Esmaspäev. 9.00 talli. Viisime hobused välja, pühkisime põranda, otsisime töövahendid ja saime mirjamiga kahepeale kõik väliboksid. Neid on 9, Jalizza, Jadu, Jethro, Wierus, Teresa, Loto, Close Harmony, Gershwin ja Sambek. 5 on turbaboksid, 4 saepuru. Sambeks on Andrese täkk ja lihtsam on boksi teha, kui ta õues on. Parem ka siis, kui keegi ta aiast mööda ei käi, kuna tal on kõigiga ütlemist. Paraku viisin ta õue ja seejärel pidime ära tooma koplist Kalou, Draakoni ja Elteri. Tulime lihtsalt suurema ringiga mööda.
Kell oli lähenemas 12-le ja läksime Andresega kaasa Muusika küla talli, kus oli kahel hobusel hambaid teha, ühel neist hundikad välja tõmmata ja mõlemale ka vaktsiinid. Hundihambad said ilusti välja ja need leiavad tee mu praktikapäevikusse.
Tulime tagasi, tegime Sambeku ja Gershwini boksi, Sambeks sisse tagasi ja läksime lõunale. Hiljem riisusin koplit natuke ja arutlesime teemal, kuidas hobuseid koplisse viies lahti lasta ning millised valed harjumused tekkida võivad. Koju minek.
Teisipäev. Läksin 8.15 Tänavaotsa tallu, onu juurde, kus asuvad Ülle hobused. Vaatasin ja kuulasin, kuidas nende hobustega toimetada, kus koplis keegi käib ja kuidas neid sinna viia. Ruun ja noor mära käivad ühes koplis, vana mära nende ees koplis. Päitsed panevad nad põhimõtteliselt ise pähe :) Vesi tuleb jooginõudesse ise, heina asukohta tean ka.
9. olin Ruilas. Ilm oli külm ja tuuline, aga viisime hobused ilma tekkideta välja. Läksime oma bokse tegema ja varsti saabus treiler kahe hobusega Eha juurest. Kollane ja Neemo. Mõlemad on probleemsete jalgadega. Kollane on vana hobune juba, aga Neemo on umbes 5 aastane must laminiitikust poni. Võtsime nad treilerist maha ja viisin Neemo Jumbole koplisse seltsiks. Kollane läks Teresa, Loto ja Gershwiniga karjamaale. Neemo elab Rosina boksis ja Kollane Close H boksis väljas. Viisin Fränckile teki ka selga.
Enne Sambeku boksi tegemist tõime hobused sisse ja siis läks täkk sõitu, seega ei pidanud teda ise täna välja tõstma boksist. Seejärel vahetasin riided, haarasin kaska, aitasin Mirjamil Theodori valmis panna ja läksime platsile, kus mind ootas juba Tarzan Üllega. Tarzan sai ohjades käia ja selga minnes püüdis ta ikka võimalikult kokkuhoidlikult tööd teha. Pigem üritas seda üldse vältida.
Pärast lõunat riisusime Mirjamiga talli otsa puhtaks, kus heinarullid on. Tõime Racheli ja Orlando ka sisse ning kolme ajal startisime Ülle ja Jaaniga meile. Tõin enda karvikud talli, vaatasime kapju natuke ja Jaan raspeldas esimesed, lõikas tibake tagumistelt maha ja oligi Aadul kapjadega korras. Poisi esimene sepakülastus möödus igati positiivses joones. Nennu kapjade kallal hakkasin ise tegutsema.
Sain sepapõlle ette, väike instruktsioon mida millise noaga lõigata ja asusin mässama. Ega see kerge ei olnud ja Nennu vist maksis mulle kogu talle tehtud kahju eest kätte, kuna mingeid kombeid ta nüüd küll üles ei näidanud. Kui jalga andis, siis toetas ja kogu raskuse mulle ja lõpuks ei tahtnud üldse jalga üles tõsta. Aga mõte siis selles, et esmalt puhastasin kabja, harjasin tallaaluse puhtaks, lõikasin kiilult surnud naha, kiiluvaod lahti ja päka poolt ka lahti lõigata, et kiiluvagu puhastuks loomulikul teel, siis noaga nukitoed madalamaks, et oleks põhjaga umbes tasa, sarvtallalt ka surnud kude maha ja siis jääb kandeserv hästi näha, mida tuleb lõigata. Peab jälgima, et päkanukid oleksid ühekõrguselt lõigatud ja siis raspeldamine. Diagonaalselt talla alt ja eestpoolt, kui saab jala pukile toetada. Ühesõnaga midagi keerulist justkui polegi, aga selle jala pukile saamise, hoidmise ülesvõtmisega on probleeme. Lisaks kummargil asend ja kõva kabjamaterjal. Ma vist eespool mainisin, et külm ilm oli, aga mul hakkas ikka väga soe seal Nennuga maadeldes.
Pärast väikest teejoomist läksime Lillele ka värkima ja esimesi raudu panema. Kaks hobust, keda jälgisin ja sain ka viimaks õhtule.
Kolmapäev. Täna on minu 5. praktikanädala selgroog, mil täitus 25 tööpäeva ja tänase seisuga ka 200 tundi, seega olen hetkeseisuga ülitäpselt graafikus. Täna sain ka praktikatasu kohta targemaks :)
Aga hommikul olin jälle 8.15 Ülle hobuste juures, viisin nad ise kõik välja, kuna vihmane oli, siis vana mära sai endale ka teki selga. Väike nipp, need tavalised päitsekarabinid on siiski hea väljapoolt sissepoole kinnitada, nii et see avamisnupuke jääb hobuse poole. (mida ma enne kooli minekut panin ka nii pidi, kuna paistis loogiline, sest see nupp ei jää kuskile siis kinni, koolis vaadatakse seda justkui veaks, kuna jääb hobust hõõruma)
9.00 Ruila, kuna vihma sadas ja vihmatekid olid pesus, ootasime Eha ära, et kuulata edasisis instruktsioone. Algne jutt, et hobused ei lähe üldse välja, ei pidanud paika väga. Ühesõnaga, esmalt läksime Kollast vaatama, kuna ta oli öö läbi mürgeldanud oma üksikus väliboksis. Hommikul oli ta higine ja närvis ning viidud suuremasse talli, kus oli hobuste keskel.
Tegime boksid, jalutasin vahepeal Iidoli ja Fränckiga, kui Eha ülejäänud hobused siiski õue viis. Siis lõpetasin boksi, tõime hobused sisse, fliisid kõigile peale, puhastasime Kollast ja läksime lõunale. Sealt tulles pidime sadulasid puhastama hakkama, aga ausaltöeldes mulle see vahend küll ei meeldinud, kuna sellel oli miski om süsteem ja see jättis kihi peale nahale. Eelistan endiselt Stübbeni vahtu, mis kuivades ka maha tuleb nahkeseme pealt.
Kaks sadulat ja ühed valjad ning siis jõudis Ülle. Panin endale Tarzani, Mirjam pani Theodori ja läksime jalutuskoplisse. Ohjasin Tarzanit ja siis läksin selga. Täna oli ta tunduvalt parem kui varem. Täitsa meeldiv oli.
