10. päev

Teen täna kiire kokkuvõtte, tahaks enne homset puhata ka.

Hommikul hobused õue, tegin oma 3 boksi, pidin koristama Verso korraldatud üleujutust, seega pühkisin palju palju. Vahetasin hobuseid, jälle pühkisin ja läksin lõunale. Sealt tulles tegin kaks boksi veel, ehk väliboksid selles võistluste tallis. Samal ajal saabusid ka Soome ratsanikud oma hobustega. Aitasin Üllel pajuoksi põõsaks seada, korjasime neid natuke juurde ka. Siis jagasime hobuseid, umbes kell 4 läksime õue sõitma, mina võtsin jälle Iidoli, sest tema peal tulevad mu nõrgad küljed kõige paremini välja. Tegelesime galopitõstetega, neid ma ei oska ikka üldse. Ra-be-len seal seljas, viskan käed üles ja nühin ringi seal sadulas. Istuma peab, õlad taga, selg sirgelt, vaagen eespool, hobune enda ees. Tähelepanu, rahulikult märguande andmine, istu ja vaata, mis saab. Korra tegi Iidol mingi hüpeka ka mulle, ma ei saanudki aru, mis see oli. Ülle ütles, et ägedam tõusmine lihtsalt, aga mul võttis vähe jahedaks hetkeks.

Pärast hobune sisse, Orlando tuli ka, temaga platsile ohjama. Jälgisin jällegi tempot, liikumist, erinevate märguannete andmist jne. Lõpuks kadusid kõik hobused ära ja Orlando jäi uhkesse üksindusse, kuniks tuli Anneli siga üle põllu meie poole. Hobune kartis ja oli puhevil, Ülle võttis hobuse, talutas maneeži ja helistas Annelile. Mina tegin Orlandoga veidi sammu ja traavi ohjas ja lõpetasime, homsed plaanid paika ja koju. Täna jälle 10 tundi tehtud.

9. päev

Hommikul hobused välja, tibake heina ka kõigile ette. Kraapisin seda kohutavat jääd ka heina ja junnide alt välja. Tegelikult peaks koplite riisumise pärast võistlusi ette võtma.

Tegin bokse. Vahepeal käis Eha mulle ülesandeid jagamas. Võistluste boksid (9 tk) on väikse maneeži otsas. Pidin koristama, boksid üle vaatama ja maneeži kaunistustelt jõulunänni ära korjama.

Lõpetasin boksidega, riisusin heinad kokku, vahetasin Jumbo ja Elteri Iidoli ja Fräncki vastu. Fränckiga on nimelt seesugused lood, et täna oli kolmas hommik, mil ta hommikusöögi alles jättis. (Tänane bokside tädi ei olnud küna ka ära puhastanud, seega tegin seda ise) Fränckil oli eile nina vähe tatine ja täna veel rohkem, seega kaugele koplisse ei saanud. Kell 12 tõin kõik hobused sisse, kuna siis on neil suur joogijanu juba. Alati on Tarzan, Theodor ja Draakon need tüübid, kes jootjat sahistama lähevad.

Püüdsin ka Andrese vahepeal kinni. Leppisime kokku, et järgmine teisipäev umbes kella 3 ajal tuleme praktika käigus minu juurde ja vaatame Aadut. Ehk on meil midagi, mida ära lõigata. Sikk siis ehk ka, kuna Andres ütles, et ta pole seda tööd enam kaua teinud :) Subli söödakoti tõin ka ära. Siiboja käis täna varusid täiendamas.

Enne lõunat riisusin siis võistlustalli esise ka ja läksin sööma. Tagasi tulles pesin ka jootjad seal tallis ära ja vaatasin kõik boksid üle. Pühkisin väheke ja koristasin sodi. Vahetasin riided ja Ülle andis tänaseks Iidoli.

Jalutasime natuke maneežis ühe trenniga ja tegime üleminekuid. Läksin ka teise trenniga õue. Platsil sõitsime, nii palju ruumi. :) aga endiselt, ma ei oska oma kätega olla, kipuvad liiga kõrgele tõusma, või siis hoian neid ise all. Siis kipun kergendama ikkagi ise, mitte ei kuula hobust ja lükkan teda kehaga edasi. Ma ei tea, vanad kombed on nii juurdunud, et raske on lahti saada. Galoppi tegime ka muidu.

Seejärel läksin maneeži üht treeningut vaatama. Tegu oli araabia ja eestihobuse ristandiga. Hästi kena hobune, nunnud pisikesed kõrvad ja puha :D ainult võõrastab palju ja pikalt on seisnud. Terve treening koosnes hobusele selgaminemisest. Õigemini seal kõõlumisest ja hobusele asja arusaadavaks tegemisest. Mind küll see hobune kartis. Huvitav oli jälgida siiski.

