Meie hobused I

Hommikul kell 8 pidi sepp tulema. Ciccio läks 8-ks talli vahele ja nagu ikka, tuli sepp kell 9. Täna oli kolm hobust vaja teha. Viimasega lõpetas kell 13.00. Neli tundi kolme hobuse ümberrautamiseks on selle sepa puhul kõva sõna, sest tavaliselt kulub tal 2 ja pool tundi ühe hobuse peale. Ja loomulikult ei tohi ise kaugemale minna, seega C pidi 4 tundi niapidi juures vahtima. Sest sepp tahab kord kabjavõlvi liiga kõrgeks lõigata ja põhja imeõhukeseks ning siis liiga väikesed rauad Nearcole alla panna jne...

Meie ei teinud täna tallis midagi. Vihma sadas terve aeg. Kuna seal aga olime, ootasime, kuna söögi ette saab anda. Lõpuks käisime sööta ostmas ja tulime koju.

Mina tegin hobustest ja kassidest pilte. Mõtlesin veelkord ülevaate anda meie põhitalli hobustest. Taga tallis ei käinud, sest seal pole vihma eest kusagile varjuda pildistamiseks.

Seega. Talli paremal pool esimene hobune on ELEKTRA.

Omanik: Vincenzo Marchese (43.a) (tean perekonna nime, sest kui Elektra boks veel uksega oli, oli omanik last oma nime plaadi uksele teha. Mitte hobuse nime. Oma nime.) Näitab nägu talli vaid siis, kui vaja mõnele sõbrale või uuele pruudile hobust näidata. Rautamise rahal või boksiüüril peab C tavaliselt tema juures järgi käima.

Hobune: mära. Vanus meelest läinud. Tõult KWPN ehk hollandlane. Aga täiendan infot, ka teiste puhul...

Võistlema enam ilmselt ei lähe, kuna võistlusplatsil saanud mingi trauma ja nüüd tõrgub. Kodus hüppab küll ja usinasti, ent jalad pidevalt paistes, selg ülitundlik ja saduldamisel tahab tappa. Enamus ajast magab boksis. Pärast saduldamist jääb tõsiselt unne ja on lausa ohtlik näiteks kaitsmete pealepanemisel. Võib lihtsalt ümber kukkuda. Sõites tuim ja uimane, ent traavib autopiloodil ja hüpates läheb põlema. Algajatele tore loom muidu. Kordepiitsale reageerib tagumise jalaga virutades. Transpordil ja pügamisel vajab rahustit.

Järgmises boksis elab PETULIA (Petulia del Crati)

Omanik: Luisa Talarico (36-38.a) Meie armas Luisa. Ainult maksmisega on ta korrektne, muust olete juba varem lugenud.

Hobune: mära, sündinud 2006. Tõult itaalia sporthobune.

Hobune muidu kena ja armas. Põie tühjendamisega on probleeme, sest teeb seda liiga tihti. Boks märg ja veterinaar sai hobuselt musi, seega probleemi pole. Saduldades tapab temagi. Sõitsin ühe korra. Rohkem ei tahaks ka. Täielikult Luisa käe järgi hobune. Luisa ütles, et galopitõsteks peab tegema ühe liigutuse kätega, mida ainult tema teab...

Kolmas hobune on MENDIETA

Pilt juuli kuust

Omanik: Franco Iorio ehk Ciccio (41.a)

Hobune: ruun. Vanust ei mäleta. Hannover.

Talli "valge iludus". Grigio (it. k. hall) nagu C teda kutsub. Saduldades samuti võimeline tapma, kannatab süstikluu sündroomi all ja on ka künahaukaja. Kordetada tuleb ilma piitsata, sest muidu sureb hirmust. Eelmine omanik on kõva eeltöö teinud. Muidu hobune tore, laseb endaga igat moodi tegeleda, pesta, puhastada, pügada, transportida. Ainult spreipudeliga läheneda ei tasu. Samuti ei tasu torkida sööki oodates või söömise ajal. Võib jääda näiteks käest ilma.

Viimane hobune paremal pool on NEARCO (Nearco di Cappella)

Täna parim pilt nihverdisest

Omanik: Serena Gencarelli (või ta isa) Igaljuhul printsess(17.a), kes arvab, et ta oskab ülimalt hästi ratsutada, ent ei saanud ka lihtsa hobusega kannuste ja stekiga hakkama. Oma hobusest välja ei tee, ainult siis, kui vaja teistele näidata. Vahel ikka tervitab ka ja nunnutab sõnadega üle. Nearco anti sõita Cicciole ja Serena pidi selle eest Mendietaga sõitma. Nüüd sõidab hobustega, kes parasjagu vabad on.

