. Täna ilma šamboonita. Pärast tagasi talli, kaitsmed maha, päitsed pähe ja pessu. Seejärel valmistati jälle Elektra ette, et Elli läheks 100 cm võistlema. Seekord ette teised kaitsmed, Marii jalutas teda. Mina läksin Ciccio ja Elliga platsi äärde. Vaatasime ümberhüppeid (ümberhüpete ajal tõstetakse see nr, mida hüppama ei pea, takistuse keskele), autasustamist (kõigile anti seekord ühte värvi rosetid) ja ootasime, et rada vaatama minna.

Elli läks soendusesse, meie Ciccioga tõstsime takistusi. Elektra hüppas jällegi hästi soendusväljakul. Platsile minnes tõrkus esimesel ja lõpuks ka 3. ees. Lõpetasime, Marii läks pessu, meie jäime veel sõitu vaatama ja arutama, miks Elektra nii käitub.

Tallis jagasime heinad, tõin vett, tõin veokist kõigile sööda ja panime asju kokku, et veokisse viia. Lõpuks tegin ühele Ciccio tuttava hobusele järgmiseks päevaks platsid, kuna nende start on hommikul kell 8. Tegin patsid ja nii see jäi ööseks. Selle eest kutsuti meid oma veokisse veini jooma, omatehtud juustu proovima ja saia sööma.

Läksime poest läbi, hotelli ja 15 min hiljem õhtusöögile.

Laupäev 14.jaanuar


8.15 talli. Võtsime veokist talli asju, puhastasin hobused. Tegin Mendieta ja Nearco boksi, Elektra sai vitamiine suurest süstlast pastana. Panime Elektra valmis, sõitma läks Ciccio. Elliga soendusväljakul takistusi tõstmas, Elektra ei hüpanud hästi, tõrkus 2 korda soendusel ja Ciccio ei läinud starti. Panin valmis Nearco, platsi äärde, Ciccio pani omale peale sakilised ketaskannused ja läks soendusesse. Elliga tõstsime takistusi. Võrreldes ülejäänud hobustega kiirustab Nearco enne takistust. Hüpped polnud nii head kui eile, võistlusel tõrkus välja. Platsilt tulles ma ei märganud, kuid enne pesu nägin, kuidas kannused olid lõhkunud Nearco küljed. Vesinikku peale, pärast rohelist spreid ja hobune boksi. Käisime lõunal ja siis hakkas sadama. Meie bokside kõrvalt hõivasime ühe tühja boksi, kuhu oma varustuse viisime. Vahepeal käisime varustuse müügi platsi vaatamas, Ciccio ostis endale uued ketaskannused, ilma sakkideta.

Läksime Elektrat valmis panema. Kõik asjad tõstsime tema boksi, sest väljas ikka sadas. Elli ja Ciccio vaatasid rada, viisime hobuse platsile, Elli soendusesse. Ciccioga tõstsin takistusi, Elektra hüppas vähemalt, mitte ei tõrkunud. Pigem kiirustas. Võistlusväljakul tõrkus esimese ja teise takistuse 

ees. Tagasi boksi, pesuga ootasime, sest sadas, varustus kokku, Tõime Ciccioga heina ja sööda. Mina söötsin ja panin kõigile puhta vee. Lõpuks aretas Ciccio boksi lukustamiseks süsteemi, kõrval boksis, kus oli teiste võistlejate varustus, grilliti liha. Asjad kokku, uksed kinni ja tulime ära. Poest läbi ja hotelli sööma.

Pühapäev 15.jaanuar

8.15 talli, tegin boksid, puhastasime hobused, võtsime tekid maha. Läksime võistlusi vaatama ja stardijärjekordi ootama. Pärast 12 panin Nearco valmis, Ciccio ja Elli väljaku ääres, viisime hobuse järgi. Ciccio tahtis hobuse kapslit veel ühe augu pingutada, aga ma ütlesin, et see on niigi pingul juba, seega jättis selle samasse auku. Täna kasutas plastikkannuseid. Soendusväljakul Elliga takistusi tõstmas, alguses hüpped head, aga tempot pole Nearcol ikka. Viimastele hüpetele üritas peale kihutada. Võistlusel tõrkus jälle välja. Platsilt tulles oli Nearco närviline ja hingamine oli väga raske. Ciccio käitus närviliselt ja surus säärega tagant, samal ajal eest kokku võttes ja hobust ninapidi vastu seina suunates. Tuli alla, tekk selga ja läksin hobusega talli, varustus maha ja jalad puhtaks.

Ciccio ja Elli tõid meile vahepeal lõunasöögi, pärast seda panime Elektra valmis (Ciccio käskis panna hakamori alla keti) ja viisime hobuse platsile. Aega oli veel, jalutasin hobusega. Esimesena sõitis Ciccio, ilma kannusteta. Küsisin, kas hakamori kett peabki nii tugevalt olema, kõige pikemas asendis ja kontaktita vastu hobuse lõuga. Ciccio ütles, et see on eilse kihutamise ja juhitamatuse tõttu. Soendusväljakul tulid kõik hüpped küllalt head, ühel samm ei klappinud. Võistlusväljakul ajas paar takistust maha, tegi ühe tõrke, kuid lõpetas sõidu. Esimene lõpetatud parkuur 3 päeva joooksul, 115 cm. Hobune sai iga takistuse juures muidugi stekiplakse ka. Kui ei saanud, siis tõrkus. Väljakult tulles tekk selga ja läksin jalutama kuni järgmise parkuurini. Elliga 110. Soendusväljakul mõned hüpped ja platsil tõrkus välja. Hobusele tekk, tallis varustus maha, pesin hobuse jalad ja boksi. Pakkisime asjad kokku, viisime veokisse, tõime transpordikaitsmed, panime Mariiga kõik hobused valmis, Elektra sai oma rahusti ja läksime veokisse. Sõitsime kodutalli, laadisime hobused maha ja panime boksi. Mina võtsin Nearco kaitsmed maha, panin tallitekid Nearcole ja Mendietale, aitasime varustust oma kohale panna ja läksime tuppa. Korra käte pesemine lõppes pasta söömisega ja viimaks sõitsime koju. Jõudsime korterisse umbes 22.30.

 Ma tegelen hetkel praktikapäeviku kirjutamise ja vormistamisega, seega mul ei ole aega jäänud väga kirjutada. Aga kiirelt mainin, et sain Mendietaga sõita proovida ja Calitaga hüppasin viimane päev 90 cm. Väga armas. Täna hommikul käisime Cavallo Shopis, kust ostsin endale viimaks kaska. Tegelikult oli see 70 € müügil, kuid Ciccio kauples poe omanikuga telefoni teel selle 60€ peale. Ise ta broneeris omale suulised...

Nüüd ma vist olen rahul, et sellisel ajahetkel koju tuleme. Ma ei tea, see Nearco allakäik ei meeldi mulle kohe sugugi. Aga kirjutan sellest ükskord pikemalt. Muide esmaspäeva hommikul peame olema 4.10 - 4.45 vahel valmis ja tänaval oma kohvritega. Sandra saadab smsi meile, mis kell täpselt. Täna viimast õhtut... väljas. Homme õhtul sööme Ciccio, Elisa, Marloni ja võib-olla Serena ja Ericaga õhtust. Oeh... Imelik mõelda, et see kõik läbi saab.

Solo una settimana... - ainult üks nädal...

... ja siis ma tulen Eestisse. Seni olen elus ja võistlused on üle elatud. Kirjutan sellest varsti pikemalt, aga enne tegelen oma praktikapäevikuga ja ajan viimaseid asju siin. Kokkuvõtteks võin lihtsalt öelda, et asi läks väga jamasti ja kolmest hobusest võistles ainult kaks. Pidi olema 9 starti, tegime 8 ja nendest ainult 1 ületas finišijoone. Mul on, mida kirjutada...

Renata proovitud, farmis eelviimast korda käidud ja nüüd võistlustele

Buonasera.. Pühapäeva õhtul saabus portugaallanna, 17 a Anna, kes näeb kõvasti vanem välja mu meelest. Inglise keelt väga ei räägi, seepärast ei tea me temast midagi, istub ja närib küüsi arvuti taga ja kui midagi küsid siis vastab naeratades: "Yes... (:"

Ok.. Esmaspäeva hommikul käisime Euroformis, läksime Linda ja Annaga koos. Rääkisime Sandrale, mida kuulsime Lindalt korteri kohta ja üritasime seletada, et meie pole seal midagi lõhkunud ja kõik oli juba siis nii, kui Luigi käis. Tüüp aga ei teinud oma tööd korralikult ja üritab nüüd kõike meie kaela keerata. Olgu, Sandra pidi Luigiga rääkima ja pidime teisipäeval kokku saama uuesti. Meie käisime Ipanemast läbi, jõime hommikukohvi ja 12 paiku Metroka juurest bussi peale.

Ciccio tuli vastu meile. Pidin Nearcole šambooniga kordet tegema jälle ja samal ajal tuli Marlon Ladyga hüppama. No kuidagi on see asi paremaks läinud neil, aga Marlon ise käkib ikka väga palju seljas ära. Samal ajal oli ka Matta väljas, aias. Kui Matta galopitas ja pukitas, tegi Nearco mul korde peal ka hullemaid trikke ja korra oleks külje maha pannud. Hüppas täpselt ühte mudasesse lompi sisse ja libises.. Kardan, et see ei mõjunud talle hästi. Ciccio muidugi ütles, et tal on kavatsus järgmine päev hüpata.

Kui olin Nearco ära viinud, puhtaks pesnud ja boksi pannud, tuli Elio ja palus, et ma Renataga siis sõidaksin. Olgu. Meie Piero ja Matta omanik Carlo olid ka seal. Kõik kolmekesi tulid uudistama, kuidas hobust puhastasin (sest erinevalt Eliost ma teen seda), kuidas hobuse kordeks valmis panin (neile on suur imeasi see, et valtrapi panen sadulatrippide külge kinni, imetlesid mu kavalust keerata ratsmed omavahel keerdu ja panna lõuaaluse rihmast läbi korde ajaks ning mu imepärast oskust kuhjata sadul ja sedelgas ning kaks kordet hobuse külge). Tõenäoliselt tegid nad itaaliakeelset nalja, et kui mulle veel varustust tuua, siis suudaksin selle ka kuskile toppida. Olgu.

Täna ei olnud hobune enam kordel nii mõnus kui eelminekord. Paremale poole tuli ehmatuse peale mingi non-stop galopp, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Üritasin väiksele ringile võta teda, et vähegi peatuks, aga see nägi päris julm lõpuks välja. Meil on ju suulised ka sellised toredad... üheosalised (pulk) kangid. Panin küll ohjad suu lähedale, mitte sinn, kus ratsmed on, aga see asi ei meelidnud mulle. Hobune oli pidevalt ratsme taga. Lõpetasime selle nalja ja läksin selga. Vähemalt oli sadulas istuda mugav ja itaalia värvides jalused olid laia põhjaga ning hea toetuspinnaga. See oli oluline, kuna hobune töötas mulle risti vastu. Sama moodi nagu omanikuga - pea püsti, seljast nõgus ja hakkas oma suulisi krigistama. Kui platsi väravani jõudsin, ei tahtnud hobune edasi liikuda, vehkis peaga, keerutas seda paar korda ja tippis külg ees väravast peaaegu välja. Pöörasime ümber ja läksime tagasi. Mingi hetk Renata lihtsalt peatus ja keeldus likumast, kui säärega märku andsin, siis hakkas esimest otsa õhku loopima. Ok, ma vihkan sellist asja. Sääre peale peksis esimest jalga vastu maad, keksis või ajas end tagurpidi tagasi. Kui liikuma saime ja ratset võtsid, ei tulnud hobune enam ratsmele kuskile järgi. Kui tal tuju oli ja edasi liikus, siis toimis ilusti välimist ratset hoides ja sisemisega pöörates, kuid ainult sammus andis kaela järgi ja lõdvestus vähekenegi. Kaks korda tahtis end veel püsti ajada ja lõpetas koostöö ning peksis jalaga vastu maad. Tore loom. Ma ei tea, kuidas Elio temaga sõidetud sai. Ilmselt seepärast, et ta ei nõua hobuselt mitte midagi. Kui lasin Renatal ilma igasuguse kontaktita joosta, siis suutis isegi tempot tekitada, aga muidu tippis lihtsalt koha peal. Ei ei.. sundisin teda veel liikuma sinna, kuhu mina tahtsin, tegin peatuse  seal, kus mina tahtsin ja siis tulin alla. Mehed terve selle aja muudkui seletasid midagi ja ma ei saanud aru tuhkagi. Kahju.

