Centro Equestre Rendese

(Hiljem - lisasin paar pilti)

Oeh...

Laupäev, 30.märts käisin tallis. Tegin ainult taga tallis boksid ja pesin kõigi veenõud-lasin puhta vee. Lõpetades ei näinud ma enam kedagi. Tühjus tallis. Võtsin siis Corinto päitsetega nööri otsa ja läksime platsi peale jalutama. Läksin vaatama, kas kordetada kannatab platsil. Kohe ei julgend minna üksi, sest mine tea, C tuleb tagasi, miskid muud plaanid... Aga saabus hoopis Elio. Ütles, et näed - plats hea küll, kordeta muidugi.

Rääksin Eliole natuke motivatsioonijuttu. Ta ütles küll ise, et tahaks ilusate ilmade saabudes ratsutama hakata ja ehk isegi kolm korda nädalas ja mina ühe korra... Olin tema ettepanekuga loomulikult nõus ja panin talle südamele, et mind ju ei ole ka igavesti siin tema hobuse kapja hoidmas. Elio uuris, millal ma töölt lahkun. Ütlesin, et juulis või ennegi. Ilmselt enne.

Elio: Aga lähed jäädavalt Eestisse või tuled pärast tagasi ?

Mina: Ilmselt ikka tulen tagasi mingi aeg....

Elio: Aa, noh, siis ei ole väga hullu.

Mina: Ei, vaata, kui ma ka kunagi tagasi tulen, siis SIIA talli tööle ma küll enam ei tule.

Elio: Miks?

Mina: Sest ma tahan näha, kuidas need lood teistes tallides siin on.

Elio: Oi.. Ei, ega sa siit midagi paremat ei leia. Ciccio on üks parimaid. Jah, tal pole koplit hobusele, aga tal on puhtad hobused ja puhtaimad boksid.

Mina: Jajah.. Ma saan aru küll, aga eks ma ka noor ja tahan näha, mis tegelt ikka on...

Elio: Ei, usu mind! Sa lähed teistesse tallidesse, seal on sitt põlvini, sa paned sealt paari nädala pärast jooksu juba. Ma tean, ma olen näinud.

Mina: Mhmmhhh....

Sõltub, kus sa oled käinud. Puhtaimad boksid - palun ära aja naerma, mees.

Läksime talli tagasi, Ciccio oli juba seal. Panin Corinto kordetamiseks valmis, kordetasin, Angelo tuli sõitma, C andis trenni. Pesin Corinto, kordetasin Nearcot järgmiseks, pesujärjekorras ootasin jne...

Sain palka vähemalt õhtul.

Pühapäev oli vaba. Tudusin kaua, koristasin oma toa otsast lõpuni ära. Pesin kõikvõimalikud kohad, kuhu tolm pidama saab jääda. Õhtul mõtlesin Metrosse minna, aga see oli kinni. Pühade värk. McDonald's oli lahti, ostsin borksi, vot.

Esmaspäeva võtsin ka siinse püha puhul vabaks. Hommikul koristasin vannitoa ja pärastlõunal läksin Carmeloga välja. Sõitsime tiiru Rosest läbi ja ikka kõrgemale mäe otsa, kuni jõudsime üsna tsivilisatsioonist eemale, käänuliste teede taha ja nende üksikute mäekülgedel olevate majakesteni. Mingi hetk märkasin kõrvalist asfaltteed ja parkisime ühte põllunurka auto ära, et natuke jalutada. Lõpuks jõudsime täieliku vaikuseni keset rohelist välja ja männimetsaserva. Suurepärane. Jalutasime metsas ka, mööda üht üksikut teed, mis mäest alla viis, all kostis jõgi, aga selleni välja ei läinud, kuna vihma tibas ja väljaspool metsa oli tuul ka. Jalutasime autoni tagasi ning sõitsime oma tsivilisatsiooni. Hakkaski sadama.

Täna lõunal pidin tööle minema, aga Elli pold teavitanud, mis kell. Hiljem andis teada, et võin kodus olla.

Seega.. mina kirjutasin kohe Ericale.

Erica on üks tore tüdruk, kes Ciccio juures ratsutamas käis. Tema isa üürikorteris elasin ma esimesed kuud, kui siia tulin. Tüdruk aga läks Ciccio tallist minema, kuna neil tekkis probleem siinse ratsutamislitsentsi omamise asjus... Minevikus olen sellest kirjutanud, aga nüüd tean seda lugu ka teisest vaatenurgast.

Igatahes, mõned päevad tagasi ma kirjutasin Ericale, sest olin kuulnud, et ta läks kuskile teise talli ratsutama ja sealt ka see litsentsi lugu alguse leidis. Küsisin siis, et kuhu ta läks? Vastas, et ratsutab nüüd Rende Ratsakeskuses (Centro Equestre Rendese). Palun väga, omanik ja treener Umberto Bilotta ja naine Edith Michalak (poolast). Nende ponikooli olen ma juba varasemalt kahel võistlusel näinud.

Uurisin Erica kaudu, et kas mul oleks võimalik seda talli külastada ja uurida, ehk neil on hoopis abikäsi vaja. Nii ma siis täna kirjutasin talle, et mul on õhtupoolik vaba ja võiksin temaga ühineda, kui sobib.

Erica tuli mulle järgi ja läksime. Koht asub Ülikooli tsoonis, üsna lähedal sellele, kus enne elasin ja kus Erica isal üürikorter on. Samas on see üsna tsivilisatsioonist eemal, ehk paar kilomeetrit on tallini täiesti üksikut kitsast ja kurvilist asfaltteed. Mingit bussi sinna ei käi.

Aga tall... Neil on eelmisel aastal valminud maneež, mis on Calabria regioonis ainuke. Õigem sõna maneežile oleks katusega ratsaplats. Tall on päriselt talli nime väärt. Neil on katusega kordering ja karusell. Lisaks veel väliplats ka, kõik korraliku liivakattega.

Lisan ka kodulehe, kus vähemalt pilte näete, kui keelt ei mõista :) www.centroequestrerendese.it

Kohale jõudes tervitasime Edithit (perenaine), kellele Erica mind tutuvustas. Naine tegi näo, nagu oleks minust ja mu saabumisest juba kuulnud ja ütles, et noh, saame siis peremehega ka tuttavaks. Peremees Umberto ratsutas parasjagu ühe hobusega. Veel olid platsil kolm ratsanikku. Üks pisikene tüdruk oma pisikese poniga, kes juba suured tegijad on. Üks noormees musta hobusega ja üks naine, kes sõitis koolisõidusadulaga !

Erica tegi kiire tuuri mulle ja tutvustas ka Martat, kes on Edithi õde. Parasjagu pani trenniks hobust valmis. Siiski trennilistele saduldatakse hobused ette, pärast trenni peavad aga ise oma hobused lahti võtma ja puhastama. Trenni andis Edith ise, Umberto oli nende eelnimetatud kolme ratsanikuga maneežist väliplatsile kolinud ja tegi latiharjutusi nendega. Terve väljak oli maalatte täis, mitteühtki takistust polnud. Mu silm puhkas.

Trennihobused olid nagu olid. Ikka, vanemad, üks hoidis keelt terve trenni suust väljas ja pead püsti, Erica hobune vehkis peaga. Aga paistsid väga lihtsad sõita olevat ja üsna elavad ning heas konditsioonis.

Pärast trenni, kui Erica oli oma hobuse puhastamise lõpetanud (puhastas kabjad alt ja jalad harjaga liivast, harjas sadulaaluse, mingit hullu jalapesu ei toimunud), rääkisime Umbertoga natuke juttu. Ehk siis mul oli käsil mu oma esimene itaaliakeelne tööintervjuu, kui seda nii võib nimetada.

Rääkisin, kuidas ma Ciccio juurde olen jõudnud, mida seal teinud, mida varasemalt Eestis teinud ja õppinud ning miks nüüd tahan midagi muuta. Tähendab, selles ei olnud mingit küsimustki, et ma midagi muuta plaanin, sest kõik kuidagi tegid kahtlaseid nägusid, kui kuulsid, et ma Franco Iorio tallist tulen. Mainet sel mehel on, nagu ma aru olen saanud... Ainult, et missugust...

Igatahes kokkuvõtteks jõudsime me sinna maani, et oma äärmiselt ausa enesetutvustuse juures pidi Umberto oma naisega arutama, kas nad oleksid mu valmis prooviajale võtma. Nad lubasid mulle Erica kaudu teada anda, kuna kohtuda võiksime ja millal ma võiks algust teha, et mainida Ciccio juures oma lahkumist. Esialgu pole ma ju kellelegi midagi öelnud ja veel ei ütle ka, sest miski pole kindel... Lisaks on väiksed nüansid, mis peavad muutuma, näiteks mu elukoht. Aga rahast ja tööajast rääkisime ka, ning lisaks küsiti, kas mul see litsents ka olemas on.... Sellele vastasin kahtlevalt, kuna oma silmaga näinud pole, ent mulle on väidetud, et on.

Selgusid huvitavad tõsiasjad. Esiteks on selle kaardi taotlemiseks üldse vaja tervisetõendit. Seda pole keegi minult küsinud.

Teiseks, ei ole see kaart lihtsalt mingi võistluslitsents, vaid kindlustus tallitööde ja ratsutamise puhuks. See tähendab, et nad toetavad ravikulusid, kui midagi tallis/ratsutades juhtuma peaks.

Kolmandaks, Ciccio ei saa seda kaarti ise üldse väljastamiseks taotleda, vaid peab oma "õpilased" Boscarelli talli õpilastena registreerima. Selle kindlustuse saab siiski anda toimiv ja registreeritud tall, mida Ciccio tallike kindlasti ei ole.

Neljandaks kuulsin ma ka Erica versiooni tookordsest litsentsi-sõjast, kus tuli välja, et tegelikult ka ei omanud Erica kehtivat litsentsi ja ta käis omal vastutusel ilma kindlustuseta sõitmas hobustega, kus ilma treenerilitsentsita Ciccio või mina teda juhendasime.

Aga Umberto ütles, et selle kaardi tegemine ei ole probleem, seega ei pea muretsema.

Üleüldiselt kokkuvõtteks ütleks - oli äärmiselt huvitav sinna talli minna. Justkui euroopalik tsivilisatsiooni tunne tekkis. Justkui asjad toimiksid, plaanidest ja kellaaegadest peetakse kinni ja päriselt on olemas atesteeritud treenerid. Ma leidsin Calabria mäenõlvade vahelt euroopaliku talli ja olen selle üle hetkel õnnelik.

Muidu.. Umberto paistab ka selline ehtne hobuinimene ja oma olekult meenutas ta veidi Raul Kaunat.:) Ma ei tea, miks. Omapärase hääletämbriga ja koguaeg nokamütsiga ja pidi vahel karjuma ka, kui kurjaks ikka saab. Aga suhtumiselt inimlik ja konkreetne.

Pärast tähtsat juttu vaatasime veidi üht friisikat, kes täna oli talli saabunud. Vaatasin ikka hobuse kabjaservast kõrvaotsani läbi ja turgatas pähe küsimus, et kes neil sepaks on? Umberto vastas, et käib keegi Catanzarost (?) Igatahes väljapoolt.

Mina: Aa, no ühesõnaga ei käi Roberto jah... ? :D

Umberto: Pff.. Nalja teed ? Roberto ei tee vahet, kumb esimene, kumb tagumine jalgki on.

Mina: Aga see Giancarlo? (*Sepp kes Angelo hobuseid värgib ja kes Cicciole ei meeldi)

Umberto: Ahh, see on teine, kes ööd ega mütsi ei jaga, sellele meeldib vaid suitsu teha ja kärakat võtta.

Mina: Ja veterinaar käib teil kuskohast?

Umberto: Neid on kaks, üks on ortopeedilistele probleemidele hästi keskendunud, teine on ka asjalik, aga need käivad ka kaugemalt (kohanimi ei jäänud meelde)

Mina: Sain aru...

Umberto: Ega kui tahad tugev olla, tuleb ka tugevatega koostööd teha.

Ja nii on. Ongi.

Aga muidu need boksid olid täiesti puhtad ja see oli üks esimesi töid, mida mulle ette loeti.

Ja veel pean lisama, et kuigi mulle räägiti Cicciost kerge muige ja vihjetega, siis mitte ühtegi halba sõna otseselt ei öeldud, et ta on paha, ei oska vms. Ta on lihtsalt mees, kellele meeldivad hobused, kuid ei oma ühtki litsentsi või luba teistele õpetada, kuidas peaks tegema.

Ning veel lisati, et nii enamvähem iga nädalavahetus käivad nad võistlustel. Tuleval nädalalõpul Boscarellis, järgmine Salernos (kuhu Cicciogi minna tahtis), siis Roomas ja seejärel Catanzaros.