Proovisime, kuidas see Neemo ka end üleval peab, aga kaks korda käis tagumine ots ülikiiresti kordetaja poole. Liikumine on tal üldse sant ja lihast pole ollagi. Ainult pekk.
Aitasime Tõnut veel Jacki etterakendamisel. Seda tegi ta harjutamise mõttes kolm korda aistevahel. Siis veel Rachelile purustasin ta 50 tabletti küpsetuspaberi vahel klaaspurgiga muljudes. Sööt ette ja koju tuleks tänaseks.
Kurb uudis ka. Meie kutsikas on kadunud :(
01 mai 2011
19. - 22. päev, 173 tundi praktikat tehtud.
Ma olen praktikalt tulles üsna väsinud ja pean kodus ka omad hobused majandama, seega ei ole aega olnud arvutit sisse lülitadagi. Aga seda vähem kirjutan mõttetut juttu.
Teisipäev. Tuvi tuli hommikul Aadule külla ja lõikas selle väljaulatuva kesta ära. See käis väikse mokapööra abiga ja kiiresti. Ruilasse minnes kuulsin, et Rosin oli longanud. Panin talle sedelga ja topeltkorde ja läksime seda asja vaatama. Kõndides ei longanud ja tööd tehes samuti mitte. Natuke traavitasime. Mirjam ratsutas Tarzaniga. Järgmiseks riisusime Jumbo ja Draakoni koplit. Tööd jagus ja tulime umbes nelja paiku tagasi, kuna siis oli rosinat Tuvile vaja näidata. Painutas tagumist jalga uuesti ja kontrollis passi.
Kolmapäev. Ikka nii, et hobused õue, Jumbo boks puhtaks, siis põllule riisuma, siis hobused sisse, jälle riisuma ja lõunale. Üllet ei käinudki täna ja hommikul kuulsin, et Rosin pidi täna ära minema. Pärast lõunat vedasime ikka riisutut kokku ja Mirjam võttis traktori oma käsutusse. Tagasi talli jõudes puhastasime harjadega õue- ja talvetekid, kuna need pakkisime kokku ja saadetakse pesumajja. Veel võtsin Rosina ette, trimmisin natuke karvu jalgadelt ja lõua alt ning kitkusin-lõikasin lakka. Läksin umbes 6 paiku tallist ära ja keegi ei teadnud Rosina lahkumisest midagi rääkida.
Kodus katsetasin Üllelt laenatud ohjasid, millel on ühed karabinid ja mis on ühtlase jämedusega ja kerged. Ma ikka plaanin ka mingid ohjad aretada ja sedelga osta, sest sellega on nii hea tööd teha.
Neljapäev. Kui hobuseid välja läksime viima, siis ei olnudki Rosinat enam. Täitsa nuuks kohe. Ühesõnaga sõitis ta Soome ja on seal n-ö katseajal, kus temaga tehakse kes-teab-mida ja kui ta ei sobi, siis teda ära ei osteta. Loodame tegelikult, et ta näitab ennast heast küljest ja loodame ka, et seal on tore ja hoolitsetakse hobuste eest hästi. Kuskile talli on ta tunnihobuseks planeeritud.
Aga jah, proovisime siis Elterit ja Kaloud kokku, aga nad kiskusid ja nokkisid üksteise kallal ka päris palju. Siis tegin Jumbo aseme ja alustasin künade, jootjate ja kivide kontrollimist terves tallikompleksis. Jutt levis tallis kulutulena ja kõik hakkasid kibekiiresti koristama :D Siis hüppas üks noor täkk läbi aia ja läksime teda kinni püüdma koplite vahelt. käisin Eha ja John Deer´ga koplit ka ehitamas ja siis lõunale. Tagasi tulles sain Theodoriga sõita ja nägin mismoodi üks hobune plaksu sai.
Reede oli hea rahulik päev. Olin päev otsa tallis. Viisin hommikul hobused üksi välja. Kalou viisin enne koplisse ja Elterit järgi viies tõmbas ta mul käest lahti. Kokku nad jäid, aga vahepeal maadlesid ka. Tegin boksi ja pesin tunnikate kivialuseid, jootjaid ja künasid. Hobused sisse ja siis tuli Ülle ka. Panin Iidoli valmis ja Kaiti tuli pilti tegema temast. Iidol on siis järgmine tunnihobune, kellele head kodu otsitakse. Üritasin anda endast parima, kuigi üsna väsitav on temaga sõitmine. Kuubik, nagu ta on, pea püsti ja raputab hirmus palju. Paremale poole traavis õigest jalast kergendades on küll tunne, et varsti kukud alla. Galopiosa sõitis Kelli(Kelly?). Vahepeal tõin Ladoga sisse, kuna siki palus teenet ja tagasi tulles panin ka Tarzani valmis omale. Temaga sai nalja. Ta kohe üldse ei viitsi minuga sõitmas käia enam. Ainult naljatab viimasel ajal. Ilmselt olen ma temalt liiga palju küsima hakanud ja ei nõustu tema mängude mängimisega. Seega algab projekt "Tõrksa taltsastus". No naljaga pooleks, aga tal on omad trikid, mida kasutab, et tal tegevust oleks ja teisi kuulama ei peaks. Kuid mis kõige tähtsam... Ta seal lõi mõned korrad mul tagant üles ja keksis ja mässas, aga mina jäin selga, püsisin seal (noh, oleks saanud ka rahulikumalt püsida) ja ei kartnudki. Ma olin nädala lõpus omadega väga rahul seetõttu :)
Koju tulles jooksutasin Aadut ka, ning märkasin, et ta hoiab kuidagi oma vasakut tagumist jalga. Kui teda juba kubemest katsuma hakkasin, tõstis jala üles ja ka galopi ajal hoidis jalga üleval. Kürvatupp oli ka endiselt paistes ja muud nagu polnudki. Üritasin teda ikka traavitada seal, kuid liikuda ta eriti ei tahtnud.
Laupäeva hommikul kutsus isa mu talli, kuna Aadu ei tahtnud kohe üldse kõndida, heinu oli tal järgi ja kuidagi loid oli, ka kõhtu hoidis üleval. Kuna pidin korra kodunt ära käima, helistas isa Tuvile. Lõuna paiku olin kodus, Tuvi tuli, pesi haava ära ja mokapöör peal tõmbas augu lahti. Ütles, et kerge põletik seal sees on, kuid tuleb kaks korda päevas kindlasti jooksutada. Neli pakki pulbrit saime ka, ühe andsin kohe ja paari tunni pärast läksime õue jooksma. Aadu on selline hellik siis, et kui natuke ebamugav on, teeb kohe suremise nägu, nagu Tuvi ütles. Sest vahe oli näha, et pärast pulbri söömist see käimine läks tal paremaks ja oli nõus jooksma ka minuga.
Täna oli ta üsna ok, teadis juba, et kui ma pika piitsaga koplisse sisse astun, tuleb jooksma hakata. Mingi aeg nägin aknast, et ta seisab kopli peal ja nii üsna pikka aega järjest. Jooksutasime isaga koos teda, aga see haav on täitsa kinni ja midagi sealt välja meil küll ei tulnud. Mõtlesime, et äkki on abiks, kui Nennu ka koplisse paneme, et siis nad vähemalt liiguvad. Aga noh, Nennu on üks igavene õgard ainult, pidurdab end kohe rohukõrre taha ja ei taha, et keegi teda segaks. Erilist jooksmist küll ei toimunud. Hoiame silma peal, jookseme ja vaatame, kuidas sujub.
Pilte mul endiselt pole :(
Teisipäev. Tuvi tuli hommikul Aadule külla ja lõikas selle väljaulatuva kesta ära. See käis väikse mokapööra abiga ja kiiresti. Ruilasse minnes kuulsin, et Rosin oli longanud. Panin talle sedelga ja topeltkorde ja läksime seda asja vaatama. Kõndides ei longanud ja tööd tehes samuti mitte. Natuke traavitasime. Mirjam ratsutas Tarzaniga. Järgmiseks riisusime Jumbo ja Draakoni koplit. Tööd jagus ja tulime umbes nelja paiku tagasi, kuna siis oli rosinat Tuvile vaja näidata. Painutas tagumist jalga uuesti ja kontrollis passi.
Kolmapäev. Ikka nii, et hobused õue, Jumbo boks puhtaks, siis põllule riisuma, siis hobused sisse, jälle riisuma ja lõunale. Üllet ei käinudki täna ja hommikul kuulsin, et Rosin pidi täna ära minema. Pärast lõunat vedasime ikka riisutut kokku ja Mirjam võttis traktori oma käsutusse. Tagasi talli jõudes puhastasime harjadega õue- ja talvetekid, kuna need pakkisime kokku ja saadetakse pesumajja. Veel võtsin Rosina ette, trimmisin natuke karvu jalgadelt ja lõua alt ning kitkusin-lõikasin lakka. Läksin umbes 6 paiku tallist ära ja keegi ei teadnud Rosina lahkumisest midagi rääkida.
Kodus katsetasin Üllelt laenatud ohjasid, millel on ühed karabinid ja mis on ühtlase jämedusega ja kerged. Ma ikka plaanin ka mingid ohjad aretada ja sedelga osta, sest sellega on nii hea tööd teha.
Neljapäev. Kui hobuseid välja läksime viima, siis ei olnudki Rosinat enam. Täitsa nuuks kohe. Ühesõnaga sõitis ta Soome ja on seal n-ö katseajal, kus temaga tehakse kes-teab-mida ja kui ta ei sobi, siis teda ära ei osteta. Loodame tegelikult, et ta näitab ennast heast küljest ja loodame ka, et seal on tore ja hoolitsetakse hobuste eest hästi. Kuskile talli on ta tunnihobuseks planeeritud.
Aga jah, proovisime siis Elterit ja Kaloud kokku, aga nad kiskusid ja nokkisid üksteise kallal ka päris palju. Siis tegin Jumbo aseme ja alustasin künade, jootjate ja kivide kontrollimist terves tallikompleksis. Jutt levis tallis kulutulena ja kõik hakkasid kibekiiresti koristama :D Siis hüppas üks noor täkk läbi aia ja läksime teda kinni püüdma koplite vahelt. käisin Eha ja John Deer´ga koplit ka ehitamas ja siis lõunale. Tagasi tulles sain Theodoriga sõita ja nägin mismoodi üks hobune plaksu sai.
Reede oli hea rahulik päev. Olin päev otsa tallis. Viisin hommikul hobused üksi välja. Kalou viisin enne koplisse ja Elterit järgi viies tõmbas ta mul käest lahti. Kokku nad jäid, aga vahepeal maadlesid ka. Tegin boksi ja pesin tunnikate kivialuseid, jootjaid ja künasid. Hobused sisse ja siis tuli Ülle ka. Panin Iidoli valmis ja Kaiti tuli pilti tegema temast. Iidol on siis järgmine tunnihobune, kellele head kodu otsitakse. Üritasin anda endast parima, kuigi üsna väsitav on temaga sõitmine. Kuubik, nagu ta on, pea püsti ja raputab hirmus palju. Paremale poole traavis õigest jalast kergendades on küll tunne, et varsti kukud alla. Galopiosa sõitis Kelli(Kelly?). Vahepeal tõin Ladoga sisse, kuna siki palus teenet ja tagasi tulles panin ka Tarzani valmis omale. Temaga sai nalja. Ta kohe üldse ei viitsi minuga sõitmas käia enam. Ainult naljatab viimasel ajal. Ilmselt olen ma temalt liiga palju küsima hakanud ja ei nõustu tema mängude mängimisega. Seega algab projekt "Tõrksa taltsastus". No naljaga pooleks, aga tal on omad trikid, mida kasutab, et tal tegevust oleks ja teisi kuulama ei peaks. Kuid mis kõige tähtsam... Ta seal lõi mõned korrad mul tagant üles ja keksis ja mässas, aga mina jäin selga, püsisin seal (noh, oleks saanud ka rahulikumalt püsida) ja ei kartnudki. Ma olin nädala lõpus omadega väga rahul seetõttu :)
Koju tulles jooksutasin Aadut ka, ning märkasin, et ta hoiab kuidagi oma vasakut tagumist jalga. Kui teda juba kubemest katsuma hakkasin, tõstis jala üles ja ka galopi ajal hoidis jalga üleval. Kürvatupp oli ka endiselt paistes ja muud nagu polnudki. Üritasin teda ikka traavitada seal, kuid liikuda ta eriti ei tahtnud.
Laupäeva hommikul kutsus isa mu talli, kuna Aadu ei tahtnud kohe üldse kõndida, heinu oli tal järgi ja kuidagi loid oli, ka kõhtu hoidis üleval. Kuna pidin korra kodunt ära käima, helistas isa Tuvile. Lõuna paiku olin kodus, Tuvi tuli, pesi haava ära ja mokapöör peal tõmbas augu lahti. Ütles, et kerge põletik seal sees on, kuid tuleb kaks korda päevas kindlasti jooksutada. Neli pakki pulbrit saime ka, ühe andsin kohe ja paari tunni pärast läksime õue jooksma. Aadu on selline hellik siis, et kui natuke ebamugav on, teeb kohe suremise nägu, nagu Tuvi ütles. Sest vahe oli näha, et pärast pulbri söömist see käimine läks tal paremaks ja oli nõus jooksma ka minuga.
Täna oli ta üsna ok, teadis juba, et kui ma pika piitsaga koplisse sisse astun, tuleb jooksma hakata. Mingi aeg nägin aknast, et ta seisab kopli peal ja nii üsna pikka aega järjest. Jooksutasime isaga koos teda, aga see haav on täitsa kinni ja midagi sealt välja meil küll ei tulnud. Mõtlesime, et äkki on abiks, kui Nennu ka koplisse paneme, et siis nad vähemalt liiguvad. Aga noh, Nennu on üks igavene õgard ainult, pidurdab end kohe rohukõrre taha ja ei taha, et keegi teda segaks. Erilist jooksmist küll ei toimunud. Hoiame silma peal, jookseme ja vaatame, kuidas sujub.
Pilte mul endiselt pole :(
25 aprill 2011
17. ja 18. päev
Reede. Kell 11 talli. Hobused olid juba välja lastud ja meie läksime Üllega kõrvaltalli üht täkku õue laskma. Põnev tall, seal oli üks koer, siga, jänesed ja palju kirkaid hobuseid. Tagasi tulles panin Tarzani valmis (jaa, mul on koguaeg probleem, kas TarZan või TarSan, aga kuna boksi sildil on z, siis kirjutan ikka nii). Sõitsime skeemi. Kuna ma oma skeemi netist üles otsisin ja kodus väheke läbi mõtlesin, siis oli mul see veidi aega peas, aga kui sõitma hakkasin, läks ikka sassi. No pole hullu, veel 299 skeemi ja küll siis meelde jäävad :) Tarzanil oli muidugi mingi lollitamise päev ja keeldus mul edasi minemast. Lõpuks, kui talle ikka rahu ei antud, siis tuli üsna hea tempo, aga galoppi me ikka ei teinud.
Veel tegime Orlandole topeltkordet. Õppisin jälle rohkem hobust jälgima ja aru saama, millal hobune liigub impulsiivselt ja kuidas seda säilitada. Lõpu poole proovides tuli juba paremini välja see hobuse lugemine ja hobune ise jooksis ka rohkem kontaktis ja hoogsamalt, kuid ise olin üsna väsinud, kuna ohjad on üsna rasked ja käed teevad mul küllalt palju tööd.
Lõpuks võtsime veel rosina ja Ülle tegi topeltkordet väikses jalutuskoplis ette. Pärast läksin ise selga, tegime sammu, traavile üleminekuid ja galopitõsteid. Rosin oli üsna ergas ja mina oleks öelnud, et isegi liiga üles köetud, kuid seljast tunduvad kõik asjad hullemad kui kõrvalt vaadates. Seega tegelikult oli meil täiesti normaalne ergas hobune, kes puudutusele koheselt reageeris ja tõusis galopile esimese märguande pealt. Nii, kui asi üle käte läks või enam ei tahtnud alluda, tegin pisikese ringi ja kohe oli hobune rahunenud. Teda on lihtsalt nii õpetatud, kuna väiksel ringil on hobusel palju raskem tööd teha. Pärast ringi jälle andsin tempot juurde ja võtsin kontakti, kui kõik toimis, siis galopitõste.
Väiksest aiast tulin koplite vahelt jalutades ära ja suure platsi ees tulin maha. Seal käis prantslase koolitus ja kui hobuse ära viisin, vaatasin veel tükk aega tema treeninguid. Tegelikult tõesti üsna sama jutt, mis Eestiski räägitakse. Välimist ratset kiiruse kontrolliks, siemise säärega sõidad välimisse ratsmesse, hobune liikuma, aga mitte kiirustama jne. Päris kõigest ka aru ei saanud, inglise keel ja prantsuse aktsent. Põnev oli vaadata, kui ta ise hobuse selga läks ning ühele neiule ütles: "Look, you have 6 gears, but you use only 1, 2, 3." Üsna põnev oli jägida.
Vahepeal viisime selle täku ka talli ning ise tulin 8 paiku koju, kui kuulsin, et meie koer oli koos kutsikaga küla peale läinud. On ikka loomad.
Kodus olen Aadut usinasti jooksutanud. See talle viimasel ajal muidugi ei meeldi väga, aga mis teha. Augud tuleb tühjaks joosta.
Esmaspäev. 9.00 talli. viisime hobuseid välja. Üle tee paremalt Elter, Kalou, Rosin, Tarzan ja Theodor. Vasakul Draakon ja Jumbo, Iidol ja Fränck. No ja täna enam ei sobinud see plaan, et Iidol ja Fränck esimestena ära tuua. Võib-olla, kui Mirjam oleks Tarzani ja Theo jätnud ja Rosina näiteks võtnud, siis ei oleks me Eha tähelepanu äratanud. Aga nuh, laseme selle endast mööda, kuna ei ole erilist vahet, kuidas me asju teeme :)
Tegime Jumbo aseme ka puhtaks, mina tegin, Mirjam kärutas. Korjasime vajalikud tööriistad ja kobisime kopleid riisuma. Kaks koplit said umbes kella kolmeks tehtud. Siis tuli juba Ülle otsima mind.
Vahetasin riided, Ülle pani seni Rosina valmis ning tegi talle topeltkordet ette. Mina jälgisin ja üritasin aru saada, kas hobune jookseb piisalavt aktiivselt, kas nüüd peaks teda edasi ajama veel või on kontakt paras. Seejärel läksin selga. Jalutasin nii kaua, kuni Ülle meile steki ka tõi. Siis vaikselt üleminekud ja saime kaks maalatti ka maha. Üle nende traavis. Selgus, et ma kipun oma selga nõgusaks ajama, kui poolistakut teen. Tegelesin veidi sellega, aga jällegi- ma ei saa ise sellest aru. Tundub ju, et istun täitsa sirge seljaga. Ei. Varju pealt piilusin vahepeal, tegelikult kipub nõgusaks minema küll.
Saime kavaletist ka üle joosta. Nii madalamast kui kõrgemast, ning mina õppisin rahulikult seljas istuma, mitte siblima ja sättima seal, vaid lihtsalt tempot hoidma, edasi sõitma ja hobusega kaasa minema. Ma ei tea, endal oli täna päris hea tunne, et justkui tuleb välja see lõdvestumine ja rahulikult istumime. Kergendades ainult tuleb nii palju kaasa liikuda, kui hobune viskab ja kui ei saa kergendada, siis ei kergendagi, vaid ajad hobust liikuma, võtad kontakti kenasti ja tunnetad jälle, kuidas ta sadula all liigub.
Pärast kavalette tegime mõned galopitõsted. Rosin oli jälle selline ergas, kuid ei kippunud täna nii palju minema vedama ega kiirustama. Üsna laisk, aga selline koostööaldis. Teeb, aga ei viitsi, ühesõnaga. Jalutasime veel ja Ülle ütles, et jalad jalustest võtaksin, istuksin istmikuluudega sügavale sadulapõhja ja läheks hobuse liikumisega kaasa. Proovisin ka ristluuga pidurdamist ja istumajäämist, ehk hobune aeglustas või jäi seisma. Proovisin kergelt ka jalusteta täisistakut ja liikumisega kaasaminemist. Ülle seletas seda kõike nii loogiliselt mulle ja rääkis ka, et Rosin pole üldse selline hobune ka, kes sammust kohe galoppi kimama hakkaks. Veidi veel, keskendusime istumisele ja Rosin ehmatas millegi peale. Ma ei tea, kas ta mingi paar galopisammu tegi, igaljuhul ma sealt sadulast ei kerkinud väga välja ja jäin täitsa tasakaalus istuma. No sisseharjunud komme muidugi, et kui hobune rahunes ja seisis, siis patsutasin teda, kuigi mõttetu. Aga ma olin jälle enda üle nii uhke :)
Koju tulles avastasin, et olin krae vahele päikest saanud ja kõik punetab. Korralik ilm on ikka õues. Mõnes mõttes tahaks seega homme ka riisuda :)
Ahjaa, mul on veel 260 tundi ja 32 tööpäeva jäänud seda praktikat. Täitsa normis.
Veel tegime Orlandole topeltkordet. Õppisin jälle rohkem hobust jälgima ja aru saama, millal hobune liigub impulsiivselt ja kuidas seda säilitada. Lõpu poole proovides tuli juba paremini välja see hobuse lugemine ja hobune ise jooksis ka rohkem kontaktis ja hoogsamalt, kuid ise olin üsna väsinud, kuna ohjad on üsna rasked ja käed teevad mul küllalt palju tööd.
Lõpuks võtsime veel rosina ja Ülle tegi topeltkordet väikses jalutuskoplis ette. Pärast läksin ise selga, tegime sammu, traavile üleminekuid ja galopitõsteid. Rosin oli üsna ergas ja mina oleks öelnud, et isegi liiga üles köetud, kuid seljast tunduvad kõik asjad hullemad kui kõrvalt vaadates. Seega tegelikult oli meil täiesti normaalne ergas hobune, kes puudutusele koheselt reageeris ja tõusis galopile esimese märguande pealt. Nii, kui asi üle käte läks või enam ei tahtnud alluda, tegin pisikese ringi ja kohe oli hobune rahunenud. Teda on lihtsalt nii õpetatud, kuna väiksel ringil on hobusel palju raskem tööd teha. Pärast ringi jälle andsin tempot juurde ja võtsin kontakti, kui kõik toimis, siis galopitõste.
Väiksest aiast tulin koplite vahelt jalutades ära ja suure platsi ees tulin maha. Seal käis prantslase koolitus ja kui hobuse ära viisin, vaatasin veel tükk aega tema treeninguid. Tegelikult tõesti üsna sama jutt, mis Eestiski räägitakse. Välimist ratset kiiruse kontrolliks, siemise säärega sõidad välimisse ratsmesse, hobune liikuma, aga mitte kiirustama jne. Päris kõigest ka aru ei saanud, inglise keel ja prantsuse aktsent. Põnev oli vaadata, kui ta ise hobuse selga läks ning ühele neiule ütles: "Look, you have 6 gears, but you use only 1, 2, 3." Üsna põnev oli jägida.
Vahepeal viisime selle täku ka talli ning ise tulin 8 paiku koju, kui kuulsin, et meie koer oli koos kutsikaga küla peale läinud. On ikka loomad.
Kodus olen Aadut usinasti jooksutanud. See talle viimasel ajal muidugi ei meeldi väga, aga mis teha. Augud tuleb tühjaks joosta.
Esmaspäev. 9.00 talli. viisime hobuseid välja. Üle tee paremalt Elter, Kalou, Rosin, Tarzan ja Theodor. Vasakul Draakon ja Jumbo, Iidol ja Fränck. No ja täna enam ei sobinud see plaan, et Iidol ja Fränck esimestena ära tuua. Võib-olla, kui Mirjam oleks Tarzani ja Theo jätnud ja Rosina näiteks võtnud, siis ei oleks me Eha tähelepanu äratanud. Aga nuh, laseme selle endast mööda, kuna ei ole erilist vahet, kuidas me asju teeme :)
Tegime Jumbo aseme ka puhtaks, mina tegin, Mirjam kärutas. Korjasime vajalikud tööriistad ja kobisime kopleid riisuma. Kaks koplit said umbes kella kolmeks tehtud. Siis tuli juba Ülle otsima mind.
Vahetasin riided, Ülle pani seni Rosina valmis ning tegi talle topeltkordet ette. Mina jälgisin ja üritasin aru saada, kas hobune jookseb piisalavt aktiivselt, kas nüüd peaks teda edasi ajama veel või on kontakt paras. Seejärel läksin selga. Jalutasin nii kaua, kuni Ülle meile steki ka tõi. Siis vaikselt üleminekud ja saime kaks maalatti ka maha. Üle nende traavis. Selgus, et ma kipun oma selga nõgusaks ajama, kui poolistakut teen. Tegelesin veidi sellega, aga jällegi- ma ei saa ise sellest aru. Tundub ju, et istun täitsa sirge seljaga. Ei. Varju pealt piilusin vahepeal, tegelikult kipub nõgusaks minema küll.
Saime kavaletist ka üle joosta. Nii madalamast kui kõrgemast, ning mina õppisin rahulikult seljas istuma, mitte siblima ja sättima seal, vaid lihtsalt tempot hoidma, edasi sõitma ja hobusega kaasa minema. Ma ei tea, endal oli täna päris hea tunne, et justkui tuleb välja see lõdvestumine ja rahulikult istumime. Kergendades ainult tuleb nii palju kaasa liikuda, kui hobune viskab ja kui ei saa kergendada, siis ei kergendagi, vaid ajad hobust liikuma, võtad kontakti kenasti ja tunnetad jälle, kuidas ta sadula all liigub.
Pärast kavalette tegime mõned galopitõsted. Rosin oli jälle selline ergas, kuid ei kippunud täna nii palju minema vedama ega kiirustama. Üsna laisk, aga selline koostööaldis. Teeb, aga ei viitsi, ühesõnaga. Jalutasime veel ja Ülle ütles, et jalad jalustest võtaksin, istuksin istmikuluudega sügavale sadulapõhja ja läheks hobuse liikumisega kaasa. Proovisin ka ristluuga pidurdamist ja istumajäämist, ehk hobune aeglustas või jäi seisma. Proovisin kergelt ka jalusteta täisistakut ja liikumisega kaasaminemist. Ülle seletas seda kõike nii loogiliselt mulle ja rääkis ka, et Rosin pole üldse selline hobune ka, kes sammust kohe galoppi kimama hakkaks. Veidi veel, keskendusime istumisele ja Rosin ehmatas millegi peale. Ma ei tea, kas ta mingi paar galopisammu tegi, igaljuhul ma sealt sadulast ei kerkinud väga välja ja jäin täitsa tasakaalus istuma. No sisseharjunud komme muidugi, et kui hobune rahunes ja seisis, siis patsutasin teda, kuigi mõttetu. Aga ma olin jälle enda üle nii uhke :)
Koju tulles avastasin, et olin krae vahele päikest saanud ja kõik punetab. Korralik ilm on ikka õues. Mõnes mõttes tahaks seega homme ka riisuda :)
Ahjaa, mul on veel 260 tundi ja 32 tööpäeva jäänud seda praktikat. Täitsa normis.
21 aprill 2011
12.-16. päev
Appi appi... Ma olen oma blogimisega jänni jäänud. Kõike ma nüüd kirjutada ei viitsi, aga kokkuvõtvalt.
Pühapäev oli rahulikum võistluspäev. Bokse tegema ei pidanud, kuna hobused läksid päeva peale kõik ära ja neid sai rahulikult mõnel argipäeval teha. Muidu oli aega võistlusi vaadata ja omadele pöialt hoida. Õhtul said kõik ussirohtu ka, olin Andresele sekretäriks.
Esmaspäeval oli meie kopeldaja Kati haigestunud ja saime ka Reinu tallist hobuseid välja viia. Seal on rohkem tekitamist ja kaitsmete panekut. Joonistasime skeemi ka, kes kuhu koplisse käima hakkab. Tunnikad käisid ka täna ainult jalutuskoplis, kuna rohukoplisse ei taheta usse... (kuigi ussirohi teeb parasiitidest väiksed limatombud)Päeval tuli ka Olustvere praktikant Mirjam. Pärastlõunal käisime Üllega maastikul ka. Temal Rosin, minul Tarzan. Väga tuuline ilm oli ning suure auto ja teehöövliga olime ka õnnistatud.
Teisipäev tegime Mirjamiga välitalli bokse. 6 tk jõudsime teha, kolm jäi veel. Pärastlõunal ohjasin veidi Rosinat ja siis ootasin tulime Andresega meie hobustele külla. Oli aeg Aadu ruunamiseks. Mõtlesin vapper ja asjalik olla ning protsessi ilusasti kõrvalt jälgida. Kõigepealt ülevaatus ja munade kontroll, siis süst veeni ja hobuse uimastamine. Kottide pesemine, kuivatamine, n-ö pigistamine ja lõigete tegemine. Siis juba tilkus veidike verd ja hästi oli näha munandite pealt punased ja sinised veresooned. Siis tõi Andres tangid, venitas munandi allapoole ja tegi tangidega naksti, nii et munand põrandale kukkus. Selle ma suutsin ka vapralt ära vaadata, aga kui tange peal hoidis ja verd aina nirises ja nirises... siis hakkas ka minu pilt vaikselt kaduma. Arvan, et kui ma samasse boksi oleks seisma jäänud, oleksin varsti samasuguse plärtsuga põrandale kukkunud. Täitsa rahulik olin ja kõik tundus ok, aga pilt hakkas virvendama. Läksin õue värsket õhku hingama ja see tõmbas ikka klaariks, aga tagasi minnes oli jälle paha. Teise munandi lõikust ma enam ei vaadanud. Läks veel üks süst ja oligi korras. Poiss tukkus ja tilkus veidi verd.
Andres lõikas ka üle kolmekümne aasta sikupoisi mune. Talle oli veidi lahjemat narkoosi ka vaja. Esimene suts talle eriti ei mõjunud, siis läks miski teine rohi ja see võttis poisi uimaseks küll. Väike loom väänati talli põrandale kummuli ja seda lõikust nägin ainult lõpupoole, kui niit peale tõmmati. Kuulsin seda halenaljakat määgimist ka, tõesti, nagu lapse nutt. Lõpuks sai pisike ka oma koju kaineks magama. suur poiss oli juba tunni pärast ärkvel, keeras ümber, otsis süüa. Panin talle fliisteki igaks juhuks peale, kuna ta olisna soe. Nati higistas ka, aga polnud väga viga. Andres ütles, et ta võib boksis lahti ka olla. Equipalazone'i (kirjapilt?) saime ka 8 päeva jagu, seda anda üks pakk õhtuti koos toiduga. Esimene õhtu ta väga vaimustatud ei olnud söömisest, aga jätsin küna ööseks ette, hommikuks oli söök otsas.
Kolmapäev. Hommikul käisin ka Aadu juures tuuri. Täitsa tore ja endise väljanägemisega poiss oli boksis. Kell 8 olin Ruilas ja läksime Tarzaniga õue platsile. Harjutasime esi- ja tagaotsa pöördeid. Platsil oli torbikutest ja lattidest ruut, mille igas nurgas sai pööramise teha. Kell 9 hakkasime hobuseid välja viima ja mul oli kõik meelde jäänud ilusasti, kes millises koplis käib. Kell 12 startisime Särevere poole, et sealt ära tuua Vürtsu. Oeh.. Särevere. See pilt, see lõhn ja need tunded... Ühesõnaga andsime Vürtsule Sedalin pastat, tassisime varustuse autosse ja ootasime veidi. Siis tõi omanik hobuse välja ja põhimõtteliselt jalutas treilerisse. Natukene mökutas, aga tuli ilusasti peale. Kahe nääriga kinni ja sõitsime tagasi Ruila kanti Raili juurde. Seal tuli hobune ilusti maha ka ja oligi korras.
Ruilas pesin välitallis kõik künad ja jootjad puhtaks ning nägin pealt veel üht treilerisse laadimist. Seal oli möllu ja mässamist omajagu. Ei läinud hobune eest tõmmates ega tagant lükates peale. Kordedest ei olnud ka abi ja luuavarred ei aidanud ka mitte. Olukord lahenes, kui tuli teine hobune, kes ilusasti treilerisse jalutas ning siis läks teine hobune ka peale.
Täna oli üks tore ja asjalik päev. Hommikul viisime hobuseid välja. Viisin Lord Leu välja, kes on natuke möirgav täkk. Sain hakkama ilusti. Ülejäänud hobustega oli ka korras kõik. Läksime koplit riisuma. Ühe kopli sai täitsa korda. Kohe ilus oli vaadata. Siis tõime hobuseid sisse ja kontrollisin jälle üle (eile oli Ruthile õue tekk peale jäetud) hobused. Ruthil jälle õue tekk peal, vahetasin selle talli teki vastu ja märkasin, et Ruth on kere pealt kärnas. Erahobune, seega puuduvad andmed, milles asi.
Pärast sööki koristasime veel ja tulin siis Rosinat painutustestis näitama. Polnud varem kokku puutunud selle asjaga. Kõige pealt teda kuulati tallis, katsuti jalad üle, vaadati taskulambiga silma ja läksime väiksesse maneeži. Seal proovisin, kuidas Rosin käe kõrval jookseb ja saime hakkama küll. Andres painutas esimest jalga liigestest, sõrgatsiliigest ja randmeliigest rohkem, hoidis umbes pool minutit ? ja seejärel pidime traavima maneežiotsa ja tagasi. Seejärel painutas esijalga rohkem küünarliigesest ja hoidis, ning jooksime jälle. Nii kõigi jalgadega - kaks painutust. Tagumise parema puhul oli pärast alumise painutamist kerge hüpe või löök vms, kuid ilmselt seepärast, et tagantpoolt ka jooksumärguanne tuli. Uuel painutuskorral ei olnud viga midagi. Rosin tunnistati terveks.
Siis võisin Rosina valmis panna ja platsile minna. Ka theodor tuli trenni, kuid teda valmis pannes avastas sõitja, et Theo kaelal süstikohas oli suur muna üleval. Tegelikult selline käelaba suurune paistetus. See pidi Theo omapära olema, et pärast vaktsineerimist läheb ta paiste. Nii. Sain oma elu esimese skeemi ka harjutamiseks. Kui ma ei eksi, siis ABC 2-1 (õige skeem jäi vesti taskusse ja talli, kuid leidsin netist selle üles). Algul platsil lugedes tundus ilmatuma keeruline see asi, kuid kui järjest läbi hakata sõitma, siis jääb meelde küll. Rosin oli harjutuste ajal tubli, ülejäänud aja ma ilmselt ei tegelenud temaga nii tõsiselt, kuna ta kippus kiirustama ja asju passima taga otsas. Saime hakkama.
Vaatasin ka Külli ja Mozarti (kirjapilt?) treeningut ja täna oli seal juba edusamme. Ratsanik sai selga nii, et hobune oli täitsa rahulik ja mõistis seda asja.
Mingi hetk viisime Orlando ja Racheli välja. Ülle kutsus mu Racheli juurde ja käskis tema nohust nina nuusutada. Sealt tuli välja hingates täitsa mäda lõhna. Hobusel kahtlustatakse põskkoopa põletikku ja see mäda ei pidanud välja tulema enam. antibiootikumid ega muud rohud ei aita, seega nüüd pidi ravivõimalus olema luu lahtilõikamine ja sealt mäda väljavõtmine. Järgmisel nädalal pidi hobune uuringutele minema.
Veel panime Jumbo ette. Tõnu jagas õpetusi ja näitas nii looga- kui sorirakendit. Mõlemaga tegime väikse tuuri ka, sorirakendiga tegime üsna rallit väikeste koplite vahel. Korra sõitsime ühe rattaga vallist ka niimoodi üle, et vanker päris palju kaldu käis. Püüdsin võimalikult palju kõrva taha panna, kuid ega siis kõik esimese korraga meelde jää. Peab ikka harjutama palju. Aga see rakendi värk meeldib mulle ikka väga, saaks sellesse nüüd rohkem sisse elada.
Homme on ka tööpäev. Vaatan oma skeemi läbi ja kuskil pool 11 lähen talli.
PS. Otsin vabatahtlikku fotograafi, kuna mu digikas jamab endiselt. Ei ühtki toredat pilti praktika ajast :(
Pühapäev oli rahulikum võistluspäev. Bokse tegema ei pidanud, kuna hobused läksid päeva peale kõik ära ja neid sai rahulikult mõnel argipäeval teha. Muidu oli aega võistlusi vaadata ja omadele pöialt hoida. Õhtul said kõik ussirohtu ka, olin Andresele sekretäriks.
Esmaspäeval oli meie kopeldaja Kati haigestunud ja saime ka Reinu tallist hobuseid välja viia. Seal on rohkem tekitamist ja kaitsmete panekut. Joonistasime skeemi ka, kes kuhu koplisse käima hakkab. Tunnikad käisid ka täna ainult jalutuskoplis, kuna rohukoplisse ei taheta usse... (kuigi ussirohi teeb parasiitidest väiksed limatombud)Päeval tuli ka Olustvere praktikant Mirjam. Pärastlõunal käisime Üllega maastikul ka. Temal Rosin, minul Tarzan. Väga tuuline ilm oli ning suure auto ja teehöövliga olime ka õnnistatud.
Teisipäev tegime Mirjamiga välitalli bokse. 6 tk jõudsime teha, kolm jäi veel. Pärastlõunal ohjasin veidi Rosinat ja siis ootasin tulime Andresega meie hobustele külla. Oli aeg Aadu ruunamiseks. Mõtlesin vapper ja asjalik olla ning protsessi ilusasti kõrvalt jälgida. Kõigepealt ülevaatus ja munade kontroll, siis süst veeni ja hobuse uimastamine. Kottide pesemine, kuivatamine, n-ö pigistamine ja lõigete tegemine. Siis juba tilkus veidike verd ja hästi oli näha munandite pealt punased ja sinised veresooned. Siis tõi Andres tangid, venitas munandi allapoole ja tegi tangidega naksti, nii et munand põrandale kukkus. Selle ma suutsin ka vapralt ära vaadata, aga kui tange peal hoidis ja verd aina nirises ja nirises... siis hakkas ka minu pilt vaikselt kaduma. Arvan, et kui ma samasse boksi oleks seisma jäänud, oleksin varsti samasuguse plärtsuga põrandale kukkunud. Täitsa rahulik olin ja kõik tundus ok, aga pilt hakkas virvendama. Läksin õue värsket õhku hingama ja see tõmbas ikka klaariks, aga tagasi minnes oli jälle paha. Teise munandi lõikust ma enam ei vaadanud. Läks veel üks süst ja oligi korras. Poiss tukkus ja tilkus veidi verd.
Andres lõikas ka üle kolmekümne aasta sikupoisi mune. Talle oli veidi lahjemat narkoosi ka vaja. Esimene suts talle eriti ei mõjunud, siis läks miski teine rohi ja see võttis poisi uimaseks küll. Väike loom väänati talli põrandale kummuli ja seda lõikust nägin ainult lõpupoole, kui niit peale tõmmati. Kuulsin seda halenaljakat määgimist ka, tõesti, nagu lapse nutt. Lõpuks sai pisike ka oma koju kaineks magama. suur poiss oli juba tunni pärast ärkvel, keeras ümber, otsis süüa. Panin talle fliisteki igaks juhuks peale, kuna ta olisna soe. Nati higistas ka, aga polnud väga viga. Andres ütles, et ta võib boksis lahti ka olla. Equipalazone'i (kirjapilt?) saime ka 8 päeva jagu, seda anda üks pakk õhtuti koos toiduga. Esimene õhtu ta väga vaimustatud ei olnud söömisest, aga jätsin küna ööseks ette, hommikuks oli söök otsas.
Kolmapäev. Hommikul käisin ka Aadu juures tuuri. Täitsa tore ja endise väljanägemisega poiss oli boksis. Kell 8 olin Ruilas ja läksime Tarzaniga õue platsile. Harjutasime esi- ja tagaotsa pöördeid. Platsil oli torbikutest ja lattidest ruut, mille igas nurgas sai pööramise teha. Kell 9 hakkasime hobuseid välja viima ja mul oli kõik meelde jäänud ilusasti, kes millises koplis käib. Kell 12 startisime Särevere poole, et sealt ära tuua Vürtsu. Oeh.. Särevere. See pilt, see lõhn ja need tunded... Ühesõnaga andsime Vürtsule Sedalin pastat, tassisime varustuse autosse ja ootasime veidi. Siis tõi omanik hobuse välja ja põhimõtteliselt jalutas treilerisse. Natukene mökutas, aga tuli ilusasti peale. Kahe nääriga kinni ja sõitsime tagasi Ruila kanti Raili juurde. Seal tuli hobune ilusti maha ka ja oligi korras.
Ruilas pesin välitallis kõik künad ja jootjad puhtaks ning nägin pealt veel üht treilerisse laadimist. Seal oli möllu ja mässamist omajagu. Ei läinud hobune eest tõmmates ega tagant lükates peale. Kordedest ei olnud ka abi ja luuavarred ei aidanud ka mitte. Olukord lahenes, kui tuli teine hobune, kes ilusasti treilerisse jalutas ning siis läks teine hobune ka peale.
Täna oli üks tore ja asjalik päev. Hommikul viisime hobuseid välja. Viisin Lord Leu välja, kes on natuke möirgav täkk. Sain hakkama ilusti. Ülejäänud hobustega oli ka korras kõik. Läksime koplit riisuma. Ühe kopli sai täitsa korda. Kohe ilus oli vaadata. Siis tõime hobuseid sisse ja kontrollisin jälle üle (eile oli Ruthile õue tekk peale jäetud) hobused. Ruthil jälle õue tekk peal, vahetasin selle talli teki vastu ja märkasin, et Ruth on kere pealt kärnas. Erahobune, seega puuduvad andmed, milles asi.
Pärast sööki koristasime veel ja tulin siis Rosinat painutustestis näitama. Polnud varem kokku puutunud selle asjaga. Kõige pealt teda kuulati tallis, katsuti jalad üle, vaadati taskulambiga silma ja läksime väiksesse maneeži. Seal proovisin, kuidas Rosin käe kõrval jookseb ja saime hakkama küll. Andres painutas esimest jalga liigestest, sõrgatsiliigest ja randmeliigest rohkem, hoidis umbes pool minutit ? ja seejärel pidime traavima maneežiotsa ja tagasi. Seejärel painutas esijalga rohkem küünarliigesest ja hoidis, ning jooksime jälle. Nii kõigi jalgadega - kaks painutust. Tagumise parema puhul oli pärast alumise painutamist kerge hüpe või löök vms, kuid ilmselt seepärast, et tagantpoolt ka jooksumärguanne tuli. Uuel painutuskorral ei olnud viga midagi. Rosin tunnistati terveks.
Siis võisin Rosina valmis panna ja platsile minna. Ka theodor tuli trenni, kuid teda valmis pannes avastas sõitja, et Theo kaelal süstikohas oli suur muna üleval. Tegelikult selline käelaba suurune paistetus. See pidi Theo omapära olema, et pärast vaktsineerimist läheb ta paiste. Nii. Sain oma elu esimese skeemi ka harjutamiseks. Kui ma ei eksi, siis ABC 2-1 (õige skeem jäi vesti taskusse ja talli, kuid leidsin netist selle üles). Algul platsil lugedes tundus ilmatuma keeruline see asi, kuid kui järjest läbi hakata sõitma, siis jääb meelde küll. Rosin oli harjutuste ajal tubli, ülejäänud aja ma ilmselt ei tegelenud temaga nii tõsiselt, kuna ta kippus kiirustama ja asju passima taga otsas. Saime hakkama.
Vaatasin ka Külli ja Mozarti (kirjapilt?) treeningut ja täna oli seal juba edusamme. Ratsanik sai selga nii, et hobune oli täitsa rahulik ja mõistis seda asja.
Mingi hetk viisime Orlando ja Racheli välja. Ülle kutsus mu Racheli juurde ja käskis tema nohust nina nuusutada. Sealt tuli välja hingates täitsa mäda lõhna. Hobusel kahtlustatakse põskkoopa põletikku ja see mäda ei pidanud välja tulema enam. antibiootikumid ega muud rohud ei aita, seega nüüd pidi ravivõimalus olema luu lahtilõikamine ja sealt mäda väljavõtmine. Järgmisel nädalal pidi hobune uuringutele minema.
Veel panime Jumbo ette. Tõnu jagas õpetusi ja näitas nii looga- kui sorirakendit. Mõlemaga tegime väikse tuuri ka, sorirakendiga tegime üsna rallit väikeste koplite vahel. Korra sõitsime ühe rattaga vallist ka niimoodi üle, et vanker päris palju kaldu käis. Püüdsin võimalikult palju kõrva taha panna, kuid ega siis kõik esimese korraga meelde jää. Peab ikka harjutama palju. Aga see rakendi värk meeldib mulle ikka väga, saaks sellesse nüüd rohkem sisse elada.
Homme on ka tööpäev. Vaatan oma skeemi läbi ja kuskil pool 11 lähen talli.
PS. Otsin vabatahtlikku fotograafi, kuna mu digikas jamab endiselt. Ei ühtki toredat pilti praktika ajast :(
16 aprill 2011
11. päev
Kell 10 talli. Hull siblimine käis, rahvast palju ja esimene sõit juba käis. Autot parkides nägin juba tuttavaid nägusid.
Läksin oma talliosa juurde ja uurisin asja. Hakkasin peagi bokse tegema. 2 olid tühjad, kolmas tehti ka tühjaks, seega sain ühe poole ära koristada. Siis saabus Ülle ka ja tegelesime järgmise kolme boksiga, kus olid soomlaste hobused. Seal oli küll kole olukord. Hobused on ilmselt väga närvis olnud ja neile on ka palju heina ette pandud, mida nad söönud pold. Terve ase kusine, vesine ja heinane ka. Igast boksist läks välja 2-3 käru täit. Suur tänu Üllele ja Jaanile, kelle abiga kiiresti kõik korda sai.
Päeva ülesanne oli ka sisehoov korras hoida ja hunnikud ära koristada. Läksin ka korra võistlust vaatama. Jällegi tutta hobune, Andama, sõitis ja otsisin ka omaniku üles. Viskasin jälle pilgu sisehoovile, käisin vahepeal söömas ja kohtasin jälle tuttavaid nägusid :)
Tsekkasin vahepeal väljas platsile, kus Ülle oli kestvusratsutajatega trenni juba lõpetanud, ütlesin ka head aega ja ootasime siis uue parkuuri algust. Selle vaatasime Üllega tribüünil ära, õppisin ka parkuuri ja leidsin selles loogilisi seoseid :) Sõidu lõpus koristasin sisehoovi ja läksime koju.
Homme jälle kell 10. Homme on ussirohu andmine õhtul ja bokse peaks ka vist õhtul tegema. Esmaspäeval tahaks muude asjadega juba tegeleda. Esmaspäevast peaks teine praktikant ka tulema :)
Läksin oma talliosa juurde ja uurisin asja. Hakkasin peagi bokse tegema. 2 olid tühjad, kolmas tehti ka tühjaks, seega sain ühe poole ära koristada. Siis saabus Ülle ka ja tegelesime järgmise kolme boksiga, kus olid soomlaste hobused. Seal oli küll kole olukord. Hobused on ilmselt väga närvis olnud ja neile on ka palju heina ette pandud, mida nad söönud pold. Terve ase kusine, vesine ja heinane ka. Igast boksist läks välja 2-3 käru täit. Suur tänu Üllele ja Jaanile, kelle abiga kiiresti kõik korda sai.
Päeva ülesanne oli ka sisehoov korras hoida ja hunnikud ära koristada. Läksin ka korra võistlust vaatama. Jällegi tutta hobune, Andama, sõitis ja otsisin ka omaniku üles. Viskasin jälle pilgu sisehoovile, käisin vahepeal söömas ja kohtasin jälle tuttavaid nägusid :)
Tsekkasin vahepeal väljas platsile, kus Ülle oli kestvusratsutajatega trenni juba lõpetanud, ütlesin ka head aega ja ootasime siis uue parkuuri algust. Selle vaatasime Üllega tribüünil ära, õppisin ka parkuuri ja leidsin selles loogilisi seoseid :) Sõidu lõpus koristasin sisehoovi ja läksime koju.
Homme jälle kell 10. Homme on ussirohu andmine õhtul ja bokse peaks ka vist õhtul tegema. Esmaspäeval tahaks muude asjadega juba tegeleda. Esmaspäevast peaks teine praktikant ka tulema :)
Tellimine:
Postitused (Atom)