Tagantjärgi tarkus

No eile oli siis Corintoga sõidus uus katse. Kui ma platsile hakkasin minema, pandi Ares ja La Lux ka valmis, seega ma pidin mõnda aega platsil üksi olema. Mõtlesin, et ikka oleks hea, kui vähemalt keegi platsi ääres on, juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Aga tegime sammu ilusasti ja ootasin Elli ja Alessandra ka hobustega ära.

Tegime seal kolmekesi kõik ilusasti traavi ja C palus üle kavalettide tulla. Neli maalatti... / oh sa püss, milline äike ja padukas praegu hakkas. Ja rahe!! Rõdult ei näinud kaugemale, kui kaks kõrvalmaja, mingeid mägesid meil küll siin ei paistnud olevat, kõik üks hall sein. Ei tea, tallis pole vist muffigi teha täna, kui see jätkub... /

Igaljuhul maalatid.. Nagu ma teile vist varemgi maininud olen, siis meil platsil tehakse trenni suht aegluubis. Ehk siis kõik hobused sörgivad imeaeglast traavi ja C alati kiidab takka ka, et rahulikumalt ja aeglasemalt. Igaljuhul Corinto on niikuinii uimakott ja loodan tema samme just tasapisi pikemaks venitada, et hobune ikka korralikult traaviks, tasakaalus oleks ja end kannaks. Aga seda ei saa aegluubis sörkides teha. Seega esimese korra läksin kavalettidest üle, kuna alguses tundubki tal hästi kinnine liikumine olevat ja suht tempota. Tundsin aga, et jalgu ta tõstis, hea seegi. Vahed selleks tempoks klappisid, seega üritasin veidi aktiivsemalt neid latte ületada. Järgmise ringiga hobune sättis ise oma sammu, mitte ei kobistanud kuidagi lattidest üle. Kolmanda korraga sain ta juba pikemale traavile, tempo oli mõnus, tundsin, et kergendada on ka juba hea ja kavaleti vahed jäidki lühikeseks. Ciccio kõrvalt kommenteeris, et ma aeglasemalt tuleksin. 

Ma ei tea, teil võib mu jutust jääda mulje, et ma tõesti kihutasin lattidele, aga tegelikult ka mitte. See hobune on nii laisk, et teda kiirustama saada on üsna võimatu. Ma olen ju näinud neid hobuseid kõrvalt ennegi, kuidas nad lattidele reageerivad. Asi on lihtsalt selles, et need vahed on liiga kitsad, tõesti. Seega ma seletasin Ellile oma jutu ära, et pole mõtet Corintoga ju neid tillukesi vahesid sõita, kui ta probleem just see ongi, et oma sammu ei venita. Minu mäletamistmööda olid maalatid abivahendid, millega sai luua harjutusi hobuse sammupikkuse reguleerimiseks? Näh, igatahes ma rohkem ei tulnud kavalette vaid tegin vahele lõdvestavat sammu ja üleminekuid natuke. Siis tõstsin mõlemast jalast mõned korrad galopile, tegin lühidalt, et ta ära ei jõuaks tüdineda, vaid keskenduma peaks. Ja lõpetasime.

Kokkuvõteks ütleks, et täna ta tuli rohkem ise peaga alla ja vaba sammu ajal sirutas ka kaela rohkem. Ainus asi on see, et kui eest kontakti hoida, siis hobune tahab ilmselt ratsme peale toetuma jääda ja mitte edasi liikuda. Siin peaks mina temalt aktiivsust edasi nõudma, kuid ma olin ka natuke väsinud eile. Igaljuhul on hobune tubli ja mul on huvitav temaga töötada.

Täna mõtlesin teda kordetada, aga hästi palju sammu alustuseks ja rohkem üleminekuid. Mõtlesin ka sedelga selga panna ja teise korde välimisse suulisesse, aga lihtsalt üle selja ja mitte kasutada. Vaataks, mis nägu ta selle peale üldse teeb. Loodaks varsti temaga topeltkordet proovida, et seal talle äkki selgeks teha, kuidas võib liikuda ilma, et ratsme peale toetuks.

Nii, ma suutsin ühest trennist nii pikka teksti jälle koostada.. Kuigi tahtsin Corintoga kukkumise jätkuks veel paar "tagantjärgi tarkust" kirja panna, mida E. arvas, et oleks huvitav teada saada.

Ega minagi ei jõudnud kukkudes kuidagi reageerida. Ma ei teinud kohe mitte midagi, ma isegi ei mäleta, kas ma sirutasin oma käed kusagile või kuidas ma nad panin. Ma ei mäleta isegi seda, kuidas ma püsti tõusin, sest sellega oli kuidagi kiire. Aga ma reageerisin enne. Sest mu eeliseks oli hobuse varasem üritus samas kohas jalga lasta. Seepärast korrastasin ma oma istaku, sirutasin jalad pikaks alla ja istusin sirge seljaga, pilk ette suunatud, mitte maha. (Lisaks pean ma seda niikuinii rohkem jälgima, sest räägin ju teistele ka, kuidas istuma peaks.. :D) Seega edaspidi ongi targem oma istakut pidevalt jälgida, et oma tasakaal säilitada, istuda rahulikult ja kuulata hobust. Ning mis peamine.. Siiski hobune liikuma panna, et ta oma jalgu korralikult tõstaks ega liivatera taha ei koperdaks. Laisad hobused on ohtlikud, seda olen ma siin varasemaltki näinud. Ja laisk hobune, kelle nina on rulli tõmmatud ja raskus esiotsal, on veel eriti ohtlik.

