21. jaanuarist ma juba kirjutasin teile õigel päeval.
22. jaanuar. Viimane päev Cosenzas. Hommikul veel viimased kriipsud praktikapäevikusse, vahepeal käisin tunniks ajaks väljas, sõitsime ringi ja vaatasin viimast korda ümbrust... Mägesid... Nautisin sooja ilma. +15 kraadi. Seejärel saatsin oma praktikapäeviku printimiseks, pakkisin asju ja koristasin korterit. Kell 20.00 läksime õhtusöögile.
Ciccio ja Elisa tulid meile järgi. Ciccio oli meile mõlemale toonud kilo lambajuustu ja lisaks sellele oli kingituseks meile mõlemale joped. Mulle musta värvi. Väga armas nende poolt... Viisin asjad üles, korterisse, ja sõitsime Marlonile järgi. Meid oli jälle autos üleliia, sest Marco oli ka kaasas (Elli vend). Sõitsime Ciccio ja Elli arvates parimasse pitsarestorani, mis oli kahjuks pühapäeval kinni. Seega parimat pitsat meil ei õnnetunud saada. Küsisime enne söömist oma praktikapäevikule allkirjad. Kuna kogu meie tekst oli eestikeelne, siis Marlon (kes töötab advokaadina, tuletame meelde) arvas kohe, äkki on asi jama. Kes teab, mida kirjutasime. Aga ei , kõik sai korda, võtsime allkirjad ja sõime veel head-paremat viimasel õhtul. Koju minnes jagasime Cicciole ja Ellile ka väiksed meened ja läksime nuttes laiali. Kodus istusime internetis ja pakkisin oma kohvri lõpuni. Umbes tunnikese või kaks sain enne minekut magada ka. Kell 4 kohaliku aja järgi oli äratus.
Kohvritega alla, buss sõitis just ukse ette, Lameziasse sõidu magasin pooleldi maha. Ilm oli kohae jõudes suurepärane sellise varajase kellaaja kohta. Lennujaama ees seistes sätendasid mäenõlva öised tuled ja vaikselt võisime näha, kuidas valgemaks hakkas minema. Esimene lend kulges probleemideta ja jõudsime kenasti Roomasse. Seal oli vaba aega piisavalt palju, et tüdineda, kuid piisavalt vähe, et mitte midagi näha. Seega magasime oma kohvrite otsas ja tiksusime uimaselt. Kui oli aeg check-ini minna, siis küsiti meilt, et kas meil on pagas ka ning kui selle tahame kaasa võtta, siis tuleb maksta 30 euri kohvri eest. No mismõttes? Vedas neil, et meil see raha olemas oli. Muidu oleks jamaks läinud seal. Kupongike kaasa ja mõtetes juba arvestasime kellegi löömisega. Õnneks jõudsime edasiste äpardusteta Tallinnasse, kus ootas -7 kraadi ja kuhjades lund. Äärmiselt masendav oli tagasi olla.. Jah. Ma oleks olnud nõus kohe otsa ümber pöörama ja Cosenzasse sõitma. Aga noh.. tuli leppida.
Kodus olin 2 nädalat ja selle ajaga tundsin, et Itaalia on mulle äärmiselt positiivselt mõjunud. Hoopis teine tunne on siin olla, kui varem. Ja ma ei taha tagasi sellesse musta tsooni langeda, kus ma enne äraminekut olin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar