maarja09

Valetasin ka teile natuke, Rosita tagumise parema jala kiilu sees oli nael. Eile lõikasin selle natuke lahti, et igasugu jama sinna auku ei koguneks ja puhastasime seda naela kohta. Võitlesime omanikega, et nad ei hakkaks antibiootikumi 5 päevast kuuri ka tegema. Nad olid vetile helistanud, see oli öeld, et nüüd on vaja antibiotsi anda. Hobusel pole reaalselt häda midagi, kabi pole soe, ise on rõõmus, sööb ja kõik ok.

Veterinaar on sama, kes tuli Luisa hobusele, küsis hobuse nime, siis küsis hobuselt musi ja pärast ütles, et hobune on ju nii armas, kõik on korras temaga. Renatalt tuli kiipi otsima, otsis paremalt küljelt ja ütles, et sel hobusel polegi kiipi pandud. C tuletas meelde, et kiip käib vasakul... Ja siis ta pole hobust näinud ega katsunud ning käsib antibiotsi anda...

Andsin eile Andreinale ja Ericale Toscaga tundi kah. Paras katastroof on selle hobusega midagi õpetada.

Täna sadas vihma, ei läinud tööle.

Ja nüüd põhiline uudis Skype fännidele. Maarjal on nüüd ka skype konto. Nimeks maarja09. Kes soovib vestelda, see helistab.

PS. Naera veel, et munaaju laseb kordetades hobuse lahti. Eile lasin ise ka Nearco lahti kogemata. Lihtsalt nisanäpp olin. See jooksis muidugi koju, oma boksi kohe. Aga Elli esimene küsimus meile järgi jõudes oli, et miks mina kõhuli ei kukkunud, nagu Marlon? :D

Rosita vol 2

16. august oli see päev, kui ma kordetasin Rositat ja ütlesin C-le, et hobusel on käiguvahe ilmselge. Tema ütles, et hobune on koguaeg niimoodi liikunud ja pole häda midagi.

Eile käis Rosital sepp. Mingi teine sepp, mite meie paks-perverdinaeratusega-Roberto. Sepp võttis vanad rauad alt ja kui värkis, leidis esimese kabja seest naela. Õnneks mitte midagi väga tõsist, horisontaalses asendis. See oli kabjas juba pikemat aega olnud. Ainult mina olin see, kes midagi käiguvahest rääkis ja tähele pani, et mingi probleem peab olema. Loomulikult läks see järjest paremaks ja kirjutasin teilegi, et hobusel liikumine parem. See hakkas välja kasvama ja ei seganud enam nii palju. Õhh. Ma olin kuri eile. Ja ma olin kuri selle peale, et Ciccio ütles : "Ta on koguaeg niimoodi liikunud, pole häda midagi."

Teine asi on mul ka meelest läinud. Mäletate, et ühel päeval oli Rosita nahk krimpsus ja kuiv ning see läks meil järjest hullemaks. Kuna söötmise viga sai välistatud, arvasin putukatõrje vastu mingit reaktsiooni. Ilmselt oli mul õigus, sest selle tsitronellaõli ja õunaäädika kasutamine lõpetati, osteti mingi uus vinge haisuga keemiline sprei ja pärast seda pole meil mingisugust naha probleemi enam esinenud. Vot siis, et looduslikud asjad...

Muidu ikka sama lugu siin, et Elektra tegi eile pea 2 tundi tööd. Francescaga, kelle istak on igati ära kadunud ja C teda hüppama tahab panna. Siis tuli Serena pooleks tunniks hobuse selga. Pärast pidi Angielo ka proovima hüpata ja siis veel Nicole. Ja me räägime, et Luisa ja Piero on nii pahad, sest töötavad mitmekesi ühte ja sama hobust mitu tundi platsil. Vabandage, aga kas te loete midagi sarnast minu tekstist välja ?

Eile veel suutis Nearco ühed valjad ja suulised ka ära lõhkuda. Muidugi minu viga natuke ka, aga olen ju eeskuju võtnud sellest, kuidas siin tallis asjad käivad. Põsksuulisega peab olema äärmiselt ettevaatlik, kui hobuse pooleks minutiks üksi boksi tahad jätta nendega. Võib juhtuda, et hobune paneb pea oma ukse juurde, keerab suulise otsa võre taha ja siis kiirustab boksi tagasi, nii, et suuline on kõver, püserihma pannal katki ja ristkapsel ka pooleks. Paha paha. Õnn oli, et se püserihma pannal järgi andis, hobusel oli suu terve ega paistnud hell ka.