Talli minnes pesin hobuse ja mehed seletasid Cicciole ja Ellile ka, mida nägid. Elli pärast rääkis, et nad arvasid, et ma olen väga julge tüdruk, et sõitsin. Piero oli küll öelnud, et selline kahe kordega jooksutamine nüüd küll õige asi ei ole ja seda ei tohiks teha. Elli oli vastanud, et meie tuleme koolist ning ju me teame, mida me teeme. Nende teadmised pärinevad ajakirjadest ja videodest. Piero oli ka vist lõpuks sellest aru saanud. Ma ei tea, mulle meeldib isiklikult topeltkorde või ohjamine rohkem, kui lihtsalt see, et hobune ühelt poolt mõjutatav on ja segast peksab korde otsas, nagu Nearcod ja muud loomad seda aeg-ajalt teevad.

Kokkuvõteks ütesin Ellile ja Eliole, et selle looma suulised pole küll sobivad või siis kontrolligu hobuse hambad üle, sest see peaga vehkimine ja absoluutselt mittemingi kontakti tunnistamine ei old lihtsalt jonn. Elio sai ka sellest aru ja lõpuks ütles, et ta kavatseb selle hobuse teise hobuse vastu välja vahetada. Õige tegu, kui ainult Renata parema omaniku saaks. Ise jäin rahule sellega, et ma ei kartnud seljas istuda ja suutsin meelde tuletada õpetused, mida eelmisel praktikal Ülle jagas. Ei mõtle sellele, kuidas alla kukud, vaid toetad jalustele, hoiad tasakaalu, vaatad sinna, kuhu sõidad ja pöörad hobust mõlema ratsmega, et ta õlaga välja ei jookseks. See toimis. Pesin hobuse ja läksime Metropolise juurde Elli ja Ciccioga.

Metro ees tuli meile Sandra vastu. Rääkis, et poes on palju inimesi, sest siin on NII palju allahindlusi praegu ja et ta ostis oma pojale jogurtit ;)

Teisipäeval läksime kell 7.00 Michelega farmi. enne kohale jõudmist jõime ühe kohvi ja farmis... Marii istus internetis, luges uudiseid ja horoskoopi mulle, mina joonistasin. Michele tahab, et ma talle lehma pidi joonistaksin lahkudes. (: Piparkoogi-lehma sõi ta ka ära, ütles, et oli hea! 10.50 läksime bussi peale ja sõitsime Cosenza bussijaama. Marii ostis endale koti ära ja läksime oma tavapärase 11.50 bussiga MEtro juurde, et uuesti Euroformi minna ja oma korteri sotid selgeks rääkida. Loomulikult oli Luigi kusagile kiirustanud just ja me ei saanud midagi rääkida. Ootasime Ipanemas Linda ära, et temaga koos koju minna. Ülejäänud päev oli vaba. Õhtu jälle Rendesse õhtusöögile...

