Pühapäevast teisipäevani...

PÜHAPÄEV

Hommikul tulid Ciccio ja Elisa meile veidi pärast 10.00 järgi. Läksime võistlusi vaatama. Juhuslikult toimusid need selles tallis, mis oli meie teiseks praktikakohaks märgitud. Kuna olin selle koha läbi ja lõhki google-mapsis selgeks teinud, oli päris huvitav.

Koht on ise suur, palju hooneid, tall, välitallid, võistlusväljak, muruväljak, soendus-treeningväljak ja isegi jalgpalliväljak. Sinna jõudes ütles Elli, et seal ei ole palju võistlejad ja palju rahvast, sest kõik kohalikud teavad seda talli ja tunnevad omanikku.

Itaallaste arvates ei ole koht normaalne, kui neil pole tribüüni ega istumiskohti platsi ääres, korralikku baari ja omanik ise mingit jama korraldab. Eelmiste võistluste ajal oli vesi kinni keeratud ning hobuseid ei saanud enam pesta. Raha pidi omanikul olema, aga oli näha, et väljakuäärne aed on vana, muru pole eriti niidetud ja tiba selline õnnetu välimus on asjal. Samas oleks see väga mõnus võistluskeskus ning Elli ütles ka, et nad võiksid olla selle regiooni parim tall, kui ainult vaeva näeksid. Kahjuks pidid nad vist seda kohta kinni tahtma panna, kui ma õigesti aru sain.

Kohtasime võistlustel ka meie hulle hobuseomanikke. Luisa koos oma armsamaga. Oleks te neid nägusid näinud, kui nad meid nägid. No mamma mia.. ma vist naudin seda isegi väheke.

Ciccio tervitas veel üht meest, kes oli selline keskmise pikkusega, kõhukas ja ilma ülemise külgmise hambata. Juuksed vähe sassis, ruuduline flanellsärk seljas ja suured kossid jalas. Otseloomulikult oli see sepp. No ma poleks ausaltöeldes teisiti arvanudki, sest ta kohe näeb selline sepp välja. Aga.. Ma ei tea, sellele sepale peaks vist kohe eraldi postituse pühendama.

***
Calabria regiooni sepp.

Nagu juba kirjeldatud, siis ta näeb väga vahva välja, mõnus muie on ka koguaeg näol. Sõidab pisikese rohelise vana Fiatiga. Juuste värvi järgi võib oletada, et vanust kõvasti üle 40. Nii... Päevas teeb ta ühe hobuse korraga. Siis peab ka Ciccio näiteks koguaeg tema kõrval seisma, et mees ikka tööd teeks, kuna muidu on teine selline hajameelne ja võib kapja valesti värkida. Uute raudade allapanek maksab 60€, raudade ringitõstmine 50€, eraldi transpordi eest raha ei arvestada. Kui tahtsin küsima hakata, et miks nad kedagi teist ei kutsu, siis Elli juba jõudis vastata, et ta on seal piirkonnas ainus sepp. No pole ime, et ta sellist jama endale lubab.

Lisaks veedab ta pool oma päevast lihtsalt tallis istudes, mitte tööd tehes. Temal vist muud elu ei ole, kuna naist pole, elab koos vanematega ja armastab oma ema väga. Teate... Mida iganes.

***

Ühesõnaga võistlustest veel nii palju, et vaatasime kolme sõitu. Esimene oli minu meelest 60-70 ja teine 80-90. Kuigi Elli ütles, et teine sõit on meeter, ma ei tea, need olid nii madalad takistused. Enamasti sõitsid ponid ja neilt ei nõudnud see just palju pingutust.

Paljud noored ratsanikud on rikaste vanemate lapsed ja seetõttu omavad hobust, sest no andke andeks, aga pooled neist ei oska sõita ja lõhuvad hobuseid. Meie noortesport on ikka heal tasemel võrreldes sellega. Olid üksikud, kes tegid ka väga head tööd. Hobused olid ikka paremad ja võimekamad.

Üks mees sõitis ka seal noorte seas. No üks vanem ja suurem mees ikka. Ciccio võrdles teda meie talli pastamaoga, kes Ladyga sõidab. No stiil oli sama ning teise takistuse peal hobune tõrkus ja mees kukkus alla. Äkki moraal - kui ei oska, ära tule! Ilmselgelt polnud ju võistlemiseks valmis veel.