Hobune: ruun. Vanust ei mäleta. Tõult itaalia sporthobune ehk kohalike loodud mühakas.

Suur, massiivne ent välimuselt kena loom. Tohutu jõuga ja paras totu ka. Tegeledes niheleb vahetpidamata ja kipub närima kõike, mis ette jääb. Hingamisega või hingamisteedega paistab olevat probleeme, sest liikumisel on kuulda äärmiselt rasket hingamist. Saduldamise elab üle, aga kõrvu puhastada see hobune küll ei lase.

Nearco vastas, vasakult viimane hobune on ARES

Omanik: Elisa Curcio (27.a). Meie Elli.

Hobune: ruun, sünd 2007. a, tõug KWPN.

Meie ülimalt nunnu ja väljendusrikka näolapiga üsna kompaktne ja tubli Ares. Lihtsalt nunnu. Õpib kiiresti. Kõiki halbu kombeid ka, nagu ikka. Puhastamist ja saduldamist veel naudib. Seisab ja on armas. Pestes oli varem paras lammas, üritas lüüa ega püsinud paigal. Nüüd on harjunud ja mulle andis tükk aega tagasi ise juba jalgu ette. Kordetades kammib segi. Tavaliselt traavis pukitab ja hüppab korralikult nelja jalaga õhku. Ent end väja elades on hästi tubli ja armas. Ainus, kes teab, mis on kordel lõdvestumine. Sõites on Ciccio lemmik, ent Elliga tavaliselt teeb trikke ja leiab pea iga kord mooduse tüdrukust trenni jooksul vabanemiseks. Tavaliselt pukitab siis pärast takistust. Ehmatab iseenda koperdamise peale. Koridoris kraabib jalaga, sest Elli õpetas ta porganditega hukka. Ja cauda eqvina sündroomi kahtlustan ka.

Keskmises boksis elab LADY

Vot ei saanud paremat pilti täna

Omanik: Marlon Munaaju.. Oih.. tegelikult ma perekonnanime ei tea. Aga trullakas kõõrdsilmadega kiilanev 40-aastane advokaat, kes raha maksmisega on nii kitsi, et jube kohe. Kukkus. Millalgi, hobuse seljast. Arstid ütlesid, et käeluu katki pole, aga panid kipsi ikkagi.

Hobune: mära. Vanust jällegi ei mäleta, tõug... Pidavat samuti KWPN olema.

Väga ei tea, ei ole kokku puutunud, kuna hobune seisab boksis enamus ajast. Selline maasum tundub küll, sest oli esimene hobune, keda siin tallis pügasime ja sellele kulus ikka paar tundi aega. Välimuselt midagi erilist pole aga usun, et hoolitsetuna oleks ta palju asjalikum. Saduldada väga ei lase enam, nagu nägin, sest eelmine sadul hõõrus turja ikka korralikult katki ning isegi, kui seal on karvad ja uus nahk, siis mälestus jääb...

Esimeses boksis vasakult elab MATILDE

Alati niisuguse näoga

Omanik: Piero (viiekümnendates). Viimasel ajal ratsutavad Piero poeg Matteo ja tema nõbu Giorgia. Piero on ka üldiselt maksmisega üsna täpne, aga ta on muidu .. ebameeldiv inimene. Koguaeg tõsine ja õpetab Luisat ning oma noori ratsanikke. Sõiduoskustega ei hiilga ja ise pole vist kunagi võistemas käinud.

Hobune: mära, sündinud 2002, tõult võis ka hannover olla.. Pole kindel.

Äärmiselt tagasihoidlik ja hirmunud hobune. Karutammuja pealekauba. Kardab kõike ja kõiki. ei ole suhtlemisaldis ega rõõmus hobune. Kõik on raske ja pideva töö tulemus. Pole kordagi hobusega tegelenud, ehk kunagi eelmine aasta püganud, aga ei mäleta.