Olen ju näinud kuidas Angielo ja Francesca on kukkunud. Sammus ja traavis. Ilma igasuguse põhjuseta tegelikult. Lihtsalt C ei ole neile seletanud, et hobune peaks liikuma ja ise peaks sirgelt istuma. Neil pole ju ilmselgelt tasakaalu, kui iga koperdamise peale alla pudisevad. Ja kui neile seda ei öelda, ei oska nad ka seoseid luua.

Lisaksin veel, et ma oma kunagiste kukkumiste pärast ei julgenud ju vahepeal üldse ratsutada. Sest ma ei teadnud, mida teha või kuidas olla. Kui oli mõni kahtlane hetk, tõmbasin krampi ja nii see lend tuleb. Aga mina olen meeletult tänulik Üllele, kes mulle kõik lahti seletas, kuidas istuda ja kuidas hobust kuulata. Loomulikult on mul veel palju-palju õppida, kuid korralik põhi on äärmiselt oluline ning natuke kahju, et head teadmised nii hilja sain. Ent parem hilja kui mittekunagi.

Ok, kui ma siin jälle romaani kirjutan, siis räägin tallitegemistest edasi. Mina alustasin ehk 10-15 min varem kui Elli ja Alessandra. Lõpetasin, läksin pesema, pesin varustuse ka ja panin lõpuks hobuse boksi. Teised hobused jäid aga platsile. Alessandra lõpetas Luxiga ja tuli uus väike trennipoiss Manuel. C alustas temaga kordel trennitamist, kui platsile jõudsin, käskis mul poisiga tegeleda. Seega Lux, kes oli enne ka mõned hüpped teinud, jalutas rahulikult kordel üle poole tunni lõpetuseks. Elli hobusele läks aga Ciccio veel selga ja tegi siis ka mõned hüpped. Koos läksime hobustega platsilt ära. Kella ma ei vaadanud, aga ma arvan, et Corinto oli juba äragi unustanud, et ta sõitmas käis, selleks ajaks, kui teised hobused talli tagasi saabusid.

Alessandra õpib oma hobuse pesemist ise. Mina aga märkasin, et La Lux ei lase kuidagi oma selga harjata. Tammub pesuboksis koledasti. Ilmselge valuaisting. Nah..

Järgmisena pesin mina Arese, kes oli lõpplahe. Ma pesen alati samas järjekorras jalgu ja olen ennegi märganud, et ta annab mulle neid juba ilusasti. Eile tõstis mulle mõlemad tagumised jalad ise üles. No nii armas, et mõni hobune veel õpib häid kombeid ka (: Ülinunnu tegelane on lihtsalt.

Nunnunägu Ares

Siis aitasin tahatalli söögid viia, kontrollisin veed ülipimedas ja panin Corintole ka söögi. Corinto boksi saab õhtuti ka koristada, sest tema boks on ainus, milles on oma valgus sees. Samal ajal, kui hobune oma müslit krõbistas, jõudsin ta boksi ilusasti korda teha.

Elli pidi varem koju minema, seega me Ciccioga sulgesime talli ja ta tõi mu koju ära.

Vahepeal on minuni jõudnud Elli sõnum, et täna siiski ei pea talli minema. Ilmselt trennilised ei tule, kuna sadas/sajab vahelduva eduga. Elli ei lähe täna ise ka ja Ciccio hobused seisavad niikuinii nüüd, kuna ootavad jälle seppa. Ma siis hakkan nüüd oma vaba päeva nautima ja kordetan Corintot homme (:

Õnnelik õnnetus

Eile tuli ainult Ciccio mulle järgi. Elli jõudsi talli hiljem. C ütles, et päev tuleb üsna lihtne, kuna palju trennilisi ei tule ja saab rahulikult sõita.

Esimese asjana läksin Corintoga sõitma. Panin ta valmis, läksin talli juures selga ja jalutasin platsile. Võtsin ainult pika steki kaasa, et proovida, kas hobune siis tõesti nii tuim on. Ühe ringi jõudsin platsil jalutada, siis jõudis C ka platsile.

Corintole andsin kerge sääremärguande ja hobune liikus kenasti edasi. Natuke jonnis küll minuga, et nurkades, kus roheline rohi kasvab, lõi traavis laksust pea alla, jäi seisma ja üritas külg ees rohu sisse marssida. Paari ringi pärast ta enam ühes nurgas ei üritanud, sest sai aru, et ma ei luba. Igatahes laiskuse uss on sellel hobusel sees küll ja Serenad-Eliod on last hobusel korralikult pähe istuda. Nad ju ei kasuta ratsmeid ega sääri. Ja ausaltöeldes olin ma hämmingus, et kuidas see võimalik oli, et Serena sõitis Corintoga kannuste ja stekiga ega suutnud hobust galopile tõsta ega traavis korralikult liikuma panna. No Serena jaoks on korralik jälge astumine juba hobuse pikendatud traav ja tembeldab selle koolisõiduks. Seega ma parem ei kommenteeri.

Mängisin traavis natuke ratsmetega, painded ja peatused ning üritasin teda traavis n-ö ratsmesse saada. Lihtsalt mõneks hetkeks proovi pärast, et näha, kuidas reageerib või mida mulle pakub. Hobune oli väga tubli ja tuli peaga allapoole küll, siis lasin käe pehmeks ja nõudsin edasi liikumist, et mingit lõdvestamist saada. Pole mõtet pead "ratsmesse" väänata, kui hobune edasi väga ei liigu. Traavis on tunda, kuidas ta seljaga mind üles viskas, aga sellist impulssi just edasiminemiseks oleks rohkem vaja. Aga tundus olevat hobune, kellel on tegelikult hea ratsastus. Tahab nüüd just tööd saada pärast pikka seismist ja meeldetuletamist. Aga tahaks seda tasapisi teha, et talle mingi motivatsioon ka tekiks.

Ja kui hobuse traav oli küllalt hüplev.. või ebamugav, siis proovisime galoppi ka. Muretsesin natuke galopitõste pärast, aga polnud põhjust. Hobune tõusis põhimõtteliselt nipsu peale. Elektra vajab ka rohkem sääre tuge kui Corinto. Vasakust jalast tegin platsile kaks ringi peale, jätsin traavile ja nagu need kõik hobused siin, tahtis ta kohe seisma jääda. Nõudsin aga ilusasti tempokat traavi ja siis jäime sammu. Vahetasime suuna, traavisin pool ringi veel, märkasin, et platsi äärde saabus Elio isiklikult ka. tuli vaatama, kuidas siis minul ta hobusega läheb.

Platsile olid tekkinud veel Matteo koos Matildega ja C ja Elio juures istus Giorgia. Ma siis alustasin galoppi paremast jalast, tõusis ilusti aga ikka oli veidi laisk. Galopis mu sääred nii hästi paigal ei püsi, aga üritasin ikka rahulikult edasi nõuda, kuni Corinto avastas, et teepoolses nurgas võiks uuesti mulle mingi tõmmeka teha. Jäi seisma, pea alla ja tahtis platsil välja kõndida. Ma tõstsin kohe uuesti galopile, tegin natukene väiksema ringi platsil ja valmistusin samas kohas juba ette, et ta võib uuesti proovida. Püüdsin ilusti sirgelt istuda, hobust säärte vahel hoida ja ratsmed kõvasti peos, juhuks, kui jälle pea alla viskab... ja siis... tundsin, kuidas ta hakkas kuidagi end pöörama, aga hoopis komistas. Tunne oli niisugune nagu oleks järsust mäest alla galopitanud, aga tegelikult käis hobune näoli maha ja mina tundsin, et mu põlved puudutasid maad. Seejärel vajusin ise ka rinnuli hobusest üle ja sain matsu rinnakorvi pihta. Ajasin ennast püsti, hingata oli raske ja põlv oli veitsa valus. Küünarnukid olid ka maha käinud, üks kipitas veits. Aga aitasin hobuse ka püsti, tollel oli kulmu pealt karv maas, oli ikka mõnusa näoka pannud. Mingi pikk libisemise jälg oli ka maas. Ciccio tuli võttis hobuse, küsis, et kas kõik on ok minuga. Noogutasin, sest ma ei teadnud, kuidas öelda, et hingata ei saa. Itaalia keel noh... Giorgia jooksis mulle vett tooma, Matteo oli ka mures, aga hobuseomanik vaatas südamerahuga ja küsis poole sõnaga, et kas ta hobune ikka terve on. Jõin pool pudelit vett, sain normaalselt hingata jälle, pühkisin sadula pealt tolmu maha ja kobisin selga tagasi. C ütles, et hobune ei longanud ega midagi, et võib tagasi minna küll. Ma siis läksin selga, tegin veits sammu selle koha juurest, kus kukkusime ja hobune passis seda maandumisjälge. Tegime ühe ringi traavi ja tõstsin uuesti galopile. Elli jõudis ka kohale ja kuulis mis juhtus. C rääkis talle, et mu hea istak päästis mu suuremast õnnetusest. Võin nüüd uhke olla natuke aega. Aga hobune jäi ikka seda kukkumise kohta natuke passima.

Lasin Cicciol meile tüki suhkrut tuua ja kui järgmise ringiga hobune ilusasti rahulikult sinna nurka kõndis, siis andsin talle seljast suhkrutüki. Ma ei tea, kas sel oli tema jaoks mingi point ka, aga vähemalt sai seal koledas kohas mingi positiivse emotsiooni kah.