Kolmas võistlusala oli minu lemmik. Seal võistles kolm ratsanikku kahel hobusel. Võistlejad olid kõik oma klubi riietes ja umbes meetripikkused. Ratsudeks olid šetlandiponid. Juhtimisparkuur. Esmalt käisid nad koos treeneriga rada läbi- kes lohistas oma stekki järgi, kes näppis oma püksisäärt ega pannud midagi tähele. Võistlesid nad samuti treeneri abiga platsil. See oli tõsiselt armas. Ületasid mõned kavaletid, traavis ja mõnes kohas tuli teha peatus ja jätkata sammus... Oleks meil Eestis ka neid võistlusi rohkem.

Poole ühe paiku toodi meid koju tagasi, sest Ciccio läks koju hobuseid söötma. Ilm oli samuti vihmane natuke, seega olime kodus terve päeva.


ESMASPÄEV

Pidime minema 13.05 bussiga farmi. Seega jalutasime bussijaama, istusime bussi ega mäletanud enam, millises peatuses maha minna. Eelmine kord bussiga minnes oli meil kaasas Luigi ja buss oli rahvast täis. Seega Marii mäletas, et see oli pärast mingit suurt kurvi. Nojah, aga aknast nägime ju seda peatust, kust me tavaliselt peale tulime. Vaatasime, et see on seesama koht ja läksime maha. Alles bussist välja astudes saime aru, et me oleme omadega ikka väga vales kohas.

Michele helistas ka ja mina temaga rääkida ei tahtnud, kuna ma ei saa tema jutust tuhkagi aru. Eriti telefoni teel. Seega jalutasime ja Marii rääkis. Kuna olime mingi poe kõrval, üritas Marii talle meie asukohta seletada: "Next to a xxx shop" Kui ta kõne lõpeas, ütles, et ei saanud Michest midagi aru ja jalutasime edasi. Muideks, see kurv, pärast mida peatus pidi olema, paistis otse ees. See on ikka päris suur kurv :) Jautasime siis edasi ja Michele helistas jälle. Ma ei jõudnud vastu võtta ja saatsin talle smsi, mis oli inglise ja itaalia keele segu. No lõpuks rääkisin ja seletasin talle mida ma näen. Ristmik, bussipeatus ja tänavanimed. Kuidagi jõudis ta samasse bussipeatusesse ja siis oli nalja kui palju. Tema oli Marii jutust aru saanud, et meie läksime shoppama ja meil aega küll :D Oeh.. Sõida veel bussiga eikusagile.

Läksime farmi, panime jalad põleva kamina ette sooja ja andsin talle oma itaaliakeelset juttu kontrollida. Mõned parandused ja asi ants. Siis vaatasime, kuidas lehmale poegimisabi anti ja uus vasikas ilmale toodi. Lehmad on ikka hullud loomad ja nende värk on hoopis teine kui hobustel. Vasikas saadi lõpuks suure punnimise peale väja ja temaga oli kõik korras. Kui lehm vasikat lakkus, tuli Michele, vaatas vasikat ja ütles, et selle nimeks saab nüüd Maria :) Meil on nüüd põhimõtteliselt omanimeline vasikas farmis.

Lõpuks läksime Michelega koos poodi. Pidime rääkima temaga itaalia keeles ja ühtteist seletas meile jälle. Sinistra e destra (parem ja vasak) ja siis nalju sellest, kui hästi tema süüa oskab teha ja kui tubli tema ikka on.
Käisime ühes Trony kaubanduskeskuses (Trony on kaubanduskett umbes nagu Kaubamaja Eestis) Ta läks elektroonikapoest endale faksi ostma. Mina tegin samal ajal Trony fuajees olevast pulmavankrist pilti, mis oli ilus ja meeletult suur. Vaatasime poes ka ringi ja sõitsime siis Metropolise juurde. Leppisime kokku, et kolmapäeval võtab ta meid jälle kodu juurest peale ja läksime laiali. Meie käisime poes, ostsime puuvilju õhtuks ja läksime kohvi jooma.