Ning siis täiesti eraldi väliboksis elab mu tore CORINTO B

Omanik: Elio (oletan, et kolmekümnendates). Üsna arutu ja oma arvates tähtis töö mees. Ajab asju ja suitsetab sigarit, kukkus aprillis Corinto ehmatuse peale alla, tegi jalale natuke haiget, midagi katki pole, aga keegi oli öelnud talle, et võib alles detsembris sõitma hakata. Aga siis on tal tööl kiired ajad ega jõua niikuinii sõitma. Parem mulle.

Hobune: ruun. Häbenen, vanust ei tea, aga tõult pidi hannover olema.

Muidu olete lugenud temast küll, et hammasteta künahaukaja, kes muidu näeb üsna torika-laadne välja. Komistab ja kukume. Aga ülimalt tore tegelane on muidu. Vahvad pikad kõrvad ja eriti armas on siis, kui ta kusagilt õuepealsest autost muusikat kuuleb ning need kikki ajab. Talle paistab muusika meeldivat.

Ilma sadulata ?

Eile oli väga mõnus ilm ja päike paistis. Soe ja kena sügis.

Tallis oli Ciccio viimaks bokse puhastanud. Ka Mendieta boks oli puhas, seega pidin ta saba ja laka puhtaks pesema, kuna tegu on siiski halli (põhimõtteliselt valge) hobusega. Ja C armastab kasutada inimeste šampooni ja palsamit... Samal ajal, kui hobune kuivas, andis C Alessandrale trenni La Luxiga. Kui nad lõpetasid, aitasin tüdrukul hobust pesta, kuid ta saab sellega juba päris hästi ise hakkama. (:

Seejärel läksid sõitu Ares ja Elli. Veel Petulia Luisaga ja Matilde Matteoga. Giorgia ja Piero olid ka tallis. Miks ma need nimed üles loen? Sest siis te teate, kes eile mind imestunult vaatasid, kui ma Corintole kaitsmed ja valjad panin ning ilma sadulata jalutama läksime. Neile on siin nagu mingi ime asi, et ilma sadulata hobusega ka sõita saab.

Alustuseks jalutasime väikses aias natuke ja avastasin, et Corinto ikka koperdas natuke. Sammus pidime üle ühe lati astuma, mis aiaväravas oli ja enne selle unustasin eest võtta. No ma ei tea, talle enam üldse ei sobi, et ma selga ronin. Pärast läksime platsile, jalutasime seal ka ja tegime väikseid traavilõike. Luisa nägi mind täisistakut tegemas ja hakkas kohe Petulia peal ka proovima. Siis kommenteeris veel Pierole, et küll ta  teeb ikka ilusat istakut. Mina väga aru ei saanud, et ta oleks midagi muutnud, potsus seal sadulas kõvasti endiselt. Aga ju ta oli ise õnnelik.

Corinto oli muidu tubli ja sai liikuda küll natuke, jalutasime vast pool tundi ja rohkem poleks kannatanud ka, kuna mu kann oli üsna valus. Hobusel pole just ilus ümar selg koos seljalihastega, seega mu sabakont ja tema selgroog puutusid pidevalt kokku. Peame tegelema rohkem seljalihaste arendamisega. Kuidas seda teha.. Võite mulle nõu anda. Rohkem ojatööd pannes rõhku lõdvestamisele. Ohjades ka üle kavalettide minemist, et ta oma jalgu rohkem tõstaks. Minu ettekujutus.

Arese trenni ma nägin ka natuke. Elli hüppas. Kukkus alla ka korra, nagu neil tavaks ikka. Muidu talli minnes said kõvasti Cicciolt kiita ja kui juba Ciccio komentaar oli, et hobusele peab andma kullatud kaera, siis ta jäi hobusega ikka mega rahule. Minu tegemisi kommenteeris C vaid nii, et Corinto oli vist tubli täna jah, aga ta tahab ikka ennast välja elada ja karata, et tuleb ikka kordet teha. Nõustun kordetamise osaga. Aga mitte, et see Corinto puhul hädavajalik oleks ning ilma sõita ei saaks. Ma vist jätan Cicciole edaspidi ütlemata, et kui ma ükskord kodumaale naasen, siis ka pärast poolt aastat või aastat seismist ma võtan oma hobuse koplist, panen talle sadula selga ja lähme metsa kablutama. Sest mu hobuse puhul pole tegu ilge sportpüssiga, kes ülejäänud aja oma elust boksis peaga vastu seina peab igavusest taguma. That's the difference.