Ja mulle oli see esimene kord, kui koos hobusega kummuli käisin. Ilmselt, sest ühest kukkumisest ei tea ma midagi. Aga hirmu pold/pole, sest sain aru, miks see juhtus ja nüüd tean jälle veidi paremini, kuidas istuda tuleb, et kindlalt sadulasse jääda. Aga oligi aeg. Kolm (või siis 5) kuud siin tallis ratsutanud ja poldki alla käinud. Ainult paganama õnnelik õnnetus oli.

Pesin hobuse pärast puhtaks, puhastasin ta rullis kulmu ka ära ja läksin siis Andreale trenni andma. Ta istub sammus juba nagu päris ratsutaja. Natuke peab selgitama, et kätega peab vähe rahulikumaid liigutusi tegema, et hobusele mitte haiget teha ja ise peab end lõdvemaks laskma, sest ta nii krampi läheb traavi ajal. Aga edeneb küll, arvestades, et eile ta 4. kord minu trennis oli.

Pesin Elektra ka puhtaks ja järgmiseks tuli Ares sõidust. Pesin selle ka ja aitasin tagumise talli hobuseid sööta (oeh, see väljend kõlas nii Säreverelikult praegu).

Meie tagumises tallis elavad Poni (Desirè) koos kitsega, Tosca koos vana lambaga (Pasquale), Rosita ja La Lux. Taga tallis pole aga valgust hetkel ja üldse näeb see koht väga rimakas välja. Boksid on väiksemad jne. Ja alguses, kui Tosca boksi vahetas ja neile süüa läksin pimedas viima, siis C seletas, et Tosca küna on paremat kätt nurgas. Ma kobisin seal käega ja pidin püksi laskma, kui mingi pehme ja soe asi mulle pihku jäi. See oli Pasquale kõrv, sest tema ootas ka küna juures süüa. Seega ma loodan, et Ciccio ikka sinna ka valguse monteerib, eriti nüüd, kus talv hakkab tulema.

Meil kitsed ka ratsutavad

Talvest rääkides, siis ma täna hommikul käisin tuuri väljas. Poes ja kohvil. 11. oktoober. Paned t-särgi selga, päikseprillid ette ja astud uksest välja. Teil vist seda rõõmu enam pole kodumaal. Aga mul on ikka suvi... (:

La Luxi ussid ja kolm kuud Itaalias

Mainin teile et minu eline tööpäev nägi välja niisugune - läksin talli, tegin Lady boksi puhtaks (kui samal ajal värkis sepp Ladyt üle ca 50 päeva, nii, et veri väljas), panin Corinto kordeks valmis, kordetasin, pesin, läksin platsile, hoidsin koera, kuni La Lux lõpetas, aitasin teda omanikul pesta ja pärast raseerisin hobuse jalgu ussimunade eemaldamiseks. Kõik. Aa, mõnele hobusele aitasin söögi ka ette panna. Mul on tegelt ikkagi tore töö, eks!?

Luxi ussimunadest ma tegin natuke draamat, sest muidu neid ei puhastatagi kunagi ja tulevikus võib natuke suurem probleem olla. Hobune on aga kõhn ja roojab sagedasti, kuid vähe korraga. Junnid olid limased ja mina leidsin sealt seest veel ussimune, nagu kodus Aadu junnides sobrades. Mul on imelikud hobid, ehk tõesti. Aga ütlesin omaniku kuuldes, et sage roojamine ja kõhn hobune on siseparasiitide tunnusteks. Seega soovitaks ussirohtu osta. Omanikule jõudis see kohale ja eks nüüd ole näha, kas ta tõesti on normaalne hobuseomanik või mitte. Elli muidugi tuli ja hakkas mu juttu ilustama, et ei see ikka nii tõsine pole ja rahu ja .. No mida. Aga kuulsin pärast ema ja tütre omavahelist juttu, kuidas nad asja tõsiduse üle arutasid. Seepärast peabki siinsetele probleemidele natukene draamat lisama, sest Elli ilustab mu juttu niikuinii alati.

Ütlesin veel Cicciole selges itaalia keeles, et homme (täna siis) peame Corinto boksi kindlasti ära puhastama. Ausaltöeldes pole meie sitahunnikus, kuhu käru tühjendame, ka nii palju sitta, kui selle hobuse boksis. C ütles siis, et ta teeb hommikul boksid ise tühjaks. Ma isegi pakkusin abi selle jaoks, aga Elli mõtles, et äkki on hommikul jälle palav ja kui palavaga sinna sitta viskama lähen ja tegelikult 4-5 boksi vaja puhastada on, siis pärastlõunal ma ratsutada küll enam ei jaksa... Ok, üsna tõsi, sest bokside tühjakstegemine on küllaltki ränk töö. Seda kuude kaupa kogunenud sitta sealt lahti kangutada ja samal ajal õhupuuduses vaevelda... Las C kannatab ise, äkki hakkab kohale jõudma, miks ma Lady boksi iga päev puhastan. 

