Tuleb üks pikem postitus...

Täna on pühapäev. Pole eriti midagi teinud, ärkasin hilja, puhkasin end välja, sõin šokolaadikrõbinaid banaanijogurtiga ja paar saia valge "nutellaga", mis on tegelikult mandlikreem (fantastiline).

Panin just oma pesu pesema ja nüüd kirjutan teile kõike. Reede õhtu oli siis lasanje õhtu. Õgisime kõik meeletult palju ja paha oli olla. Lasanje oli superhea.

Laupäeval mõtlesime Mariiga minna poodi, aga siin on nede poodidega nii, et hommikul avatakse 8.00 või 8.30 ja siis kell 12.00 või 12.30 hakkab lõuna. Mõnel pool ka kell 13.00. Ja siis kell 15.00 -16.30 tehakse poed jälle lahti ja suletakse 20.00-20.30. Pühapäeval on kõik poed kinni ja esmaspäeva ennelõunal samuti enamik kinni. Kuna meie jõudsime umbes kell 14.00 välja, siis meie kohalik pood Conad (umbes nagu säästumarketi kett) avati alles 16.30. Läksime jalutasime vanalinna poole. Tee peal oli sularahaautomaat (ATM, kasutan edaspidi seda lühendit, lihtsam kirjutada), millest Marii raha välja võttis ja proovisin ise ka igaks juhuks, kuna kaks varasemat automaati mulle raha ei andnud. Sellest sain raha kätte.

Jalutasime edasi, käisime mingis kioskitaolises asjas, siis suuremas poes, kus müüdi puu- ja juurvilju. Ostsin sealt soolatud mandleid, mis on jube head tegelikult, ja datleid, mida ma veel proovinud pole. Istusime kuskile parki mingi monumendi äärde ja vaatsime kohalikke inimesi. Peagi jalutasid meie juurest mööda kolm meest. Üks tuli rääkima meiega, küsis, kas me itaalia keelt räägime. Vastasime, et räägime inglise keelt ja teine kutt patsutas teda ja ütles, et andku nüüd 5 € talle. Nad olid ilmselt kihla vedanud, et kust kohast me pärit oleme :D

Kohtasime vanalinnas Lindat, kes näitas kus on linna parim jäätis. Võtsin ühe suure vahvli sisse kahte sorti jäätist, jogurti ja miskit nutella kreemiga. Super hea oli, suur ja ainult 2€.

Külastasime veel H&Mi poodi, kust sain miski odava lõhna omale ja huulepalsami. Lõpuks läksime tagasi Conadisse ja ostsime toitu koju. Nägin hobuselihaga beebitoitu müügil, see oli midagi uut. Kohtasime jälle Lindat poes. Korterist läbi ja hakkasime bussiga sõõma minema. Linda ei osanud öelda, kuidas laupäeva õhtul bussid sõidavad ja kas peame minema jala või mitte. Igaks juhuk jalutasime siis samal pool, kus bussipeatused on ja mõnda aega läksime jalgsi, kui bussi nägime, jooksime järgmisesse bussipeatusesse ja saime peale.

Sööme Mare Luna restoranis, mida peab üks itaalia mees ja kokaks on enamasti üks naine, arvan, et lätist või leedust. Kui me esimene õhtu seal käisime, siis onu tahtis meiega rääkida, aga me ei saanud midagi aru. Küsis, kust me oleme, kas lätist või leedust. Ütlesime, et Eestist ja tädi tuli köögist välja küsimusega, et kas me vene keelt oskame, ütlesin, et natuke. Seega nüüd nad räägivad meiega vene keeles ja ma pean midagi aru saama. Aga pole siiani probleemi olnud. Eile nad tulid meile rääkima, et saame tänase õhtusöögi kaasa, kuna nad on pühapäeviti suletud. Teadsime seda juba enne ka. Seega saime mõlemad ühe suure pitsa, ühe õuna ja üks suur pudel vett.

Õhtul läksime välja. Mina, Marii ja Benas (ma enam ei mäleta, kas olen korterikaaslasi kuskil tutvustanud või mitte, aga ta on 22 a leedu kutt). Kohaliku aja järgi kell 23.00 läksime välja ja jalutasime vanalinna poole. Siin käiakse väljas rohkem kusagil kohvikutes või baarides, kust võetakse jook, kohvi või saiake ja istutakse niisamas. Juuakse ka, aga see ei ole nii populaarne kui põhjamaades ning kuskil ei kohta silmaga nähtavalt purjus inimesi, mis on hea. Aga leidsime Mojito baari, kus oli elav muusika, ühemehe bänd, aga rahvast oli nii metsikult palju, et kusagile ei mahtunud ära enam. Koht ise oli imepisike. Läksime siis veel mingi klubini, mis oli kinni. Siis kuulsime kuskilt tänavast head tantsumuusikat ja jalutasime klubini. See oli juba suurem koht ja sissepääs oli tasuta. Võtsime ühe kokteili ja otsisime ruumi tantsimiseks. Kohalikke tantsis vähe, kõik seisid või istusid laudade ümber. Meie Mariiga läksime tantsima ja peagi leidsid meid kohalikud mehed. Tantsisime koos ja lõpuks tuli välja, et minu tantsupartner on kusagil tantsuõpetaja. Tantsis küll päris hästi. Päris lõbus oli. Tagasi jõudsime kell pool 3 öösel.

Täna ärkasin hilja, nagu juba öeldud, pesin pesu ja olen internetis oma asju ajanud. Homsest peaks meie töö algama. Sandra pidi teatama meile, mis kell Luigi hommikul tuleb, aga siiani pole meile veel helistatud ega sõnumit saadetud.

Telefonidest rääkides, siis meil on nüüd kohalikud numbrid ka, võib-olla olen maininud juba.

Asjadest, mis siin on teistmoodi:
* Tekikotte pole!
* Pistikupesad on teistsugused ja lülitid ka tavaliselt. Teen pilti kunagi.
* Wc-des pole loputuskaste tavaliselt, vee saamiseks peab vajutama seina sees nuppu või jalaga vajutama kusagile nupule, mis asub põrandal.
* Akende taga on puitliistudest ruloo, mida keritakse üles-alla seestpoolt ja see on seina sisse ehitatud.
* Bussides vajutatakse stop-nuppu, kui maha tahad oma peatuses saada. Kui ei vajuta ja kedagi peale ei taha tulla, sõidad peatusest mööda, nagu meie seda tegime.
* Tubaka jaoks on eradi poed ja automaadid tänaval. Tubakat ei müüda toidupoodides mitte kuskil.
* Pesu kuivatamine rõdul on inimlik.
* Toidu kõrvale juuakse igal pool vett, mitte morssi ega mahla. Kui tellid ka ainult kohvi kusagilt, saad ikka vee topsiga kõrvale.
* Tänavatel on kaos. Kõik sõidavad sinna, kuhu vaja ja kuidas vaja, mitte nii, kuidas peaks. Põhiline auto Itaalias on Fiat. Mida väiksem, seda ägedam. Üle 10 auto võib leida sedaane või linnamaastureid. Universaale on ainult üksikuid, ülejäänud on kõik luukpärad.
* Autod on mõlkis ja kriimustustega, aga mudelid on enamjaolt uuemad.
* Signaalitamine on tavaline.
* Inimesed on sõbralikud, abivalmis ja naeratavad Sulle. Võõrad ütlevad tere.
* Toit on kallim kui Eestis, mõningad asjad on ehk odavamad, aga enamasti on kõik siiski kallim.
* Normaalset piima siin ei ole. On nagu latte piim, mida eestis müüakse pakis ja seda ei hoita külmkapis vaid riiulitel, sest see on nii säilitusaineid täis.
* Kõik toidud on säilitusaineid täis, sai seisab kapis nädal aega pehmena.
* Riided on odavamad kui Eestis. Jaanuari alguses pidid tulema suured allahindlused talvekollektsioonidele, sest siis hakkab siin soojaks minema. (Arvake ära, kes siis šoppama läheb)
* Inimestel on siin praegu külm, kuigi õhtuti on 6-8 kraadi, kõik kannavad pakse talvejopesid, kindaid ja talvesaapaid.
* Mehed on väga hoolitsetud, kõigi soengud on korras, neil on lõigatud soengud ja geeliga viimistletud juuksed.
* Pastat süüakse IGA PÄEV. Pitsat ka väga tihti ja nad söövad õhtust tavaliselt kella 20.00 alates ja lähevad hilja magama.

Olgu, see peaks praegu kõik olema. Nii pikka postitust ma vast enam ei tee. Järgmiseks peaksin siia ka pilte panema, või siis teen fotoalbum.eesse kausta.

Woohoo. Mu Läpakas on vist korras.

Nonii. Täna käisime ainult Euroformis itaalia keeles ja printisime seal itaaliakeelse hobuse pildi koos kehaosade nimetusega välja. Ühesõnaga väga hobustekeskne tund oli.

