Kuum

Korterit ei käinud eile vaatamas, ei teagi, miks. Ciccio andis täiesti uue pehmenduse mulle sadula alla, lambavillaga. Teate, vahet oli tunda, mis seal sadula all on.

Luisa palus mu abi, kuna ta vaesekese selg nii haige on, tõstsin Petulia jalgu, et ta saaks neid alt pesta. Pärast Elli rääkis, et Luisa arutas võimalust mind omale appi võtta sel kuul, et hobust pesta või vahel aidata ka valmis panna. 50 € pidi kuus juurde tiksuma jälle. Luisa on ses osas vähe kindlam variant, kui Elio. Eks näis.

Muidu oli eile jälle 42 kraadi ja õhtul kell 23.00 näitas auto 30 kraadi. Saate aru? Aga see õhtune 30 oli väga mõnus (: Päevane 42 aga tappev.

Tegin ükspäev sisalikust pilti, kui talli hakkasin minema. Sain oma kaameraga nii lähedale, et makrovõtet teha ja tuli pilt nagu ülemine, aga seepeale vaeseke ehmatas ja kukkus üle trepiserva. Huvi oli aga suur ja nii ta piilus, kas ma ikka trepi peal alles olen, et ta tagasi oma kohale võiks tulla.

Söö, palveta, armasta

Sain lõpuks teada, et see perekond, kes ratsutamas käib, ei olegi tegelikult päris perekond. See tüdruk pole nende tütar vaid on kummagi venna tütar. Pärast meenus, et nende pulma videot vaadates nägin ka tüdrukut, aga Itaalias ju lapsed enne abiellumist ei sünni, seega on ainult väike poiss nende oma.. Itaalia ja suured perekonnad.

Siin on see ka normaalne, kui 45-aastaselt on sul 87-aastane vanaema, kes suitsetab ja sõidab autoga. Ja mitte mingi Fiat Unoga vaid korraliku Toyota Yarisega...

Igaljuhul Rositaga trennide vaatamine on mind ära tüütanud, sest nad teevad AINULT traavi kogu aeg kordel. Midagi nagu ei muutu ka.. Las ta siis olla. Käskisin ühe pehmenduse sadula alt ära võtta, sest see pold enam normaalne, kui sadula ja hobuse vahel oli 20 cm pehmet massi. Laupäeval tuli Rosita trennist ja temale ostetud full-cheek suulistel olid peal ka kummid, kummide all ristkapsel ja see kumm oli hobusel suunurga katki hõõrunud. Milleks see kumm seal üldse olema pidi, ma ei tea. Tagumiste sõrgatsite peal olid ka jutid, hobune vajab hoopis tagumisi kaitsmeid, mitte nii väga esimesi. Aga noh, kõigest saadakse ju alles siis aru, kui see juba katki on.

Muidu.. on kõik nagu ikka olnud, mis ma sest siin topelt ümber kirjutan. Ainult see asi oli, et laupäeval hüppasin natike Elektraga, pisike harjutus, kus oli süsteemina väike rist, mingi 4 fuleed vahet ja lattaed. Pidin ristile minema traavis, edasi galopis, pekki, kus hobune läks käest ära lihtsalt. Pea laes, keksleb kohapeal. Tean, et tegelikult peaksin ilmselt tagant rohkem peale sõitma, aga noh. Tagantjärgi tarkus. Ainult et pärast hüppeid sõitsin ma Elektra esimest korda ratsmesse. Või noh, ma pole päris kindel, kas ma sõitsin ta sinna või sikutasin ta ratsmesse, sest eest pidi ikka maru kõva kontakt olema. Sisemise ratsmega üritasin mängida, lõdvestasin, võtsin jne.. Oleksin tahtnud kõrvalt näha, kuidas ta liikus, kaugele astus.. aga Elli sõitis minuga samal ajal, seega pilte ei saanud. Aga mugavam oli seal seljas küll olla. Ciccio käest sain kiita ka. Hüpped olid nagu olid ja läksid suht pekki, ma pole endaga rahul, aga traav oli mõnus. Pärast seda lasin vaba ratsmega ilusasti alla sirutada ja tänasin Elektrat meeldiva koostöö eest.