Kui Arest kammisin, tuli Piero mu juurde ja küsis oma lollaka tooniga, et kas ma hobusega ilma sadulata galoppi ka teen. Vastasin talle, et kodus oma hobusega teen küll jah. Ta ei kuulnud mind hästi, sest seisis hobuse ees, ma kammisin saba parasjagu. Elli pidi üle kordama. Pärast sain C-lt teada, et Piero pidigi ühest kõrvast suht kurt olema ja on kõrvaopil käinud. Seepärast ta oma pead ka viltu hoiab. Igaljuhul ta ei tahtnud mind kuidagi sadulata sõidu eest rahule jätta ja kutsus mind Luisa imetelefoni vaatama. Näitasid mulle seda videot : http://www.youtube.com/watch?v=0jBjg717TJc

Piero ütles oma napaka irvega: "Me mõtlesime, et see oled sina siin videos." No tõesti, oled vaimukas. Kõva asi. Mine proovi vahelduseks ise ka ilma sadulata sõita. Luisa küll võiks, äkki saaks oma täisistaku paika.

Pärast talli läksime Elli sünnipäeva puhul kolmekesi pitsat sööma. Ja nagu ikka, itaallased räägivad ka süües pidevalt toidust. Nii sain teada, et Elli armastab vahel kapparit süüa, niisama, ilma lisanditeta. Elli sööb veel männikäbi seemneid :D mille peale me Ciccioga arvasime, et ta on natuke orava moodi. Sellele pani ta vastu, et ta armastab tigusid ka süüa. Keedetult. Pärast hambaorgiga peab teokoja ukse lahti muukima ja saab nälkja sealt kätte. Cicciol oli sellele vastu panna vaid väide, et ta nägi, kuidas üks mees tema silme all siili ära sõi. No ja muidugi konnade söömine ja .. noh. Muud imelikud asjad. Pitsa oli ka tegelikult üsna söödav.

Lisaks veel tähelepanek, et üheski pitsarestoranis pole kunagi joogiks ühtki mahla. Tekitasin selleteemalise arutelu ja mõlemad vaatasid mind lolli näoga, et kes siis mahla pitsa kõrvale joob. Siin juuakse coca-colat, fantat või muud gaasilist karastusjooki, õlut või vett. Aga kui ma ei taha midagi gaasilist juua ja vett ka ei armasta toidu kõrvale? Tõin lagedale fakti, et apelsini mahl on ju sama, mis fanta, aga ilma gaasita. Mõlemad jäid mõtlema, et mul on õigus. Hiljem nõustusid, et mahla joomine onüldse tervisele ja kõhule kasulikum kui coca või fanta. No ma ei tea, kuidas nad ise selliseid asju ei mõtle?

Talveperiood

Täna kaotasin oma parima õpilase. Erica ei tule enam meie trenni, kuna tal oli väike sõnelemine Ciccioga. Siinse ratsutamise litsentsi olemasolu on oluline, kui tahad minna mõnda talli sõitma või ratsakooli. Litsents on internetipõhine, aga kohaliku ratsaliidu server oli maas, seega kellegi andmeid pold üleval ja Ericale öeldi teisest tallist, et tal pole litsentsi. Erica helistas kurjana Cicciole, et miks tal litsentsi pole enam. C sai ka kurjaks, et mismõttes tuli tüdruk teda süüdistama. C organiseeris talle paberil litsentsi (mis tegelikult pole vajalik, aga serveri andmete puudumisel tõestuseks siiski), Erica tuli sellele järgi ja Elli pidi ütlema nägemist tüdrukule, sest nii need asjad ei käi. Kahju. Tüdruk oli ainus, kes midagi õppida tahtis ja trennides järjest paremini sõitma hakkas. Loo moraal - tuleb osata suhelda inimestega.

Mina võtsin Corinto valjastega jalutama. Hobune on pärast me kukkumist kaks korda boksist väljas käinud ja C mainis ka, et enne sõitma ei saa minna, kui peab hobusele kordet tegema ja liigse energia kusagile maandama. Noh. Liigset energiat sel hobusel küll pole. Olen varemgi maininud, et hobusel on igavene laiskuse uss sees. Kui päitsetega jalutamas käsime, lasin hobusel rohtu näksida ja siis oli tal energiat küll rohututi poole marssimiseks. Täna ma tal süüa ei lasknud, kuna oluline oli, et pärast eilset kahtlast käitumist boksis jalutada saaks. Paraku ma stekki kaasa ei võtnud ja tunne oli, nagu hobune sureks kohe valjaste otsas ära, sest kõndida ei viitsinud ja üritas vaid pead alla sikutada, et rohelist näksida. Tüütusehunnik.