Kella seitsmeks läksime Mare Lunasse, seal seletasin jälle itaalia keeles, et täna sööme ainult pastat siin ja teise roa võtame kaasa. " Oggi noi mangiamo qui solo pasta.. "

Korterisse jõudes panime kõik Ciccio ja Elisa saabumiseks valmis. Pidi ju olema meie pitsaõhtu. Meie poolt oli kaetud laud, viinamarjad ja kiivid, hõõgvein ja 2 pitsat. Ciccio ja Elisa tulid kolme SUURE pitsaga ja ühe väikse pitsaga ning lisaks oli Elisa ise teinud šokolaadikooki. Võrratu. Õhtul sõime-jõime ja ajasime niisama juttu. Vaatasime lisaks mõned hobuste videod, sealhulgas Ciccio ja Elisa võistlustest ning näitasin neile Ruila talli pilte. Cicciole vähemalt meeldis, suur ja ilus kompleks nagu see ju ongi. Vähemalt nüüd nad teavad, et Eestis ka midagi ilusat on.

TEISIPÄEV

11.50 bussiga läksime talli. Vihma sadas jälle vahelduva eduga. Kuna nad said uued plaadid pügamismasinale, saime Lady lõplikult ära pügatud. Jalad ja pea poolenisti. Pead tervenisti ei püganud, kuna väike masin oli neil katki läinud ja suurega on suht võimatu. Vahepeal külastas talli sepp, mõtlesin, et ta istub seal kõigepealt ja siis hakkab ehk tööle, aga ei. Ta ei tulnud tööle, ta veedab lihtsalt aega seal. Hommikul oli ta ühe hobuse ära värkinud, seega oli tema töö tehtud. Küll homme jälle saab mõnele rauad alla :)

Puhastasin 2 paari valjaid ja pesin suulisi korralikult, kuna tundus, et neid pole keegi tükk aega pesnud. Marii rasvatas ka meie Calita sadula ära. Kuulsime veel, et Lady omanik omab ainult hobust ning sadul, mida ta kasutab, on Ciccio oma. Samuti ka valjad ja kaitsmed, tekid ja muu. Temal on ainult hobune. Õääeh. Tegelikult ma ei imesta enam millegi üle, aga noh..

Kõige odavamad kaitsmed pidid olema 8 euri, neid see hobune vajab, nagu jalgadest näha võib. Pagana päralt, ma kingin talle need kaitsmed jõuludeks, kui ta aru pähe ei võta. Ise pidi advokaadina töötama, ta ei tohiks just vaesena elada, seega võiks ju oma hobusele sadula ka osta, mis SOBIB!

Teine päeva nali oli see, et Luisa, kelle hobusel need punnid on.. Tema helistas Cicciole, et las Ciccio pangu nüüd hobusele rohtu. Kui sõita ei saa ja niikunii ilmateade lubab terveks nädalaks sadu, siis tema sõidab linnast ära üldse. Sellised hobuseomanikud on siinkandis.

Oeh.. meie sõitsime autoga bussipeatusesse, seal rääkisime jälle toidust ja Elisa rääkis mulle mingist kohvivariandist alkoholiga. Veneziano.. Seega mõtlesin täna Iquanemas seda proovida. Olin tubli ja otsisin sõnastikust, kuidas küsida, et kas neil ka sellist kohvi on. "Avete veneziano?" See asjalik barman tegi mulle kohvi valmis, maksin raha ära ja seejärel küsis, mis mu nimi on :) Hästi loogiline.

Muide siin on minu nimi Maria. Maarja on itaalastele natuke liiga keeruline. Pealegi, kui ma väike olin, siis ma tahtsin alati, et mu nimi oleks hoopis Maria olnud :D Vanemad vist mäletavad, kuidas ma nime tahtsin vahetada.