Kolmapäeval võttis Ciccio meid maja juurest peale, kuna pidi meie kõrvalmajas olevasse apteeki tulema. Üks onu oli veel kaasas, kes on veokijuht, kui võistlustele sõidame. Viisime ta kusagile ära, siis sõitsime talli lähedale poodi, Ciccio ostis meile lõunaks paninit (mille koostisosad saime ise valida lahtisest letist ja tädi keeras meile panini kokku) ja küpsiseid ja läksime talli. Seal rääkis, et ma kordetaks Nearcot ja Mendietat šambooniga ja siis sööksime ja siis jõuab tema ise ka tagasi. Nemad läksid Eliole uut hobust vaatama. Esimest korda olime siis omapäi tegutsemas. Nearco panin valmis, läksime platsile, tegin algul sammu ja kuidagi naljakas oli, ning traavis lonkas esimest paremat jalga. Vahva. Kas nad eile hüppasid või ongi seepärast, et kordel esmaspäeval rallit tegi? Varsti tuli Elli ka tallist läbi ja nägi, kuidas Nearco lonkas. Tegin vähekene traavi ja lasin palju jalutada. Mingilt maalt teatas Marii, et Ciccio läheb pärast ise sõitma. Noh... edu. Viisin hobuse talli, pesin puhtaks, panin Mendieta valmis.

Kui Mendietat kordetasin, saabus Marlon ja Ciccio jõudis tagasi. Tegid oma pisikest hüppetrenni seal jälle ja lõpetasin hobusega, talli, pessu. Pesime täna natuke põhjalikumalt, eriti Mendietat, kuna ta ju valge meil. Saba pesin kaks korda šampooniga ja siis palsam ka. Tähelepanu - pesime tegelikult vist nõudepesuvahendiga või siis mingi üliodava šampooni/vedelseebiga, mis ei ole hobustele mõeldud. Palsamiks oli L'oréal Elvitali roosa palsam. Noh jah. Ei ütleks, et parimad vahendid hobuse pesemiseks. Sabad lhnasid hästi küll, aga loodan, et homseks küljest ära ei kuku või midagi...

Pärast Mendieta kuivatamist sõin lõunat ja Marii rääkis, kuidas Ciccio oli Nearcot tali vahel liigutanud ja vaadanud, kas ta lonkab või mitte. Tema pold midagi näinud, seega läks sadul selga ja uuesti platsile, hüppama. Mina platsile ei läinud, pärast sööki tõin Calita, aga Marii ütles, et oli palju lattide kolinat kuulnud. Ma ei tea, miks on ajul vahepeal suurepärane omadus kahe kõrva vahelt välja valguda...? Eks me ei taha enne võistlusi näha, et hobune katki on, aga vaatame, mis tulemuse see annab.

Panin Calita valmis ja Elli tuli minuga platsile. Tegime rahulikult sammu ja naabrite paganama pelikanid pistsid jälle kisama nii, et Calita traavi ajal ehmatas, pea lakke viskas ja samuti kekslema kukkus. Ka ei liikunud korra edasi vaid üritas end püsti ajada. Ciccio oli ka platsile tulnud ja nägi teist korda, mil Calita hüppama kukkus. Seejärel tuletas meelde, et me viimati sõitsime 7 päeva tagasi ja nii kaua pole ta midagi teinud. Kas tõesti oli nii ammu? Elli tõi igal juhul korde ja lasime siis järgmisel end kordel tühjaks joosta ja jalgu väänata. No need mudased loigud on lihtsalt nii lolli koha peal, mujal ka kordetada ei saa, sest ülejäänud plats on veel hullem. Lõpuks rahunesime maha ja läksin ikkagi selga veel. Nii ka asja ei jäta. Jalutasime ja traavitasime mõned minutid. Tuul oli ka ja üks takistus lehvis palmide kõrval, mida Calita vähe kartis. Lõpetasime, jalutasime ja läksime pessu.

Vahetasime riided, Ciccio ja Elli käisid vahepeal müsli järel ja siis andsid hobustele sööda. Meie läksime Elliga Metro juurde ja Ciccio jäi meist veel asju kokku panema homseks. Sest homme hommikul tuleb ta meile 9.30 järgi, võtame Elli peale ja läheme talli, viskame asjad autosse, hobused pakime ka kokku ja asume võistluspaika teele. Pidime sinna veidi üle tunni sõitma. Elli ütles koha nimeks Valle Dei Mulini, mis asub mere ääres praktiliselt, kui googeldasin. Eks näis, kuhu täpsemalt omadega jõuame. Võtan arvuti kaasa, seega kui meil hotellis nett on, saan kirja panna, mis toimub. Kui ei, siis esmaspäevani (:

Tempo libero - vaba aeg

Reede pärastlõunal läksin ühe itaallasega rannikule. Nägin merd, kuigi selleks ajaks oli juba pimedaks läinud, kui kohal olime. Koht oli ilus ja lained olid kõrged. Eestis pole ma nii suuri laineid näinud, kuigi tuul väga hul ei olnud ja õues oli üldse 6-7 kraadi sooja. Nende jaoks on see külm ja kaua väljas ei olnud. Võtsime ühe joogi sõitsime tagasi. Lameziast olime 15 km kaugusel.

Tagasi Cosenzasse jõudes oli väike vahejuhtum, mille tagajärjel pidime Mariiga Walterisse (kodu lähedal pizzeria) pitsat sööma minema (: Väga hea pitsa on seal tõesti. Mulle meeldis. Edasi liikusime koju, panime valmis ja läksime Mariile juba tuttavate inimestega välja. Külastasime kahte istumiskohta ja ühte kohta, kus oli palju rahvast ja sisse ei hakanud minema. Meid juba toodi koju, aga viimane jututeema autos läks nii huvitavaks, et me kolisime ühte kohvikusse edasi. Koju jõudsime 5 ajal hommikul ja kokkuvõtteks oli tore päev selja taga.

Laupäeval magasime, pesime pesu ja kirjutasime väheke praktikapäevikut. Sellega vist olen küll vähe jännis, sest iga päev ei ole ju aega olnud kirjutada. Peab hakkama blogist vaatama... Mõnes mõttes võiks meie blogi ollagi meie praktikapäeviku asemel, kuna siin on rohkem infot kirjas. Ok.. tegeleme sellega. Õhtupoole läksime igal juhul Rendesse, Metro juurest läbi, Marii tahtis raha võtta välja, aga miskipärast ei õnnestunud. Jõime ühe kohvi ja läksime sööma. Tänaseks saime pitsad ka kaasa. Pärast õhtusööki liikusin välja...

Täna oleme maganud ja mina koristanud, kuna Linda rääkis, et siia saabub täna õhtul tüdruk Portugalist. Rohkem me ei tea midagi. Ei vanust, eriala ega saabumise kellaaega. Luigi vist meiega ei suhtle ka enam, ei tea, näis.

Homme vist on siiski plaan liikuda talli, kuna jõuame käia enne Euroformist läbi ja uued nädala piletid võtta. Üldse ei saa ma aru, miks oli vaja 4 dokumendifotot kaasa võtta, kui kulus ainult 1. Detsembrikuu olime ju tervenisti siin, jaanuaris sõidame jälle nädala piletitega.

Nüüd ongi siis ju veel 2 nädalat täpselt jäänud. 2 nädala pärast samal ajal pakin ma asju ja valmistun järgmine päev vara vara Lamezia poole minam. Uskumatu, kui kiiresti on aeg läinud. Kui kogu see pasta hulk välja arvata, siis siiani on mulle väga meelidnud see kogemus. Oeh.. Homseni.