Rayssa Baia ehk Rosita

Eile kordetasin kaht hobust ja pärast seda pidin Rositaga sõitma minema, sest Angelo ei tulnud täna. Mulle nii meeldib see hobune. Tegin temaga esimest korda natuke galoppi ka. Tiba oli hirm sees, kuna olime üksi platsil (mõnes mõttes hea), aga olen kordel näinud, mismoodi ta galoppi kihutab. Ciccioga ka just kõige asjalikum pole. Galopile tõstest ma ei räägi, see oli rohkem nagu ajamine, aga saime hakkama. Kiirustas küll, kuid seal seljas oli niii mõnus ja pehme istuda. Mõlemast jalast mõne korra ja lühidalt. No nii tups hobune on.

Tegelikult on see galopi teema sellele hobusele veidi hell. Itaalias on galopid ja traavivõidusõidud väga levinud, kuna siin on palju neid, kes hasartmänge mängivad. Kuna ametlike võidusummade pealt tuleb maksta maske, on levinud mängurite seas ka mitteametlikud võiduajamised. Galopid kusagil, kuhu ükski polizia oma nina ei topi. Mägedes või mereäärsetes paikades. Looduses või tänavatel. Maastikel, mis pole just hobuse jalgadele mõeldud. Tähtis on raha ja võit, mitte hobuse heaolu. Ja Rosita on osalenud niisugustel galopivõidusõitudel. Mitte terve oma elu. Nii vähemalt väideti. Ta ratsastus on ka natuke liiga hea selleks. Aga siiski on hobusele kurja tehtud. Sellelt loomalt pole kunagi küsitud mingit tasakaalu, mingeid harjutusi, mingit lõdvestumist. Tähtis on olnud kiirus.

Kui kordel temalt galoppi küsida, pakub ta seda ülikiirelt, jalad all risti, pea kusagil püsti, ise tagurpidi, aga tema olekust on näha, et see on talle loomulik. Ei ole paanikat või mingeid hirmunud pilke seal juures. Lihtsalt kiirust on temalt nõutud ja see paistab talle loomulik. Suust on teda ka ilmselgelt rabatud. Õnneks ei ole seda kommet nagu traavlitel tevaliselt, et mida kõvemini ratset(ohja) hoiad, seda kiiremini liigub. Tuleb tagasi hästi ja üritan kohe kiita surve eemaldamisega. Üldse üritan pehme käega sõita ja ka kordel mitte rebida. Tahaks siiski kolmeosalist suulist talle, et tal mingi teine tunne tekiks. 

3.august. Francesca ja Rosita

Aga see hobune on nii heatahtlik. Ta on tõeline maasu, kui midagi temaga tallis teha. Tal on kohe sellised head silmad. Platsil töötades on ta ka alati kuidagi vastutulelik. Kunagi ta ei võitle vastu, vaid kuidagi ütleb, et tal on paha ja pigem tahab seisma jääda, kui midagi arusaamatut küsitakse. Ma ei oska kirjeldada. Ta on lihtsalt niisugune HEA hobune. Kuigi on raske temaga sõitu alustada ja ta on iga kord nagu puutükk ega painuta, siis mulle meeldib temaga harjutusi teha. Mulle meeldib, sest ma näen lõpuks mingit tulemust. Kui saaks suulise vahetatud, siis äkki hakkaks ta kunagi ratsmele ka järgi andma ja see oleks super. Ning kuigi võib öelda, et tal puudub hea ratsastus, meeldib mulle temaga natuke rohkem sõita kui Elektraga.. Elektra teeb rohkem, kuid temaga pole sidet. Ta on justkui omas mullis koguaeg. Või magab. Või kihutab takistustele. Või magab uuesti. 

Munaaju seiklused

Mina tallis

Lihtsalt leidsin selle pildi, mis nii hästi kirjeldab mu eilset olekut tallis. Neile, kes ei tea inglise keelt, ütlen kokkuvõtvalt: inimesed arvavad, et olen vaikne, kuna olen häbelik. Tegelikult olen neid jälginud ja leidnud, et nad on kõik väärakad.