Sööma minnes saime täna pettumuse osaliseks. Eelroaks olid ravioolid valges kastmes. Ma vist sõin elus esimest korda ravioole. Poleks ma seda "lihatükki" näinud, mis seal sees oli, oleks kõik hästi olnud. See nägi välja nagu beebikaka. Vabandage mu väljendeid toidu osas, aga päriselt. Suutsin selle ära süüa kuidagi, kuid siis sai minu taluvusele ka piir peale. Teiseks roaks oli kala. Iseenesest hea, eks? Aga eelmine kord oli kala külm ja imeliku maitsega. Täna oli terve kala, pea ja sabaga. Kala kõrvale oli asetatu osa tema elukeskkonast. Kujutate ju ette, kui kalad akvaariumis elavad, siis neil on need rohelised laialehelised taimed. Novot. Aga marineeritult. Mariiga vaatasime seda ja ei tahtnud kohe kuidagi oma kahvlit sellesse kompositsiooni torgata. Tegime ilusasti näo, et meil said kõhud täis ja võtame selle kala nüüd endaga koju kaasa. Kui me seda poolel teel kodutute peale mõeldes maha poleks jätnud, oleksime saanud tuppa akvaariumi teha.

Ma tahan kartuliputru hakklihakastmega ja hapukurki!! Klaas lehmapiima sinna kõrvale oleks fantastiline.

Gente stupido - lollid inimesed

Laupäeval tulid Benas ja Linda meiega talli kaasa. Tahtsid ka hobuseid näha ja natukene ratsutamist proovida. Vaatasid meie igapäevaseid tegemisi ja nägid sama jubedust mida meiegi laupäeviti taluma peame. Igaljuhul me sõitsime 11.50 bussiga talli peatusesse ja jalutasime siis edasi. Esimest korda käisime selle maa jalgsi täies pikkuses. Jalutasime nagu 4 turisti päikesepaistes ja detsembrikuu alguses.


Igaljuhul.. Natuke lähemalt rääkides oli Ciccio hommikul kehavs tujus. Elisa rääkis, et põhjus on meie Grazy-girl'i (Luisa) hobuses. Nagu juba maininud olen, siis sõidab ta hobusega päevas 3 tundi ja arvab, et nii peabki see asi käima. Esmalt on oluline hobune lühikese korde otsas lolliks jooksutada, siis seljast teda edasi nühkida ja lõpuks veel hüpata ka. Praegu käib ta ainult 2 korda nädalas sõitmas, kuid suveperioodil iga päev.

Seega hobusega on lugu selline, et sadula all ja sadulavöö kohal on hobusel punnid, mis on pealt kärnased kuid kuivad. Paistavad olevat valulikud või tundlikud, sest hobusele ei meeldi, kui neid katsutakse. Hobune on alles 7 aastane, lahja ja turi on samuti valulik. Elisa palus mul seda vaadata, kuid nad ise läksid platsile. Ma pidin küll boksis nutma hakkama kohe. Arvan, et mõned lugejad oskavad ette kujutada, kui õnnetul pilgul see hobune mind vaatas ja oma nina mulle ohates pihku pistis. Läksin Elisale ütlema, et see ei ole normaalne, mis toimub. Nii ei saa edasi kesta see asi. Kas neil ka mingi loomakaitse on või ülse pole? Elli ütles, et on küll, kuid keegi pole sinna teatanud ja kas arvan, et asi nii tõsine on. No arvan, et siin ikka on asjad päris tõsiselt jamasti...


Ciccio sõitis esimesna Nearcoga. Hüppas ka ja mina Elisaga tõstsin takistusi. Nearco hingas lõpuks väga imelikult, ma loodan, et tal mingit probleemi pole. Olgu, järgmiseks panime Mariiga koos valmis Electra, kellega sõidab Elisa. Seejärel panin mina Calita valmis ja läksin esimesena sõitma. Traavisin lõpuks mõned korrad üle kavalettide, üritasin sõita diagonaale, kus võimalik, või sirgeid, sest seda on seal platsil raske teha. Lõpuks Ciccio palus kaks hüpet ka teha, ikka sellised madalad ja seejärel tegin mõlemast jalast galoppi natuke.

Pärast mind tuli sõitma tüdruk, kes sõidab ainult kordel sammu. Siis sõitis Marii, tegi üht latiharjutust mõne korra ja siis jalutasime Lindat ja Benast. Tore oli, nad istusid päris hästi algajate kohta ning said ilusti hakkama.