Tahaks nüüd mingi aega minna varustuse poodi ja osta Elektrale näiteks oma isiklik hari. Mingi pikemate ja pehmemate harjastega, sest ilmselt on ta nahk nii pagana hell, et kui teda kõva harjaga puhastada, siis ta on valmis sind maha lööma. Samas kui ma hästi pehme käega ja kergelt teda puhastan, on ta väga ok. Tahaks kaitsmed ka osta, et vähemalt minu all ei peaks ükski hobune mingite räbalatega ringi jooksma ja loomulikult see pehmendus sinna sadula alla. Sellest räbalast tahan ma esimesel võimalusel loobuda. Miks ma ei võtnud seda lambanahka kodunt kaasa? See oli mul korra mõttes, aga noh, mis seal siis ikka. Oleks kaasa võtnud, poleks vaja läinud. Uusi ratsapükse on ka vaja, ma vist olen kusagilt otsast natuke väiksemaks jäänud ja need püksid on niii kõrge värvliga, et pean nad kahe korra keerama.

Üldse kui rääkida asjadest, mida mul vaja on, siis kõige rohkem tahaks oma arvutist kuulata muusikat. Head muusikat, laadida alla uusi poppe lugusid, mida kõik kuulavad ja midagi head, mis ainult mulle meeldib. Tahaks paljusid filme ka vaadata, aga ei. Itaalia on ilmselt mingi andmekaitseseaduse aktiga liitunud ega luba kasutada mõningaid veebilehti, kus piraatkaupa oma arvutisse tirida saab. Ma ei hakka mingit itaaliakeelset filmi endale poest ostma ju, et oleks midagi vaadata, kui jälle pannkoogi taigent teen. Enda arvutist olen kõik filmid juba vähemalt 6 korda ära vaadanud.

Muidugi eilsete pannkookide kõrvale vaatasin "Eat, pray, love" ("Söö, palveta, armasta", "Mangia, prega, ama".. Kui inetult selle eesti- ja itaaliakeelsed pealkirjad kõlavad.) Vaatasin ikka uue ja uue pilguga seda osa filmist, mis tädi Roomas veedab. Hea oli see, et sain juba rohkematest itaaliakeelsetest lausetest filmis aru, teiseks mõistsin ka nende jutu mõtet paremini... Etteheide küll ameeriklastele, kes ei oska elust mõnu tunda ja töötavad üle ning siis veedavad nädalavahetuse pidžaamas ja teleka ees "puhates". Kuid eestlased on veel hullemad, nad ei puhka isegi nädalavahetustel mitte. Itaallane puhkab aga kogu aeg ja naudib elu, seepärast on neil pikad lõunad ja tehakse kõike väheke aeglasemalt, kuid samas ei jää ju midagi tegemata ka. Elu käib siingi. Vahel võiksime selle üle natuke tihemini mõelda...

Veelkord oma pannkooke mainides, siis need tulid väga head. Kaua tehtud, kaunikesed, sest taigna tegemisele kulus ikka hulk aega, kui omad ainult kahvlit. Lõpuks aga nautisin neid jäätise, nektariini ja viinamarjadega. 

Õhtusöögiks tegin makaronivormi hakklihaga.. Tean ise ka, et tubli olen, aga avastasin, et mulle meeldib süüa teha, kui teen seda ainult endale. Puudub söögitegemise kohustus. Kui ära väsin vahepeal või välja ei tule, siis ei pea sööma :)

Ühesõnaga pühendasin oma eelmise pühapäeva söömisele... Ehk sel pühapäeval külastan kirikutki ja palvetan. Ja järgmine pühapäev... Vaatan, mis teen (:

Põhjus, miks Itaalias peab alati olema tagavara vett

.. sest muidu tuled koju ja avastad, et ühestki kraanist ei tule tilkagi. Nagu juhtus just hetk tagasi, kui tallist tulin. Helistasin Ellile, et kas oskab öelda, mis värk on. Ta ütles, et hommikul ei olnud tema majas ka vett, et ilmselt see on mingi Rende probleem. Aga tavaliselt nad peaksid teavitama, sel korral aga mitte. Küsisin, et kas vesi tagasi ka tuleb, ta ütles, et 3-4 tundi tavaliselt on ära, kui on teatatud. Seekord ei tea. Aga otseloomulikult ei ole mul ju vett ka tagavaraks, seega pesemine on täna välistatud. Aga pagan, mu arust kostub kusagilt ülevalt korterist pesumasina hääl... Töötab see kuivalt? Äkki pole ainult mul vett praegu? Äkki seepärast, et täna on 3. august ja korteriomanik pole arvet tasunud? Või pagan, ma ka ei tea, kuidas need süsteemid siin toimivad. Korteriomaniku numbrit ka pole ja nii hilja teda tülitada ka ei tahaks. Ootan homse hommikuni, kui siis ka vett pole, on jamasti.

