Täna on viimane tööpäev...


Lisan tund aega hiljem : Ja juba nad rikkusid ühe sõnumiga mu terve päeva! Oi blinn, seda järgmist postitust kirjutan ma alles siis, kui ma maha rahunenud olen. Täitsa ..... !

Keerukoht ...

... ei ole koht, kus midagi oluliselt muutuks, vaid koht, kus mõnuga keeratakse.

Reedel läksin talli, C ja Elli tulid järgi. Ei rääkinud me suurt midagi. Ei küsinud keegi, kuidas kellelgi läheb või mis toimund on vahepeal... Siga-palav oli. Luisa tuli talli. Näitas ühel vabal hetkel mulle oma vana litsentsi, jälle samad asjad, kirjastiil ja kleeps sama... Kõik klapib. Pärast andis Luisa mulle oma mälupulga, et ma talle tallis tehtud pilte annaksin. Kellelegi vist väga ei meeldinud, et ma Luisaga nii palju rääkisin...

Koju läksin Elliga ja Manueli viisime ka koju. Kuna Manuel mu lähedal elab, siis Elliga omavahel jäi meil vähe aega olla. Aga selleta suutis ilusasti tühja jutuga ära täita.

Laupäeval läksin talli, Elli tuli mulle järgi. Huvitaval kombel rääkis terve tee minuga üsna tühistest asjadest.

"Kas sa oled ikka selle forno tarallisid proovinud? Oi, ma näen seda särki täna juba 4. korda. Sara on ikka korteris? Kuidas Ariannal läheb? Issand, ma olen nii väsinud täna, niii palav on, ma ei saa kohe aru, miks ma pean kell 3 ratsutama hakkama, ma suren ära palavusse..."

Jõudsin siis vahele torgata lause, et tuletaks meelde, et C peab mulle veearve raha andma. Elli: "Oi, kui hea, et Sa ütlesid. C ei teagi sellest midagi, sest ma unustasin ju ära... Hiihiiii" Vot siis oli küll see koht, kus mu sarkasm oli levelil, mil ma ei saanud enam aru, kas ma teen nalja või... Ütlesin, et jah, eks muidugi pean meelde tuletama, sa ju unustad meil kõik asjad ära.... Ja me naersime. Aga erinevate asjade üle. Siis tuli tal oma arvuti jutt meelde jälle ja ütles, et peab C emale ikka midagi arvutist näitama... No, bitch please... ma nägin, et sul paar päeva tagasi rüperaal autos vedeles...

Palav oli küll tol päeval. Kõik istusid ja vedelesid varjus, ägisesid, et ei saa midagi teha... Mina tegin bokse.

Huvitav asi oli see, et C ei rääkinud minuga terve päev. Ütles minu kuuldes Ellile: "Ütle Maarjale, et ta...." Pärast käskis mul Arese valmis panna. Puhastasin hobuse ära, panin kaitsmeid peale ja siis tuli C boksi, ütles Ellile, et too ulataks valtrapi. "Nii saab kiiremini." Saab küll, aga see toon... Jube kurjad olid kõik millegipärast.

Pärast platsil läks jälle mingiks eputamis-hüppamiseks. Hobune läks igal korral takistustele liiga alla, siis tegi sellise kohapealt põrke ja kõik pidid hämmastusest külili kukkuma, kui kõrgele hobune ikka hüpata oskab. Oeh...

Muidu Elio hüppas ka Corintoga. Mingi maks 70 cm tegid. Tublid olid täitsa, Corinto ka ärkas enne takistust üles. Muidu magab koguaeg. Aga ma korra nägin ka seda tõmmekat värava poole, mismoodi ta mul koperdada võis. Ta lihtsalt teeb mingi äkilise tõmbe, astub jalgadega külje peale ja astus esimesed jalad risti, kabjad kokku. Ma ei tea, ei oska kirjeldad, kirusin, et ma digika maha jätsin. Aga ei ole hullu, Elio surus kannuse ribidesse ja sõit võis jätkuda. Jah, mees sõidab meil kannustega. Iga selline moment ma mõtlen: "Ma lähen minema.... Ei ole minu asi enam!"

Õhtul sain palju hästi ilusaid suuri ja magusaid kirsse ja pühapäeval käisime Carmeloga Pizzos jalutamas. Esimest korda käisin lühikeste pükstega õues :D (Sest siin käivad ju pooled ikka veel kasukatega, seega vaadati mind üsna kahtlaselt... Aga ilmselt avastasin põhjuse ka, lühkaritega ei tohi kirikusse siseneda...)

Ja siis algas uus töönädal. Mina rõõmust rõkkamas, et viimased 5 tööpäeva jäänud. (Sest aprilli lõpus küsisin edaspidiseks 2 vaba päeva nädalas, Ciccio sellele mõistele küll pihta ei saanud... aga vedas välja.)

Tegelikult nii rõõmus päev ei olnudki, sest kuulsin, et pühapäeval oli Ciccio onu ära surnud. Ciccios mingeid leina märke küll ei leidnud, ema tal oli see, kes venna kaotusesse rängalt suhtus. C ütles, et teda nagu surmad väga ei rõhu, kui sureb, siis sureb, ju pidi surema ja ongi kõik noh... Nojah. Keegi seega sõitma ei tulnud ja Elli oli ka ema abistamisega hõivatud. C enam pahane ka ei tundunud, hea seegi.

Elio tuli küll talli. Oli ratsariietes. C ei tahtnud mingit tööpäeva organiseerida, et matuse-päev. Oli sepale ka öeld, et ärgu ta tulgu. Aga mind palavaga bokse tegema oli ikka vaja vedada... Eliole ütles aga, et Corintol tuli tagumine raud boksis alt ära. Nüüd on ju kaks kuud rautamisest möödas.C ütles, et lõi raua alla tagasi, aga kui nüüd õue minna, siis see tuleb kindlasti alt ära, et peab ikka sepa kutsuma ja nii ratsutama minna küll ei saa. Kaval nipp küll, aga üsna valetamise alla klassifitseerus, sest puha vale jutt. Läksin bokse tegema ja oli näha, et ei ole seal raua kallal küll käidud... Elio muidu ütles, et jaa jaa, sepa peab kutuma jah, homne päev, aga raha ei jätnud, nagu alati...

