Natuke tööd

Reede õhtul käisin veel Silas, täpsemalt Camigliatellos. Seal siiski sadas lund, nagu ilmaennustus lubas. Tee peal nägin meie tüüpilist kevadet, vesi lendas kahte lehte, kui autoga sõitsime, tee ääres olid lumevallid ja igal pool lörts ja plöga.

Aga mida kõrgemale, seda lumisem ja ilusam. Lund sadas ja õues polnud tuult. -2 kraadi ja täiesti muinasjutuline aeg. Vaikus. Mida siin ei kuule just tihti muidu. Oh..

Imelik on küll Lõuna-Itaaliast nii lumiseid pilte postitada...

Laupäeval käisin tallis. Vihma sadas veidi, aga puhastasime hobuste kapju. Nearco, Ares ja boksis Mendieta, sest Luisa ja Piero saabusid Matildet pügama. Veel käis igasugu rahvast juttu ajamas ja ka Carlo käis, keda pole vahepeal näinud. See Matta omanik, kes kunagi oma hobust meie tallis hoidis. Aga ei midagi huvitavat. Lihtsalt masendav on vahel kuulata, kuidas C ikka räägib igasugu imelikku juttu bokside puhastamisest ja hobuste haigustest, mis tegelikult pole tõsi. Et boksidest võib junne koristada iga päev ja siis puru välja vahetada 20 päeva tagant. No pole tõsi ju. Ja La Luxi vaaasime ka kõik koos ja mõtlesime, milles ikka viga võib olla.

Luxil jälle söömisega probleemid. Ei söö heina. Ootab ainult oma müslit ja seda krõbistab lõbuga, nüüd ei joo vett ka väga ja on näha, et vedeliku puudus. Junne teeb ja seedimine läbi käib, junnid on aga üsna kuivad, kuna vedelikku vähe. Muidu hobune lõbus ja rohtu ka sööb, aga heina mitte. Uudistasin kiiresti ta suus ringi, aga mis sealt ikka üksi leida. Seda nägin vaid, et hundihambaid ei paistnud olevat, katsusin ja jõudsin ilusti esimeste purihammasteni välja. Vasakul pool pold viga, lihtne katsuda, kuid paremal pool oli hobusel heinapallikesi suus ringi käimas. Ei tahtnud lasta seda poolt väga katsuda ka. Hambaarsti on vaja noh. Minuarust ilmselge, ja ma ei tea, mida nad heietavad seal... Aga noh, ma ei taha teada, mida siinsed vetid üldse hammastest teavad...

Corinto tuustikuga käisin õues jalutamas natuke. Päitsed ja korde. Lahti ei tahtnud lasta, sest vihma tibutas ja mul ei old suurt tahtmist teda pärast püherdamist puhtaks kraapima hakata. Jooksime käe kõrval natuke ja lasin rohtu näksida.

Pühapäeval magasin kodus ja käisin pärastlõunal Metros. Pole lihtsalt midagi tarka teha. Tibutas ka jälle, kuigi mega soe ja mõnus ilm oli. Sõin jäätist, enne kui läbi vihmakese koju jalutasin.

Eile olin ka kodus ja elli saatis sõnumi, et täna hommikul 9.30 tuleb mulle järgi. Seega täna hommikul talli, vahetasin riided ja hakkasin bokse puhastama. C pidi Elliga korra Cosenzas käima ja nii puhastasin Petulia boksi täielikult ja Matilde pool üksi. Teise poole visaksime Ciccioga ja Lady ka. Siis pool Corinto boksi ja saabus uus saepuru. C laadis uue saepuru kotid kõik pesuboksi, et hea lähedal talli viia. Seega puhastasin pool Corinto boksi üksi traktori peale ja läksin käiskäruga Angielo hobuse boksi puhastama. 6 tavalist kärutäit sain mõnuga kuskile kaugele sitahunnikusse kärutada mööda mudast teed. Täitsa lõbus. Siis veel 6 kotti saepuru asemele ja C jagas ees tallis saepuru ära.