Eile.. või noh, nüüd juba üleeile, neljapäeval oli kiire päev. Alustuseks panin Rosita (Raissa on tegelik nimi) valmis, Angelo ja Francescaga tuli kaasa veel kaks pereliiget.. sugulast.. no suur pere nagu siin itaalias on.. Üks naine, kes elab samuti Austraalias, tore oli jälle inglise keelt kuulata/rääkida. Igaljuhul sõitsid Angelo ja siis Francesca, siis panin Elektra valmis, viisin platsile ja pesin Rosita, samal ajal tegi Nicole Elektraga sõitu ja varsti saabus nuttes tagasi. Oli kukkunud, kuna opakad naabrid teisel pool platsi olid mingi puu jupiga hobust hirmutanud ja karjunud, Elektra oli galoppi teinud ja tüdruk kukkus alla. Seega kulus veidi aega tüdruku turgutamisele ja siis pidime me Elliga sõitma minema. Tema Aresega, mina Elektraga ja sõitsime kuni pimedani. Muide Costantino käis ka tallis, aga kuna me nii hilja peale jäime, siis ta sõita ei saanudki proovida. Pesime asjad puhtaks, hobused ära ja Costantino tõi mu koju.

Reedel koristasin oma korterit. Metsik palavus oli õues jälle ja 16.00 läksime Elliga siit talli. Puhastasin Nearco ja panin kordeks valmis, Ciccio käis kordetamas, käskis mul ja Ellil tallis püsida, sest õues päikse käes oli nii metsikult palav. Meile tuli külla Serena, kes oli põlveopil käinud ja kuulas niisama uudiseid.

Pärast panin Rosita jälle omanikele valmis, vaatasin trenni ja tegin neist pilte, siis panin Elektra valmis ja Elli Arese ja ootasime, kuni Ciccio ise Rosita puhtaks pesi ning läksime sõitma. Muidu jah, Luisa käis ka tallis, vaeseke oli nii murtud, et tema kallis Piero ei tulnudki täna, ega ei saanudki Luisa hüpata. Ciccio oli viisakas ja pakkus, et kui teine hüpata tahab, siis ma võin talle takistusi valmis panna, aga Luisa ütles, et tal on ikka rinnus valu ja ta vist peab sõitmise lõpetama hoopis. Kui kurb. 27. augustil on ju juba võistlused tulemas ja teine ei saagi treenida...

Igaljuhul oli naine platsis, kui minu ja Elli trenn oli galopini jõudnud ja Ciccio mulle täna ühe takistuse pani (max 80 cm), mida galopis hüppama pidin. Vasakust jalast takistusele, pärast paremale pööre ja paremast jalast uuesti takistusele, pärast takistust vasakule uuesti. Luisa vaatas hüpped ära ja siis läks minema. See vist oli liiga valus vaatepilt :) Ma ju lausa julgesin hüpata.

Elli pärast rääkis mulle, et Luisa oli öelnud, et pole kindel enam, kas ta ikka võistlustele läheb. Elli oli talle öelnud, et 15. agustil on teises regioonis ühed võistlused ja kui me raha saame, siis lähme. Lähme. Et nagu mina ka. Aga Luisa vaeseke ei teagi, et mina saan alles kuue kuu pärast võistelda, pärast selle kaardi tegemist. Tema ilmselt mõtleb, et ma tegin selle kaardi juba jaanuaris ja võin nüüd võistlema asuda. Nüüd on hirm nahas, et äkki ma olen parem. Oli juba maininud tallis, et kellega ma võistlema hakkan, et Elektral on ju see kiiks, et ta võistlusväljakul keerab sassi ega hüppa. Ciccio oli öelnud, et jah, Elliga küll ja vahel ka Ciccioga, aga et hobune minuga võiks hüpata küll. Tädi nägu oli pikaks veninud kui vanal hobusel endal.. Neile ikka meeldib Luisat kiusata.