Samal ajal, kui mina sõitsin, lasi Luisa oma hobuse jooksuaeda. Olime vähemalt õnnelikud, et ta ei hakka hobusega ratsutama täna. Selle eest lasi ta hobuse lahti ja hakkas teda kohe nööriga hirmutama ja taga ajama, et too jookseks. Mina ei tahtnud aia lähedalt mööda sõita, sest arvasin, et Calita võib sellist jama karta, kui tädi nii koledal kombel oma hobust edasi sunnib. Mõneks ajaks jättis ta looma rahule, sest platsile tuli mees, kellel on see karutammuja hobune.

Mees tõmbas omale tähelepanu, kui hobune astus kavaleti latile ja sai selle eest peksa. Mitte ainult kavalettide juures vaid ka kolmes järgnevas kohas. Hiljem tegi ta galoppi, mis tähendas seda, et nurgast tõstis galopile, kihutas teda edasi, andis peksa, hobune lõi tagant üles ja kihutas (!) platsile tiiru peale. Ciccio tegi sel ajal juba kordet Calitaga ja nägi, ütles midagi, aga mees sõitis edasi ega öelnud midagi. See on haige, saate aru? See on haige, mida me näeme siin! Kõik.

Lõpetuseks viisime Calita pessu, tegin ta puhtaks ja saime riideid vahetama minna. Ciccio ja Elisa viisid meid Rendesse. Istusime neljakesi taga. No ei ole hullu, see on siin Itaalia, ärge unustage. Siin ei ole enam midagi imestada.

C'è il sole - päike on väljas

Reede hommikul läksime ikka varakult bussijaama ja 11.44 hakkas sõitma buss, millel polnud meile tavapärast C2 ette märgitud, kuid selle peatuste listist jooksis läbi meie peatuse nimi. Mina ikka arvasin, et kuna see nii vara läheb, on see vale buss. Eih.. Loomulikult mitte.

Marii helistas Elisale ja nii me läksime poodidesse kolama selleks ajaks, kuni järgmine buss tuleb. 13.25. Küsisin bussis igaks juhuk kahelt naisterahvalt üle, kas see buss ikka on õige asi ja kas sõidab sinna. Kõik läks hästi. Jõudsime veidi hilja talli küll, kuid Ciccio tuli meile ilusasti vastu ja kõik oli ok. Panin Calita valmis ja Erica tuli sõitma. Pärast seda läksin mina, siis tuli üks tüdruk trenni, kes teeb kordel ainult sammu ja seejärel alles Marii. Pisut üllatav, et nii palju inimesi ühe hobusega sõidab, kuid muud tunnikat siin ei ole. Calita on tõesti hea hobune ja peab sellele koormusele vastu. Kuigi üritame nüüd vabu päevi talle saada ja tema jalgade eest ilusti hoolt kanda.

Tegin mõned pisikesed hüpped. Kasutasin nippi, et traavisin rahulikult takistusest mööda vahepeal, et hobune ei kihutaks alati takistusele peale. Ciccio jäi sellega väga rahule. Sain mõlemast jalast ka natuke galoppi teha ning peaks mainima, et pärast hüppeid oli teda küll väga lihtne galopile tõsta. Mulle meeldis.

Pärast Marii sõitu pesime hobuse puhtaks ja kuivatasime jalad. Panime tema kabjakiilule seda lillat desinfitseerivat vahendit ka, kuna kiil on väga pikka ja kabjad koledad. Loodan, et tal mingit kiilumädanikku ei teki.

Meie vahetasime riided, hobune äks boksi ja meid viidi Rendesse Metropolise juurde autoga ära. Nagu tavapäraselt - Iquanemast läbi, caffé latte ja sealt Mare Lunasse pastat mugima. Ahjaa, Elisa andis meile maitsta Moka Drinki, mida saab ainult Itaalia Calabria rajoonist. See kujutab endast coca-cola taolist jooki, mis on tegelikult nagu gaseeritud kohvi. Maitse on hea ja gaasi pole ka liiga palju, kui mul veab, transpordin seda ehk Eestissegi (sõltub, kui palju ma oma riideid minema viskan)

Reede õhtu, käisime väljas ka.. Mina, Marii ja Benas. Jalutasime jäätist sööma, siis Beat music clubi, kus istusime veidi, seejärel Mojitost kiire läbikäik ja miski Fashion club, kus võtsime viimase joogi enne kojuminekut. Huvitav õhtu. Ei ühtki itaallasega jutustamist. Only in english.

Oliva - oliiv

Neljapäeva hommikul olime valmis kell 7.00. Mucca-Miche võttis meid maja eest peale ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle. 4 uut vasikat ja ühes aias oli üks surnud vasikas ka. Seal ikka on päris palju neid loomi, kellel on probleeme.

Seejärel sõitsime natuke kõrgemale mäkke, kus vaatasime oliivide korjamist. Seda tehakse traktori järel oleva kompressori abil (isver, ma ei tea enam eestikeelseid sõnu ka, tükk aega mõtlesin, kas on kompressor või mitte). Nagu hargi moodi asi, millega puud läbi käiakse, et oliivid alla kukuks. Sõitsime teise kohta, kus oli traktori ees masin, mis puud raputas ja oliivid ühte kohta suunas. Sõitsime järgmiseks tehasesse, kuhu need oliivid edasi viiakse.

Kõigepealt need kaalutakse, siis pannakse masinasse, kus sorteeritakse lehtedest ja pestakse need puhtaks kuuma veega ja siis lähevad enamvähem sorteerimisse, kus rohelised ja tumedad oliivid eraldi lähevad. Need pressitakse katki, mingiks seguks ja eraldatakse paks osa ja vedel osa (õli siis). Paksust massist eraldatakse veel kivid ja ülejäänud läga läheb kuskile biokütuseks. Oliivikivid purustatakse ja kuivatatakse ning pakitakse kottidesse, et neid kütteks kasutada. Päris ökoloogiline teema.

Nägime veel lisaks masinat, mis pakendab õli pudelitesse või plekkkanistritesse ja käisime kiiresti läbi piimatehasest, kust saime ainult tüki juustu proovida. Veel läksime Michele kasvuhooneid vaatama, kus kasvatatakse jõulutähti ja kannikesi. Aloed olid ka. Marii ilusa pärismisoskuse peale kinkis Michele meile ka kas jõulutähte. Üks suur ja üks selline väiksem. Seega olen avatud nõuannetele, kuidas seda lille elus hoida. Pole just eriline lillefänn, aga kui see jõuludeni vastu peab, siis olen hästi hakkama saanud.

Õhtul käisime söömas, nagu ikka, ja käisime uisuväljakul. Marii uisutas, mina vahtisin niisama. Jää ei olnud just kõige parem olnud, aga nu mida sealt ikka loota, kui päeval on umbes 20 kraadi sooja.

Mercoledi - kolmapäev

Hommik oli tore, sest kuigig teisipäeval Sandrat külastasime Euroformis (meie põhiorganisaator), siis arvasin, et ei ole oluline meili õhtul lugeda. Äratus oli kell 10.00, aga 9.20 helises telefon. Luigi. "Pronto! Where are you.. ?" Möh?

Tuli välja, et me pidime olema 8.30 bussijaamas, et oma kuupiletid ära teha detsembriks. Vahva. Olime 20 min pärast all ja Luigi ütles, et kõik on ok, sõitsime bussijaama. Saime oma piletid 10 min kätte ja Luigi läks oma teed.

Istusime ühte kohvikusse, sõime oma hommikusöögi... Loomulikult kohvi (cafe latte), mingi pirukalaadne asi, mis oli tõesti hea ja cornetto (kreemisaiake). Läksime kolasime linnas veel ringi, ostsime kaks pakki porgandeid talli ja Marii ostis lõnga, et kuduma hakata. Vahva on see, et ta otsis vardaid ka, aga kuskilt ei leidnud.

10.50 bussiga sõitsime talli, Ciccio ja Elisa tulid vastu. andsime neile porgandid, tvahetasime riided ja tõime paar mandariini. Lady omanik tuli jälle sõitma ja Ciccio pani üht oma hobust valmis. Nearco. 9 a vana. Puhastasin tema kabjad ja panin kaitsmed peale. Seejärel läksime platsile sõitu vaatama. Nearcole õpetati väheke hüppamist ja LAdy omanik põntsus oma galoppi jälle. Marii läks juba päris pöördesse ja tahtis, et Elisa mehele edasi ütleks, kuidas ta istuda võiks. Asi lõppes sellega, et Lady omanik hakkas ka hüppama ja meie Mariiga käskisime tal sadulas istuda ja hobust edasi sõita ning oma põlv kinni hoida. Ciccio jalutas ja vaatas ning seletas ka midagi. Onu isegi sai lõpuks hüpatud ja Marii sai ka hobust proovida. Ilma stekita hüppas see hobune ka, mida oligi vaja tõestada. Kaks pisikest 50-60 hüpet tuli.

Tallis kuivatasin Nearco jalgu ja varsti tõin Calita (siiski Calita, mitte Caleta). Kell 15.00 pidi tulema Erica sõitma ja panin hobuse selleks valmis. Samal ajal tegelesid Ciccio ja Elisa Electraga (hobune, kellega Elisa sõidab peamiselt)

Calita läks Ericaga sõitma, võtsin kaska ja läksin platsile vaatama. Saabus ka Serena (?), kes on 16-17 a vana tütarlaps. Tema tuli täna valge hobusega (Mendieta, Mendita.. Kuidas kunagi kutsutakse) sõitma. Selline ilus tütarlaps, oskab inglise keelt ka, aga peab ennast natuke liiga tähtsaks vist. Pidevalt jälgis, kas me ikka pöörame talle tähelepanu ja vaatame teda. Sõitnud pidi ta juba kaua olema, aga noh, säär loksus koledasti ja ise oli nii ettepoole kaldu, et kohe-kohe kukub maha.

Sõitsin pärast Ericat Calitaga ja tegin mõned pisikesed hüpped. Esimene õnnestus ilusasti, aga teisele juba kihutasime peale. Nipp on selles lihtsalt, et pärast hüpet tuleb teha ring või paar rahulikku traavi või sammu. Kui hobune takistust näeb, siis tahab kohe minna. Korra tekkis mingi lahkarvamus sel teemal, aga sain ilusti hakkama ja Marii karjus, et ma oma varbad ka ette poole suunaks. Nüüd pean lihtsalt hobusega rohkem kaasa minema ja mitte maha jääma, ning hakkaks juba asjast täitsa asja saama.

Varsti panen Mariilt pilte pihta riputan siia ka. Eile õhtul jalutasime väljas ka. MArii ikka meeleheitlikult tahtis omale vardaid leida, aga vist sama lugu, mis tekikotigagi. Mida pole, seda pole. Jalutasime lihtsalt bussijaamani ja seal võttis üks onu meid rajalt maha. Hästi najakas ja vahva onu oli. Sõnagi inglise keelt ei rääkinud, ainult "yes" ja "car" ja "no speak english". Üllatavalt hästi saime suheldud ja sain ta jutust isegi aru. Oskasime talle vastata natuke rohkem ka kui ainult "Si". Onu näitas meile uisuväljakut, mis asub teises linna otsas ja naeris Marii kontsakingade üle... :) Ja kui see onu naerma hakkas, siis pidime meie krambid saama. Nii heledat ja haledat naeru pole meeste rahvalt varem kuulnud. (: Vähemalt oli ta viisakas ega jälitanud meid koduni nagu üks õhtu enne seda.

Jah, kolmapäeval käisime ka jalutamas, teises linna otsas jäätist söömas ja kui jalgpall oli lõppenud, astus ühest jalgpalli baarist välja vana mees, hallide juustega, pika mantliga ja ilma hammasteta. Seletas, mis ta seletas, meie ei saanud midagi aru ja kui saimegi, siis rääkisime inglise keeles vastu, et tal ikka enam huvi poleks. Järgi jalutas meil ikka ja lõpuks õnnestus meil ennast põõsasse peita :D Ei, ärge mõelge, et siin õhtuti ohtlik on. Ei ole. Situatsioonikoomika on aga tasemel.

Ja kas ma seda ka juba mainisin, et lõpetasin lifti kasutamise ja käin nüüd iga päev treppidest 5. korrusele. Kati, ma tean, et Sa naerad praegu minu üle, aga no 5. korrus on ikka minu jaoks muidu ilmatuma kõrgel.

Käige teie ka treppidest palju ja olge võõraste vastu sõbralikumad. Teeb tuju heaks.