Walter käis ka tallis, isa tal küsisi Ciccio käest, et ma siis varsti lähen ära jah... C vastas, et jah 16.-ni on siin. Ma siis mõtlen, et miks ta ei võiks öelda, et laupäev viimane päev on...

Teisipäeval lähen mina veel rõõmsamalt talli. Ilm on mõnus, parajalt soe, tuuline... Teen bokse, Angelo ja Francesca saabusid. Francesca jäi mulle veidi seltsiks, rääkisime juttu. Rosita on tiine. Mäletate veel nende esimest hobust Rositat? Tore hobune, jalad olid läbi ainult. Aga üliarmsa iseloomuga. Saab friisi täkust järglase. See oli see lugu, et täkk hüppas neil kodus üle aia ja tegi Rositale varsa. Aga noh, paras aeg, Francesca ise ka lapseootel. Ma ei teagi täpselt, milla Francesca pudenema peaks, aga Rosita peaks poegima detsembri lõpus või jaanuaris.

Angelo hobusel lõikasin lakka ka täna. Ütlesin Angelole, et ta peab ise selgeks õppima, ma ju lähen ära. Küsis, kas tagasi ka tulen... Ütlesin, et ei tea... Ei tahtnud vaesekesele öelda, et SINNA talli küll mitte kunagi enam.. Aga temaga ja tema perega kohtume ilmselt küll veel... siiski Marano elanikud...

Vahepeal olid kaks jänkut aiast välja saanud ja Rambo hammustas ühe teise ilma ning pisem jänks pääses pakku. Saime selle kätte ja läks aeda õnnelikult tagasi.

Saabus Sabina koos Alessandra ja Alessiaga. Aitasin neil hobuse valmis panna ja pesuboksis hakkas Alessandra selga minema. Ütlesin, et kui platsile läheb, peavad sadulavööd pingutama. Ei pingutanud väga, sest sel loomal ka mingi probleem ja eelmine kord hüppas pesuboksist (15 cm kõrgem põrand) välja. Alessandra ütles, et tema ei oska seljast pingutada ja oh ja ah. Ütlesin, et küll C pingutab siis. Sabina ütles, et võib ju siin ka ära pingutada siis. Ütlesin, et noh, võin ka pingutada siin, aga siis väljapool pesuboksi. Ei taha, et ta sealt väla lendab jälle. Sabina siis, ütles, et võib ju väljapool boksi selga ka minna. Ok, Alessandra läks selga, hobune tahtis juba minna, kui tüdruk hakkas hobust peatama. Mina võtsin ühe käega kergelt ratsmest, hobune tagurdas, ema hakkas karjuma kergelt, hobune tagurdas veel, ag taga oli Francesca ja Angelo auto, hobune oli kahe tagurpidi sammuga vastu autot ja ajas esimese otsa püsti. Siis ma jõudsin lahti lasta, muidu oleks vast kabjaga ka saanud. Naistekari kõik paanikas. Asi käis kähku, ega ei jõudnud ma öelda ju ka, et Alessandra ei pea ratsmest tirima ja kui tagurpidi hakkas ajama, oleks säärega edasi pidand ajama. Ok, minu süü ka, et ma lasin tüdruku enne selga juba, kui sadulavöö väljapool boksi ära pingutada. Francesca oli autos, tagaistmel oma pisikese pojaga, uks lahti. Hobune tagurdas esiukse juurde, kannaga vajutas Pandale peegli alla mõlgi sisse ja küljepeegli keeras ka kokku. Aga see vist viga ei saanud, painduski. Kõik lahenes rahulikult, keegi viga ei saanud, raha nõudma ei hakatud ja mina ka süüdi ei jäänud. Läks hästi. 

Pärast pidin c-le ka olukorda selgitama, ta ei näinud ju midagi. Aga tal oli naljakas. Hea seegi. Elio käis ka tallis. Käis küsimas, kas sepp käis. C ütles, et käis küll, aga Corintot ei teinud, kuna raha ju pold. Mees sõitis siis koju tagasi, läks raha tooma. Ja täiesti hämmastaval kombel ta tuli talli tagasi, tõigi sepa raha. Uskumatu. Walter ja Manuel ajasid Elio tuleku ajal kanu ühest hoovi servast teise :D Elio ju kardab neid. See oli küll üsna naljakas.

Nearcot kordetasin. Tagasi tulles lõikasin veel Alessandra hobusel tukka. Luisa hobusele lõikusime Manueliga porgandeid ja õunu ja olin niisama hea ja tore, sest mulle jõudis kohale, et ma varsti ei pea seal enam olema... Aga mingi kahtlane noot oli asjal siiski...

Koju minnes viisime Manueli jälle ära. C tegi terve kojusõidu Manuelile ajupesu, et ta peab omale ikka hobuse saama ja isaga hästi rääkima, et too hobuse ostaks jne. Ma ei tea, ma ei suuda seda kuulata. "Sa oled nii tubli, et kui sa edasi tahad õppida, siis pead oma hobuse ostma" jne... Ja siis, kui Manuel autost välja astus, küsisin, et kuidas selle viimase nädalaga siis teeme... ?

C: "Ütle, kuidas soovid?"

Mina: "Kas nagu eelmisega, et neljapäev ja pühapäev vabad.. ?"

C: "No kui sa neljapäeval tulla ei taha, siis jah... Noh, et pühapäeal pead kuskile minema jälle v?"

Mina: "Pühapäevaks on plaanid tehtud jah, kui ok, siis teeme nii."