Koristamisest ning tupsunupsikust kanafoobiani

Hommikul pidi 9.30 Ciccio mulle järgi tulema ja Walteri majja viima. 9.45 tuli Elisa ja ütles, et Ciccio ajab mingeid asju, viib mu ühele tänavale, kus Ciccio on ja sealt lähem temaga edasi, sest Elli ei tea, kus Walter elab. Kohale jõudes ütles C, et peab minema oma hobuse sööda järgi, siit mingi 30 minuti tee. Helistasid Walterile, et kas ta saab ise järgi tulla mulle Ciccio majja, seega Elli viis mu C juurde ja sealt läksin hoopis Walteriga edasi. Kui keeruliseks võib veel ühe asja ajada? 

Jutt oli, et koristamine on ühel päeval ja mind oli lihtsalt abiks vaja. Pereema oli oma käele viga teinud ja ei saa seda väga liigutada. Peres kasvavad 23-aastane Walter ja peagi 22-aastaseks saav Debora, kes teevad, ma ei tea mida, sest isegi oma tuba nad ei või koristada... Ma ei tea, kas siin käivadki asjad nii või on see mingi rikkurite värk.

Majaks on üks ridaelamu mäenõlval, kus üks majaosa kuulub nende perele. Sisse minnes avanes väga armas ja soe vaatepilt, elutuba, uhke mööbliga ja kööginurk, kamin ja vannituba.... Aga nagu ikka on see niisugune "esimene elamine" kus külalisi vastu võetakse. Koos magamistoaga mulle selline elukoht täiesti piisaks. Muidugi parkett-põrand ja miljon vaipa ja sada vidinat riiulitel, mida ma ei kannata.

Kui all kõik koristatud sai, läksin trepist üles... No ja sealt läks see trepp veel edasi - "öötsooni", kus olid kõigi magamistoad ja suur vannituba. Vahepealsel teisel korrusel oli teine köök ja elutuba. Selles ma ei käinud. Igatahes koristasn kolmanda korruse kolm magamistuba ja vannitoa otsast lõpuni. Ja kui Walteri ema mulle ütles, et ära akende pärast muretse, need peseme järgmine kord... Siis.. Mida? Mis järgmine kord? Järgmine kord mind ei ole siin. Mismõttes, mida tahetakse öelda selle järgmise korraga? On see mingi omapärane viisakusväljend siin, et "noh, eks ma siis teen ise, kui sa nii aeglane oled" või on Ciccio mu vahepeal koristajaks maha müünud?

Vähemalt lõuna ajal anti head pastat mereandidega ja kala. Siis nühkisin edasi ja kell 15.00 pidi pereisa jälle tööle minema, seega viskas meid Walteriga talli ära. Seal pärisin Ellilt aru, et mismõttes "järgmine kord"? Tal oli ka suu üsna vett täis selle koha pealt, aga ütles, et ma ei pea kuskile minema, kui ma ei taha ja ehk oli ikka viisakusväljend ning kui raha sain tänase eest, siis edasist kohustust pole. No loomulikult pole ma kohustatud tegema midagi, milles ma väga kodu ei ole. Ma siiski tulin talli tööle.. Ei, ma ei kritiseeri koristamise tööd, aga see, kuidas seda serveeritakse, annab soovida.

Ciccio aga valetas neile kokku, et läheb hobusesööta veidi kaugemalt tooma, seega minu pärast ei pea muretsema, võin vabalt kella neljani ka nede juures olla. Pärast pidin Petulia boksi tühjaks viskama ja muud suurt polnudki teha.

Muidu Ciccio käib ja ninnunännutab oma uut tupsunupsikut, kes on muide hullumoodi suur. 185 cm turjast, uh, ma olen 170 pikk ja päris kole on olla, kui ma üle hobuse turja ei näe. Elli ja Ciccio on veel eriti naljakad selle kõrval, Elliga üritasin pilti ka tabada. Aga nüüd käivad kõik tuttavad järjest uut hobust vaatamas ja mulle hakkab see C suurepärane kiidu-ila juba kõrva kuivama... "Ta on nii bravo, isegi laps võiks temaga jalutama minna, võib 10 päeva boksis seista ja pärast võib kohe ratsutama minna, suur on küll, aga nii tubli ja vanemad on nii head, kardan ainult siinse sepa pärast, kes tupsunupsiku jalad ära võib rikkuda..." Ise lohiseb hobusel nööri otsas järgi õue peal. Cicci vist ei oskagi hobusega käe kõrval tegeleda või teda jalutada. Nöör lõdvalt pikalt käes, eriti uue hobusega.. Ah.