Piero ilmutab aga endas vahetevahel normaalse inimese märke. Näiteks, kui Elio tuli kuu lõpus oma hobust välja viima ja Corinto tal läbi aia jälle tuli, siis Piero oli talle öelnud, et hobune tahab ju tegelemist saada, et oma energiat kuskile rakendada. Piero oli küsinud, et miks mees siis ei palu minu abi, et hobust liigutada. Elio oli öelnud, et 50 € kuus on ikka liiga palju maksta, selle eest, et inimene 3 korda nädalas hobust liigutaks. Saate aru. See 50 € kuus on tegelikult naeruväärselt väike raha sellise tegelemise eest. 12 korda kuus, see teeb 4,2 € treeningkord. Puhasta, pane valmis, sõida, pese hobune ja varustus ja 4,2 €. Ok, Piero oli ka öelnud, et see 50 euri on väga hästi saadud pakkumine. Siis Eli oli öelnud, et võib-olla ta palub mu abi umbes 2 nädalat enne seda, kui ise sadulasse hakkab ronima. Piero oli öelnud Cicciole, et siis peab küsima 50 € nädal juba, sest hobune on ju pikalt tegelemata ja hakka jälle tööd otsast peale tegema. Täitsa õigus.

Ja siis on veel Marlon. Advokaat, raha nagu ratsahobusel kakki ja temale peab iga kuu lõpp hakkama mitu korda helistama, et ta boksirendi ära maksaks. No ma ei tea. Nüüd on ta veel ise kipsis ega saa ka Ladyga midagi teha. Ta on vähemalt natukenegi mõistlikuma hallollusega, kui too Elio. Ehk siis C tahab rääkida, et ma saaks tema hobusega sõitma hakata ja kuna mees selline äpu on, et ise võistelda, siis äkki ka proovida ühel päeval parkuuri läbida. Kuna Lady on tegelikult hea hobune ja kõigil on kahju, et selline tegelane siin niisama seisab. Aga no need on alles tuleviku plaanid. Siin võib kõik sekundi pealt muutuda. Kirjutan üles ja teine kord hea lugeda, mis plaanid olid või kuidas asjalood läinud on.

Igaljuhul pärast arutasime jälle hüppetehnika lugusid, kuna ma endiselt ei oska sadulas istuda ja Ciccio ütleb, et see on normaalne, ses ma õpin ja tal on ka selliseid hüppeid olnud jne jne.. Aga ikkagi ta tegelikult ei oska vastata mu küsimusele, et mismoodi ma seal seljas siis istuma pean. Ja pagan, et kõik tähtsad raamatud otsustasin ka koju jätta, kus vähegi tarka infot hüppeistaku kohta on. Eks siis.. ma ei tea, hüppan nagu ma hüppan noh.

Muidu, miks ma jälle nii hilja postituse tegin, siis.. Mulle tuldi külla, toodi pea kaks kile viinamarju, ja kuna vett pole ning süüa suurt midagi teha ei saanud, käisin väljas pitsat söömas ja pärast seda sõitsime mööda mäenõlvakuid ja vaatasin ilusat tuledes linna. Samuti reede õhtuseid inimesi tänaval, mis on alati huvitav, kuna väljas on igas vanuses inimesi. Lapsi, suuremaid lapsi, noori ja vanu, kõik on rõõmsalt mõnda tänavanurka koondunud või söövad koos jäätist ja jalutavad ning on rõõmsad. Paarikesed kudrutavad oma ette pargipiknkidel või autodes ja tunnevad elust rõõmu... (: Alati on põhjuseid, miks rõõmustada... Ka siis, kui ma praegu ei saa end pesta ja hommikul palavas ja haisvana ärkan, lootuses, et uus päev on ka minu korterisse vee toonud... Olge rõõmsad teiegi.

Natuke hüppamisest

Et mul siiski on nett, see läks pärast selle limiidi täitumist küll kõvasti aeglasemaks ja Elli ei tea ka väga, mis limiit see pidi olema, aga vähemalt olen välismaailmaga ühenduses.

Eile käisime Elliga poes ja pärast seda läksime talli. Ciccio oli käinud järgmist korterit vaatamas, tles, et see oli vähe parem olnud, aga ta tahaks ikkagi veel mõnda vaadata. Elli tahaks, et me saaks ikka koos vaatama minna midagi, aga neil on hommikul muud tööd ja tegemised, seega on see üsna keeruline.