Pole lihtsalt võimalik, et ühel ajal ilmusid talli Marlon ja Elio. Surusin Elio kätt tervituseks ja mõistsin, et ta oli päriselt kohal. Asi selles, et Elio kukkus aprilli kuus hobuse seljast alla, ei murdnud midagi, aga ütles, et jalg on nii ai-ai, et saab tagasi hobuse selga alles oktoobris. Eks nüüd ole paras aeg hakata nägu näitama. Marlonil oli ka käsi kuu aega kipsis, kuigi luu murdu polnud. Nii said meie kaks "vigast".. Miks ma selle jutumärkidesse panin? Nad ju ongi vigased väheke... Ühesõnaga, said nemad kokku ja hakkasid üksteisele oma haiguslugusid rääkima. Tore oli vaadata ja kuulata. Veelgi toredam oli üks juhtum Marloniga.

Munaaju kordetas oma hobust täna jälle. Ma ei tea, kes talle kordepiitsa kasutamist õpetanud on, aga see nägi välja täpselt nii, nagu ta ajaks hobuselt parme ära. Hobust hoidis pisikesel korderingil, see tähendab, et tema käes oli pool kordest, ülejäänu lohises maas, ühe käega hoidis piitsa, teisega hobust. Kuna hobusel ilmselgelt raskusi oli nii väiksel ringil jooksmisega, siis tegi ta väikseid hüppekesi, traavi, tõusis galopile, jälle traavi jne.

Ühel sellisel hetkel sõitsin mina suunaga platsi ääres olevate inimeste poole, kui silmanurgast vaatasin Marloni tegevust. Lady komberdas galoppi, kui Marlonil libises korde käest ja hobune rahulikult traavis ajama pani. Mina vaatan Ciccio ja Elli poole, näitan käega Marlonile ja keegi ei tee välja. Vaatan mina uuesti Marlonit, kes eest libisevat korde otsa püüab ja müraki kõhuli kukub. Siis hüüdsin juba teistele ka, et vaadaku Marlonit. Te ei kujuta ette, see situatsioon oli liig-naljakas :) Munaaju ajas end püsti ja üritas hobusele järgi hiilida. Lady juba krõmpsuas teises platsi otsas rahulikult mingit rohelist tutti, kui Marlon arvas, et on kaval ja end varjata üritades hobusele lähenes. No ma ei tea, munaajuga hakkab nalja saama.

Eliot ma ei näinud enda hobuse ligi. See viis ainult oma turvavesti koju ja küsis, et millal sepp tema hobusele tuleb. Muidugi tegi mees suuri silmi, kui ma täna Rosita 10 minutiks lihtsalt jalutama viisin. Elio küsis, et mis ma tegema hakkan, kas kordtama. Elli ütles, et ei, tulime lihtsalt jalutama. Mees tegi suured silmad ega saanud aru, miks see küll vajalik on? elli ütles, et Francesca on mulle mu töö eest maksnud ja seepärast ma loomaga tegelen. Mehe ajus mingid rakud liikuma vist küll ei hakanud, pigem ei saanud ta aru, et miks peaks hobusega jalutamise eest maksma hakkama.

Niisugused toredad lood meil siin. Igav ei hakka kunagi.

Sono delusa - olen pettunud

Eile oli mu Itaalia-ajaloo kõige kummalisem päev üldse. Õppisin uue väljendi, sono delusa, mis sobib mu postituse pealkirjaks nagu valatud.

Tegelikult üleeilsest peaksin teile enne kirjutama. Oli päev, mil kordetasin kolme hobust ja seejärel sõime Francesca valmistatud pitsat. Sest Ciccio kodus on tõeline pitsaküpsetamise ahi. Ka kohalikku saia teevad nad seal. Söömine on kurjast. Magustoiduks sõime nutella-pitsat ka veel. See on päris hea isegi.

See tõeline pitsa-ahi.. See tõeline pitsa

Pitsameister Francesca

Kõik ootavad pitsat

Juba mu hommik algas pettumusega, kuna Arianna ei olnudki kodust ära läinud ja ma polnudki üks kodus.

Siis alustuseks tuli Erica ratsutama. Kuna Francesca ka tuli ja Elektraga sõitis, siis Ericale anti Tosca. Just vaatan oma trennipäevikust, et mina nägin viimati Toscat sõitmas 18. juuli. Terve see aeg on hobune boksis seisnud, ta kabjad on koledad ja pikad, mis vajavad hoolt. Ehk mõni hommik on C ta boksist välja lasknud, ühe korra olen hobust pesnud ja see eile hommikul sai ta ka välja enne trenni. Aga se "välja" saamine pole mingi jooksmise võimalus, vaid jalutamise ruum. Ja siis tuleb Erica, kes vimati sõitis kuua aega tagasi ja pidi hobusele selga minema. Respekt selle tüdruku ees, sest kui mina tuleks trenni ja näeks niisugust hobust, kes iga asja peale jalad maast lahti hüppab, kuna pole pea 2 kuud liikuda saanud, ei läheks ma sinna selga.