Aga mulle ei meeldigi selle hobuse esijalad. Kõverad on. Ja kui ma nüüd panen kokku selle jutu, et Angelo eelmine kõverjalg oli väga kitsa rinnaga ja hüppehobused peavad ikka laia ja tugeva rinnaga olema, siis tema koljat on ka ikka minu meelest üsna kitsa rinnaga ja esijalad üsna koos. Aga see ei ole probleem, sest hetkel on tegu järgmise superhobusega... Ise pole veel sõitnudki tollega.

Täna tuli Elio ka jälle talli.. Väga sage külaline on. Aga see on hea. Saaks ta nüüd vaikselt sadulasse ka, kui sõitma hakkame, läheks see mu plaanidega suurepäraselt kokku.

Muide... Kui talli vahel seisime ja õues kaks kana ja kukk jalutasid, siis Elio tegi hirmund nägu ja näitas nende peale, et mingu minema. Uskumatu, aga sellel mehel on mingi... kanafoobia. Ta kardab kanu, ei söö kanaliha ja ei talu selle lõhnagi. Järgmine kord tean, et kui ta seppa hobusele ei kutsu, või boksiüüri ei maksa, siis ähvardan teda kanadega :D Ah.. Ei, siin keerab üle vindi....

Ma parem lähen pessu ja siis teen midagi lõbusat ning homme hommikul magan kaua enne talli minekut (: Üksi olen kodus ka, väga meeldiv.

Mendieta uus omanik

Hommikul tulid Ciccio ja Walter mulle järgi. C rääkis telefoni teel vetiga, kuna tema uus hobune ei söö müslit. Veti soovitus oli leida mingi graanul-sööt ja jätkata sarnase söödaratsiooniga ning tasapisi seda muutma hakata.... Et müslit graanulite hulka segada, kui too varem sellist sööta näinud ehk pole... Suht teada värk ju.

Siis Walteri isa tööjuurde, kus oli kontoriruume koristada, kolm ruumi, vannituba, koridor ja trepp. Kolm tundi kulus sellele. Seal viibides kohtasin kaht inimest, kes soravalt inglise keelt rääkisid. Väga viis. Üks neist oli Põhjast pärit ja tuli istus auto peale, kui Walteri isa mind talli viis.

Ja siis see isa ütles autos: " Lähme nüüd seda talli vaatama, seal elab Walteri hobune ka, valget värvi."

Mina juba mõtlen, et küll loovad omale illusioone, et juba Walteri hobune...

Isa jätkab muheda ja rahuloleva tõsidusega: "Ostsin pojale näed hobuse, see valge nüüd meie oma... mis ta nimi oligi, Mendieta?"

Küsisin üle, kas ma sain ikka õigesti aru ja siis õnnitlesin värskeid hobuseomanikke nende eksimuse puhul.. see tähendab, ilusa valge hobuse ostu puhul. Palju õnne!

Aga nagu siin elus ikka need asjad käivad - võidab see, kellel rohkem raha on...

Tegin oma boksid ja veidi oli vaba aega, käisin enne heina andmist Corintoga rohtu söömas. Mitte kaua, nagu tavaliselt. Pesime jalad mudast puhtaks ja läks boksi, hein oli ees. Ootasime, kuni Ciccio oma uue lemmiku söödaotsingutelt tagasi tuli ja jagasime müslit. Uuele (Pavaro või Bavaro peaks ta nimi olema) ta graanuleid ei leidnud, seega segas müsli sisse porksi ja jäi nukra näoga lootma, et hobune ikka sööks.