Ilmselt täna võtan Corinto boksi ka lisaks, sest kuramus küll, see on esimene boks, mis talli külastavatele inimestele silma jääb ja see võiks olla veidikenegi viisakam. Ise C räägib, et me pole nagu Boscarelli tall, kes kunagi bokse ei korista jne... Minu arust suurt vahet pole. Aga kui mina hobusega sõitma hakkan, siis ei taha, et ta kiilud seal sita sees mädanema hakkavad. Tuleb hakata eeskuju näitama (: Küll ma olen positiivselt meelestatud.

Täna lähen Corintoa sõitma. Eile kordel oli ta juba päris tubli ja sai asjadele pihta küll. Kuigi C mõte, et kordetaks energia ülejäägi seisnud hobusest välja, ei pidanud paika. Minu suure nõudmise peale, et hobune mõned sammud galoppi ka jookseks, tegi Corinto ühe mingi hüppe moodi asja tagajalgadega... Ja see oli ka kõik. Edasi oli niisugune suur ja laisk "torikas". Selles hobuses peab motivatsiooni tekitama. Eile lubasin tal näiteks paar ampsu rohtu võtta pärast kordet. Teisest aiast, kuhu ta minuga jalutama pidi. Käe kõrval jalutamine ei kuulu ka just tema lemmiktegevuste hulka. Ta on lihtsalt niii laisk. Seega loodan, et ma temaga täna ilusasti hakkama saan (:

Jap, selle pisikese asja unustasin ära, et täna, 3 kuud tagasi ma saabusin Itaaliasse. Aeg lendab...

Juba päris hea

Ma ausalt teen seekord lühidalt.

Eile oli päris ok päev, kuigi Lady boksi puhastada ei jõudnud. Ja kui veel kõrvale jätta, et ümberrautamata Elektra tegi 2,5 tundi platsil tööd kolme erineva ratsanikuga ja Angielo oli suts vihane, et Rosital jälle longe on (kuigi ei imesta).

Elektraga sõitis algul Andrea, tubli poiss on, täitsa hakkab looma see ratsutamine tal ja Ciccio kiitis ka teda, kui traavi nägi. Pärast kiitis Andrea Ellile mind ka, et mu trennid on väga head. Mulle meeldib (:

Siis käis Elio tallis ja C rääkis talle, et Serena ei saa ta hobusega hakkama. Ma nende kogu juttu ei kuulnud, aga kuulsin, kui C ütles, et hobune vajab ratsanikku kellel temast ikka jõud üle käiks ja tugevad sääred on. Oli veel öelnud Eliole, et kui too tahab, siis võib ju uuesti Serena sinna selga panna, aga midagi head sealt ei tule. Elio oli öeld, et pole vaja. Aga pärast oli kuidagi nõusse saanud, et mina võin ikkagi ratsutada küll. Imede ime. Seega täna lähen talli, teen Corintole kordet, kuna too on jälle seisnud mingi nädalakese ja homme proovin siis ära. Andrea oli ka kõrval, kui mulle öeldi, et võin Corintoga sõita. Kutt ütles, et ta tahab siis ka näha, kuidas ma sõidan.

Siis tegin kordet Nearcole ja Aresele, kes mõlemad käitusid nagu täielikud põrsad kordel. Alles lõpus viimased viis minutit rahunesid maha. Ei tea, mis neile sisse läks. Muidugi üks loll naaber saagis mootorsaega puid ka usinasti platsi lähedal. Eks see oli juba-kole-hirmus.

Täna vaatasin TIHS GP sõidu otseülekande kordust. Ikka oli huvitav, kuigi tulemusi juba teadsin. Väga tublid.

Tegin täna veel endale eilsetest ülejäänud keedukartulitest kartuli-porgandi pannkooke ja sõin neid seene-toorjuustuga. Hea hea. Nüüd hakkan talli minema.

Nom nomm

Kõhnast saabunud La Luxist ka teile pilt

Loodan kunagi Luxist ilusama pildi ka teha, kui ta ehk meie juures parema vormi saavutab (:

Lapsed ei tohiks seekorda lugeda

Eile hommikul ärkasin kahtlaselt vara ühe laupäeva kohta. Endiselt on hea vara ärgata, ma võiks seda tihemini harrastada. Oli rahulikult aega poes käia ja omale lõunasöök kokku käkerdada. 

Talli minnes pidime ootama, kuni Ciccio platsi ära kastab. Mina läksin Lady boksi puhastama ja panin uut saepuru ka, mis on seekord kottide sees ja peenike puru. Vähemalt on selline niiske ega tolma, aga nüüd saan ka aru, miks boksi servadest ja põhjast kopihaisu viskab.

Boksi tegemise ajal küsisin Ellilt, et kas Luxi omanikud talle ka uue sadula tahavad osta. Elli vaatas mind juba kergelt muiates ja ütles, et omanikud olid palunud Cicciol uus sadul Verona hobumessilt osta. Mu emotsioon selle peale oli ehe - ma pillasin sitahargi käest. Elli sai kõva kõhutäie naerda selle üle ja mina nagu ei osanudki rohkem öelda.

Cicciol jälle traktor jukerdas ja seega läks veidi aega. Vahepeal saabus Paolo (La Luxi omanik, kaksikute isa. Kaksikud on Alessandra, kes ratsutab ja Alessia, kes tantsib. Ema nime ei mäleta). Rääkisime juttu ja C andis ülesandeks Mendietat kordetada. Täna ilma šamboonita. Kiitsin Cicciot selle mõtte eest, aga tegelikult läks tal šambooni vaja Luxile, seega jah... 