Aga eile külastasime oma praktikakohti esimest korda. Seega seletan süsteemi. Meil hakkab olema kaks praktikakohta. Esmaspäeval ja teisipäeval hakkame olema n-ö farmis, kolmapäevast reedeni, ja laup, kui tahame, oleme tallis. Farm ei ole nüüd küll mingi eriline farm, kuigi selle peahoone seinale oli "azienda" kirjutatud. See asub praktiliselt linna servas ja tegeleb juustu tootmisega, oliiviõli tegemisega ja loomade kasvatamisega. Kaks korda nädalas oleme seal abis ja saame aimu, mis seal toimub ja kuidas asjad toimivad siin riigis.

Tall nägi esiteks välja nagu peldik. See oli küll korras ja asjad olid ilusasti oma kohal, nagu näha oli ja vahekäik puhas. Aga hoone ise oli nagu ilma usteta lühike blokkidest hoone, nagu.. väga räbal ja madal, selline imelik. Sissesõidu tee ääres oli ratsaplats, kus keskel kasvasid palmid ja pinnas oli nagu sissesõidetud liivane pinnas ikka, ses suhtes, et vahepeal kasvas rohi ka. Takistused olid nagu aastakümneid vanad. Platsi ääres oli kordetamise ala, selline ringaia taoline asi. Mingi olemuselt väga vana ja ilgelt suure peaga hobune jalutas seal ringi ratast, miski tibi seljas. Kaks kassi jooksid ka ringi, need olid väga armsad (:

Hobused olid boksis. Üks suur valge klipatud ja tekiga, künahaukaja. Teine, kes absoluutselt ei reageerinud, karutammuja, seisis ninapidi nurgas ega reageerinud üldse. Ülejäänud hobused olid kas lihtsalt kõhnad või siis närviliste liigutustega. Ja siis meil kästi neile suhkrut anda. Kuskil nurga taga oli veel kolm boksi, kus oli pisike paks poni oma rähmaste silmadega, mingi must hobune, kes tundus üsna noor olevat ja paistis väga kõna ning 28 a hobune, kelle pea paistis boksist välja. Lähemale minnes oli näha, et seal u 3x4 m boksis elab ta koos lambaga. Sisse vaadates pidi mul nutt kurku tõusma, kuna seda hobust praktiliselt polnudki. Ta oli täiesti läbipaistev. Ainult luu ja nahk. Paistab, et nad ei saa üldse välja.

Meile räägitakse, et on, kes koha omanik on, on mingi väga oluline tipptegija ja ühe hobusega tuli ta mingi aeg itaalia meistriks takistussõidus. No oli näha, mis vahendeid ta selleks kasutab. Seina peal rippus igasugu suulisi ja varustust, mida ma polnud enne näinudki. Teine sein on täis onu takistussõidu pilte ja võistluspilte. Meie käest küsiti, kas me oskame hobusele sadulat selga panna ja kas oskame hobust kordetada. Kas võtsime ka ratsariided kaasa. Nagu näha, siis meie tasemest ei tea nad ka mitte midagi. Koha peal nad inglise keelt ei räägi, seega mille paganama pärast meie seda kursust läbima pidime? Enne praktikale tulekut peab õppima ITAALIA keelt! See on siin väga oluline, sest siin ei räägita inglise keelt.

Olgu, meil siin on kell palju. Igaljuhul meil käis täna meie korterikaaslase praktikajuhendaja külas. Tegime kõik koos lasanjet (meid elab siin muidu 5) ja siis istusime ja jõime veini. Ajasime niisama juttu. Seega korterikaasalne mainis siin internetti ja küsis nii muuseas, et äkki oskab meie külaline mu arvuti korda teha... ja tgi oma kolm klikki ära ja nüüd on mul nett. Ma olen väga õnneik. Aga kahjuks on kell palju, seega üritan teile homme ja edaspidi infot anda. Buona notte (:

Buon giorno

Taibu, nagu ma olen, avastasin, et saan telefoniga ka netti. Mu ainus võimalus praegu. Aga eile lõuna ajal sõin oma esimese pitsatüki ja jõin esimese capuccino. Õhtusöögile minnes tegime Mariiga oma esimese bussisõidu omapäi. Tee oli tuttav, jõudsime ilusti Mare luna restorani. Seal saime aimu itaallaate toitumisharjumustest. Eelroaks oli taldrikutäis makarone tomatikastmes. Pasta n-ö snäkina. Järgmiseks saime küpsetatud lihatüki koos friikartulitega. Ei mingit salatit, nad pidid siin üldse vähe salateid sööma. Saime veel hommikuks ka toidupaki, seal oli piim, kuivikud (no nagu röstsai), pisikesed moosid, suhkrupakikesed ja sarvesai. Tagasitulles jalutasime Metropolisest läbi, ostsin sussid ja muud vajalikku ning leidsime allahindlusega väga korraliku riidepoe. Täna õhtul lähme sinna tagasi ja ostan endale midagi veel selga. Tuba on õhtul päris külm.