Elio tuli ka täna jälle talli, samal ajal kui Corintol müsli ees. Läks hobust tervitama, too kraapis esijalaga ja käitus imelikult. Elio rääkima, et näe, koguaeg hobune tahab mängida, miks ta küll selline on.. Aga tavaliselt ei kraabi ta kunagi söögi ajal. Heinad oli ka boksis segi tallanud ja külg oli saepurune. Jälle mingi tiirutamine... Müsli oli ta ära söönud paraku ja nüüd tahtis pikali heita uuest, vehkis peaga kõhu suunas ja oli veidi krampis. Viisin ta kähku nööri otsas jalutama ja üritasin paar sammu joosta ka. Ei tahtnud ta joosta väga, isegi rohtu ei tahtnud väga ampsata, mis oli ilmselge viide, et pole normaalne Corinto. Jalutasime ja jooksime ikka natuke. Siis läksime talli juurde tagasi, et Ciccio arvamust kuulda. Ta võttis boksist kõik heina välja ja panime ta sisse, et käitumist jälgida. Kuulasin sooletegevust ka, midagi ei kuuld. Tahtis ikka pikali heita ja Ciccio läks valuvaigistit tooma. Hobune tegi ühe hunniku, täitsa normaalse ja korras, aga ikka kraapis ja nügis ninaga kõhtu. C tegi süsti ja läksime uuesti jooksma. Üritasin platsile minna, leidsime ühe kuivema raja, aga kordetada ei kannatanud, nii libe ja vesine oli. Viisin hobuse talli tagasi, paistis lõbusam, süüa ei olnud rohkem ja soolehääli oli ka juba kuulda. Püherdada ei tahnud, valuvaigisti mõjus. Kui aga talli juurde tagasi jõudsin, ei leidnud hobuse omanikku enam kusagilt. Ta läks ära, ütles, et kui midagi on, siis helistaksime. Hmh.. Nii palju sa siis hoolidki. Oleks vähemalt meid tagasi oodanud.

Loodan, et asi sai korda ja hobusel tõesti parem... muidu homme võivad kurvad lood olla.

Aga muidu ära tulles oli C ema ka tallis... Üldse ma ei saa aru, kuidas nii kihvtidel vanematel saab nii kummaline laps nagu Ciccio olla... Igatahes ema märkas ka fakti, et Cicciot enam mujalt ei leia kui uue hobuse boksi juurest. Küll ta valab talle vett, nopib põhukõrsi vee seest välja, puhastab, kohendab põhku, korjab iga kukkuva junni boksist välja, anndis heina lõuna ajal (!), täna niitis rohtu ette, kui õhtul müslit ei söönud ja isegi viis hobuse õue jalutama (!!). Täiesti hämmastavad lood on juhtunud. AGA seda vaid uue hobusega. Tegi tema päitsetele ja nöörile eraldi nagi ka, teiste asjad kõik muidu ühes kohas koos. Ema siis ütles, et nüüd jääb pojake selle hobuse juurde magama ka ööseks...

Ok, jalutamine Cicciol kaua ei kest, sest keegi tuli mingite võtmete järele. Aga muidu C ikka rääkis, mismoodi tal on hirm selle hobuse pärast, kuna Puglias sai ta rautatud ja 40 päeva hooleta, aga siinsed sepad keeravad tema kabjad tuksi ja siis on jama majas. Vot, tema ei tea, kes tema hobust rautama hakkab nüüd. 

Ent pean veel ära mainima, mismoodi mulle ei meeldi selline hobuste vahel vahet tegemine... Tupsunupsik elab paksu põhu sees ja igat liigutust jälgitakse, aga eile Ciccio ütles, et täna hommikul teeb Tosca boksi puhtaks... Päris tegigi. See elab väikses boksis, üleni kakases, hobune ise üleni kakane ja ei ole ta sealt boksist pärast oktoobri kuud väljas käinud... Mina ei tee boksi, kuna see poolvigane lammas Pasquale on tige ja me sinna boksi kõik kolmekesi oma soovidega ära ei mahu. Lisaks pole sel boksil ust ees vaid üks metalltoru, euroalus ja kett... Selle hobusega käivad kaasas vaid jutud, et ta oli nii brava brava ja megatubli ja armas...

Aga homme hommikul lähen mina jälle koristama ja siis talli. Teile ilusat ja suurt Suurt Reedet. 

Uus hobune tallis

Pildid tehtud 22.03 ehk reedel. Laupäeva õhtul hakkas C ukseauku ette raiuma, siis kui mina Enzoga koju ära tulin.

Vahepeal olin kolm päeva kodus ja kui täna lõunal talli läksin avanes selline vaatepilt...