Macellan on tore hobune küll ja tal see teki hõõrutud koht ka õlanukilt paraneb. Aga avastasin, et mulle ta jalad küll ei meeldi. C oli tagumistele pinded peale tõmmanud. Sain algul aru, et hobune ei olnud seal Puglias sõidus olnud ja seepärast võeti rauad alt, aga tegelikult neil seal hea liivaplats ja müügikatel võetaksegi rauad alt, et liigseid kulutusi vältida. Vot siis loogikat.

Seega hobune töötas seal iga päev. Nüüd kui meil vihma tõttu ainult boksis seisab, arvas C heaks pinded peale kerida. Kui boksist kõik saepuru olin välja vedanud, ilmnes tõsiasi, et boksi prand on ilmatu kõver ja ühe suure auguga ka, nagu Tallinna tänavad, millest viimasel ajal meedias kõvasti juttu on. Igatahes, hobune seisis palja põranada peal jube ebakindlalt ja kui ühe jala veel auku pani, ei osanud ta kuidagi olla ja värises jalge peal. Kui jala august välja mõistis tõsta, siis virutas kora jälle jalaga tahapoole ja otsis tasakaalu.

Pärast lõunat pidin hobuste jalgu puhastama. Mendieta, Macellan ja Corinto. Siis kerisin Macellanil pinded maha ja mida ma nägin. Parema tagumise jala sõrgatsiliigese kohalt oli jalg paistes. Aga mitte tagant poolt, kus on enamus kõõluseid ja kõõlusetuped vaid kraniaalsel poolel. Kuum ei olnud, aga nägi ausaltöeldes väja nagu mingi sirutaja kõõlus oleks paistes olnud. Katsudes jäi aga mulje, et nahaalune kude on paksenenud. C katsus korra ja ütles, et tema ei usu, et midagi tõsist on. Ok. Pindesid ööseks peale ei pannud enam ja hobune läks puhaste papudega puhtasse boksi tagasi. Ahjaa, tagumisi jalgu üles ka ei andnud, nagu kivist oleks liigesed. Lihtsalt toore jõuga kangutasin jala üles. Ning nüüd nägin veel, kuidas see teine sepp ka kilbita raudu oli taga kasutanud. Esimest korda kusjuures nägin oma silmaga. Ees, kilbi kohal oli see eest kaks lisa naela, eeldan, et nii peabki olema siis. Aga eks ma uurin, et targemaks saada. Esimestel olid ka kahe kilbiga rauad.

Kui viimaks oma tüütuse-hunnikust Corinto ka puhtaks tegin, andis C heinad ja pool tundi hiljem müsli. Heinad said hobused täna kell pool neli. Ja mul pold mahti küsida, et kas järgmise korra saavadki heina alles homme hommikul, aga pani mõtlema küll. Kahe tunni pärast on kõigil boksid tühjad sellest heinast ja siis vahivad rõõmsalt lakke edasi. On ikka elu. neil oleks paras üks hangutäis heina veel nii kell kaheksa või üheksa õhtul saada. Aga noh...

Homme vaatab, kui ei saja, lähen talli.. Praegu lähen aga "rapesid" puhastama ja keetma. Miski brokkolilaadne roheline. Jah, ma olen ka maltsa hakanud sööma.. Olud on niisugused. :)

Liiga palju vaba aega

Homme saab nädal, kui pole tallis käinud. Kõik päevad on metsikult sadanud ja lubab veel natuke. Täna oli see päev, kus kõik lund ootasid, aga siiani pole midagi juhtunud. Üks hetk sadas ägedalt rahet, lausa kerge valge kord kattis maad...

Mis ma teile siin ikka valgest korrast maas räägin. Aga ega muud huvitavat ka pole. Võiks väita, et kohati on mul lausa igav. Täna ootasin, et äkki läheme hobuvarustuse poodi, aga ei midagi. Tegin hoopis kaerahelbeküpsiseid ja pärast seda sisustasin oma päeva www.subito.it lehelt hobuste müügikuulutuste vaatamisega. Tegemist on lehega nagu meie Soov või Kuldne Börs. Seega pole just hobustele mõeldud, aga leidub ikka neid, kes sinna kuulutusi panevad. Lõpuks ei suutnud ma seda ka sirvida... Calabria regioon on ikka puhta teine maailm. Sitsiilia kuulutusi seekord ei lugenud, jätan õhtuks ka midagi.