C: "No ja kui neljapäeval ka midagi tegema pead, ok, kui sulle nii sobib, keljapäev ja pühapäev kodus, siis tuled esmaspäeval, jah?"

Mina - oi, mida **** !?

C jätkab: "..ise ütlesid ju, et 16.-ni. 16 on pühapäev, siis ei tule, et siis päevad täis saada..."

Mina: "oot, et kui ma kaks päeva ei tule, tules esmaspäeval? Ei ei, uus nädal ei mängi välja.. Et kui ma neljapäev tulen, siis on ok? Oleme laupäevaga lõpetanud? Et tulen kõik päevad nüüd kuni laupäevani ja siis pühapäev kodus ja siis kõik ?"

C: "Nojah, et kui sa neljapäev kuskile minema ei pea, siis mulle sobib nii jah"

Mina: "Ok, teeme siis laupäevani välja!"

Siis ma pidin küll roheliseks vihastama ennast. Sa k****i a*v, ei saa aru, et ma olen kaks vaba päeva omale küsinud, et puhata, kuna mu selg valutab. Õues on vahepeal nii palav, et sa peesitad päeva kuumemal ajal oma taksiga kusagil vaikses varjus samal ajal, kui ma su hobuste sitta roogin. "Oi, ei, sa oled tüdruk ja ei pea nii palavaga seda rasket tööd tegema. Parem teen hommikul jahedas ise boksid ära," oli eelmise aasta suvel jutt. Oi, küll mind ajab pahaseks selline asi. Eks 10 tööpäeva eest on kahju poole kuu raha maksta... Aga 11 päeva eest ei ole?

Osadele kindlasti võib tekkida küsimus, et mis see 1 päev siis enam on selle 11 kuu kõrval.... Ent see 11 kuud on sellise jama jaoks ikka palju. Asi oli põhimõttes. Ja muidugi minu suures ootuses sealt kiiremini minema pääseda. Ei ole lugu, lubab vihmast ilma ka ja ongi parem jahedas neid bokse puhastada. Aga see nädal tundub üks paganama pikk nädal olevat... Mis siis, et juba on kolmapäev. Ma pean veel 4 päeva vastu pidama. 

Ainult loodan tõesti, et raha, mis mulle antakse, ei ole kellegi koopiamasinast tulnud, nagu mu litsents... 

Juunijulmus jätkub... ja litsentsi-saaga saab uue pöörde

Täiesti hämmastavad lood ikka sünnivad siinpool...

Ma kohe jutu jätkuks alustan selle Nearco katkise rauaga (vaata eelmisest postitusest pilte), mis tookord "parandati." Eile C läks Nearcot kordetama selle sama rauaga. Siiani oli hobune boksis seist, kuna ütles, et raud ei kannata. Peab sepa kutsuma. Eile ikka ei jaksanud rohkem oodata, vaatas, et raud ikka all, läks kordega... 5 minuti pärast oli tagasi, sest hobune, kes oma mitmepäevast energiaülejääki mõnuga rahmedades välja elas, kaotas selle pooliku tüki rauast koos veerandi kabjaga... No mõistus ikka ei võta üldse midagi kinni...

Aga esmaspäeval viskasin Pavaro boksi tühjaks. Asemele panime uue puru. See puru, mida pakkidena müüakse. Oli saabunud euroalus koos 18 pakiga. Mõnus saepurulaast, kohev, kuiv, aga ei tolmanud sendi eestki. Jutt käis, et paki maksumus on 20 euri. Seega aluse eest 360 €. C ütles, et võttis prooviks, et vaadata, palju kulub, kuidas kulub... Mulle ütles, et äkki Pavaro boksi (peaks nii 3x3,5 olema vist) peaks minema kolm pakki. Ehk neli. Kahtlesin. Ikka rohkem kulub seda. Lõpuks C sai ise ka aru ja nägu läks veidi morniks... Panin 6 pakki saepuru sinna ja siis oli ok. Kui see kuiv on, siis tundub hirmus palju, aga järgmiseks päevaks juba norm. C loogika on ju see, et kuu aega peaks see saepuru seal boksis vastu pidama. Kuna rahvast oli ümberringi, ütlesin kõva häälega välja, et selle puruga ei saa nii kaua midagi teha, sest see ju ei ima sisse nagu peenike. Märga peab ikka tihemini välja vedama ja seega peab tihemini puru asemele ka panema. C siis kiitis takka. Seega ei ole midagi, et 120€ lööd hobusele alla ja kuu aega saad läbi... 

Aresel oli peenike puru boksis, sinna tahtsid ka kohevamat alust saada, panin 4 pakki peenikese puru peale. Nii juba läheb, sest alumine kiht vähemalt imab midagi, tekib kerge matt ja hobune saab rahulikult pikutada ka, ilma, et jalaga siputades põrand välja tuleb.

Järmine päev tahtis C Nearcole ka pehme puru lisada. Aga seal oli seda peenikestki põlvini. Niigi teen seal boksi puhastades kaevetöid ja kui veel 4 pakki pehmet ka otsa panna... ei ei, ütlesin, et Nearcol tuleks pool puru enne ära vedada ja siis ok.

Teisipäeval tõdesin, et see laast on ilus ja pehme küll, aga ikkagi on sellega mõningad agad, mis isiklikult ei meeldi. Näiteks hark ei sõelu junne laastude vahelt ilusasti välja, laastud on täpselt nii palju suuremad, et ei kuku hargiharude vahelt ilusasti välja. Teiseks jääb see saepuru väga hästi pindede külge ja neid tuleb maru kaua harjata, enne kui pinded puhtaks saab. Ja loomulikult lausa haakub see laast hobuse sabasse. Ja kuna C igapäevaselt ei kasuta pihustatavat palsamit, siis on neid sabasid ja lakkasid üsna kole puhastada...