Et siis Ciccio paari sõnaga rääkis, et tõi endale uue hobuse. Saabunud Saksamaalt (tõugu täpselt ei öelnud, ütles, et sakslane) Puglia müügitalli ja sealt Ciccio juurde. 8-aastane ruun, sel aastal juba olevat GP-d sõitnud. Ciccio proovinud pole, nägi vist enne videot ja pilti ja toimetas looma siia. Kellelegi midagi ei öeld ja ei taha nüüd ka öelda veel, kuna loom pole tema oma vaid kuu aega on aega proovida. Jutuga kiitis juba küll hobust taevani ja küsis, kas mulle meeldib. Mis ma oskan öelda, kui hobust ainult boksis näinud olen. Esijalad tundusid veits eetsirandmelised... Eks siis näha ole, kui hobune boksist välja saab ükskord.

Suur on ta küll, Ciccio on nagu kirp ta kõrval, kui teda boksis puhastamas käis. Ja pea on ka pikem kui Nearcol... Nearcol niigi suur pea, nüüd on meil veel suuremaid valjaid vaja, sest Nearcolegi kõik valjad väiksed. Ahjaa ja saepuru vastu pidi ta allergiline olema. Kui selle alla paned, pidid suured punnid hobusel tekkima, seepärast ka põhurull tallivahel. Hobuse nime ei tea, sest Cicciol ei jäänud meelde...

Mina tegin täna boksid ja viskasin Matilde boksi ka tühjaks. Tore oli see töö täna, sest vihma sadas lahinal. Sepp käis... Tegi Mendieta ja Petulia. Siis läksid kõik tallist minema, C, Elli ja Walter, ning ma jäin sepa ja C isaga talli. Peagi saabusid Angelo ja Francesca ning Elio ka. Ootasid Cicciot kõik, aga tüdinesid ära ja läksid koju tagasi :) Eliolt enne lahkumist küsisin, kas sepaga rääkis. Oli rääkinud küll, et 1. või 2. aprill tuleb Corintole. Tegin väga heatahtliku näo ja ütlesin, et siis on kõik hästi.

Küsisin lõpuks ka, kas katkise geelpadja võin ära visata, see täitsa pooleks. Elio tegi nägu nagu ta ei teakski, et see pooleks on ja lubas ära visata. Ei imestaks, kui ei teaks. Palus mul ilusasti sadula ka ära rasvatada. Poldki muud teha.

Kui rahvas talli tagasi tuli, lappas Ciccio Arese boksist saepuru kõik kärusse ja kummutas Matilde boksi maha. Ju siis ei meeldinud see, et hobusel ikka liiga kuiv boks oli :D Ütles, et paneb Aresele põhu alla, siis saab selle põhurulli sealt tallivahelt väiksemaks. Loogika.

Istusin natuke ja puhkasin selga. Söime Lindaga kartulikrõpse.. Ta on ikka täitsa pöördes nende peale, kuna Milka šoksi meil enam pole. Nüüd sööb Fonziesid, need juustumaitselised... ok, tegelt maisipulgad vist, mitte kartuli.. Ja kui kõhu täis sai, jäi esimest korda mu sülle magama. Nii armas, oleme jälle uuel suhtlustasandil. Jäin just täna mõtlema, kuidas juulis siia tulles oli Linda alles pisi-pisi ja hakkasid alles talli juures söömas käima, kuna nende pesakonna sünnikodu oli tallist kaugemal. Kuidas ma tasapisi hakkasin Lindaga mingit inimlikku suhet looma ja olime elevil, kui teda esimest korda puudutada sain. Nii arg oli teine. Aga nüüd tuleb, nurrub kõrva sisse ja kriibib kintsud ribadeks, et talle automaadist ainult nänni ostaks :) Ja Linda sai ta nimeks, kuna oli minu esimene kass-sõber tallis nagu päris Linda esimeseks sõbraks siin Itaalias sai.

Hobused söödetud, läksime seekord Elliga koju. Ellist nii palju, et teisipäeva lõunal saatis ta mulle smsi, et kas ma kolmapäeva hommikul tahaks Walteri koju appi koristama minna. Et neil suur maja ja kevadine koristuspäev tulemas, vaja jälle aknaid pesta jne... Kuna mul hommikuks plaanid tehtud olid, ütesin, et oleks võinud varem teatada ja siis vb oleks läinud ka. Täna tallis jõudis Walter isaga kohale ja C tuli küsima, et kas mulle reede hommik sobib. No olgu. Täna õhtul saatis Elli mulle veel smsi, et äkki tahan appi minna Walteri isa töö juurde koristama... Ma ei tea, mis koristustalgud siin lahti on läinud. Aga lihtsalt tekkis küsimus, et miks Walter omak odu koristada ei aita, vaid Ciccio juures lolli juttu kuulab päevad läbi? No mul vahet pole, mulle makstakse selliste asjade eest, aga põhimõtted on huvitavad...

Üldse on need põhimõtted siin väga kahtlaseks läinud... Ent mul on hea meel, et vähemalt mõni selge mõistusega inimene mul siin olemas on ja mind aitab (: Mõtleme vaikselt üht plaani välja... Aga eks näis, kuidas läheb...

Chi ne sa...

Mainiks võib-olla lihtsalt seda, et kui ma kuulen koguaeg meie tallis Cicciolt, millised on kõik tema kliendid ja millised on kõik ümberkaudsed hobusepidajad ja tallid.... Siis äkki oleks viimane aeg kuulata ka teiste arvamust, milline siis Ciccio ise on. Peaks ehk Ciccio maine ka tuvastama. Kaht arvamust olen juba kuulnud... Nüüd mulle meenub kolmaski, mida kuulsime Mariiga siia tulles. Mitte kõik siin pole paha paha, vaid ma ise olen vales kohas. Nüüd lihtsalt tuleb silmaringi laiendama hakata. Ja kes teab, mis veel välja võib tulla....

Reedel tegin boksid ja puhastasin Macellani boksi üleni. Pärast võtsin Luxi boksist välja ja pesin haava, panin haavale antibiootikumiga vedelikku ja sai antibiotsi süsti ka. Elio käis ka tallis, küsis, kas homme kordetan. Ütlesin, et kui plats ok, siis kindlasti.

Laupäeval tegin boksid ja saabus Elio. Küsis, et kas ratsutan. No ei ratsuta, ikka kordetan enne. Kuna ta varakult tuli, küsis, mis kell kordet teen ja saabus siis uuesti. Ciccio kordetas platsil Elektrat ja tegi Walterile ning Manuelile trenni. Mina kordetasin siis Corintot ja pärast pesin mõlemad hobused.

Kevadine ilm meelitas kõik hobuseomanikud talli. Angelo käis sõitmas, Marlon sõitis, La Lux viidi koplisse (mis heinapakinööriga kokku lapiti), Piero tõi Matilde boksist välja (sadulaga, enne korde, siis sõitma), Luisa kordetas-sõitis Petuliat, Elektra käis sõidus, Corinto kordel ja tema omanik kohal.... ainult Ciccio enda hobused seisid kõik jälle päev otsa boksis...

Aga tal on praegu kibekiire selle uue boksi valmimisega. Mingi salapära on selle boksi ümber. Tal on ikka mingi hobune kuskil välja valitud, aga ei taha kellelegi öelda, kes-kus-missugune.

Kui ma nüüd Ellilt kuuldud jutu rahade osas kokku panen... tähendab see, et Ciccio suunas liigub rahapakk selle maatükki eest, kus praegune plats asub. Maa aga võetakse talt ära alles hiljem. Äärmiselt huvitavad süsteemid. Ent selle raha eest pidi ta tegema uue platsi ja kordeaia ning talliremondi. Aga kui ta nüüd hobuse ostab, siis midagi neist jääb tegemata...

Igatahes... Kuna Ciccio õhtul enne söötmist uue boksi ukseava tegi ja meil aega passida jäi Elliga... Kell oli juba palju ja pidime ootama, kuni inimesed oma hobused ka puhtaks pesevad... Siis ma tulin Manueli ja tema isaga varem koju ära.

Täna tegime korteris natuke suurema koristamistuuri ja jalutama pole ka veel läinud, kuna ilm on pilves ja vääga tuuline. Aga söön ilusasti kõhu täis ja plaanin ikka minna ja midagi tarka leida. Ent ma ei saa mainimata jätta, kui mõnus on pühapäeva hommikuti ärgata... Täielik vaikus, mõni üksik auto vaid akna alt mööda vuramas... Nii mõnus (: