Laupäeval tulid Benas ja Linda meiega talli kaasa. Tahtsid ka hobuseid näha ja natukene ratsutamist proovida. Vaatasid meie igapäevaseid tegemisi ja nägid sama jubedust mida meiegi laupäeviti taluma peame. Igaljuhul me sõitsime 11.50 bussiga talli peatusesse ja jalutasime siis edasi. Esimest korda käisime selle maa jalgsi täies pikkuses. Jalutasime nagu 4 turisti päikesepaistes ja detsembrikuu alguses.
Igaljuhul.. Natuke lähemalt rääkides oli Ciccio hommikul kehavs tujus. Elisa rääkis, et põhjus on meie Grazy-girl'i (Luisa) hobuses. Nagu juba maininud olen, siis sõidab ta hobusega päevas 3 tundi ja arvab, et nii peabki see asi käima. Esmalt on oluline hobune lühikese korde otsas lolliks jooksutada, siis seljast teda edasi nühkida ja lõpuks veel hüpata ka. Praegu käib ta ainult 2 korda nädalas sõitmas, kuid suveperioodil iga päev.
Seega hobusega on lugu selline, et sadula all ja sadulavöö kohal on hobusel punnid, mis on pealt kärnased kuid kuivad. Paistavad olevat valulikud või tundlikud, sest hobusele ei meeldi, kui neid katsutakse. Hobune on alles 7 aastane, lahja ja turi on samuti valulik. Elisa palus mul seda vaadata, kuid nad ise läksid platsile. Ma pidin küll boksis nutma hakkama kohe. Arvan, et mõned lugejad oskavad ette kujutada, kui õnnetul pilgul see hobune mind vaatas ja oma nina mulle ohates pihku pistis. Läksin Elisale ütlema, et see ei ole normaalne, mis toimub. Nii ei saa edasi kesta see asi. Kas neil ka mingi loomakaitse on või ülse pole? Elli ütles, et on küll, kuid keegi pole sinna teatanud ja kas arvan, et asi nii tõsine on. No arvan, et siin ikka on asjad päris tõsiselt jamasti...
Ciccio sõitis esimesna Nearcoga. Hüppas ka ja mina Elisaga tõstsin takistusi. Nearco hingas lõpuks väga imelikult, ma loodan, et tal mingit probleemi pole. Olgu, järgmiseks panime Mariiga koos valmis Electra, kellega sõidab Elisa. Seejärel panin mina Calita valmis ja läksin esimesena sõitma. Traavisin lõpuks mõned korrad üle kavalettide, üritasin sõita diagonaale, kus võimalik, või sirgeid, sest seda on seal platsil raske teha. Lõpuks Ciccio palus kaks hüpet ka teha, ikka sellised madalad ja seejärel tegin mõlemast jalast galoppi natuke.
Pärast mind tuli sõitma tüdruk, kes sõidab ainult kordel sammu. Siis sõitis Marii, tegi üht latiharjutust mõne korra ja siis jalutasime Lindat ja Benast. Tore oli, nad istusid päris hästi algajate kohta ning said ilusti hakkama.
Samal ajal, kui mina sõitsin, lasi Luisa oma hobuse jooksuaeda. Olime vähemalt õnnelikud, et ta ei hakka hobusega ratsutama täna. Selle eest lasi ta hobuse lahti ja hakkas teda kohe nööriga hirmutama ja taga ajama, et too jookseks. Mina ei tahtnud aia lähedalt mööda sõita, sest arvasin, et Calita võib sellist jama karta, kui tädi nii koledal kombel oma hobust edasi sunnib. Mõneks ajaks jättis ta looma rahule, sest platsile tuli mees, kellel on see karutammuja hobune.
Mees tõmbas omale tähelepanu, kui hobune astus kavaleti latile ja sai selle eest peksa. Mitte ainult kavalettide juures vaid ka kolmes järgnevas kohas. Hiljem tegi ta galoppi, mis tähendas seda, et nurgast tõstis galopile, kihutas teda edasi, andis peksa, hobune lõi tagant üles ja kihutas (!) platsile tiiru peale. Ciccio tegi sel ajal juba kordet Calitaga ja nägi, ütles midagi, aga mees sõitis edasi ega öelnud midagi. See on haige, saate aru? See on haige, mida me näeme siin! Kõik.
Lõpetuseks viisime Calita pessu, tegin ta puhtaks ja saime riideid vahetama minna. Ciccio ja Elisa viisid meid Rendesse. Istusime neljakesi taga. No ei ole hullu, see on siin Itaalia, ärge unustage. Siin ei ole enam midagi imestada.
04 detsember 2011
C'è il sole - päike on väljas
Reede hommikul läksime ikka varakult bussijaama ja 11.44 hakkas sõitma buss, millel polnud meile tavapärast C2 ette märgitud, kuid selle peatuste listist jooksis läbi meie peatuse nimi. Mina ikka arvasin, et kuna see nii vara läheb, on see vale buss. Eih.. Loomulikult mitte.
Marii helistas Elisale ja nii me läksime poodidesse kolama selleks ajaks, kuni järgmine buss tuleb. 13.25. Küsisin bussis igaks juhuk kahelt naisterahvalt üle, kas see buss ikka on õige asi ja kas sõidab sinna. Kõik läks hästi. Jõudsime veidi hilja talli küll, kuid Ciccio tuli meile ilusasti vastu ja kõik oli ok. Panin Calita valmis ja Erica tuli sõitma. Pärast seda läksin mina, siis tuli üks tüdruk trenni, kes teeb kordel ainult sammu ja seejärel alles Marii. Pisut üllatav, et nii palju inimesi ühe hobusega sõidab, kuid muud tunnikat siin ei ole. Calita on tõesti hea hobune ja peab sellele koormusele vastu. Kuigi üritame nüüd vabu päevi talle saada ja tema jalgade eest ilusti hoolt kanda.
Tegin mõned pisikesed hüpped. Kasutasin nippi, et traavisin rahulikult takistusest mööda vahepeal, et hobune ei kihutaks alati takistusele peale. Ciccio jäi sellega väga rahule. Sain mõlemast jalast ka natuke galoppi teha ning peaks mainima, et pärast hüppeid oli teda küll väga lihtne galopile tõsta. Mulle meeldis.
Pärast Marii sõitu pesime hobuse puhtaks ja kuivatasime jalad. Panime tema kabjakiilule seda lillat desinfitseerivat vahendit ka, kuna kiil on väga pikka ja kabjad koledad. Loodan, et tal mingit kiilumädanikku ei teki.
Meie vahetasime riided, hobune äks boksi ja meid viidi Rendesse Metropolise juurde autoga ära. Nagu tavapäraselt - Iquanemast läbi, caffé latte ja sealt Mare Lunasse pastat mugima. Ahjaa, Elisa andis meile maitsta Moka Drinki, mida saab ainult Itaalia Calabria rajoonist. See kujutab endast coca-cola taolist jooki, mis on tegelikult nagu gaseeritud kohvi. Maitse on hea ja gaasi pole ka liiga palju, kui mul veab, transpordin seda ehk Eestissegi (sõltub, kui palju ma oma riideid minema viskan)
Reede õhtu, käisime väljas ka.. Mina, Marii ja Benas. Jalutasime jäätist sööma, siis Beat music clubi, kus istusime veidi, seejärel Mojitost kiire läbikäik ja miski Fashion club, kus võtsime viimase joogi enne kojuminekut. Huvitav õhtu. Ei ühtki itaallasega jutustamist. Only in english.
Marii helistas Elisale ja nii me läksime poodidesse kolama selleks ajaks, kuni järgmine buss tuleb. 13.25. Küsisin bussis igaks juhuk kahelt naisterahvalt üle, kas see buss ikka on õige asi ja kas sõidab sinna. Kõik läks hästi. Jõudsime veidi hilja talli küll, kuid Ciccio tuli meile ilusasti vastu ja kõik oli ok. Panin Calita valmis ja Erica tuli sõitma. Pärast seda läksin mina, siis tuli üks tüdruk trenni, kes teeb kordel ainult sammu ja seejärel alles Marii. Pisut üllatav, et nii palju inimesi ühe hobusega sõidab, kuid muud tunnikat siin ei ole. Calita on tõesti hea hobune ja peab sellele koormusele vastu. Kuigi üritame nüüd vabu päevi talle saada ja tema jalgade eest ilusti hoolt kanda.
Tegin mõned pisikesed hüpped. Kasutasin nippi, et traavisin rahulikult takistusest mööda vahepeal, et hobune ei kihutaks alati takistusele peale. Ciccio jäi sellega väga rahule. Sain mõlemast jalast ka natuke galoppi teha ning peaks mainima, et pärast hüppeid oli teda küll väga lihtne galopile tõsta. Mulle meeldis.
Pärast Marii sõitu pesime hobuse puhtaks ja kuivatasime jalad. Panime tema kabjakiilule seda lillat desinfitseerivat vahendit ka, kuna kiil on väga pikka ja kabjad koledad. Loodan, et tal mingit kiilumädanikku ei teki.
Meie vahetasime riided, hobune äks boksi ja meid viidi Rendesse Metropolise juurde autoga ära. Nagu tavapäraselt - Iquanemast läbi, caffé latte ja sealt Mare Lunasse pastat mugima. Ahjaa, Elisa andis meile maitsta Moka Drinki, mida saab ainult Itaalia Calabria rajoonist. See kujutab endast coca-cola taolist jooki, mis on tegelikult nagu gaseeritud kohvi. Maitse on hea ja gaasi pole ka liiga palju, kui mul veab, transpordin seda ehk Eestissegi (sõltub, kui palju ma oma riideid minema viskan)
Reede õhtu, käisime väljas ka.. Mina, Marii ja Benas. Jalutasime jäätist sööma, siis Beat music clubi, kus istusime veidi, seejärel Mojitost kiire läbikäik ja miski Fashion club, kus võtsime viimase joogi enne kojuminekut. Huvitav õhtu. Ei ühtki itaallasega jutustamist. Only in english.
02 detsember 2011
Oliva - oliiv
Neljapäeva hommikul olime valmis kell 7.00. Mucca-Miche võttis meid maja eest peale ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle. 4 uut vasikat ja ühes aias oli üks surnud vasikas ka. Seal ikka on päris palju neid loomi, kellel on probleeme.
Seejärel sõitsime natuke kõrgemale mäkke, kus vaatasime oliivide korjamist. Seda tehakse traktori järel oleva kompressori abil (isver, ma ei tea enam eestikeelseid sõnu ka, tükk aega mõtlesin, kas on kompressor või mitte). Nagu hargi moodi asi, millega puud läbi käiakse, et oliivid alla kukuks. Sõitsime teise kohta, kus oli traktori ees masin, mis puud raputas ja oliivid ühte kohta suunas. Sõitsime järgmiseks tehasesse, kuhu need oliivid edasi viiakse.
Kõigepealt need kaalutakse, siis pannakse masinasse, kus sorteeritakse lehtedest ja pestakse need puhtaks kuuma veega ja siis lähevad enamvähem sorteerimisse, kus rohelised ja tumedad oliivid eraldi lähevad. Need pressitakse katki, mingiks seguks ja eraldatakse paks osa ja vedel osa (õli siis). Paksust massist eraldatakse veel kivid ja ülejäänud läga läheb kuskile biokütuseks. Oliivikivid purustatakse ja kuivatatakse ning pakitakse kottidesse, et neid kütteks kasutada. Päris ökoloogiline teema.
Nägime veel lisaks masinat, mis pakendab õli pudelitesse või plekkkanistritesse ja käisime kiiresti läbi piimatehasest, kust saime ainult tüki juustu proovida. Veel läksime Michele kasvuhooneid vaatama, kus kasvatatakse jõulutähti ja kannikesi. Aloed olid ka. Marii ilusa pärismisoskuse peale kinkis Michele meile ka kas jõulutähte. Üks suur ja üks selline väiksem. Seega olen avatud nõuannetele, kuidas seda lille elus hoida. Pole just eriline lillefänn, aga kui see jõuludeni vastu peab, siis olen hästi hakkama saanud.
Õhtul käisime söömas, nagu ikka, ja käisime uisuväljakul. Marii uisutas, mina vahtisin niisama. Jää ei olnud just kõige parem olnud, aga nu mida sealt ikka loota, kui päeval on umbes 20 kraadi sooja.
Seejärel sõitsime natuke kõrgemale mäkke, kus vaatasime oliivide korjamist. Seda tehakse traktori järel oleva kompressori abil (isver, ma ei tea enam eestikeelseid sõnu ka, tükk aega mõtlesin, kas on kompressor või mitte). Nagu hargi moodi asi, millega puud läbi käiakse, et oliivid alla kukuks. Sõitsime teise kohta, kus oli traktori ees masin, mis puud raputas ja oliivid ühte kohta suunas. Sõitsime järgmiseks tehasesse, kuhu need oliivid edasi viiakse.
Kõigepealt need kaalutakse, siis pannakse masinasse, kus sorteeritakse lehtedest ja pestakse need puhtaks kuuma veega ja siis lähevad enamvähem sorteerimisse, kus rohelised ja tumedad oliivid eraldi lähevad. Need pressitakse katki, mingiks seguks ja eraldatakse paks osa ja vedel osa (õli siis). Paksust massist eraldatakse veel kivid ja ülejäänud läga läheb kuskile biokütuseks. Oliivikivid purustatakse ja kuivatatakse ning pakitakse kottidesse, et neid kütteks kasutada. Päris ökoloogiline teema.
Nägime veel lisaks masinat, mis pakendab õli pudelitesse või plekkkanistritesse ja käisime kiiresti läbi piimatehasest, kust saime ainult tüki juustu proovida. Veel läksime Michele kasvuhooneid vaatama, kus kasvatatakse jõulutähti ja kannikesi. Aloed olid ka. Marii ilusa pärismisoskuse peale kinkis Michele meile ka kas jõulutähte. Üks suur ja üks selline väiksem. Seega olen avatud nõuannetele, kuidas seda lille elus hoida. Pole just eriline lillefänn, aga kui see jõuludeni vastu peab, siis olen hästi hakkama saanud.
Õhtul käisime söömas, nagu ikka, ja käisime uisuväljakul. Marii uisutas, mina vahtisin niisama. Jää ei olnud just kõige parem olnud, aga nu mida sealt ikka loota, kui päeval on umbes 20 kraadi sooja.
01 detsember 2011
Mercoledi - kolmapäev
Hommik oli tore, sest kuigig teisipäeval Sandrat külastasime Euroformis (meie põhiorganisaator), siis arvasin, et ei ole oluline meili õhtul lugeda. Äratus oli kell 10.00, aga 9.20 helises telefon. Luigi. "Pronto! Where are you.. ?" Möh?
Tuli välja, et me pidime olema 8.30 bussijaamas, et oma kuupiletid ära teha detsembriks. Vahva. Olime 20 min pärast all ja Luigi ütles, et kõik on ok, sõitsime bussijaama. Saime oma piletid 10 min kätte ja Luigi läks oma teed.
Istusime ühte kohvikusse, sõime oma hommikusöögi... Loomulikult kohvi (cafe latte), mingi pirukalaadne asi, mis oli tõesti hea ja cornetto (kreemisaiake). Läksime kolasime linnas veel ringi, ostsime kaks pakki porgandeid talli ja Marii ostis lõnga, et kuduma hakata. Vahva on see, et ta otsis vardaid ka, aga kuskilt ei leidnud.
10.50 bussiga sõitsime talli, Ciccio ja Elisa tulid vastu. andsime neile porgandid, tvahetasime riided ja tõime paar mandariini. Lady omanik tuli jälle sõitma ja Ciccio pani üht oma hobust valmis. Nearco. 9 a vana. Puhastasin tema kabjad ja panin kaitsmed peale. Seejärel läksime platsile sõitu vaatama. Nearcole õpetati väheke hüppamist ja LAdy omanik põntsus oma galoppi jälle. Marii läks juba päris pöördesse ja tahtis, et Elisa mehele edasi ütleks, kuidas ta istuda võiks. Asi lõppes sellega, et Lady omanik hakkas ka hüppama ja meie Mariiga käskisime tal sadulas istuda ja hobust edasi sõita ning oma põlv kinni hoida. Ciccio jalutas ja vaatas ning seletas ka midagi. Onu isegi sai lõpuks hüpatud ja Marii sai ka hobust proovida. Ilma stekita hüppas see hobune ka, mida oligi vaja tõestada. Kaks pisikest 50-60 hüpet tuli.
Tallis kuivatasin Nearco jalgu ja varsti tõin Calita (siiski Calita, mitte Caleta). Kell 15.00 pidi tulema Erica sõitma ja panin hobuse selleks valmis. Samal ajal tegelesid Ciccio ja Elisa Electraga (hobune, kellega Elisa sõidab peamiselt)
Calita läks Ericaga sõitma, võtsin kaska ja läksin platsile vaatama. Saabus ka Serena (?), kes on 16-17 a vana tütarlaps. Tema tuli täna valge hobusega (Mendieta, Mendita.. Kuidas kunagi kutsutakse) sõitma. Selline ilus tütarlaps, oskab inglise keelt ka, aga peab ennast natuke liiga tähtsaks vist. Pidevalt jälgis, kas me ikka pöörame talle tähelepanu ja vaatame teda. Sõitnud pidi ta juba kaua olema, aga noh, säär loksus koledasti ja ise oli nii ettepoole kaldu, et kohe-kohe kukub maha.
Sõitsin pärast Ericat Calitaga ja tegin mõned pisikesed hüpped. Esimene õnnestus ilusasti, aga teisele juba kihutasime peale. Nipp on selles lihtsalt, et pärast hüpet tuleb teha ring või paar rahulikku traavi või sammu. Kui hobune takistust näeb, siis tahab kohe minna. Korra tekkis mingi lahkarvamus sel teemal, aga sain ilusti hakkama ja Marii karjus, et ma oma varbad ka ette poole suunaks. Nüüd pean lihtsalt hobusega rohkem kaasa minema ja mitte maha jääma, ning hakkaks juba asjast täitsa asja saama.
Varsti panen Mariilt pilte pihta riputan siia ka. Eile õhtul jalutasime väljas ka. MArii ikka meeleheitlikult tahtis omale vardaid leida, aga vist sama lugu, mis tekikotigagi. Mida pole, seda pole. Jalutasime lihtsalt bussijaamani ja seal võttis üks onu meid rajalt maha. Hästi najakas ja vahva onu oli. Sõnagi inglise keelt ei rääkinud, ainult "yes" ja "car" ja "no speak english". Üllatavalt hästi saime suheldud ja sain ta jutust isegi aru. Oskasime talle vastata natuke rohkem ka kui ainult "Si". Onu näitas meile uisuväljakut, mis asub teises linna otsas ja naeris Marii kontsakingade üle... :) Ja kui see onu naerma hakkas, siis pidime meie krambid saama. Nii heledat ja haledat naeru pole meeste rahvalt varem kuulnud. (: Vähemalt oli ta viisakas ega jälitanud meid koduni nagu üks õhtu enne seda.
Jah, kolmapäeval käisime ka jalutamas, teises linna otsas jäätist söömas ja kui jalgpall oli lõppenud, astus ühest jalgpalli baarist välja vana mees, hallide juustega, pika mantliga ja ilma hammasteta. Seletas, mis ta seletas, meie ei saanud midagi aru ja kui saimegi, siis rääkisime inglise keeles vastu, et tal ikka enam huvi poleks. Järgi jalutas meil ikka ja lõpuks õnnestus meil ennast põõsasse peita :D Ei, ärge mõelge, et siin õhtuti ohtlik on. Ei ole. Situatsioonikoomika on aga tasemel.
Ja kas ma seda ka juba mainisin, et lõpetasin lifti kasutamise ja käin nüüd iga päev treppidest 5. korrusele. Kati, ma tean, et Sa naerad praegu minu üle, aga no 5. korrus on ikka minu jaoks muidu ilmatuma kõrgel.
Käige teie ka treppidest palju ja olge võõraste vastu sõbralikumad. Teeb tuju heaks.
Tuli välja, et me pidime olema 8.30 bussijaamas, et oma kuupiletid ära teha detsembriks. Vahva. Olime 20 min pärast all ja Luigi ütles, et kõik on ok, sõitsime bussijaama. Saime oma piletid 10 min kätte ja Luigi läks oma teed.
Istusime ühte kohvikusse, sõime oma hommikusöögi... Loomulikult kohvi (cafe latte), mingi pirukalaadne asi, mis oli tõesti hea ja cornetto (kreemisaiake). Läksime kolasime linnas veel ringi, ostsime kaks pakki porgandeid talli ja Marii ostis lõnga, et kuduma hakata. Vahva on see, et ta otsis vardaid ka, aga kuskilt ei leidnud.
10.50 bussiga sõitsime talli, Ciccio ja Elisa tulid vastu. andsime neile porgandid, tvahetasime riided ja tõime paar mandariini. Lady omanik tuli jälle sõitma ja Ciccio pani üht oma hobust valmis. Nearco. 9 a vana. Puhastasin tema kabjad ja panin kaitsmed peale. Seejärel läksime platsile sõitu vaatama. Nearcole õpetati väheke hüppamist ja LAdy omanik põntsus oma galoppi jälle. Marii läks juba päris pöördesse ja tahtis, et Elisa mehele edasi ütleks, kuidas ta istuda võiks. Asi lõppes sellega, et Lady omanik hakkas ka hüppama ja meie Mariiga käskisime tal sadulas istuda ja hobust edasi sõita ning oma põlv kinni hoida. Ciccio jalutas ja vaatas ning seletas ka midagi. Onu isegi sai lõpuks hüpatud ja Marii sai ka hobust proovida. Ilma stekita hüppas see hobune ka, mida oligi vaja tõestada. Kaks pisikest 50-60 hüpet tuli.
Tallis kuivatasin Nearco jalgu ja varsti tõin Calita (siiski Calita, mitte Caleta). Kell 15.00 pidi tulema Erica sõitma ja panin hobuse selleks valmis. Samal ajal tegelesid Ciccio ja Elisa Electraga (hobune, kellega Elisa sõidab peamiselt)
Calita läks Ericaga sõitma, võtsin kaska ja läksin platsile vaatama. Saabus ka Serena (?), kes on 16-17 a vana tütarlaps. Tema tuli täna valge hobusega (Mendieta, Mendita.. Kuidas kunagi kutsutakse) sõitma. Selline ilus tütarlaps, oskab inglise keelt ka, aga peab ennast natuke liiga tähtsaks vist. Pidevalt jälgis, kas me ikka pöörame talle tähelepanu ja vaatame teda. Sõitnud pidi ta juba kaua olema, aga noh, säär loksus koledasti ja ise oli nii ettepoole kaldu, et kohe-kohe kukub maha.
Sõitsin pärast Ericat Calitaga ja tegin mõned pisikesed hüpped. Esimene õnnestus ilusasti, aga teisele juba kihutasime peale. Nipp on selles lihtsalt, et pärast hüpet tuleb teha ring või paar rahulikku traavi või sammu. Kui hobune takistust näeb, siis tahab kohe minna. Korra tekkis mingi lahkarvamus sel teemal, aga sain ilusti hakkama ja Marii karjus, et ma oma varbad ka ette poole suunaks. Nüüd pean lihtsalt hobusega rohkem kaasa minema ja mitte maha jääma, ning hakkaks juba asjast täitsa asja saama.
Varsti panen Mariilt pilte pihta riputan siia ka. Eile õhtul jalutasime väljas ka. MArii ikka meeleheitlikult tahtis omale vardaid leida, aga vist sama lugu, mis tekikotigagi. Mida pole, seda pole. Jalutasime lihtsalt bussijaamani ja seal võttis üks onu meid rajalt maha. Hästi najakas ja vahva onu oli. Sõnagi inglise keelt ei rääkinud, ainult "yes" ja "car" ja "no speak english". Üllatavalt hästi saime suheldud ja sain ta jutust isegi aru. Oskasime talle vastata natuke rohkem ka kui ainult "Si". Onu näitas meile uisuväljakut, mis asub teises linna otsas ja naeris Marii kontsakingade üle... :) Ja kui see onu naerma hakkas, siis pidime meie krambid saama. Nii heledat ja haledat naeru pole meeste rahvalt varem kuulnud. (: Vähemalt oli ta viisakas ega jälitanud meid koduni nagu üks õhtu enne seda.
Jah, kolmapäeval käisime ka jalutamas, teises linna otsas jäätist söömas ja kui jalgpall oli lõppenud, astus ühest jalgpalli baarist välja vana mees, hallide juustega, pika mantliga ja ilma hammasteta. Seletas, mis ta seletas, meie ei saanud midagi aru ja kui saimegi, siis rääkisime inglise keeles vastu, et tal ikka enam huvi poleks. Järgi jalutas meil ikka ja lõpuks õnnestus meil ennast põõsasse peita :D Ei, ärge mõelge, et siin õhtuti ohtlik on. Ei ole. Situatsioonikoomika on aga tasemel.
Ja kas ma seda ka juba mainisin, et lõpetasin lifti kasutamise ja käin nüüd iga päev treppidest 5. korrusele. Kati, ma tean, et Sa naerad praegu minu üle, aga no 5. korrus on ikka minu jaoks muidu ilmatuma kõrgel.
Käige teie ka treppidest palju ja olge võõraste vastu sõbralikumad. Teeb tuju heaks.
29 november 2011
Martedi - teisipäev
Pärast 10 natuke läksime bussiga Euroformi kontorisse, et Sandrale eelmise nädala bussipiletid viia ja praktikaleping viimaks allkirjastada. Veel mingi allkiri kuskile ja siis läksime Metropolisse ja kuskile kohvi jooma. Ootasime oma bussi, et talli jõuaksime.
Ciccio tuli meile üksinda vastu, sõitsime talli, vahetasime riided ja korjasime mandariine. Seejärel läksime platsile vaatama, kuidas Ciccio valge hobusega sõitis ja hüppas. Aitasin takistust tõsta ja üritasin ka pilti teha. Pärast sõitu tahtis Ciccio, et jalutaksin valget hobust seljas, aga mul pold kaskat kaasas, seega jalutasin käe kõrval. Vaatasime samal ajal, kuidas Lady omanik oma naljakat galoppi tegi ja hüppas jälle. Ta peaks pühapäeval minema 80 cm võistlema, aga no ma ei tea... Tegime ta galopist video ka täna. Vaatan, ehk saan selle kuskile üles.
Talli tagasi minnes ja valget hobust pestes, vaatas Marii Lady turja, mis oli täna täiesti puruks. Kahjuks ma ei näinud, mis toimus, aga Marii rääkis neile, et see pole normaalne ja panid sellele haavale rohtu peale. Lisas ka seda, et see hobune on tegelikult päris hea ja töötab isegi väga hästi, kuigi ta turi puruks on. Täna ikka vaatasime ja mõtlesin, et need loomad on võrratud. Lõpuks onu ütles, et ta ostab sel nädalal uue pehmenduse sadula alla (loodetavasti siis mitte poroloonist plönni) ja lubas Mariil ka hobust proovida. See mees õpetab praegu lihtsalt oma hobust tõrkuma, kuna ta ei sõida teda takistustele peale. Takistused on väiksed, ta hüppab 50-80 cm treeningus ja see hobune tõrgub ka 50, kuna mees EI TEE TÖÖD. Tahtsin täna küll peaga vastu palmi taguda, kui ta aina tõrkus ja tõrkus.
Vaatasin ise ka Lady turja ja mul pidi süda pahaks minema, sest seal olid tõesti lahtised naharibad. Mitte, et mul haavade peale süda pahaks läheks, aga see mees on ikka tõsine pastamagu.
Läksin platsile vaatama, kuidas Elisa sõidab ja jälle nägin ma, kuidas tal olid käed pulksirged ja ees. Ma ei saa aru, pärast küsisin, kas Ciccio käsib tal niimoodi istuda ja siis ütles, et jah, see pidi oluline olema hüppamisel. Aga ma ei näinud, et Ciccio ise oma käsi niimoodi hoiaks. Ma ei tea...
Talli minnes vahetasime hobused kuidagi ära ja tõin Caleta, et valmis panna. Täna sõitsime kahekesi ja mina esimesena. Natuke sammu, traavi ja traavis kavaletid ning pisikesed hüpped. MArii tegi pilti ka ja no ma ei või. Ciccio ütleb, et väga hea ja tore ja väga hästi, aga no ise tundsin, kuidas jäin maha, sest hobune kiirustas takistusele. Pärast vaatasin piltidet, et mu varvas vahib täiega välja ja seepärast ma seal sadulas ei püsi. Põlv läheb lahti ja kõik on pekkis. Ratsmed olid ka liiga pikad ja käed on kusagil selja taga. Aga nuh, Ciccio ütleb pastamaole ka, et väga hästi läheb, sest siis püsib tahe õppida... Kahjuks olen ma piisavalt tark, et oma vigu näha ja sellest aru saada.
Pesime Mariiga kahe peale hobuse puhtaks, vahetasime riided ja tulime Ciccio ja Elisaga täna Rendesse, kus käisime kohvi joomas, Metropolises ja siis söömas.
Täna oli lahe õhtusöök ka. Pasta mingi hernetaolise asjaga. Marii ütleb, et need on läätsed. Vääh.. Rohelised makaronid. Pärast seda oli kala, külm kala koos eriti kange majoneesiga ja kõrval oli roheline maltsapall, mis nägi välja täpselt nagu Soneti korra söödud rohi, kui ta talli vahel sööki välja pudistas.
Ma tean, et olen positiivselt meelestatud siin.. Kõik on korras muidu (:
Ciccio tuli meile üksinda vastu, sõitsime talli, vahetasime riided ja korjasime mandariine. Seejärel läksime platsile vaatama, kuidas Ciccio valge hobusega sõitis ja hüppas. Aitasin takistust tõsta ja üritasin ka pilti teha. Pärast sõitu tahtis Ciccio, et jalutaksin valget hobust seljas, aga mul pold kaskat kaasas, seega jalutasin käe kõrval. Vaatasime samal ajal, kuidas Lady omanik oma naljakat galoppi tegi ja hüppas jälle. Ta peaks pühapäeval minema 80 cm võistlema, aga no ma ei tea... Tegime ta galopist video ka täna. Vaatan, ehk saan selle kuskile üles.
Talli tagasi minnes ja valget hobust pestes, vaatas Marii Lady turja, mis oli täna täiesti puruks. Kahjuks ma ei näinud, mis toimus, aga Marii rääkis neile, et see pole normaalne ja panid sellele haavale rohtu peale. Lisas ka seda, et see hobune on tegelikult päris hea ja töötab isegi väga hästi, kuigi ta turi puruks on. Täna ikka vaatasime ja mõtlesin, et need loomad on võrratud. Lõpuks onu ütles, et ta ostab sel nädalal uue pehmenduse sadula alla (loodetavasti siis mitte poroloonist plönni) ja lubas Mariil ka hobust proovida. See mees õpetab praegu lihtsalt oma hobust tõrkuma, kuna ta ei sõida teda takistustele peale. Takistused on väiksed, ta hüppab 50-80 cm treeningus ja see hobune tõrgub ka 50, kuna mees EI TEE TÖÖD. Tahtsin täna küll peaga vastu palmi taguda, kui ta aina tõrkus ja tõrkus.
Vaatasin ise ka Lady turja ja mul pidi süda pahaks minema, sest seal olid tõesti lahtised naharibad. Mitte, et mul haavade peale süda pahaks läheks, aga see mees on ikka tõsine pastamagu.
Läksin platsile vaatama, kuidas Elisa sõidab ja jälle nägin ma, kuidas tal olid käed pulksirged ja ees. Ma ei saa aru, pärast küsisin, kas Ciccio käsib tal niimoodi istuda ja siis ütles, et jah, see pidi oluline olema hüppamisel. Aga ma ei näinud, et Ciccio ise oma käsi niimoodi hoiaks. Ma ei tea...
Talli minnes vahetasime hobused kuidagi ära ja tõin Caleta, et valmis panna. Täna sõitsime kahekesi ja mina esimesena. Natuke sammu, traavi ja traavis kavaletid ning pisikesed hüpped. MArii tegi pilti ka ja no ma ei või. Ciccio ütleb, et väga hea ja tore ja väga hästi, aga no ise tundsin, kuidas jäin maha, sest hobune kiirustas takistusele. Pärast vaatasin piltidet, et mu varvas vahib täiega välja ja seepärast ma seal sadulas ei püsi. Põlv läheb lahti ja kõik on pekkis. Ratsmed olid ka liiga pikad ja käed on kusagil selja taga. Aga nuh, Ciccio ütleb pastamaole ka, et väga hästi läheb, sest siis püsib tahe õppida... Kahjuks olen ma piisavalt tark, et oma vigu näha ja sellest aru saada.
Pesime Mariiga kahe peale hobuse puhtaks, vahetasime riided ja tulime Ciccio ja Elisaga täna Rendesse, kus käisime kohvi joomas, Metropolises ja siis söömas.
Täna oli lahe õhtusöök ka. Pasta mingi hernetaolise asjaga. Marii ütleb, et need on läätsed. Vääh.. Rohelised makaronid. Pärast seda oli kala, külm kala koos eriti kange majoneesiga ja kõrval oli roheline maltsapall, mis nägi välja täpselt nagu Soneti korra söödud rohi, kui ta talli vahel sööki välja pudistas.
Ma tean, et olen positiivselt meelestatud siin.. Kõik on korras muidu (:
Tellimine:
Postitused (Atom)