Ning kui tavaliselt talli tulles kerime Elektral pinded tagumistelt jalgadelt maha, siis eile me seda ei teinud. C oli enne meile järgitulekut pinded maha võtnud ja Elektra esijalad pindeerinud, pannud ka ajalehte vatnike alla, et asi tõelisem paistaks. Loodan, et ta oli seda ka veidi õrnemalt teinud, kuna vajadust asjale polnud. Tegime natuke asja tõsisemaks, kui see tegelikult on. "Tekitasime" hobusele probleemi, et helistada Francescale (siis Rosita omanik) ja öelda, et Elektra vajab paar päeva puhkust. Suuname teda vaikselt Rosita selga tagasi, sest neil abikaasadel käib mingi omavaheline võimuvõitlus või võistlus, kes rohkem ratsutada saab. Et kui hobune on, siis võiks sellega tegeleda, mitte meie niigi suure koormusega hobust tappa. Serena on niigi üks kohutav tegelane seal Elektra turjal.

Aga Mendieta oli tore ja ilmselgelt jooksis vabamalt ja paremini ilma selle nööripuntrata. Tubli hobune. Nii.. Lõpetasime platsil ja kui sealt väljusime, saabus Luisa Petuliaga platsile. Mina läksin Mendietat pesema. Tema pesu võtab tavaliselt kõige kauem aega, sest tal on need tobedad ringrauad ja kabjaalused tuleb hoolega puhtaks pesta. Lisaks pesin kaela ja külgi ka veidi, kust higine oli. Miks ma seda teile ütlen? Sest ma olin tallis nii kaua, kuni hobune oli kuiv, panin kabjarasva ja hobuse boksi ära, kui saabus Elli ja ütles, et ma Arese valmis paneks. Vahepeal võtsin ühe kakao, puhastasin hobuse, panin valmis rahulikult ja jalutasin platsile. Selleks ajaks oli Mendietaga töö lõpetamisest möödunud pea tund aega, ehk Luisa oli tund aega platsil olnud. Mina nägin, et Petulia hüppas ja ka Matilde Matteoga. 

Platsil oli tol hetkel kokku 5 hobust. La Lux Alessandraga, Ares Elliga, Rosita Angieloga, Matilde Matteoga ja Petulia Luisaga. Lisaks veel see asi, et Elektra hüper-aktiivne pisike tütar oli ka oma vennaga tallis ja nemad pidid poniga ratsutama. Esimest korda oma 5 kuu vältel siin nägin ma poni väljaspool boksi. Paks ta on, aga muidu täitsa tore. Muidugi need kabjad... Jah.

Poni jalutas rahulikult, aga arvan, et teistel hobustel oli ka natuke hämming, et mis pallike see jooksuaias veereb. Eriti oli häda Rosital. Kohe nii suur mure, et Angielo vist hakkas veidi kartma ja tahtis hobust ette kordetada, enne kui uuesti selga julgeb istuda. Aga mees ei saanud sellega kuidagi hakkama. Hobune vahtis temaga tõtt ja kui jooksma hakkas, siis kiires galopis ja peatus taas. Muidugi olid veel ratsmed kohe.kohe jalgu kukkumas ja see nägi väga inetu välja. Ciccio käskis mul kordetada. Angielole see idee vist küll väga ei meeldinud, et nüüd kõigi ees ta peab tunnistama, et ta ei saa hakkama. Aga tal oli vabandus ka, et õlg valutas vms. Teate küll.

Ma siis kordetasin natuke. Hobune oli väga ok, ma ei tea, mis jama oli. Ilmselt see, et mees seisab ise valesti ja blokib hobust ega oska suunata õigesti. Ega see kordetamine olegi nii lihtne, et lihtsalt seisad, hoiad kordet ja hobune lippab rõõmsalt ümber sinu. Igaljuhul Rosita käitus kummaliselt, kui poni teisel pool aeda temaga kohakuti sattus. Natuke puhises ja tahtis vaadata. Ma siis lasin vaadata ilusasti ja sai oma vaimustusest varsti üle. Jooksis veel paar ringi ja andsin hobuse üle. Aga paganama kahju oli vaadata seda värki.

Nii.. siis tuletan meelde, et Petulia hüppas ikka veel. Mina ootasin La Luxi Alessandra käest, et siis kordel pool tundi jalutada ja mõned sammud traavi teha Nicolele. Väike tüdruk sõitis esimest korda selle hobusega ja mul oli esimene kord hobusega tegeleda. Natuke kahtlane olukord oli, aga jälgisin täielikult neid, mitte platsil toimuvat. Muidugi mingi hetk nägin kuidas Petulia ka vabaks lasti pärast seda kõva trenni. Et siis pärast hüppeid varustus maha ja hobune ilma tekita koplisse rohtu näksima.