Eile käisin vihmaga poes. Metrosse ei viitsinud kõmpida, seega ujusin ühte lähemasse marketisse. Ostlemine oli üsna keeruliseks tehtud, kuna igal pool vahekäikudes olid kärud värske kaubaga. Ometigi oli palju sooduspakkumisi lihale ja muudele toodetele. Kanakints oli ikka korraliku kanakintsu mõistega, pool sabast kaasas ja pooled suled ka veel küljes. Ei tea, kas peab uuesti ära ka tapma, kui külmikust välja võtan...

Olen koristanud, joonistanud, ära sorteerinud oma riidekapi ja puhtaks pesnud kõik riided, mis pesu ootasid. Loomulikult seisavad kakased talliriided tallis ja praegu oleks suurepärane aeg neid pesta, aga noh... Seega nüüd postitan oma kirjutise ja lähen kööki lasanjet tegema. Mm..

Ja internetist kaon ma ka täna, limiit sai täis ja sos lõpeb ka täna õhtul, seega uuesti ühenduses olen teiega 21. jaanuaril.. See juba esmaspäev.

Cosenzas

Vahelduseks muud juttu ka. Eile olin kodus, täna ka. Elli saatis sõnumi, et plats on ikka keh ja ei saa kordetada ka. Täna sadas veel vihma ja homseks lubab ka vihma, seega kujutan ette, milline löga seal on.

Täna pärastlõunal läksin ostsin linnaliinibussile piletid ja sõitsin Cosenzasse. Ilm oli algul kahtlane, aga võtsin vihmavarju kaasa, sest tavaliselt siis ju sadama ei hakka. Aga võta näpust. Bussiga on nii, et siin saab osta pileti, mis kehtib 90 minutit - 1.20€. 24-tunnine pilet maksab 3.20 ja järgmine juba nädala oma, 9€. Bussist saab ka pileti osta, see kehtib tund aega, 1€.

Bussisõit oli juba huvitav. Tulid vanad ajad meelde, kuidas praktika ajal sai iga päev sõidetud. Liin on vahepeal natuke suunda muutnud, aga kõik oli tuttav ikka. Kusjuures polegi 6 kuu jooksul linnaliiniga kordagi sõitnud. Ja kuigi siinne piirkond pole kuigi turistirikas, leidub siin välismaallasi ja mitte-italianot kõnelevad küll. Näiteks kolm tumedanahalist kes nägid välja nagu mõnest muusikavideost välja astunud tegelased. Ja üks naisterahvas, kes telefoniga rääkis läti või leedu keelt. Pikk ja heledapäine.

Mina suundusin Cosenza poodlemistänavale, tahtsin kindlasti H&M-is käia ning pidin saapaid otsima. Meie H&M on siin korralikult suur ja isegi suutsin väljapääsu ära kaotada. Allahindlused olid metsikud, ent... Osta nagu polnud midagi. Ma ei tea, kas asi on itaalia moes või minu iseloomus, aga riided on lihtsalt koledad. Helen, kui Sa seda loed, siis ma ei leidnud enam huulepalsamit ka granaatõunalõhnalist. Ainult vanilje ja koledad pakendid ülejäänutel.

Veetsin seal siiski korralikult aega ja välja tulles oli ilm vihmane ja pime. Iga nurga juurde olid ilmunud need tõmmunagalised nännimüüjad, kes seekord püüdsid vihmavarjudega äri teha. Kuna ma heas usus siiski arvasin, et vihma ei saja, olid mul jalas papud, mis absoluutselt vihma ei kannata ja suunasin oma pilgu jalanõudele. Ja täiesti uskumatu, kui võimatu on jalanõusid ka leida. Mingi moe märk praegu, et hästi robustse olekuga jalanõusid müüakse igal pool. Või on liiga kõrge konts neil, mis muidu sobiksid. Või on materjal selline, mis niikuinii märjaks ei tohi saada. Ja need, mis on ilusad, on valet värvi või maksavad üle saja euro. Noh.. Lõpuks leidsin midagi enamvähem, hea soodukas oli ka. Peab ilmselt ribadeks kandma, et mitte pärast mõelda, kas need Eestisse kaasa võtta või mitte.