Igaljuhul Metropolisest tulles magasime oma peatuse maha ja sõitsime ühe võrra edasi. Marii on õnneks parem orienteeruja kui mina, seega jõudsime ilusti koju tagasi.

Täna hommikul ärkasin miskipärast kell 7, kuigi 9.20 pidime alles minema hakkama. Käisime itaalia keele kursusel täna. Õpime inglise keeles itaalia keelt. Aga tegelikult üsna loogiline, kui oled vene keelt õppinud, sest sõnadel on sugu. Kuid nüüd lähme sim-kaarte ostma ja riideid ja õhtust sööma.

In Italy

J8udsime kohale. Kasutan hetkel Linda arvutit, kus ei ole t2pit2hti, seega jah... Miks Linda arvuti? Sest minu oma leiab kyll wifi yles, aga n2itab, et ei leia mingit sertifikaati, et mu arvuti sellega yhendada. Korra l2ks selle yhendamiseks lihtsalt tavalisest rohkem aega ja n2itas, et on nett olemas. Siis tuli aga j2rgmine probleem, mis oli mul ka kodumaal - nett on, aga internetilehti lahti ei tee. Kui mu plogi loeb mingi arvutitehnik ( v8iks ju ), siis ma VAJAN ABI! (: Mida ma oma arvutiga tegema pean?

Lisaks sellele on mul ka Facebook ajutiselt blokeeritud, kuna keegi olevat yritanud sinna sisse logida. Just perfect.

Aga.. Lennud sujusid peaaegu probleemideta. Viimane lend (Rooma - Lamezia) hilines l8puks tund aega ja ootasime oma pagasit ka p2ris kaua, kuid v2hemalt on see meil olemas. Ja lennata pole yldse hirmus. Lendamine on 2ge tegelikult. 8hku t8usmine on kyll naljakas (ma kohe p2riselt naersin lennukis, kes mind teab, siis jah..), aga maandumine pole yldse nii ebameeldiv. Tallinnast Riiga lendasime pilvede kohal ja alla polnud mitte midagi n2ha, aga Rooma lennu ajal n2gime m2gesid, kylasid ja linnu. Yldse ei taju, et tegelikult nii k8rgel v8iksid olla. Ja kui Rooma maandusime, siis oli v22ga palav. Neil oli ikka t2ielik meie suvi siin eile.

Lamezias oli meil buss vastas, ainult bussijuht sees. Kysis midagi itaalia keeles ja kui ma vastata ei osanud, siis vaatas sellise n2oga, et mida me yldse Itaaliasse tulime. Marii suutis bussis magama j22da, aga mina ei tahtnud, et ma une pealt sureksin. Asi on liikluskultuuris. Mis kultuuris, seda ei olnudki. Buss oli 9 kohaline, mitte 19, nagu kirjas oli algul. Aga see buss s8itis 120-130 km tunnis ja meist kihutas yks sportauto veel m88da... 70 ja 80-alad ei olnud mingi n2itaja ning kaks samasuunalist rida olid ainult selleks, et kurve sirgeks s8ita. Kohutav. Seega ma olin v2ga 8nnelik kui me elusalt kohale j8udsime. Vastu tuli meile kolm kutti, kes meile v8tmed andsid ja meid korterisse juhatasid. Ei mingit Lindat (: Linda j8udis alles hiljem korterisse. Seega me tegime veel kartulipannkooke 8htul ja l2ksime allesp2rast 12 magama (kohaliku aja j2rgi, teie kella j2rgi p2rast yhte)

T2na hommikul k2isime Lindaga poes. Pidime midagi hommikuks ostma, et syya ka saada. Ostsin euroopaliku saia, suure pudeli j22teed, 4 v2ikest jogurtit, vinkupaki, kus oli 4 vinkut sees ja sulajuustu. Arve tuli 9.50€. P2ris lahe, eks. Otsisin niigi k8ige odavamaid asju. Tuletan siinkohal meelde, et me saame yhe korra p2evas syya ja 4 € p2evaraha. Muide syya saame restoranis, mis asub Euroformi kontori k8rval ja sinna peame bussiga s8itma. Umbes 10 min tee. Veel lahedam, eks ?