Tallis kordetasin Rositat. Lahe hobune, paksuke on, aga liikumine on mõnus. Ciccio samal ajal kastis mingi mürgipritsi-moodi asjaga platsi, mis traktori taga käis. Mingi jura läks katki sellel asjal, millega muidu kastab. Aga saime hakkama. Kuiva peal on sellest hea, et kabja alla ei kogune seda liiva ja pesemine läheb kiiremini (:

Pärast Rositat panin Elektra valmis, samal ajal kogunes talli jälle igasuguseid inimesi. Luisad-Pierod, Matteo, Giorgia, veel mingi sõber nendega, Elio, kes eile ise oma hobuse õue tõi ja veel vahelduvalt mingit rahvast.. Minu soojenduse ajal tegid Luisa ja Piero oma dramaatilisi hüppeid, kus Luisa silmad jälle enne takistust hiigelsuureks läksid ja Piero teda takistuse ees julgustas. Mingi hetk, kui ma juba galoppi tegin, kuulsin Luisa oigamist. Ma ei tea, paar päeva tagasi ta olevat mingi hüppe juures (ilmselt tõrkudes) hobuse peaga piki rinda saanud nii, et ei saa hingata ja kannab südame kohal jääkotti... Ärge küsige. Eile tal tuli vist meelde jälle, et ta ju vigastas ennast ja kui ta minu harjutust nägi, mida tegema hakkasin, siis kukkus puha oigama ja kobis oma hobuse seljast alla. Ma olin ka juba mures, ei tahtnud, et teine mu takistuse ette ära sureks. Aga Elli nägu oli ületamatu: "Ah, Maarja, ära muretse, ta jääb ellu."

Aga minu harjutus.. Oli kolmene süsteem. Maalatt, max 50 cm lattaed, maalatt, rist (et hobust takistusele keskele peale viiksin), maalatt ja kõrgem lattaed. Harjutus vaheldus, kus takistustest said väike lattaed, kõrgem lattaed ja okser või kõik lattaiad, mille ees maalatt. Tore harjutus, aga päev varem rääkisin Cicciole, et ma ei oska oma käsi hoida harjutuste ajal. C arvas, et oleks parm, kui ma ka ilma stekita prooviks, et oma käed paika saaks. Eile siis proovisin. Sõitsin ilma stekita, ilma kannusteta ja tavaliste full-cheek suulistega. Elli arvates olen ma nüüd prof valmis, kuna tema sõitis umbes aasta Eektraga ja hüpates pandi Elektale mingid imeleiutised peale, et teda eest pidama saaks. Alati sõitis Elli ka kannustega.

Minu suureks plussiks Ciccio arvates oli siis mu ratsastus, et suutsin Elektra rahulikult takistusele peale juhtida igal korral. Tavaliselt esimesel korral Elektra magab, teisel korral tuleb normaalses tempos ja kolmanda korraga läheb juba põlema, kuid mina seda küll ei täheldanud. Hobune sai aru, et ma suht relvitu ta pihta olin, kogu meie harjutuste tegemise vältel ta jooksis ühe korra takistusest mööda, see-eest järgmisel korral kasutasin tugevamat säärt ja ta sai aru küll, et minuga nalja ei ole.

Muidu oli kõik tore, aga Ellil palusin ka videot teha, et ennast näeksin ka. Tundsin juba sadulas, et ma ei oska ikka hüpete ajal istuda. Küll ma ronin hobusest ette, siis tõstan käed kusagile kõrgele ega lase hobusel kaela sirutada. Hüppe teisest poolest, ehk n-ö maandumisest ma parem ei räägigi. Ma ei oska hobusega maa peale tagasi tulla. Mu selg läheb kõveraks, kuna arvan, et peaksin ise sadulas juba sirgelt olema, kuid käed tahan välja sirutada, et hobusele ratset järgi anda. Tasakaalust olen väljas, kuna paremale poole sõites läheb hobune vasakust jalast galoppi ja vastupidi. Seda mitte iga kord, aga üsna sageli. Sääred jäävad mul.. ma ei tea, liiga taha? Kukun kanniga sadulasse ja .. bääh. Väiksematel hüpetel pole probleemi, siis hobune ei muuda oma asendit nii palju, aga eile tõusis minu süsteemi kolmas takistus 90-100 cm okseriks ja 105-110 cm lattaiaks.

Järgmisel korral hüpates üritan salgukese lakka pihku haarata, et mu käed vähemalt paigal ja all püsiksid ning tunnetaksin hobuse liikumist paremini. Seda just ka madalatel hüpetel.