Teisipäeval juhtus veel niisugune asi, et ühel hetkel sõitis talli juurde valge mikrobuss, kust astus välja miski asjalik tädi, rääkis arusaadavalt itaalia keelt, mis pärineb kusagilt põhja poolt ning hakati koos C-ga uurima Pavarot. Elli tuli mulle mingi hetk teatama, et kas saan Elektra valmis panna ja Manuelile trenni anda, kuna saabus keski tundmatu vet-olevus Pavarole ja keegi ei tea isegi miks. No ilmselgelt selle lonke pärast, mida ma ka siin mainisin.

Tädi tegi lonkeanalüüsi seal ja lõpetuseks tõstis ka röntgeni aparaadi bussist maha. Nii tore oli näha, et siia ka mõni selline vet ära on eksinud. Ja no ilmselgelt oli ta kusagilt Põhjast pärit, kuna ta oli äärmiselt tähtsa olekuga ega ei pidanud vajalikuks üleliigseid inimesi tervitada... Ning kui ta Cicciol seda.. plaati hobuse jala taga palus hoida ja kui Pavaro oma jala puualuse pealt tõstis ning plaat talli põrandal ümber kukkus, hõikas ta: "Cazzo, cazzo, cazzo!" (tõlkes: "Meessuguorgan, meessuguorgan, meessuguorgan!") ning pildus silmist sädemeid lähedalolevate inimeste pihta... See tekitas kuidagi nii koduse tunde :D 

Mind oleks huvitanud, kui palju siin sellise teenuse eest ka raha küsitakse. Aga ei hakanud Ciccio käest midagi küsima. Kui ise ei taha rääkida, siis mis ma ikka teise rahakotis veel sobran.

Ahjaa, pärast Manueli trenni, kui tallis olime ja elektrat puhastasime, nägin Arest talli poole kappamas. Elli jälle kukkus. Seekord lonkas veidi ja sai puusa pihta mingi matsu. Aga see pole enam uudis...

Koju sain aga temaga. Kahekesi autos olles küsisin temalt ilusasti viisakal toonil, et mis värk sellem inu patentega (see kaart, litsents, kindlustus) siis on, et ikka veel pole minuni jõudnud.. ? Elli siis pööritas natuke häbenevalt silmi ja ütles oma armsal kahetsusttundval toonil:

"Ei ole midagi selle kaardiga. Asi on minus... Mina unustan selle sulle tuua koguaeg. Tead, ükskord ma unustasin oma arvutit ka nädal aega talli tuua, et C emale ühte tähtsat asja näidata. No lihtsalt täitsa tuulepea olen. Ma panin ükskord isegi meelespea oma telefoni ja siis ka unustasin selle kaasa võtta, sest mu ema tuli ja küsis, kas ma saaksin seda teha ja ..." ... siis mu vennal oli jälle paha ja siis mu koer tuli tuppa ja sõi mu lihatüki ära ja mul olid käed rasvased ja siis tuli üks mees sooja vee asja parandama ja ma pidin üldse temaga minema ja pärast jälle unustasin ära ja siis mu naabri kass sai ka pojad ja linnud juba ka laulavad ja näe soojaks pole ikka läinud...

"Aga teeme nii, et homme hommikul teed mulle vastamata kõne ja kui ma su nime oma telefonil näen, siis ma ikka võtan selle kaasa talli."

Mina siis vastu: "Või... Me võime veel ühte moodi teha. Et sa tavaliselt õhtuti oled kodus ikka jah? Et ma näiteks tulen õhtul ja võtan ise selle kaardi su kodust?"

Elli: "Jah! Nii võib ka. Teeme siis nii, et kui ma selle homme hommikul ise maha unustan, siis õhtul tuled läbi ja võtad ise... "

Hmm... Miks ma täna õhtul kohe ei võiks minna.... Olgu, Elli, mängime siis veel natuke...

Eile hommikul tegin nende mõrudate mõtete kõrvale rullbiskviiti. Esimest korda elus tuli biskviit välja nii, nagu tulema peabki. Sain ilusaid magusaid kirsse ka ja nii ma need koos toorjuustu-rikotakreemiga üheks rulliks kokku sättisin. Väga hea sai. Ja kui juba Carmelo mu biskviiti kiitis, siis võin päriselt ka uhke olla :)

Aga eile tallis tegin bokse tasa ja targu... Saabus Elli. Teatas mulle kohe, et unustas jälle mu kaardi maha. AGA ta läheb koju tagasi mingi hetk ja siis tuleb uuesti talli ja üritab selle ikka kaasa võtta... Pärast minnes ütles Sabinale, et läheb oma ema töö juurde... Mina siis tuletasin meelde, et ta peab midagi mulle ka tooma... Noogutas mulle ainult ja kadus. Kui tagasi tuli, ei hakanud ma midagi küsima... Teadsin ju, et ei ole võimalik mulle tuua midagi, mida tal ei ole... Aga võta näpust... Ta tuli vaikselt mu juurde ja teatas, et ta tõi mulle litsentsi ära...Vahi värki..

Andis selle mulle teiste tegevuste käigus tallikoridori vahel üle, ise ruttu Filippoga Cicciole järele minnes... Ma siis uurisin seda natuke ja minu kõrvale saabus ka Luisa, kes tallis oli ja hobusega lõpetamas. Luisa oli sel üleandmise momendil oma auto juures. Otsis mulle üht valuvaigistit. Kui saabus, näitasin talle oma kaarti. Ta vaatas ja tegi suured silmad, et kuidas on võimalik, et selle uuendamise kuupäevaks on märgitud 13.04.2009 ? Ja minu nimi puha Ä tähega kirjutatud ja... Oh seda nalja küll. Mina ei küsinud Ellilt enam midagi. Teate, mul nii siiber sellest lasteaia tsirkusest seal...