La Lux oli tore ja Nicole ka. Said kenasti hakkama. Lõpetades läksime pessu ja Alessandra tahtis ise oma hobust pesta. Jah, lugege see eelmise lause teine pool korra uuesti, sest ega ma just sageli niisugust asja ei kirjuta. Ratsanik peseb ise oma hobust. Tüdruk on tore ja kuulab, mis talle räägitakse. Tahab oma hobusega tegeleda. Nagu normaalne inimene, noh.

Ja siis pärast Elli rääkis mulle, et nad Nicolega olid nalja pärast hakanud Luisa hüppeid lugema. Olid saanud 42 hüpet lattaial, üks ja sama takistus, samas suunas, kõrgus muutus 5 cm võrra. Siis läks Elli hobuse selga ja nemad hakkasid veel okserit hüppama. Vot niimoodi tehakse hüppetrenni.

Meil oli kiire kiire, et minna siis La Luxi perega pitsale. Marii, kui Sa seda lugema peaksid, siis minuarust oli see sama pizzeria, kus me Michelega viimasel õhtul käisime. Montaltos, mitte siin päris kohalikus kandis. Kogu õhtu need inimesed vaid rääkisid, mida nad päeval tallis nägid (Luisa ja Piero, nende käitumine ja hobused). Perekonna arvamus oli sama, mis minul. Miks Ciccio laseb sellistel asjadel juhtuda? See on Ciccio kodu, tema tall ja tema peaks kehtestama reeglid. Sest praegu pole meil mitte ühtki reeglit peale selle, et koridor tuleb oma järelt puhtaks pühkida, ning sellestki ei peeta alati kinni.

Need inimesed on täitsa normaalsed inimesed. Neile on tähtis turvalisus ja jutu järgi hobuse heaolu ja tervis. Lapsed on toredad ja ma sain aru, miks nad üldse kuidagi teistsugune pere on. Neil on kõigil heledad silmad, mitte pruunid ja tüdrukud on ka blondid, nagu emagi. Või noh, heledakarvalised. Juba seepärast ei ole nad tüüpilised itaallased ja pereema räägib täiesti soravat inglise keelt. Mul on hea meel, sest tulevikus saan neile ka oma arvamust avaldada, ilma, et Elli seda viisakaks ümber peaks tõlkima. 

Pärast pitsat läksime nende koju. Näidati maja, 12 aastast akvaariumikala ja lemmik-koera Bigit. Juba koerast oli näha, et inimesed hoolitsevad oma loomade eest. Kuts oli selline pisike pudelihari, kellel ei tee vahet, kus pea, kus tagumik. Valge ja karvane, aga puhas ja hoolitsetud. Maja oli uhke, raha neil on. Ja naine oli ise disaininud söögitoa toolid ja mees valmistanud puidust imeilusad seinariiulid. Ma muidugi teiste kodu pildistama ei hakanud, aga see oli tõesti ilus. (: Meile pakuti natuke kirsilikööri maiustamiseks, rääkisime juttu ja läksime koju ära.

Jälle läks pikaks mu jutt, aga tahan teile veel oma tänansest vabast päevast kirjutada. Pühapäev, 7. oktoober oli sel aastal minu jaoks veidrate inimeste päev. Alustuseks ma mõtlesin ühe jalutuskäigu teha. Kuna siin mu maja lähedal, on üks park, mida juba Mariiga pidime külastama, siis mõtlesin selle üle vaadata. Elli oli mulle täienduseks rääkinud, et see oli kunagi tehtud mingite valimiste ajal, et mingi erakond jäle boonuspunkte saaks. Siis toodi sinna linnud, loomad ka inimestele vaatamiseks, kaasaarvatud mõed hobused. Aga tänaseks see enam nii kena pole. Elli ütles, et ma pean minema, et ise aru saada.

Park on tõesti suur, seal on rulluisutamise plats, laste mänguväjak, palju istekohti, paabulind ja tuvid ühes puuris, mingid kummalised linnud teises puuris, sillaga tiigike mingitele pardilaadsetele, kitsede ja hobuste aed ning lõbustuspargi nurgake. 

Tuvimaja. All korrusel elab paabulind.

Paabulinnule aga pildistamine ei paista meeldivat.

Tuvimaja

Kitseaed

Mis lind see on?

Veelinnud

See tuvi viibis seal küll vabatahtlikult

Lindude saar

Lõbustuspargi nurk

Kui ma siis lindude ja kitsede juurest hobuste poole hakkasin jalutama, nägin kitsede maja katuse serva all, mingit musta asja.. Nagu voolik või... Ei, see oli uss. See oli umbes meetri pikkune musta värvi uss, kes kõhule päikest võttis. Ma vaatasin seda tükk aega ja mõtlesin, et äkki see pole päris, kuna ta saba oli kuidagi nurga all. Läksin veidi lähemale ja siis ta liigutas pead. Oli küll päris. Ja tema kohal katusel jooksis veel suuri sisalikke, kes siin on täitsa tavaline nähe. Neid on igal pool ja palju ja erinevas suuruses.

Välguga ja välguta variant

Sisalik katusel

Sisalikku paremini kaadrisse püüdes jäi aga silma taustal liikuv kogu. Mingi männilaadne puu oli meil taustal, seega oks või midagi, aga lähemal vaatlusel osutus nähtu rõvedaks. Seal puu otsas kõlkus nööri otsas lind. No ju keegi oli ta jalutama viinud ja unustanud.. Või noh.. See teine variant ei kõla üldse ilusasti, sest ma ei kujuta ette, kuidas mõni inimene ikka nii rõve võib olla. Jah, seda ülemist pilti võib nüüd uue pilguga vaadata. Seal umbes sisaliku abaluude kohal on üks hall element.

Hobuseid nägin ka. Kaks aeda, suuremas üks hall täkk ja väiksemaks 4 looma. Neist 3 olid täkud, 4. võis ka ruun olla. Õnnetu elu, kui isased nii väikest territooriumi jagama peavad. Ainus asi, mida ma nägin, et neil on korralik joogivesi olemas, mis maa seest tuleb. Muu väga ilus polnud.

Pargist välja jalutades läksin ühest trepist alla ning oleks ehmatusest peaaegu ninali käinud. Ühe astme alt pistis jooksu sisalik koos omapikkuse surnud vihmaussiga. Vähemalt sain aimu, mida nad söövad.

Edasi jalutasin juba tuttavaid teid otsides ning Conadi poeni välja, mis asub Quattromiglias. Tee oli ilus ja sügisene, sisalikud krõbistasid ikka põõsastes ja inimesi väga palju liikvel polnud, kuna oli pühapäevane lõuna.

Vahel aga võibki see üsna kummalisi situatsioone tekitada, kui inimesi tänaval pole ja üks napakas sinna ära eksib. Jalutasin mina vasakul pool teed kõnniteel majade vahelisel tänaval. Suunaga selle Conadi poole, mis ka lõuna ajal avatud on. Enne Conadit on üks hiina-pood. Suunaga hiinaka poole nägin üht väikest hõbedast autot parkimiskohta otsivat. Samale poole, kus mina jalutan, ehk oma sõidusuunas tee äärde. Praku auto tagurdas veidi ja peatus keset oma sõidurida. Kõrvalistuja aken, mis oli minu poole, avatud. Mina onu ei vaadanud, ei naeratanud ega teinud kuidagi temast välja. Onu sõitis edasi, pööras ringi, sõitis minust mööda ja pööras uuesti end parkima. Seekord parkis, peatas auto ja teda hetkeks vaadates, noogutas mulle. Tegin pooleldi noogutava liigutuse ja jalutasin rahumeeli edasi. Siis pööras ta uuesti ringi ja jäi ühele teeotsale seisma. Ütles mulle tere ja viisakusest vastasin tallegi edasi jalutades. Seepeale seiskas onu mootori, tuli autost väljaja jalutas mulle üsna kiirelt järgi. Pisike paksem vana onu, halli peaga juba ja prillidega. Ma keerasin järsult ümber, ta vist veidi ehmatas seepeale aga marssis edasi. Võtsin telefoni ja "hakkasin helistama" ning sama aegselt ühe kortermaja uksekellasid lugema, nagu otsiks kedagi. Jälgisin aga onu tegevust. Ta jalutas selle hiinaka nurgani, vaatas, et see on veel kinni (kuna lõuna oli), keeras otsa ümber ja läks auto juurde tagasi. Minna ikka otsisin uksekella ja "rääkisin telefoniga". Mu digika aku oli ka tühjaks saanud tee peal nign ma ei saanud autost pilti teha. Telefoni kaamera on kehv selle jaoks. Igatahes, kui ta kadunud oli, lippasin mina Conadisse, et meie teed koheselt kusagil ei ristuks.

Pärast Conadist välja tulles avati ka hiinaka uksed ja avastasin end jälle ostlemast. Aga sain vispli pannkookide jaoks, nõelakomplekti, kuna ühtteist parandada vaja, märkmepaberit ja metallist tee"koti" (või kuidas seda asja nimetama peaks, kuhu lahtine teepuru sisse panna?) Seda kõike vaid 4 euro eest (arvestades, et päris köögitarvete poest sain paljalt riivi 4 € eest ja vispel maksis ka sama palju). Hiina poed on toredad kohad.

Kodu poole tagasi jalutades avastasin, et Tallinn International Horse Show 2012 Grand Prix 140-160 cm sõidu otseülekande ajaks ma koju ei jõua. Mu samme kiirendas muidugi Kati sõnum, et Siim ümberhüpetele pääses. Jõudsin koju küll selleks ajaks, ent miski ei tahtnud, et ma seda ülekannet näeksin. Mu arvuti ei tuvastanud enam netipulka. Seega sain sõnumite vahendusel teada, kuidas Siimul seal läks. Ning super tublid minu meelest. Elasin kaasa. Tänud, Kati (:

Pärast sain loomulikult oma neti ka tööle, kui kogu võistlus läbi oli. Seega otsustasin teile selle hirmus pika postituse teha ja vaatan, kes lugemisel vastu peavad (: Ega kõik see lora vast huvitav pole, aga mul endal teinekord ehk tarvis.