Lisaks PEAN oma pöidlad üles pöörama ja rusikad KINNI suruma, sest muidu painutan oma käe igast võimalikust liigesest kõveraks, ega saagi aru, mida ma teen.

Veel nõuandeid ? Seda tean isegi, et ma ei peaks nii kõrgeid takistusi hüppama veel, aga treener on meil natuke kärsitu ega suuda oma vaimustust kuidagi tagasi hoida.

Ma ei tea, videot ma veel küll ei julge üles panna, natuke häbenen :p

Lõpetuseks pesin Elektra puhtaks, koristasin talli ja tunnetasin kullipilke oma kuklas, kui tiim-Luisad-Pierod talli vahele langesid.

Mis siis veel uudist. Päikeseunetusest olen tänaseks lahti saanud. Kõik kohad on ilusad ja pruunid, mis päikest nägid. Näo pealt koorub pruun nahk maha, loodan, et muude kohtadega seda jama ei tule. Juuksed... on kas blondimaks pleekinud selle päikesega või tunduvad lihtsalt heledamad, kuna ise nii pruun olen. Ma ikka pean seda rõhutama jah, et ma ilus pruun olen (:

Kolme nädalaga on mu käsivarre ümbermõõt vähenenud 1 cm võrra, paraku muude kohtadega seda lootust vist ei ole, kuna ostsin 500g jäätise oma sügavkülma ja see on kirsimoosiga nii hea, et täitsa lõpp kohe. Muidu šokolaadi sõin ma viimati Roomas rongiga sõites, st 3 nädalat tagasi. Ei igatse ka, kuna palavaga ei saa šoksi süüa. Jääätist aga iga kell.. :)

31.juuli

Ei midagi uut siin päikese all. Täna oli kõigil kiire kiire hommikul. C oli oma õega koos asju ajanud ja siis tekkis tal vaba aeg, et korterit vaatama minna. Ütles, et see oli küll odavam, aga oli olnud viimasel korrusel, miski katuseaknaga vms, et päike paistab koguaeg sisse. Seega suvel palav ja talvel külm, kuna aken oli suur olnud. Lisaks oli vannitoas miski probleem olnud ja C arvas, et ma ikka päris urkas elama ei peaks. Võtsid järgmise numbri ja ehk homme, kui jälle midagi vahele ei tule, lähme koos seda vaatama. Igaljuhul arvasid nad, et korteri leidmisega rendes pole raskusi, kuna tegu ikkagi ülikoolilinnaga ja siin üürikortereid palju. Uue koha peaks välja otsima aga laupäevaks, sest mind peab minema ikkagi registreerima ja seal on vaja üürilepingut.

Tallis tõi üks kiisu oma neli poega lagedale. Riietusruumi seinal võtsime ühe kihi maha, sest mu eile tapetud hiir hakkas haisema. Siis puhastasin ja panin Nearco sadulasse, kui C sõitis, tuldi pere viimasele lehmale järgi, kes juba vana oli... Pärast panin omale Elektra valmis, sõitsin. Galopis olin krampis, säär loksus ja potsusin sadulas.. Traav oli muidu päris hea. Tegin 5 korda harjutust ka, pisike kahene süsteem, traavis. Elektra oli supertubli, tuli rahulikult, mina avastasin, et ei oska istuda kahe takistuse vahel ja ei oska oma kätega endiselt midagi teha. Ciccio muudkui kiitis ja enne hüppeid oli vait. Ütlesin, et ta midagigi ütleks, mul on imelik sõita nii. Ta ütles, et mis ta ikka öelda oskab, väga hästi sõidan ja tema on rahul.. Bääh. Ok.

Jalutasin Elektrat nii kaua, kuni E ja C Arese valmis panid, kui sõitma läksid, läksin mina pessu. Kui nemad lõpetasid, pesin ka Arese. Oligi kõik. 

Mingi hetk monteerin vast video ka kokku oma trennist, aga kui ma seda ei postita ja varsti üldse teile ei kirjuta midagi, siis asi on selles, et mul pole netti enam. Elli netipulk viskab mulle mingit kirja ette, et interneti mahulimiit saab täis. Ma ei tea, mis siis saab.. Läheb kallimaks? Ei saa kasutada nii kaua? Unustasin Ellilt küsida ka, homme teen seda.. Loodan homme veel kirjutada.

Ciao.