Üks vahva lugu teile veel muidugi. Kuna ma hetkel natukene invaliidistunud olen ja mul selg valutab alates mingisuguse saepuru koti tõstmisest juba mõnda aega tagasi, siis tööd tehes on natuke nadi olla ja närv jala sees tuikab. Selle tulemusena kõnnin naljakalt ja ei saa rahulikult kummarduda. Kõik näevad, küsivad, oi, Maarja, mis nüüd juhtunud on. Sellega asi piirdub. Mulle tegelt ei meeldi, kui igaüks talli vahel sellise küsimuse peab esitama. Aga tegelt natuke meeldib ka, sest mida kõvema häälega nad küsivad ja mida rohkem C seda küsimust kuuleb, seda põnevam mul jälgida on. Aga ilmselt kõik arvavad, et C on juba kõik endast oleneva andnud, et ma ennast ikka paremini tunneksin, sest kuidas muidu ma seal talli vahel ringi jooksen veel.

Kuni eile saabus talli Piero, kes teba, kuidas mina asjadest arvan ja kuidas C asju ajab ja kes ei karda kõva häälega oma arvamust välja öelda. Nägi mind, küsis, et mis mure mul on, vastasin, et ei ole hullu midagi, selg veidi valutab.. Piero vastas: "Ja teed tööd? Sa pead puhkama! Niimoodi rabeledes ei lähegi see mööda ju."

Ciccio oli pesuboksis, kuna kuulis Pierot midagi rääkimas, küsis, et mis asja.. ?

Piero Cicciole: "Tal selg valutab ja hüppab siin ringi? Puhkama peab minema, muidu ei saagi terveks ju."

Ciccio Pierole vaikemal häälel: " Jah... No nüüd ta läheb arsti juurde, Elli ema saadab visiidile..."

Piero: "Aa..."

Mina mõtlen - mida kuradit ma just kuulsin ?

Pole keegi minuga poolt sõnagi mingist arstist rääkinud, mingist visiidist... Tahtsin küsida, et päriselt, lähme arstile või ?

Sa oled nii lammas, et sa võtad talli tööle tüdruku, ilma tegemata tervisekindlustust, ilma tegemata mulle seda paganama litsentsi, mis on ka kindlustus tallis toimuvate õnnetuste puhuks. Nähes, et inimesel on ilmselgelt valus, ei paku sa päeva jooksul kordagi, et puhkaks natuke; küsid kahe ja poole nädala jooksul kaks korda, kuidas enesetunne on... ja siis, sa ****,  valetad veel teisele inimesele minu nina all näkku, et ma lähen arsti juurde. Vot, kui ma siiani kannatasin neid asju ja mõtlesin peas vabandusi välja, miks sa, kulla Ciccio, nii loll võid olla, siis nüüd panid ikka küll mõnusalt pange.

I-le pani ta veel täpi peale ja punkti ka lõppu, kui mind koju viies ütles, et näeme siis homme jälle. Vot ei näe, kodus olen. Puhkan. "Aa, no ok, näeme siis reedel, ilusat õhtut."

Hämmastav... aga selle kaardi kohta ütleks veel nii palju, et ma sain kaks pilti kehtivatest kaartidest, mille kättesaamisega pole inimestel probleeme olnud. Lisan pildid siia ka. 

Erica kaart, Rendese ratsakeskuse kaudu

Andrea kaart, C.I. Green Village

minu kaart, samuti C.I. Green Village kaudu välja antud

On huvitavaid sarnasusi minumeelest kahel eelmisel kaardil. Näiteks nende kleeps ei ole kääridega välja lõigatud, Green Village omab aga minu ja Andrea kaardil erinevat registrinumbrit. A Lucica oma minu kaardil teisiti kirjutatud, aadress pole kahes reas, nagu aadressi vormistamise nõue tegelikult ette näeb, mu nimi on kirjutatud Ä tähega, mida itaalia keeles ei eksisteeri ja puudub "N. Tessera" juurest see väike numbri märgike, mida mu klaviatuur ei oma. No ja loomulikult see, et sinna 2009 kirjutatud on. Lisaks sellele on mu kaart silmnähtavalt varem kasutuses olnud, kriibitud ja vana kleepsu mahanühkimisest jäljed näha (sest originaal kleeps paistab olevat ka pikem).

Ma enne uurin tõe välja, kui uusi valesid kuulama lähen, miks see kõik nii on.

Muidu on nii, et sel nädalal 2 tööpäeva ja siis arvatavasti 5 veel. Ning saab puhata. Ilm on ka soojemaks läinud, ning kui puhkus hakkab, lähen mere äärde (: Ja tegelikult olen ma juba praegu rahul ja õnnelik, sest see jama saab kohe kohe läbi ja ma ei pea ennast mingitest troppidest üldse mõjutada laskma. Tean ,et mul on siin olemas ka mõned inimesed, kelle peale rohkem loota saab, kellega päriselt tore aega veeta on ja kellega ei pea sa-meeldid-mulle-ka mänge mängima :) Üleüldiselt võiks selle kokku võtta lausega... Non me ne frega un cazzo!

Juunikülmus, juunijulmus

Kolmapäeval tallis tegin boksid ja pärast pesin Elektra. Manuel käis üle kuu aja sõitmas jälle. Elektral lõikasin lakka ja saba, ta nägi nii õnnetu välja juba. Seppa on ka vaja, ma ei tea, kuidas need tema kabajad koguaeg nii hirmsad on.

Õhtul käisime tüdrukutega söömas. Kõik asjad, mis seekord tellisin, olid pretud või õlis küpsetatud. Suupistest magustoiduni välja. Aga see magustoit oli niii hea ja niii kahjulik :) Õlis küpsetatud puuviljad karamelliga. Pirni, ananassi ja banaani lõigud. Mmm...

Neljapäev oli vaba. Homikul käisin väljas, baaris ja Metros poes. Kodus koristasin ja puhkasin niisama. Õhtul käisime jäätist söömas.

Reedel tegin boksid, sel ajal saabus Elio. Kui lõpetanud olin viimase kolme boksiga, siis alles Elio läks sõitma. Kui tagasi talli jõudis, pesin mina Nearcot ja C pani Arest valmis. Aga pärast sõitu hakkas Corinto jalaga kraapima ja närvilisi liigutusi tegema, vahtis kõhtu, näris hammastega ja viskas pikali. No ei ole võimalik ju... Jälle tiirutas. Kuigi oli boksi teinud ühe hunniku! Pärast sõitu. Ja pärast sõitu sellised tunnused. Kõhtu hoidis üleval, krampis. Ja siis tuli C jutuga, et NÜÜD, Elio, näed, mis juhtus, aga meil pole rohtu ka, seega pead poodi minema või veti kutsuma...

Neljapäeval oli ta ka tallis käinud ja C oli ussirohust rääkinud. Elio ütles: "Jälle peab andma? Ma alles eelmine aasta ostsin..." Palju õnne, noh...

Seega nüüd rõhutati, et kui vet.apteeki läheb, ostku kohe ussirohi ka. Pidi tooma Finadyni, selle pudel maksab siin 54€, aga C saab soodukat, miski 30-ga saab kätte. Ussirohi 20 €. Elio kehitas õlgu ja mossitas, et nii palju raha läheb sellele hobusele. Aga kui ta kiiresti üritas jalgu pesta ja nägi, et hobune tahab pesuboksis ka pikali visata, siis tekkis tal lausa mure. Küsis Ellilt (sest C hobusega platsile läks): "Äkki Maarja saab hobust pesta ja vaadata ja ma siis lähen rohtu tooma?"

Elli esimest korda ütles üsna kurjal toonil: "Vaata, Maarja on hõivatud Nearcoga, C ratsutab ja mina pean minema ka sõitma. Mitu korda me sulle ütlesime, et pead rohu tooma? Sellepärast pididki enne ostma, et selliseid olukordi vältida. Nüüd mis saab? Näed, vajad teist inimest, kes hobust jalutaks. Nii ei käi asjad."

Elo lükkas saba jalge vahele ja pani hobuse boksi, seal oli Ciccio isa, kes muidugi hobust jälgis ja püherdada ei last. Elio kihutas Cosenzasse. Kui Nearcoga lõpetasin, võtsin muidugi Corinto ja läksin teda korde peal jalutama, ajasin takka, et jookseks ka. Kui traavis juba korralik samm tuli, hakkas kõhust sellist marudat loksumise häält tulema ja hobune jäi koheselt seisma. Tegi junne ka, aga pärast seda ei muutunud midagi, tahtis peagi jälle püherdama heita. Lõpuks Elio saabus. Tänas, et ma hobusega tegelesin. Aga kas mees ostis Finadyni ? Ei, miski muu odavam valuvaigisti oli. Ja kas mees ostis ussirohtu? EI. Täielik ....

Hobune sai süsti, rahunes maha, seisis seotult boksis mõnda aega ja oli ok. Õhtul hiljem sai natukene heina ka, sest muidu sööb ta öösel boksiukse eest ära. Ja endiselt ma kardan, et sel loomal on ussid. Aga ei tea ka, ei ole varem kokku puutunud niisuguse loomaga. Millest nii sage tiirutamine... ?

Eile oli 1. juuni. Teate küll ju, jooksite kõik lühikeste riietega ringi, sest õues oli soe, päike paistis. Meil siin oli aga hommik külm. Päeval tuli päike välja nii 10 minutiks, siis oli hea soe. Sai pusagi maha võtta. Aga pärast hakkas sadama. Korralikult ikka. Ja õhtul oli 15 kraadi, tuul ka. Kole. Terve nädal on niisugune jahe ilm olnud. Ei mingit päikest, pilves ja külm. Päeval nii 18 kraadi sooja, aga see ei ole üldse soe. Kohalikud on hämmingus, sest tavaliselt on nad juuni alguseks juba ujumas käinud, aga seekord mitte. Ma loodan, et kahe nädala pärast tuleb ikka korralik suvi tagasi... Tahan ka päikest saada ja ujuda.

Aga enne vihmasadu käis sõitmas Elli Aresega. Olen vist öelnud, et Ciccioga Ares enam ei pukitagi, hüppab täitsa nunnult ja rahulikult ka ja täitsa ok hobune. Siis läks selga Elli. Kes siiski juba kukkus ükspäev, kuna Ares pukitas. Eile Ares tegi korra ühe puki, aga seda ilmselt seepärast, et Elli midagi sassi ajas ja pärast takistust ootamatult suunda vahetas ja Arest ajavad sellised äkk-liigutused pöördesse. Siis pidi Elli hakkama süsteemi hüppama. Enne üks lattaed, siis süsteem, sirge peal. Aga.. No Elli ei ole oma istakuga veel valmis hüppama. Ta.. Teda polegi seal sadulas õieti. Ta on nii ette kaldus ja krampis ja käed pulkas, et ma ei saa aru, kuidas ta seal seljas üldse on. Ciccio ei seleta ka muud, kui ülat taha hüppe ajal, et ta ikka päris ninuli ei kukuks ja kõik. No aga kui sa sõitja ei ole ja hobust takistuseni ise ei vii, siis hobune hüppab sealt, kust tahab ja Elli lihtsalt reisib kaasa. Ares tegi aga süsteemi esimesel takistusel kauge tõuke, seega vahe läks sassi ja teisel takistusel tuli kokku mingi iks hüpe, ent Ares pingutas tegelikult ilusasti, ei ajanud maha ja päästis hästi. Elli logises sadulas, aga seekord jäi selga. C siis seletas midagi uuesti ja järgmine ring tuli samamoodi... Süsteemist välja hüpates tegi Ares justkui kohapealt tõuke, Elli ilmselt oli valmis, et ei hüppa või jooksevad takistusse sisse, aga Ares jällegi päästis, hüppas, puhtalt ja Elli jäi räigelt maha, lendas sadulast välja, istmikuga hobuse kaelale, tegib paar sammu pärast takistust niimoodi, kuni Elli ikka alla libises. Aga libises pahasti, sest kukkus hobuse esijalgade ette. Vaatepilt oli kole, aga seekord läks ikka mega õnnelikult. Kuigi kabi riivas Elli pead ja kui tüdruk püsti tõusis, oli pool nägu verd täis. Räägime siiski näost, sealt tuleb palju verd. Elli ei saanud midagi aru, ta ütles, et kõik on ok. Aga meie näod, C, Paolo ja Alessandra... Elli ehmatas seepärast ära. Tegelikult läks hästi, sest tabamus oli vaid ühele veresoonele, millimeetrine auguke ja kõik korras... C tegi paar tiiru Aresega ise ja olid lõpetanud. Hobune oli ju tubli. Elli on see, kes pole valmis.