P2rast s88ki l2ksime Euroformi, saime Sandraga kokku (7 a Itaalias elanud leedulanna), kes meiega tegi korteri lepingud ja r22kis veel palju informatsiooni. Seej2rel s8itsime koos Luigiga (kirjapilt ?) bussiga tagasi korterisse. Saime hommikul bussipileti ka, mis kehtib 7 p2eva ja saame s8ita Rende ja Cozensa linnas.

Nii.. edasi kirjutan ma varsti, kuna me peame nyyd hakkama bussiga s8itma, et s88ma minna... Bussid k2ivad ka nii, kuis kunagi.. aga olgu. Ciao.

Ja ongi aeg seal maal...

Pole teile jälle tükk aega kirjutanud, aga nüüd üritan võimalikult tihedalt plogi kirjutada. Sättimist ja tegemisi oli palju, inimesi, keda näha ja kellega nalja teha veel.

Minu ettevalmistused hõlmasid digikaamera laenamist, suure kohvri laenamist, apteegis käimist, dokumendifotode tegemist, sularaha väljavõtmist, itaali keelega tutvumist ja meeletut planeerimist, kuidas oma 10 nädala elu 20 kiloks kokku pakkida. Kõik on siiani sujunud. Panin kohvrisse ainult hädavajalikud asjad ja natuke nänni, käsipagas on ka riideid täis, aga ühtki keelatud asja vast kotis pole. Üle piiri peaksid nad mind laskma (:

Kaska jätsin ma maha. Seda muidugi põhjustel, et kergemat kaskat ei õnnestunud mul saada. Väga kahju. Minu vana kaska võtaks liiga palju ruumi ja teeks kohvri raskeks ka, seega loodan, et meil on võimalus normaalne kaska laenata, kui muidugi sõita ka saame.

Täpsemalt lendan ma hommikul kell 8.45 Tallinnast Riiga (55 min)
Riiast stardib lennuk 11.00 Rooma (3 h 5 min lendu ja elame üle ajas tagasi minemise) Kohaliku aja järgi 13.05 saabume Rooma.
Roomast 17.20 lendame Lamezia Terme poole (1 h 10 min) ja kohal oleme 18.30.
Sinna tullakse meile bussi või autoga vastu ning umbes 60 km sõitu ja saabume meie tulevasse elukohta Rende linna:

http://en.wikipedia.org/wiki/Rende

Ajakava on meil ka enam vähem teada. Sellest kirjutan siis täpsemalt, kui päriselt ka nii toimub nagu kirjas. Süüa saame 1 kord päevas ( lahe, eks ), ilmselt õhtusöök, ülejäänud toidukordadeks on päevaraha 4 € (mis oli algselt mõeldud 1 x päevas söömiseks)

Elama asume korterisse, mille tagatisraha peame maksma 50 € sulas. Juhul, kui me laseme sinna sisse võõraid inimesi ilma loata, võtame kedagi ööbima, lõhume mööblit, korterit ei korista või naabreid häirime, siis me seda raha enam ei näe. Kui eeskujulikud elanikud oleme, saame selle raha ilusasti tagasi.

Internetti meil pole korteris, aga vastuvõtja teadis rääkida, et varasemad elanikud on kusagil WIFI võrku püüdnud. Seda öeldi ka, et keegi ei tea, kui kauaks seda WIFIt on. Muidu pidime netis saama käia Euroforms RFSi (meie vastuvõtja) kontoris, kui see lahti on.

Kõigist sekeldustest hoolimata olen ma veel endiselt õnnelik, et ma sinna lendan. Kogemus on see igaljuhul, kas siis negatiivne või positiivne. Arvan, et 10 nädalat tuleb mõelda nii nagu itaallased mõtlevad ja kül me hakkama saame. Pealegi elab meiega koos veel Ungari (sorry, kui enne rääkisin, et Ukraina, ega ma ka vahet ei tee kõigel) ja Läti ja Leedu inimesi.

Selge. Ma nüüd tõmban viimased muusikakaustad telefoni, mõtlen veelkord läbi, mis asjad hommikul kotti lähevad ja kontrollin kõik veel üle. Kõik akud on laetud ja digikas juba sooja pandud, et teile hästi-hästi palju pilte teha (:

Olge armsad siin Eestis. Teistele praktikalistele palju jõudu, jaksu ja vastupidavust. Eks uuel aastal räägime ja teeme nalja.

PS. Tagasi peaksin plaanipäraselt tulema esmaspäeval, 23. jaanuaril kell 20.05.