Homme hakkab võistluste melu pihta... Siblimist on rohkem kui.. ma ei tea, mida. Loodan kodus ikka vaba hetke ka leida, et Aadust pilti saaks teha. Hea jäädvustada teda täkuna ja samas tahab ka eelmine omanik mõne klõpsu saada. Täna jalutasime Aaduga jälle, tubli oli, tegi seda, mida tahtsin. Aga uue sööda peale ütles küll, et ma võin seda ise sööma hakata.

8. päev

Päev algas maastikul ratsutamisega. Ülle võttis Rosina ja mina Tarzani. Rosin käis ruilas esimest korda metsaradadel täna. Tarzan on aga ehe tunnikas, kardab siis, kui teine hobune kardab. Jalutasime üsna mitu kilomeetrit kokku ja jõudsime umbes pool 10 tagasi. Asjad kiiresti korda ja viisime Üllega hobused õue. Jäin üksi toimetama.

Tegin kolm boksi, saepuru tõin, pühkisin, siis märkasin tuttavaid nägusid tallis, puhastasin Fräncki talliteki ära, tõin Kati abiga hobused sisse, pühkisin, puhastasin hobused, jälle pühkisin ja läksin koju. Homme tuleb pikk päev, ratsutamist ja ilmselt homme pean neid pajuoksi ka tooma.

Koju tulles tõin Nennu sisse, Aadu välja, tegin boksid ja piinasin poissi korde otsas. Täna ta ehmatas ja kogemata hakkas korde peal ümber minu jooksma. Paar tuuri tegi täitsa rahulikult, teistpidi jalutasin teda ikka pikema rihma otsas, nagu eelmine kord. Järgmine kord hakkan samuti otsast pihta ja ei ole meil kiire selle õppimisega.

Nädalavahetusest Nennuga, praktika 6. ja 7. päev

Ega laupäev mingi lihtne päev ei olnud. Käisin esimest korda elus Rakveres ja koeranäitusel ka. Sealkandis oli ikka põnev elu ;)

Kodus proovisin pehmel põllunurgal natuke Nennuga tööd teha. võtsin tavalised ohjad ja proovisin, kas Nennu ka topeltkorde süsteemile pihta saab. Ohjad on meil üpris lühikesed, seega pidin ise üsna palju jooksma. Natukene proovisin sammu, traavi ja tiba galoppi ka. Jalutades tegime peatusi ja harjutasime seismist, et ta rahulikum oleks.

Pühapäeval tegin rakendivarustuse korda ja natuke ohjadega ette. Tiba tegin galoppi ka jälle, et rahulikumaks hobust saada. Harjutasin ka peatusi ning sellest oli abi. Tavaliselt on tal komme minema tormata, kuid saime käru ees ilusasti sammus kohapealt ära. Ka peatused tulid välja. Tavaliselt ta rahmeldab palju ja hakkab juba peaga vehkima või jalaga kraapima, aga hetkeks saime täieliku peatuse kätte. Jäin väga rahule.

Praktikast.

Esmaspäev. Hobused välja, nati riisumist, tegin oma kolm boksi.. Õigemini 2, sest Alje oma nobeda tööga oli Theodori boksist juba üle käinud. Hobused sisse ja pärast Rosinaga sõitma. Meil müttas vist üks noorhobune korde peal ja natuke olin ise seetõttu krampis, kuna kartsin tema trikitamist. Tüdruk oli aga vana rahu ise selle kohapealt. Olin krampis ja siblisin jälle liiga palju seljas. Ülle seletas ka , mida tähendab, kui hobune jookseb minu ees. Kui ma ennast ülakeha ettepoole kaldus kergendan, olen ise eespool hobust ja vean puusaga hobuse tagumist poolt järgi, nii on palju raskem tervet hobust kontrollida. Kui olen sirgelt ja vaagnast veidi pööratud, et istmikuluud on sügaval sadulas, liigubki hobune minust justkui eespool ja kontrollin teda paremini. vot. Kell 14.00 sain koju.

Teisipäev. Tänased toimetused olid kõik teada, Ülle ei tulnud. Riisusin kopleid, heina, vahetasin hobuseid jne. Puhastasin ka Jumbo tekki karvadest ja viisin pärast kuivama. Ta on selle ikka puhta ribadeks lammutanud. Harjasin hobuste päitsed ka mudast puhtaks. Siis tutvusin söötmisega. Kas suurt nõud on söödakärus. Üks on tavatoit, mis on niisutatud teraviljade segu ja teine kuiv muljutud kaer. Siis on mõnel hobusel veel eraldi leotatud söödad ja paljudel omad graanulid või müsli kuskil boksi ukse juures. Aitasin sööta jagada. Pärast puhastasin veel oma tunnikaid suurest mudast, kontrollisin nad üle ja läksin koju ära.

Nüüd on veel uudiseid. Kui Tuvit ruilas näen jälle, lepime aja kokku, millal ta saaks Aadut kärpima tulla. Ehk siis munandid maha. Ja võib-olla sikul ka :) Nennule tahaks mineraali ka ära tuua.

Pilte tegin ka, aga need ei ole veel arvutis.
Ahjaa, esmaspäeval jalutasin mööda koplit korde otsas Aaduga ka. Püüan teda siis rakkes hoida, nüüd ju ilusad ilmad tulemas ja selle suvega peaks midagi selgeks ka saama. Ta oli muide nii tubli, et täitsa imestasin. Ehk on hoopis asi minus ka, et ma oskan hobust juba natuke paremini jälgida ja nõuan natuke lihtsamaid asju korraga. Tore oleks :)

Igaljuhul. homme 8 talli, sõidame enne tööpäeva algust juba.

5. päev, 41 töötundi tehtud

Hommikul 9 kohal. Jumbo ja Elter välja. Eha oli ka kohal ja ütles, et koplid kannatavad küll veel. Tekid selga ja nagu tavaliselt. Täna viisin Theo ja Tarzani ka koos välja ja oskan nüüd küll vist kahe hobusega käia. Suurtega pole ainult proovinud, kuigi mõte on üks :)

Bokse tegema. Täna oli neid kolm. Theo ja Tarzan ka. Need on poole väiksemad boksid. Kuna märjad kohad jäid eile sisse, siis Eha tuli näitama, kuidas nüüd teha. Tõin Reinu tallist kerge hargi ka ja oli päris hea teha. Tegin siis kõik boksid Eha-meetodi järgi tõin kolme boksi peale ühe kärutäie saepuru ka. "Nii palju, kui Alje paneb, meie ei pane." Vot nii. Pühkisin põranda ja läksime Ehaga poodi kaalu kasutama. Neli erinevat kopsikut oli kaasas erineva söödaga ja probleem oli selles, et söödad saavad varem otsa kui planeeritud. Järelikult panevad söötjad rohkem ette, kui vaja. (Ime siis pole, et kõik nii paksud ja hästi söödetud on) Kriipsutasime kopsikud ära, võtsime paar saiakest ka kaasa ja tulime talli tagasi. Tõin üle tee koplitest hobused ära, Iidolile ja Fränckile saepuru (Alje ütles, et mõlemale kaks kärutäit, aga Eha ütles, et ühe paneksin, selge see, et panin mõlemale ühe) Hobused sisse ja siis olin kohvile kutsutud.

Sõin saiakest ja rääkisime, et järgmine näd vah tulevatel võistlustel pean abiks olema ja pajutibudega oksi on vaja jne. Veel kuulsin, et kui uus praktikant tuleb, siis on meil kahe peale 10-12 boksi teha, mis on täitsa normaalne. Üks tädi saadetakse siis koju. Igal juhul läksin koplit riisuma, Eha tuli appi, vedasime mõned hunnikud jää pealt jälle minema ja lükkasime kaks heinarulli ka ukse taha valmis. Pühkisime puru kokku ja oligi lõuna.

Lõunalt tulles vedasi ühe hunniku minema, käruga talli jalutades tuli Ülle Orlandoga vastu. Andis ülesandeks Tarzan valmis panna. Vahetasin riided ja panin karvikule sadula selga. Meeletult ajab karva, kõik kohad on neid täis. Kui olime valmis, tuli Ülle tagasi, saatis meid maneeži sammu tegema. Olin üksi maneežis ja hea rahulik oli katsetada, mis mulle siis eelmisest korrast meelde oli jäänud. Hobune liikuma, kuula (st tunneta), vajadusel säärt, kui ei toimi, siis stekiga (säär tuleb murdosa sekundist varem, hääl ja stekk on abivahendid), käed alla ja toimetan küünarnukist, ei vaata hobust ja keskkoht lõdvestatud, kand alla... jaa siis jälle otsast peale.

Tarzaniga sain täna päris palju galoppi sõita, tal on nii mõnus samm, ainult, et edasi peab päris palju ajama, ta on vähe laisa võitu. Paar korda traavitades tõusis lihtsalt sirge peal galoppi ka, Ülle ütles, et sättis oma tagumist otsa, kuna tal on raskem seda kandma saada. Ühe korra aga protestis ja virutas mõnusalt tagant üles ka. Lõi mu tasakaalust välja ja üks jalus natuke kadus õige koha alt ära, aga jäin selga ja nõudsin edasi. Sain olukorrast aru ja oskasin ka tunnetada , et mingi hüpekas sealt nüüd tuleb, seepräast ei hakanudki kartma ega midagi. Nii tore. Lõpetasin siis, kui oli saavutatud mõnus lõdvestav traav ja kontakt. Rääkisime natuke hirmudest ja spordipsühholoogiast ning teooriast, et inimene peab harjutama üks 300 korda üht harjutust, et see kinnistuks. Nagu ülle ütles, ei tasu esimesel korral kohe meelt heita, kui miskit välja ei tule, 299 korda on ju veel :)

Järgmiseks läksime vaatama, kas vankri saab sepikojast kätte. See oli aga koli taga peidus ja pidime jumboga hoopis ratsutama minema. Maneežis olid kaks hobust kordel ja mina nende vahel siis jalutasin soojenduseks. Ümber ühe hobuse sõitsin ka, aga nad ei paist väga sõbralikud üksteise vastu olevat. Kui seesama hobune kordel galoppi tegi ja tagant üles pirutas paraja matsuga, sai Jumbo ka innustust minema tormata. Temaga oli natuke hirmus seetõttu. Traav oli küll mugav ja sain harjutada eest ratsme järeleandmist ja kokkunäppimist. Galopp oli ainult kohutav :D Ta on nii raske tüübiga ja raske on seda lihamäge kergel liigutada. Suur samm ja tunne oli küll, et 4 fuleed ja maneež saab otsa. Täielik tank. Ma ei suutnud end lõdvaks lasta, sest kogu aeg oli tunne, et tahan teda tagasi hoida ja tagasi võtta, aga ta ei suuda niimoodi liikuda ja ennast edasi kanda. Vabalt joosta laskmine paistis aga enesetapuna. Korra proovisin veel ühe sirge ja siis oli kõik ka. Jalutasin teda, ülle läks ära. Kui Jumboga sisse hakkasin minema, tuli Ülle Rosinaga maneeži. Viisin hobuse ära, panin asjad ära ja läksin Rosinat vaatama. Võisin ka temaga proovida.

Ülle tegi ohjadega tööd ette ja proovisin seljast ka. Tegin sammu, mõned peatused, siis üleminekud traavile ja veidi pikemat traavi. Ülle jäi lõpuks üsna vaikseks platsi ääres ja lõpuks ütles, et ma kuulasin ilusti hobust, läksin liikumisega kaasa, nõudsin õigel ajal ja rahunesin maha, võrreldes nädala algusega. Mul oli seda nii hea meel seda kuulda.

Ise tunnen ka, et nii on ju palju lihtsam sõita, nagu Ülle õpetab. Ma muidu rabielen seal seljas liiga palju ja siis hädaldan, et nagu aastaid oleks sõitnud vahelduva eduga, aga ei saa aru, millal hobune teeb seda, teist või kolmandat. Loomulikult ei saa, ma ju ei kuula teda. Ülle saab aga kohe aru, millal ma kuulan hobust , millal ma ise rabistan või krampis olen ja tuletab mulle meelde, et ma ikka oma käed lõdvaks laseks ja küünarnuke kasutaks. Täna sain isegi aru, mida see tähendab, et lasen hobusel enda ees joosta. Ka Reet kasutas seda väljendit ja ka on kiitnud mind selle eest, aga mina küll ei ole ausalt aru saanud, mille eest ta siis kiitis mind. Ma ei ole ju varem niimoodi asjast aru saanud ja niimoodi sõitnud väga. Võib-olla korra on välja tulnud, aga ma nagu ei ole sellest aru saanud. Ühesõnaga, kui ratsutaja peab oskama hobust kuulata, siis treener peab oskama ka ratsutajat kuulata. Ma ei ole aga aru saanud, et mu eelmine treener mind selles mõttes "kuulata" oskaks. Sellest on lihtsalt kahju, ma ei heida midagi ette.

Jah.. Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev tulevad järgmine nädal vist lühikesed päevad, umbes pärast lõunat koju. Neljapäev ratsutamine ja reedest hakkab võistluste melu pihta. Lucky me :)

Ahjaa, fotokas oli ka kaasas täna, aga no läks meelest ära...