Kui Aresega lõpetanud olin, andis C Alessandrale trenni, kes ka oma uue hobusega hüppas. Alessandra on aga täiesti vastupidine Ellile. Tal on ka igasugu hüppeid ette tulnud, kuna ta ka väga oluliselt ei oska mõelda, mida ta sela hobuse seljas teeb, kuhu minema peab... Aga tal on üsna hea istak ja ilmselt tajub hobust rohkem. Hüppe ajal oskab ta ka hobusega hästi kaasa minna ja mingi väega saab ta ennast alati sadulasse tagasi või kukub kuidagi väga stiilselt, sest haarab end alati kusagilt kinni.

Mina panin Nearco valmis, viisin platsile ja jalutasin, kuni C Alessandraga lõpetanud oli. Nearco sõidab ka uue sadulaga. Asi aga selles, et uue sadula tripid on lühemad kui vana omad, ent sadulavöö on Cicciol ainuke. Kõigile hobustele. Nearcole panen ühelt poolt esimestesse aukudesse ja teiselt poolt jääb 10 cm puudu. Kummiga vöö. Tavaliselt Paneme C-ga kahekesi kinni. Ma sikutan ühelt poolt ja hoian sadulat paigal. Ta siis kinnitab pannalt. Aga eile mingi väega panin ühe pandla ise kinni. Teist enam ei jaksanud. Aga näha on ju, et sadulavöö on lühike. C ütles platsil, et ei ole midagi, ta seljast venitab veel kolmandasse auku. o.O Vot siis tegin suured silmad.

Nearcol on esimestel kapjadel all alumiiniumrauad. Teist kuud, kui mitte kolmandat kasutuses. Kahe kilbiga. Sõitma minnes olid rauad korras, kaks kilpi alles, kõik ok. C hakkas eile hüppama. Kuna pealtvaatajaid ka oli ja Luisa-Piero samal ajal platsil, pani mees ikka korralikult hullu jälle. Ikka nii pool sammus 140-150 lattaedu oli vaja paugutada. Üks okser ka, millel laiust oli jälle omajagu, aga seekord ma ei mõõtnud. Kõrgus oli ka normaalne, vast 120. Siis aga ütles, et paneksin lattaia, tõstaks 2, tõstaks 4, tõstaks 3 ja nii see latt mulle õlani oli. Nearco oli tubli. Väga tubli. Uskumatu tegelt, kui tubli peab hobune olema, et niisuguseid kõrgusi täiesti x nurga alt hüpata.

Kui lõpetanud olid, siis C jalutas natuke ja ma nägin ,et esimene raud ikka päris korras omadega pole. Üks kilp oli kadunud ja raud oli laiali vajunud.... Vot sellist asja ma näen esimest korda, et raud all katki hüpatakse... Tegin pilti ka. 

Julm värk. Aga tegelikult veel julmem on see, et C võttis pärast haamri, koksis selle väljaulatuva osa kabja alla tagasi, lõi ühe naela ka sinna sisse ja ütles, et niikuinii tuleb sepp kutsuda...

Aga üldiselt lähevad mu kaks viimast töönädalat nüüd lõbusamalt, sest tallis on raadio ja kui ma mingit jama kuulata ei taha, siis laulan mõttes laule kaasa... :)

Ahjaa, eile oli Marlon ka Ladyga hüpanud veidi. Kui ma Elli kukkumise järel Arest jalutasin, siis jalutas mees platsile ja hakkas oma takistust mõõtma. Seisis kõigepealt kõrvale ja vaatas, kas põlveni on. Siis võttis mõõdulindi ja pani kõrvale. Ma pärast mõõtsin ka üle. 50 cm oli. (:

Veel pilte ja tegemisi

Reedel, 24. mai olin ka kodus. Veidi sadas vihma ja mul lubati kodus olla, kui pühapäeval talli lähen. Olgu. Suurt midagi ei teinudki, sest ilm oli paha ja ise siis ka puhkasin.

Laupäeval tallis. Ikka tegin boksid, pärast kordetasin Nearcot, kes tuulega jälle pid kartis, platsi liivasest osast välja hüppas ja rohu peal libises ning korralikult külili käis. Enne bokse tehes ta tõmbas omale näo peale ka mõnusa kriimu, kuna Pavaroga suhelda üritas. Lõpuks tõmbas ta omal esimese raua ka alt ära. Ei old kõige õnnelikum päev talle. Läksime talli, raud alla tagasi ja jooksime edasi, kuni kõik korras oli.

Ah ja Elio käis ka, kordetas hobust, kõik vaatasid ja hobune ei teinudki midagi, ent Elio lasi kordest lahti ja Corinto oleks natuke inimestele otsa jooksnud. Elio pärast ütles, et ta muutub närviliseks, kui palju inimesi ümberringi... Ei tea, kõik omad, seisid talli nurga juures ja hoidsid tal silma peal...