Erica küsis minu käest, et mida mina arvan, kas ta peaks sõitma ja seal seljas olema või mitte. Mina ütlesin, et see on tobedus ja ma olen väga pettunud, et talle niimoodi lihtsalt hobune anti. Oleks siis võinud paluda mul ju Toscat ette kordetada või sõita mõni päev varem. Hobusel lihtsalt võttis kaua aega, et platsil harjuda. Pole just mingi maasu-temperamendiga maksi-poni kah. Nii jalutas Erica poole platsi peal (sest tee äärt ta kardab) oma 30 min sammu ja olin tema üle õnnelik, sest lõpuks suutis temagi lõdvestuda ja hobuselt rohkem nõuda.

Samal ajal muidugi pidi Francesca meil Elektraga hüppama. Maks 50 cm küll, aga naisel pole väga tasakaalu, tal pole aimugi, mida ta seal seljas teeb ja talle on ka loomulikult kannused peale surutud. Ta loksub sadulas ega istu sirgelt, tegi hüpped ja sai kiita, et kõik on supper. No in my ass.

Siis sain Rositaga sõita. Minuga oli ta juba päris tubli, ent tasakaalu sel hobusel väga pole ja pööretel vajub ta sinna-tänna. Andsin Angielole üle ja nii sai hobuse 60 minutit trenni täis. andsin Angielole mõned näpunäited, et kuidas ta kavalettidest üle minema peaks ja kõik oli väga ok. Kuna Elli samal ajal ka Aresega sõitis, küsisin Cicciolt, kas võime Rositaga pesema minna. C vastas, et ta läheb ka veel Rositale selga ja teeb galoppi natuke. Ahah. Ja siis mina üritan selle hobusega mingit tööd teha, teda painutada, sõita pehme käega, et ta ratsme otsa istuma ei jääks. Tuleb C ja sõidab nagu ma ei tea, mis. Andke andeks, aga esimene asi, mida meie treenerid ütlevad, on see, et käsi ei panda risti, kui hobust pöörad. Tuleb C ja sõidab käed ristis. Ning siis sai galopist juba pisikene maalatiga rist. Ja pisut kõrgem.. Ja siis jalutasin mina platsilt minema. Ma tahaks vahel Cicciolt küsida, et MIS SUL VIGA ON??

Hobune ei vaata väga latte, tal on tasakaaluga ja igasuguse lõdvestamisega probleeme, ta tagajalad on kunagise vigastusega ja ta tihti koperdab kavalettidel ja siis arvab C, et oleks vist aeg hakata selle hobusega hüppama. Ja kindlasti on Francesca valmis hüppama. Ja Elli peab hüppama, mis siis, et Elli juba tükk aega räägib, et ta ei taha kannustega sõita, kuna saab ise ka aru, et hobust tuimaks sõidab. Kõik peavad hüppama, mis siis, et keegi selleks valmis pole. Ka mina pole valmis 110 hüppama. Aga mis siis.. 

Ning siis veel Marlon käis tallis. Ma ei tea, kas see oli ikka päriselt või nägin ma unes. See ju ka meil nagu kuuvarjutus. Tegi Ladyle kordet. C ütles, ära piitsa kasuta, kuna hobune on üle kuu aja seist, energiat küll ja kui tahab joosta, siis lase. Mees on ikka nii loll, kuulas, ahah ja siis võttis piitsa kätte. Eriline munaaju on see Marlon.

Loomulikult pidi Elektra omanik ka talli tulema, et oma uuele pruudile oma hobust näidata. See ka normaalne inimene pole. Paneb porgandi taskusse otsapidi ja siis Elektra on nii lahe ja armas hobune, kui seda sealt kätte üritab saada. Eelmine kord oli ka käinud ja oma tüdrukule porgandi taskusse pistnud. Elektra oli selle porgandi koos taskuga kätte saanud.

No ja kõige tipuks kuulsin ma õhtul huvitavaid fakte, mis mu päevale ikka mõnusa punkti panid. Lihtsalt olin korraga inimestes nii pettunud, et paha hakkab.