Keeruline värk. Aga ehk olen homme jälle vaba, sest täna juba sadas ja ilmselt sajab homme ka, nagu ilmateade räägib. Kui me just hobuvarustuse poodi ei lähe, siis peab mingi tegevuse homseks välja mõtlema, et mitte kodus magada (:

Küsimused...

Täna pärast Elektralt pindede mahavõtmist sain ülesandeks ära pesta Nearco saba ja laka ning Arese saba. Seda tehes (inimeste šampooni ja inimeste erkkollase palsamiga) tekkis mu peas mitmeid küsimusi.

Näiteks, kas teie, kes te töötate Hollandis, Belgias, Saksamaal, Taanis, Soomes jne.. peate ka hobuste sabasid ja lakka pesema. Lihtsalt sel päeval, kui hobustega muud ei tehta ja isegi allapanu pole boksis vahetatud?

Kui te pesete sabasid ja lakkasid, kas teete seda inimestele või hobustele(loomadele) mõeldud šampooniga? Kas te kasutate pesu ajal palsamit või pärast, kuivale sabale pihustatavat normaalset palsamit? Või mõlemat?

Miks ei kasutata inimeste šampoone ja palsameid tavaliselt hobuste peal? (faktipõhiselt) Kas seal sisalduvate värvi- ja lõhnaainete tõttu? Erinev pH tase? On seal üldse vahet? Pesin ja mõtlesin endamisi... Sest minu kunagise väite peale, et inimeste šampooniga ju loomi tavaliselt ei pesta, vaatas C mind viltu ja ütes, et saab osta suure pudeli palsamit poest vaid mingi 2 euriga. Siin on tõesti väga palju odavaid pesuvahendeid ja suuri pudeleid.

Siis saabus Luisa. Tekkis küsimus, et mis ta täna tallis teha tahab, sest plats oli nii lögane, et isegi ei püsinud püsti seal. Vahetas riided, küsis C-lt, et kas ta süsti teeb Petuliale ja laadis auto pealt maha uue pügamismasina, pikendusjuhtme ja muu vajaliku, et oma hobust pügama hakata. Nonäed siis. Hõika veel, et ilmselt saab raha. Luisa otsustas teistele maksmise asemel hoopis endale masina ja kogu kupatuse osta ja ise pügama hakata, kuigi ta pole seda kunagi varem teinud. Tal on üks hobune, masinat kulub aastas ehk kaks korda ja kulutas sellele üle 200 euro. (Sest teame poodi, kust ostis ja palju selline mudel maksab) Lisaks uued terad maksavad siin nii 40-50 euro kanti, need mis pärast esimest karvalangetamist kohe nüriks ei lähe. Aga ehk ostsid Pieroga kahe peale, sest kui Luisa omaga algust tegi, saabus ka Piero talli ja nii nad kulutasid kahekesi (vahepeal aitas Matteo ka) üle 3 tunni hobuse pügamisele. Alustasid kell kolm ja kui meie 6 tallist ära tulime, polnud nad veel lõpetanud.

Ok, tegelikult pole see ju midagi imelikku, kui nad niikuinii omaette hoidev klann on, siis andku minna ja minul pole ka pügamine lemmiktöö, et seda ilgelt teha tahaksin. Tulemus oli ka esimese korra kohta väga hea, ausaltöeldes. Kartsin, et hullem, aga hobune nägi väga viks välja, lähedalt muidugi ei uurinud. Seega tore ju. Aga Cicciole ja Ellile ei andnud see teema kohe kuidagi rahu ja nemad ikka ketrasid terve õhtu läbi, et Piero juba väsinud ja õiendab Luisa kallal ja kui mõttetu on osta masinat, kui võib selle töö keegi teine ära teha ja ise ei pea nii palju kulutama jne... Like, so what...