Aga tegelikult tekitab see tema käitumine natuke muret. Pole ju võimalik, et hobune, kes pea 2 nädalat on boksis seisnud, lihtsalt jalutab ja longib, ega isegi joosta viitsi. Tegu pole mingi vana kronuga, kellel kondid-ligesed haiged oleks. Hobune aga lihtsalt longib mul sabas ja vaatab küll rõõmsa näoga ringi, kuid pole vaimustuses, kui teda käe kõrval edasi utsitan. Imelik.

Homme panen valjad pähe ja kobin ilma sadulata selga. Jalutame nii, siis saan teda säärega edasi surkida. Traavi vast ei tee. Ciccio niikuinii ei luba ka, sest isegi, kui ta hobust ei tea, arvab ta, et ta tuleks kordel enne kergelt läbi ajada. Kordet aga teha on võimatu, sest ta vajab kordeaeda, aga seal on bassein praegu. Või tiik. Jah, ma juba kirjutasin sellest eelmine kord.

Teate, mis veel on maru kahtlane. Tosca, kes elab koos lambaga, on oma sabast ilma jäänud. Sabajõhvidest õigemini. Keegi oleks nagu ta saba imelühikeseks nüsinud. Ciccio ütles, et sellega on hiired hakkama saanud, kes oma pesasid vooderdavad. Lammas on kahtlane, sest lammas on ka varem hobusega koos elanud ja eelmine hobune oma sabast kordagi ilma ei jäänud. Ma ei tea, kas sel üldse peaks mingi põhjus olema, et lammas hobuse saba sööks. Aga et hiired terve saba maha võtavad on ka üsna kummaline... Või mis teie arvate?

Trenni tegin täna Andreale, aga plats on ikka paganama märg. Sõidus oli veel samal ajal kolm hobust ja neljakesi lompide vahel ukerdada oli ka Andreale raske. Aga nüüd on talveperiood, mis tähendab seda, et kui ei saja, kobivad kõik targad oma hobuseid materdama. Seega hakkab meil tihti jälle palju hobuseid korraga platsil olema.

Ja kas ma juba seda mainisin, et nende imbetsillide tõttu, kes õigeaegselt oma boksirente ei maksa, ei saa me ilmselt ka Verona hobumessile minna.. Esmaspäeval pidi C otsustama, kas saame minna või mitte. Raha tahavad ju kõik asjad, hotell, söök, sissepääsu piletid, kütus sinna ja tagasi ning loomulikult see hiigel kogus asju, mis me sealt ostma peaks. Aga kes teab.

Ning peagi algab pügamise ja tekitamise hooaeg. Oo, kuidas ma ei oota seda. Täna juba võeti uutelt hobustelt tekimõõte ja hämastav on see, et kuigi temperatuur on meie mõistes hobustele super hea, siis nad on juba omale metsiku karva selga visanud. No ikka enam 40 kraadi sooja pole, seega tõesti hakkab neile talv tulema. Aga pügamishooaeg võib tähendada mulle lisaraha, mis on loomulikult hea. Tekitamine.. Beh.

Elisa sünnipäev

Käisin täna tallis üle pika aja. Meil siin oli mõned päevad vihma ja muffigi ei saanud teha. Elli kirjutas ükspäev, et C koristab bokse ainult ja mul pole mõtet minna, kui ma oma väikse käekesega veel sitta visata ei saa. Täna aga ootasin, et mind tervitavad puhtad boksid tallis, kuid kus sa sellega. Kõik olid kakised ja puhastamata. Saepuru nimet otsas ja saabub ilmselt homme, seega saame kõik koos rõõmsalt bokse puhastada varsti. Mul poleks selle vastu midagi kui boksides poleks 30 cm kinnitambitud lehkavat sõnnikut.