Pühapäeval tegin bokse, vedasin saepuru jälle boksidesse juurde ja pärast vaatasin, kuidas C Pavarot kordetas. Ma ei tea.. See super tupsunupsik ju lonkas... Tegin video ka, kuidas mõlemat pidi jookseb, aga mu nett ei võimalda siin videosid üles laadida. Pilte tegin ka.

Uus kordering

Pavaro

Esmaspäeval, 27. mai, oli Aadu sünnipäev. Sai 4-aastaseks! Nüüd juba parajalt suur poiss, et sel aastal sadula ja ratsaniku kandmisega algust teha.

Tallis boksid ja Nearcole saepuru juurde. Siis aitasin Ellil Arest valmis panna. Müstika, kuidas neiu ikka veel ei jaga matsu, kuidas see sadul ja valtrap ikka asetsema peaksid. Sadulavöö pani ka valepidi... Aga teate.. Ciccio vahetas sadulat. Täitsa uus Pessoa on nüüd neil tagumiku all. See aga suurem, 17 tollise istmega, eelmine oli väiksem. Sadul paistab olevat üsna sirgele turjale ja laiale seljale. Aresele see saul aga ilmselgelt ei sobinud. Muidugi valtrapi peal endiselt geelpadi ja siis poroloonpehmendus. Äkki tekkis neil omal ka mõte, et katkise sadulaga võib hobusel valus olla... ? Aga sellegipoolest Ares pukitas ja Elli kukkus. Minu arvamus on endiselt see, et hobusel on mingi trauma olnud seljaga ja seepärast valus. See muhuke selgroo kõrval ja toonuseta saba on kahtlased natuke. Aga nemad seda mõttesse ei võta.

Arvamus oli, et hobusel on harjumus. Nüüdseks Ares juba aasta siin tallis olnud. Koguaeg pukitanud. Elli kukkus, Ciccio mitte. Siis sõitiski vahepeal ainult C, et harjumusest lahti saada ja hobune aru saaks, et inimene ei kuku iga kord. Olgu, Elli hakkas nüüd uuesti sõitma ja esimesed korrad oli hobune ok. Nüüd aga trikitab jälle.

Siis tuli arvamus, et hobusel liiga palju energiat. Söödetakse kaerata heina, aga lisasööt on ikka mingi graanuli kujul ja müslit enam ei saa. (Sest kui Pavarole uus sööt toodi, siis hakati kõiki sellega söötma) Ares on mega paks. Kui sõit lõpetatakse, antakse hobusele platsil suhkrutükk ja kui hobune boksi läheb, siis ootab künas 3 suhkrutükki! Ja nii iga päev, kui sõidus käib...

Õhtul leidsin ühe toreda mõttega pildi. Jagasin seda ka FBs, Elli tegi kliki, et talle meeldib.

Eesti keeles oli kirjas: Tead, mis mulle hobuse-inimeste juures meeldib? Nende hobused.

Kerge sarkasm või...

Eile hommikul sõin väljas, tõin lõuna koju ja pärast talli.  Elli tuli ka ja läks varem ära. Tuli minu juurde ja ütles:

"Ma nüüd lähen koju ja tulen pärast tagasi. Saad minuga koju. Ja kuna ma koju lähen, siis ma üritan su kaardi ka sealt kaasa võtta. Hihiihii, loodan, et meelest ära ei lähe."

Ma ei öeld midagi selle peale... Aga lootsin, et see sarkastiline mõte jõudis ikka temani. Ainult et... Ta ei tulnudki õhtul tagasi ja Ciccio viis mu koju...

C käis veel Nearcoga sõitmas. Ei tea, endiselt hobune ei liigu mingi hoo ega impulsiga, vaid nii aeglaselt, kui C parasjagu nõuab. Pärast tegi paar hüpet ka. Lõpetasime okseriga. C käski mul seda ainult laiemaks tõsta ja laiemaks tõsta. Üldiselt oli sellel rohkem laiust kui kõrgust.... Viimane hüpe oli tegelikult ilus. Oli näha, et hobune pingutas ja tõesti lendas. Okser oli eest 115, tagant 120cm ja laiust oli 140 cm. Cicco käis aga lausega - me peame seda veel laiemaks tõstma. Võistlustel on okserid 150 laiad. Jah, aga mis kõrgusel? Ciccio vastas, et teda kõrgus ei huvita, aga laiust peab asjal olema. "Tahan, et ta oma hüppe pikemaks venitaks" Olgu. 

Üldsielt jäi C vist rahule. Puudus küll Elli, kes oleks pärast igat hüpet "Bravissima! Bellissima!" hüüdnud. Aga ma poetasin ka viimase hüppe kohta paar ilusamat sõna kui muidu... :D 

Tegin veel Ledy Falkonist pilte. Ja tema lahedast märgisest. Ja eile õhtul panin talle neli pindet ööseks peale. See tähendab, tänase lõunani... Loodan, et need veel peal püsinud, kui talli lähen. Pole ju terve see aeg siin kedagi pindeerinud... :D Aga mõtlesin, et mis ma vingun teiste kallal, kuidas pindeerivad, proovin ise ka siis vahelduseks.

Taga tallis Tosca, Macellan, Ledy Falkon

"Hei, olen Alessandra uus hobune..."

"... ja mul on lahedad märgised!"

Tal on kõhu all ka väike valge laik.

Ja siis eile tellis Sara omale koju pitsat. Õues ukse kella juures on aga ainult minu nimi. Kirjutatud Maarja Sinijaru. Jah.. Lahe. Aga kui Sara pitsakasse helistas, siis ütles, millisele nupule vajutada, hääldas väga püüdlikult mu nime, kuna see siin keeruline on. Koju saabus pitsa ja seal peal oli kirjutatud mu nimeks Maria Ciniard. :D Väga äge.

Täna õhtul lähme tüdrukutega (Arianna, Sara - korterikaaslased) Hiina restosse sööma.