Mina viisin Corinto aeda. Ideaalis kujutasin seda ette nii, et viin ta sinna, Alessandra söödab oma hobust  nööri otsas seal lähedal, et nad üksteist näevad ja mina lähen koristan Corinto boksi ära. Tegelikult aga Alessandra ei tulnud platsi äärde ja läks talli taha, mina pidin aga hobust valvama, sest täna oli tüübil energiat küll ja kilkas nagu väike poisike seal aedikus. Tore oli vaadata, et hobune vaikselt vabadust nautida oskab. Veel toredam oli aga see, kui ta ennast värskelt üles küntud mullakamarale küliti viskas ja ikka mõnuga püherdada lasi. Kaks korda. Aga hobusel peab olema oma hobuseelu. Sai veidi rohkem kui pool tundi õues olla, asi seegi.

Pesime kabjad mudast puhtaks, nühkisin karva ka ikka omajagu ja siis tegin raspliga esikabjad korda. Enam pole niisugused nurgelised nagu paar postitust tagasi pildilt võisite näha. Viilisin serva ilusasti ümaraks ja kabja rauaga tasa. Nüüd on papud paremad all. Tahtsin siiski veel boksi ka koristada, sest no kurjam, kuidas mind häirib C loogika ainult junne koristada. Hobusel on keset boksi märg laik, kus ta koguaeg oma tagumiste jalgadega sees seisab. Kabjakiilud on vesised ja lödid. Kui hargiga boksile lähenesin, siis C hõikas, et ta juba koristas boksi. Noh, seal oli liiga palju inimesi, et hakata talle seletama, et "ei, mina tahan, et minu hobuse boks puhas oleks, Sinu karvikud võivad kuses ujuda." Korjasin pool hunnikut junne boksist ära (mida ta ka junne koristades suudab alati boksi jätta) ja tegin targa näo pähe. Homme aga viskan selle kuseloigu sealt välja ja seletan talle, et Corinto kiilud mädanevad vaikselt seal märjal seismisest.

Eile ma teile vist La Luxist ei kirjutanud? Tal on jälle see häda, et heina ei söö. Trambib kõik boksis laiali ja ootab ainult müslit. Ciccio andise eile talle veeni jälle seda vedelikku. Ma ei tea siiani, mis lahusega tegu on, sest keegi ei suuda mulle ära tõlkida. Endal ka teadmistes puudujäägid. Aga öeldakse, et see on ainevahetusele hea, sisaldab glükoosi ja seega parandab veresuhkru taset. Kui hobustel tugevad koolikud on, siis annavad sama ja olevat andnud Calitale enne surma lausa 5-10 liitri kaupa.

Igatahes täna võttis C 5 liitrise vedelikukoti ja pani kanüüli valmis. Vedeliku kott oli vaakumi all. Topelt kotis. C aga lõikas välimise koti hooletult katki ja vigastas vedeliku kotti. Sealt hakkas tilkuma natuke. Sinna tõmbas teibi peale, kuigi õhk oli kotis. Jälle tekkis küsimus, et kas see midagi lahusele ei tee. Kui seekord mitte, siis kas järmine kord võib alles jäänud lahust kasutada? Kott on teibiga parandatud, sinna tekis imepisikene auk. Idee peaks olema see, et lahus püsib puhas ja sinna mingid bakterid sisse ei pääse, eks? Muidu järgmine kord niisugust lahust veeni manustada... Ma ei tea, aga kindlasti on keegi targem, kes teab. Seega tunne end vabalt, kui tekib mõte kommentaari kirjutada...

Pärast 3 liitri lahuse veeni manustamist läks hobune boksi. Heina endiselt ei söönud, ootas müslit, kuna söögi aeg oli juba mööda läinud. Ilmselt enne oma müsli saamist ta ampsu heinast ei võtnud, seega müsli koos juurviljalõikudega läks ludinal. Ja maksimum 20 minutit pärast veenilahust.

Ja seda, milles probleem on, ei tea ikka keegi. Kaldun arvama, et hambad. Miks muidu oli soovitatud talle ka keeleklapiga suulisi. Ju siis on miski probleem, mis paneb sõidu ajal keelega mängima ja tahaks neid suulisi ära ajada? Miks muidu hobune saabudes ka nii lahja oli? Süüa ta ju tahab, seedimine paistab korras olevat. Hambaarsti oleks nüüd vaja. Ja sellele uuele hallile ka.

Vot niisugused lood. Kolmapäeva päevaks on muide ilmateade ennustanud lumelörtsi. Aga arvan, et mul jääb siiski lumi siin nägemata. Eks näis.

Macellan

Täna sadas ka vihma ja ilm oli rõve. Tallis käisin ikka. Ellit ei olnud, seega totaalselt itaaliakeelne päev.

Alustuseks kuulasin uudiseid eilsest päevast, ehk kuidas Ciccio Angielo ja Francescaga Puglias käis. Siiski oli hobune, Tamish, kaasa võetud ja seal näidatud. Ciccio aga Mendietat kaasa ei võtnud. Seega meie hobusevahetamine läks jälle ilmselt luhta ja ma ei tea, miks, sest ainult Elli on mulle sellest rääkinud, C mitte. Homme küsin järgi, kui Ellit nägema peaksin.

Angielo oli seal kolme hobust proovinud ja ilmselt ka Francesca ronis mõnele selga. Kolmest osutus Ciccio lemmikuks üks 9-aastane hall hobune ning C valikut usaldasid ka A&F. Seega vaadati üle Tamis, keegi oli sõitu teinud ja C hoidis hinge kinni, et hobune ei koperdaks. Kuna neil seal Puglias korralik ratsaplats olemas on ja ilmselt seljas ka stabliilsem sõitja, siis hobune ei koperdanud ja pidas end viisakalt üleval. Seal vangutati küll pead ja küsiti C käest, et mis kõverjala ta toonud on. C-l aga mingit pistmist Tamishiga pole. Nii läks isegi hästi ja hobune hinnati 1500 € vääriliseks ( ilmselt vaid seetõttu, et on mära) ja Angielo sai uue hobuse hinnast 1500 € alla. Seega kui ma nüüd õigesti aru sain, siis 9-aastane hall iludus oli enne maksnud 4000 € (ei usu, et 5500 ja nemad nüüd nelja tonniga kätte said.. aga pean üle täpsustama)

Hobune on täitsa hobuse moodi. Vahva hall on, ruun. Sündinud Ungaris. Isa olevat kas siis ungari sporthobune... Ma ei tea, neil siin nende tõugudega on kuidagi segane värk. Nimetavad kohe tõu sünnimaa järgi. C ütles, et isa ungherese ehk tõlkes ungarlane ja ema olandese ehk hollandlane. Arvasin siis, et ema KWPN. Siis käis C toas ära ja teatas, et passis on kirjas, et hobune on holstein. Aga isa Ungaris sündinud ja ise ka. Noh, kui holstein, siis holstein, asi selgem. Hobuse nimi on Macellan või Macallan...

Sinisilm

number 253

Puglias oli ta mõnda aega seisnud ja seal siis võetakse hobustel rauad alt, kui ei tegeleta. Jalad tundusid üsna sirged olevat hobusel, kuigi kabjad olid küll üsna kõverad alla. Muidugi ei tea, mis nad seal teevad ka vabal ajal, ehk käivad lausa koplis ja kes teab, kui kaua neid raudu ka all pole olnud, et kabjad ehk nii kulunud. Välimisd küljed siis kapjadel üsna lamedad ja eest kulunud. Eks näis, kuidas seisud muutuvad pärast sepa käimist, sest ega too ju midagi jala värkimisest ei jaga... (Nagu meile Ulvi ikka ütles, et värgitakse jalga, mitte kapja, sest kabja kujust ja olemusest sõltub ka jala asend. Aga see on juba tuumafüüsika me sepa jaoks.)

Veel oli keegi talle seal tallis imepisikese teki selga pannud. Hobune oli seal pügatud ja miski tüdruk oli temaga tegelenud. Ärge küsige, kuidas ja mismoodi, aga tekk oli nii väike olnud, et õla pealt oli lisaks karvale ka kogu naha maha hõõrunud. Angilo tekk on õnneks suurem ja üsna kerge, seega panid ikka siin teki selga ja jätsid eest alumise kinnituse lahti, et õlad vabad oleksid.

Nii teevad väiksed tekkid hobustele

Minu ülesanne oli tänasel vihmasel päeval natuke õmmelda. Hommikul C avastas, et tekk oli veidi katki. Kohe hobust süüdistama, eks. Aga tagant, reie pealt oli õmbluse kõrvalt lahti ja see ka ainus koht. Seega kuna mul oli mingi väga paha ja pehme niit, siis kulus asja peale üsna tükk aega. Sel ajal, mis ma tekki parandasin talli koridoris, märkasin nii mõndagi asja.

Alustasin parandusega, kui tekk hobusel seljas oli. Pidin vaatama, et asi kuskilt kiskuma ei jää jne. Hobune puhkas pidevalt tagumist paremat jalga. Aegajalt tegi sellega jube järsu nõksatuse ja sirutas jalga tahapoole. Seistes tegi seda juba pidevalt. Järgmisel hetkel hakkas hobune haigutama. Istusin tekiga tema ees ja nägin, kuidas suust poolnäritud heinapallid kukkusid. Ilmselgelt vihje, et võiks hambaid kontrollida.

Siis leidsid külma ilmaga sooja koha nii kassid kui ka suur koer Rambo. Arvasid kõik, et võiksid mu parandatava teki sisse magama pugeda. Ok, kassid, neid ei pannud tähelegi, aga Rambo oli natuke suur selle jaoks ja kui ta tekki serva peale istus ja end vastu mu jalga toetas, kuulsin, kuidas tekk jälle kärises. Sama õmblus, nüüd eestpoolt, hobuse küljelt. Järgmised 25 cm. Ega's midagi, lõpetasin ühega ja alustasin teise parandamist. Hoopis tekki on kehvasti tehtud, mitte hobune süüdi.

Lõpuks pidin veel lakka lõikama natuke, sest keegi tark oli paksule lakale lihtsalt käärid sisse löönud ja selle mega kanti lõiganud. Kitkusin kaela keskelt pool lakka õhemaks ja andsin asjale natuke loomulikuma jume. Siis saabusid ka A&F isiklikult ning tõid ussirohtu ka. Kuna nad ise seda anda ei tahtnud, siis andsin mina. Hobune oli väga tubli ja pidas end mõned tunnid seal talli vahel väga viisakalt üleval. 

Ainus asi, mis tundub, et natuke väike või kiitsakas on see hobune. Angielo ei ole küll mingi väga turske mees, aga siiski tugeva kondiga umbes minu pikkune. Francescal see eest on mõned üleliigsed kilod küll. Hea uriseda, eks, mul on sõitmiseks paras rong ja tundun ilus pisike tüdruk seal seljas :D

Nalja veel.. Luisa helistas Cicciole, kui teine heina jagas. L oli parasjagu vet apteekis ja tahtis nõu küsida, millist rahustit Petuliale osta, sest peab ikka hobuse ära pügama. (Ilmselt on see reaktsioon sellele, kui hobuvõõras meesterahvas Petuliat koridoris nägi ja hüüdis, et oi, milline karu see hobune välja näeb) Mulle sobib, saan raha (: Aga nali oli selles, et kui C varasematel aastatel on kõik hobuomaniku eest ära teinud, siis ei teagi vaene Luisa, et tema hobust ei panda pügamise ajaks mitte narkoosi vaid antakse ainult rahustit.

Ja teate, kui huvitav oli jälgida, kuidas Mendieta uut hobust uudistas. Justkui oleks kade, et nüüd teine hall veel majas on. See oli lihtsalt nii naljakas ja armas :D