Aga rõõmsam teema oli täna hoopis see, et Ellil on sünnipäev. Kuna ta mulle smsi saatis sisuga, et ta oma tähtsa päeva puhul laadis omale 5 € kõneaega (sest tal on kõneaeg alati tavaliselt otsas) siis tuli mulle pähe, et natuke kasulikum kingitus oleks talle kõneaega laadida. Panin talle ühe summa kaardile, mis tema meelest polnud just kõige väiksem. Ühesõnaga marssisin suure roosa kingitusega autosse ja ta juba lubas mind kingituse eest autost välja visata. Talle ei meeldi ta sünnipäevad. Ütlesin aga, et see suur kingitus ei olegi nii oluline, aga kontrolligu oma krediiti. Siis ta lubas mind juba päriselt autost välja peksta, aga oli ülimalt õnnelik, et tal nüüd pikemaks ajaks kõneaega jätkub (:

Elli arvas, et teen ainult kingitusest pildi 

Läksime talli ja seal oli La Luxi pere. Ema ja tütred. Ning Ciccio asjatas Luxi kallal, sättisid kordeks valmis. Seejärel pidi Elli kingituse avama. Kuidagi rebis ta paberi lahti täpselt nii, et nähtavale tuli hobune ilma Arese nimeta. Elli aga vaatas pilti ja hüüdis kohe, et see on Ares. No nii tore, et joonistus tuli äratuntav. :) Seda ma tahtsingi kuulda. Ellile väga meeldis. Cicciole meeldis ka väga ja Sabinale samuti. Tore tore.

C tegi kordet Luxile ja mina samal aja puhastasin Corintot. Nimelt sesis ta täna kuidagi nukra võitu boksis ja puherdas korra. Seejärel tõusis aga ise püsti ja oli selline uimane edasi. Puhastasin ta boksi natuke ja siis muutus ta väga elavaks, kuna ootas heina. Igasugused peristaltika helid olid tal ka korras, seega midagi hullu ei tundunud. Vihma ikka sadas, seega jalutama me ka ei läinud.

Pärast kordetas C Arest ja käis veel rahvast tallis juttu ajamas. Siis käisime hobustele müslit ostmas ja läksime talli tagasi hobuseid söötma. Kui C käis tagumises tallis ja Corinto veel müslit saanud pold, nägin, et hobune viskas uuesti pikali ja püherda. Kui lähemale läksin, tõusis püsti ja sõi edasi. Isu oli, seedimine endiselt töötas ja pärast tegi junnihunniku ka. Kõik toimib, aga hobune käitub imelikult. Pidasime targemaks ta õhtusest müslist ilma jätta ja hommikul saab natuke. Andsin ühe porgandi ämbrist, et ta öösel talli maha ei lammutaks, mõttega, et me ta söötmata unustasime. Ma ei tea, kas porgand ka päris hea mõte oli, aga samas polnud tal mingeid sümptomeid koolikutele ka... Üsna imelik.

Korra ona ta samamoodi käitunud. Päeval heitis maha, tõusis püsti, heitis maha. Seedimine oli kuulmise järgi korras ja kakas kah. Tookord sai õhtul väheke müslit, aga niisket. Hommikul oli korras ja pärast seda ei toimunud midagi. Peab ikka hobuse boksist välja ajama ja liigutama hakkama. Ega nüüd polegi midagi muud teha, tasapisi jälle töösse, homme jalutama ja ülehomme prooviks ehk kordet teha. Jama ainult selles, et kordeaed on küll nagu sukeldumisala, aga väljapool seda peaks topeltkordet tegema. Ei tea, kas käsi kannatab. Vaatab. Mõni päev võiks lihtsalt ilma sadulata sõitma minna, platsile jalutama ja kerget traavi tegema. Galopiga me niikuinii ei kiirusta. Tahan ikka topeltkordel seda galoppi lähemalt uurida ja filmida. Ehk saame sotti, mis selle komistamise põhjus on.

Ja kiisudele oli talli tekkinud plastikust ja papist väike maja. Täna õhtul oli neid seal sees 5... Kui arvestada, et meil 21-22 (no me pole päris kindlad) kassi on, siis läheb meil veel 3 ja pool maja vaja :D

Ares

21.sept

Üsna algusest peale...

23.okt

29.okt

30.okt

31.okt

31.okt 

1. nov

1. nov

Ja nii sündiski Elisa homne sünnipäevakingitus.. Minu esimene üsna reaalne joonistus hobusest, suures mõõdus. Ja esimest korda joonistasin hobust, kes päriselt ka olemas on (: Ares.


Originaal ka.

Jah, mul endal on ka mõned kohad pinnuks silmas, aga esimese korra kohta on siiski üsna hobuse moodi (: